Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rüütlid". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
turvis, rüütlid, turniir, turvised, senjöör, feodaal, isandal, juuru, kiivrid, turniirid, väärtuskoodeks, rüütellikkus, noores, skvaier, ratsutamine, põlved, pidustus, aadlik, vilde, kertu, juhendaja, rüütliseisus, ülikud, oligi, suhtel, feodaalkord, isandaks, harida, senikaua, noortest, noorest, riide, hobustega, käsitlustTallinna Kuristiku Gümnaasium Ksenija Poletajeva 10.b RÜÜTLIKULTUUR Referaat Õpetaja: Ülle Piibar Tallinn 2014 Sisukord 1.Sissejuhatus Minu referaadi teemaks on rüütlikultuur. Just selle teema valisin ma sellepärast, et see oli ainuke, kõigest loetelust, mis mulle huvi pakkus. Minu arvates on rüütlid ja rüütlikultuur väga salapärane ja huvitav. Kõik iseloomustavad rüütleid kui vapraid ja ilusaid mehi, kuid keegi ei tea kui palju vaeva nägi ta, et saada rüütliks. Minu töö eesmärgiks on tutvuda rüütlikultuuri ja eluviisiga. 2.Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine
Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud. Hoope anti kordamööda ja pärast teatas kohtunik, kumma löögid olid paremad (ka gruppides ja ehtsate lahingu relvadega, aeg määratletud). Turniir ei olnud ainult spordisündmus, vaid pidustus laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber ja tutvuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma osavust demonstreerida. Sageli olid seal ka muusikud ja poeedid. RÜÜTLITE KASVATUSE peamine eesmärk oli poiss ette valmistada sõjaks, see kulges mitme etapis. Kuni seitsmenda eluaastani oli ta kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemal seisva feodaali juurde, kus temast sai paaz
ning selle põhimõtted ja viimasena rüütli dresseeritud käitmist. Poisist rüütli tegemisel keskendun õppetundidele, mida talle anti. Turvistikes pööran tähelepanu rüütli varustuse arenemisele. Rüütellikuse osas avan rüütli mõttemaailma, mida ligi kümme aastat kohandati. 3 Rüütel Keskaegse sõjaväe peamise löögijõu moodustasid raskelt relvastatud ratsasõdalased ehk rüütlid. Rüütel (sks.keeles der Ritter) tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Varakeskajal olid ratsasõdalasteks talupoegadest sõjasulased. Selle tagajärjel nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks. Rüütliks saamist alustati juba seitsme aastaselt, tavaliselt oli laps vasalli poeg. Noored poisid saadeti kuninga juurde, kus nad rüütliseisuse tarvis ette valmistati. Noort rüütli
Kooli nimi
sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd. Jalgsivõitlust peeti aiaga piiratud platsil, kus kasutatud relvad ja tihti ka löökide arv olid varem kokkulepitud. Hoope anti kordamööda ning mängulõpuks teatas, kumb rüütel sooritas paremaid lööke. Samuti peeti ka grupivõistlusi, kus varasematel aegadel kasutati ka ehtsaid lahingurelvi. Turniirid ei kujutanud endist vaid sportlikke üritusi, vaid ka pidustusi. Seal koguneti oma senjööri ümber ja kohtuti teiste aadlikega. Ning oluline roll oli daamidel, kelle ees noored rüütlid oma mehisust said demonstreerida. Aadlike kasvatus, mille pea eesmärgiks oli ettevalmistamine sõjaks, mitmes etapis. Kuni seitsmenda eluaastani viibis poiss kodus, elades koos vanematega, seejärel saadeti poisike kõrgemalseisva feodaali juurde, kus sai temast paaz. Seal õpetati häid kombeid ning
Aadel Kujunemine ja jagunemine Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Varakeskajal tekkis veel üks kiht, kuhu kuulusid mittevabad kuningat teenivad mehed ja neid nimetati ministeriaalideks. Ülesanded Nagu eelnevalt mainitud, siis aadlike peamiseks ülesandeks oli kõigi kaitsmine. Nad tegelesid veel kohtumõistmisega
aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel
Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle oli tõstesild. Müüril oli sakmeline rinnatis, mille varjus kulges katusega kaetud kaitsekäik. Seda mööda said linnuse kaitsjad ohutult liikuda, kui piirajad neid ka nooltega tabada oleksid püüdnud. Kõige hoolikamalt oli kindlustatud
Aadlid olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Aadlike seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadlike hulka aga rüütlid. Varakeskajal tekkis ka lisakiht kuningat teenivatest mitteavabadest meestest,kes samuti kuulusid aadlike hulka. Neid kutsuti ministeraalideks. Aadliku ülesanne rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik oma asendajale juhul kui oli tegu kõrgema astme kohtuga. Aadliseisus on keskaekses kultuuris äärmiselt oluline, sest aadlist võeti eeskuju nii eluviisi kui ka kommete poolest. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes
Linnade arenedes tekkis kas eraldi või kolmanda seisuse raames omaette linnakodanike seisus. Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotos aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadlisse kuulusid põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest ministeriaalid mis sulas hiljem alamaadli sekka. Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine. Aadlikukultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris teised seisused üritasid aadlist eeskuju võtta nii eluviisi kui ka kommete poolest. Linnused Euroopa keskaegse kultuuri silmatorkavaimaks väliseks ilminguks on jäänud aadlilinnused. Nende rajamine sai erilise hoo 9. sajandil
rüütlikasvatuse. See kasvatus koosnes mitmesugustest erinevatest etappidest ning oli väga pikaaajaline. Rüütlikasvatus tugines suuresti rüütlivooruste arendamisele, milleks olid ratsutamine, oda ja mõõga käsitlemine, jahipidamine, ujumine, vibulaskmine, malemäng, südamedaami auks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine hiljem ka prantsuse keel.1 Samas on Georges Duby oma raamatus “Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel” öelnud, et rüütlid olid täpsed, eksimatud, erakordselt rikka mäluga, nagu see tol ajal oli paljudel meestel, kes ju ei osanud lugeda ega kirjutada. Oma mäletamisvõimet hoidsid nad vormis sellele konkreetselt mõtlemata, pideva harjutamisega, laulmisega, retsiteermisega, miimikaga, kuuldu kordamisega.2 Suurt rolli mängisid rüütlikasvatuses losside peremehed, kuid ega ka perenaised varju ei jäänud. Viimaste ülesandeks oli eelkõige hoolitseda rüütliks pürgijate vaimsete võimete eest
Klass RÜÜTLID JA RELVASTUSE ARENG Referaat Tallinn 2015 Sisukord: Rüütli mõiste............................................................................................................3 Rüütellikkus...............................................................................................................4 Väljaõpe........................................................................................5 3.1 Turniirid.....................................................................................5 Relvastus.......................................................................................6 Lahingukord ja vägede koosseis.. ........................................................................................7 Kasutatud kirjandus............................................................................8 1. RÜÜTLI MÕISTE Pildil: keskaja rüütel
Seisused olid pärilikud, seega sündides said sa oma pere seisuse. Aadlikuseisus kujunes läbi teenete. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid erinevad omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlike oli kahte liiki: kõrgaadlikud ja alamaadlikud. Vassalidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga,millest tulenes ka põhimõte ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall''. Aadlikud jaotusid omakorda kaheks suuremaks osaks: kõrgaadlikud ja alamaadlikud. Kõrgaadlikeks nimetati suurfeodaale nagu kuningas,hertsogid,parunid,keisrid ja krahvid. Alamaadliku tiitel kuulus peamiselt rüütlitele. Erinevatel maadel olid erinevad nimetused aadlike kohta
seas, kes neid austas ja alt üles vaatas. Tulenevalt üleüldisest staatuslikust autoriteedist, värvati rüütleid kaitsma oma valduseid, mille eest tasuti maa eraldamisega, kuhu paigutati talupojad, kes maa eest hoolt kandsid. Vastutasuks pidid talupojad andma rüütlitele osa oma saagist, mis kulus rüütlil tema jaoks 1 James Barter. 2005 tähtsaima vara - hobuse ja sõjavarustuse peale. Ka nende hooldaminenõudis oma osa. 2 Seega moodustasid rüütlid ja talupojad omamoodi terviku, kuna üksteise heaolu ja edukas toimetulek oli vastastikkuses sõltuvuses. Rüütlitele oli oluline hoida maad võõrvõimudest puutumatuna, et talupojad saaksid edukalt neile kasutamiseks antud valduseid hooldada ning seeläbi rüütleid nö üleval pidada. Ajapikku see roll muutus, eelkõige tulenevalt aristokraatide püüdlustest. Alates 8. sajandist muutusid rüütlid kõige arvestatavaks jõuks sõjapidamises.3 Kuna aristokraadid maksid oma
järgi nimetatakse aadliks ka selle ühiskonnagrupi hilisemat vormi ja teiste maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Aadlikud tegelesid kaitsmisega kuid veel ka kohtumõistmisega. Sageli usaldasid aadlid seda tegevust oma asemikele, kui see puututas talupoegade üle kohtumõistmist, aga kõrgema astme kohtuistungitel osales aadel isiklikult. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine
hoolimatu. Sellist asja tänapäeval eriti ei kohta. Näiteks hukati terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele ,,liiga kaua" vastu pannud. Sõjas tohtis kasutada kõiki relvi ja vahendeid ja seetõttu ei olnud piiranguid ei õigus-ega väärtuskoodeksis. Aadlid oli üsna usklikud ning nende tegemised oli piiratud usuga. Ristisõdade ajal hakkas riskiusk ühe enam mõjutama rüütlite maailmavaadet. Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes, olles andud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele. Seega kokkuvõtteks võib öelda, et aadlikute väärtuskoodeks nii sarnanes kui ka erines tänapäeva moraaliväärtustega. Aadlikud pidid olema heade kommetega, vaprad ja ustavad, valmis kaitsma väeteid ning ohverdama kas või oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel nagu on kombeks ka tänapäeval.
TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM Mikael Mahsudjan 11B Klass FEODAALKORD JA RÜÜTLISEISUS Referaat Tallinn 2016 1. Feodaalkord 1.1 Feodalism Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Kogu sellist süsteemi nimetati feodalismiks ehk läänikorraks. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga läänistas talle maatüki koos talupoegadega (Läänidest said perekonna pärusvaldused, kui neid pärandati isalt-pojale). Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima, eelkõige ilmuma sõjaväeteenistusse. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Tegelikult kujunesid feodaalsuhted sageli küllalt keerulisteks ja senjöörid ei saanud vasallide ustavuses alati kindlad olla.
rohkem elanikega kauge maa tagant (kaubavahetus). Linnaelanikud olid rikkamad, mistõttu nad võisid lubada endale rohkem ja saadi ka pidada pidusid. Maaelanikud tegelesid suurema osa ajast tööga, mis mõjutas ka nende seltsielu. Uudiseid jõudis maale vähem ja üldse oli elu igavam ning üksluisem. Feodaalkorra olemus. Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga andis vasallile kasutada maatüki koos talupoegadega.Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima, eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Rüütliseisus. Nii suur- kui ka väikefeodaale ühendas kuulumine sõjameheseisusesse, mida üha enam tähtsustati. Suurnikud, sealhulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid, ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena
vastukaalukatapult katapult heitemasin mõis suur maavaldus- ja põllumaj tootmisüksus naturaalmajandus kõik ise või saadakse vahetuse alusel Raharent koormis, mis tuli tasuda rahas Linnaõigus linnas keht. seaduste kogum e põhiseadus Raad e magistraat linna kõrgeim võimu- ja kohtuorgan, linnanõukogu Müsteerium kiriklik näitemäng Hansa Liit P- Saksa kaupmeeste organisatsioon, pol liit (juht Lübeck) Hansakaubandus kaubandus, kus on tulud suured sadamalinnadel jaoks(sadamad, kaubateed Senjöör suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid Vasall ehk läänimees keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal Rüütel raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal Feodaal maaisand, valitseva klassi esindaja keskajal Feood suurfeodaalilt alamfeodaalile antud maavaldus Aadlik pärilike eesõigustega kõrgem seisus Pärusvaldus läänid, mida vasallid
elluviimiseks just vasallidele, kellele vastutasuks anti maad ja kaitset. Selline süsteem tagas ka sõja korral tugevat kaitset. 2) Millised olid vasallsuhte osapoolte kohustused? Senjööri ja vasalli? Senjöör oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline, kohtu kui haldusvõim. Senjöör andis oma vasallile maad koos talupoegadega. Samuti pakkus senjöör oma vasallidele kaitset. Vasall sõjateenistuse kohustus. Tavaks kujunes, et vasall pidi senjööri väes teenima 40 päeva aastas. Enamasti piirdus see kohustus maakaitsmisega, erandi moodustasid ristisõjad. Teine vasalli põhikohustus oli osalemine senjööri nõukogus. Lisandusid veel erakorralised kohustused, nt toetus senjööri vangilangemise korral. Viimasel juhul
seaduste elluviimiseks just vasallidele, kellele vastutasuks anti maad ja kaitset. Selline süsteem tagas ka sõja korral tugevat kaitset. 2) Millised olid vasallsuhte osapoolte kohustused? Senjööri ja vasalli? Senjöör oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim. Senjöör andis oma vasallile maad koos talupoegadega. Samuti pakkus senjöör oma vasallidele kaitset. Vasall – sõjateenistuse kohustus. Tavaks kujunes, et vasall pidi senjööri väes teenima 40 päeva aastas. Enamasti piirdus see kohustus maakaitsmisega, erandi moodustasid ristisõjad. Teine vasalli põhikohustus oli osalemine senjööri nõukogus. Lisandusid veel erakorralised kohustused, nt toetus senjööri vangilangemise korral. Viimasel juhul ostsid vasallid senjööri välja
Suurematel vasallidel oli omakorda väikevasalle. Kuid nemad ei pidanud alluma oma senjööri senjöörile. Pealegi võtsid paljud feodaalid maid lääniks erinevatelt senjööridelt. Senjööride tüli korral ei teadnud vasallid kummale senjöörile truu olla. Maid (lään e feood) pärandati edasi oma poegadele. 3. Milles avaldus keskaegse rüütliseisuse mitmepalgelisus (2 näidet)? Keskaegse sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osad rüütlid pärinesid vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristrokraatiast või germaani suurnikest.( Germaani väepealike järglased kandsid sageli hertsogi, Frangi riigi kuninglikud asevalitsejad ja nende järeltulijad aga krahvi tiitlit.) Enamik väikefeodaale oli sageli madalat päriolu. Oma esiletõusu võlgnesid nad enamasti ustavale teenistusele kuninga või mõne suurfeodaali kaaskonnas. 4. Millised tagajärjed olid rüütliseisuse muutumisel pärilikuks aadliseisuseks (2)?
Keskaegne relvastus Marek Lind Narva Eesti Gümnaasium 7. klass 2010 Narva Aineõpetaja Tanel Mazur Sisukord - Sissejuhatus lk 3 - Külmrelvad lk 4-6 - Kaitse lk 7-9 - Laskerelvad lk 10-11 - Piigivõitlused 12-13 Sissejuhatus Rüütlid on inimesed, kes kunagi muistsel ajal võitlesid ja täitsid isandate käske, ning tahtmisi. Erinevalt tänapäeva armeedest ei saanud rüütlid väljaõpet. Nad treenisid vaid kodakondsetega ja turniiridel. Sel põhjusel oli lahingutaktika ünsa lihtne. Raskeratsaväe rünnaku jõud oli tohutu, aga kui see kord algas, oli seda raske peatada. Taktika ja sõjatehnika muutusid keskajal järk-järgult. Suure laskejõuga vibude nooled olid nii võimsad, et rõngassärgid muutusid kasututeks. Niisiis töötati välja raske raudrüü, mis kattis kogu keha. Linnuste vallutamine oli suur osa keskaegsest sõjapidamisest
Inglismaa kuulus rüütliideaal Walesi prints Edward, tuntuma nimega Must Prints, sai ilmselt oma hüüdnime mitte tumeda turvise, vaid enda musta südametunnistuse eest. Kui Prantsusmaal asuv linn Limoges, mis oli vandund truudust Inglismaale, otsustas liituda Prantsusmaaga, sattus prints Edward tohutusse raevu ja vallutas selle linna tagasi. Linnas lasi ta kättemaksuks mõrvata tuhandeid linnaelanikke, sealhulgas naisi ja lapsi. Kuid kui prantsuse rüütlid nägid, et ei suuda võita, andsid nad alla ja nõudsid, et inglise rüütlid käituksid nendega sõjareeglite kohaselt. Inglise rüütlid otseloomulikult ei tapnud enda klassi mehi ja võtsid nad vangi. See on perfektne näide, kuidas rüütellikkus esines ainult rüütlite vahel, alamklass aga pidi maksma nende näilise rüütellikkuse enda eludega kinni. Rüütlil oli suurepärane relvastus ja kaitserüü. Tüüpilisel 11. sajandi rüütlil oli ninakaitsega kiiver, mis
1.Feodaalkord ja rüütliseisus Senjööri ja vasalli suhted-Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga andis vasallile kasutada e läänistas talle maatüki koos seal elavate talupoegadega. Vastutasuks kohustus vasall senjööri sutavalt teenima, eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma. Kuna läänistatud maatükki nim feoodiks e lääniks, siis nim kogu süsteemi feodalismiks e läänikorraks. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Vasall kohustus 40 päeva aastas omal kulul senjööri sõjaväes teenima. Kui
Friedrich Barbarossa, Richard Lõvisüda). Neljandas ristisõjas vallutati ja rüüstati Konstantinoopol. Ristisõjad ei andnud küll loodetud tulemust, kuid mõjutasid siiski tuntavalt Euroopa arengut ja õhutasid Euroopas usulist vaimustust. Feodaalkord ja rüütliseisus Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Kogu sellist süsteemi nimetati feodalismiks ehk läänikorraks. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga läänistas talle maatüki koos talupoegadega (Läänidest said perekonna pärusvaldused, kui neid pärandati isalt-pojale). Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima, eelkõige ilmuma sõjaväeteenistusse. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Tegelikult kujunesid feodaalsuhted sageli küllalt keerulisteks ja senjöörid ei saanud vasallide ustavuses alati kindlad olla.
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini Kõik keskaja inimesed jagati 3 seisusese vahel: bellatores, oratores ja labratores. Kõrgeim ehk I seisus ehk vaimulikud moodustasid 0,5-1% ühiskonnast. Ladina keeles ,,oratores" tähendab ,,need, kes palvetavad". Vaimulike ülesanne oligi ühiskonna eest palvetada ja jumalat teenida. Neil oli kohtumõistmisõigus. II seisuse moodustasid ehk aadlikud ehk rüütlid. Ladina keeles ,,bellatores" tähendab ,,need, kes sõdivad". Aadlike ülesanne oli sõdida ja ühiskonda kaitsta. Neil oli kohtumõistmisõigus. III seisusel polnudki konkreetset nime. Neid kutsutigi kolmandaks seisuseks. Enne linnade teket kuulusid sellesse seisusesse ainult talupojad ehk ,,labratores" ehk ,,need, kes töötavad". Nende ülesanne oli oma tööga ühiskonda ülal hoida. Linnade tekkega tekkisid kolmandasse seisusesse ka käsitöölised ja kaupmehed.
Ristisõjad ei andnud küll soovitud tulemust kuid olid kasulikud Euroopale, just Euroopa rüütlitele kes said ennast välja elada ja seega lõppesid ka feodaalsõjad Lääne-Euroopas. Itaalia kaubanduslinnadele tõid ristisõjad pikakajalise kaubandusliku ülemvõimu ning tugeva poliitilise mõju Vahemere idaosas. Eurooplased liikusid rohkem kui varem, nende silmaring laines, Idamaadest levisid Euroopasse ka uued tavad ja kombed. Ristisõjad õhutasid Euroopas usulist vaimustust, rüütlid tundisd nüüd end kui Kristluse eest võitlejatena. Kuid ka paljud teised suundusid usurännakutele. Suurenes juutide tagakiusamine, kaubandus ja usuline sallimatus. Juutidele heideti ette Kristuse tapmist. Jutustamine: Tsentraliseeritud monarhia kujunemine Prantsusmaal ja Inglismaal Prantsusmaa oli 9. ja 10. sajandil feodaalselt killustatud. Valitsejateks olid Karl Suure järglased ehk Karolingid, võimu neil vasallide üle polnud. 987
vajalikke võtteid. Nad pidid õppima hobuseid ratsatama, raskes turvises pikki maid jooksma, oda ja mõõka osavalt käsitlema, puust rüütlega võitlema. Poisikestele oli see kõik oluline elukool. 2.3 RELVAKANDJA TEENISTUS. Paažiaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas neid oma relvakandjateks. See oli pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Sageli tehti seda mõne tähtpäeva puhul või suuremal usupühal. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlusest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlile suhtes 3 üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Nüüd hinnati relvakandjat lossitubades
Murranguline aeg Kapetingide võimu laienemises oli 12.saj. *William Vallutaja ja Hastingsi lahing 1066- W V tungis Prantsusmaalt Inglismaale, purustas lahingus Inglise kuninga väe ja alistas saare oma võimule. W kehtestas feodaalsuhted. Kõik Ing ülikud ka kuninga vasallide vasallid, andsid kuningale truudusvande, mida loeti olulisemaks teistele senjööridele antud truudusvandest. Kuningas oli seega kõigi oma riigi feodaalide otsene ja ülim senjöör. See süsteem hoidis ära Inglismaa feodaalse killustatuse. 15.Talurahva õigusliku seisuse erinevused Euroopa erinevates piirkondades *LääneEuroopa talupojad sõltusid feodaalidest. Maa, mida nad harisid kuulus isandale, enamik talup olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema: nad harisid põlde v maksid andamit. Isandal oli talup üle kohtuõigus, sh teda ihunuhtlusega karistada ja surma mõista.
saavad juba karolingide ajal päritavateks (dux, markkrahv, krahv). Olid suured ja võimsad perekonnad kui ka väiksemad, vähemtähtsad, lokaalsed. Kujunes läänipüramiid: kuningas-vürstid-rüütlid-talupojad. Vasalliteet: Võimu- ja alluvussuhe kahe inimese vahel. Vasall, astudes senjööri eeskoste alla, annab talle truudusvande ja tõotab teda kõiges aidata, kaitsta teda vaenlase eest, täita ta käske ja kanda talle usaldatud teenistust. Senjöör omaltpoolt kohustus kaitsma vasalli, hoolitsema tema eest eba lubanud vasalli solvata. Vastastikuse tõotuste ja lubaduste vahetamisega võis kaasneda lääni annetamine, mille eest vasall pidi kandma rüütli- või mõnd muud teenistust. Läänistamine seisnes tavaliselt lääni kinkimises. See võis aga ka seisneda õiguses lääni sissetulekutele ilma lääni ennast kinkimata või maksude ja andamite kogumise, kohtuõiguse ja -sissetulekute jt. õiguste üleandmises.
Ratsuga hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli Euroopas kaua levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse tormama ja otsustava hoobi andma. 14. sajandil kohtas selline sõjapidamisviis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Relvastus keskajal Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega. Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga
mis ka kuninga tapsid. Ristisõdade tagajärjed: paavstivõimu tähtsuse muutumine, kuningavõimu tugevnemine Lääne- Euroopas, kaubateede ümberpaiknemine, süvenes vaen Lääne-Euroopa bütsantsi ja islamimiriikide vahel, araabia teaduste ja tehnika levik Euroopasse. Peatükk 18 Aadlik vaba mees, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadli jagunemine: *kõrgaadel eesotsas kuningas, lisaks hertsogid, parunid ja krahvid. *alamaadel rüütlid. Aadlike ülesanded: sõdimine ja rahu ajal kohtumõistmine. Linnuse funktsioonid kaitsefunktsioon ja esindusfunktsioon linnus sümboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle. Turniirid harjutamine sõjaks, relvad olid ohtumad (nürid, tömbid relvad), sportlik, pidulik üritus, Rüütlite kasvatus kuni 7 eluaastani viibis poisslaps kodus, peale seda saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaz
annaabi.ee 
