Kõrg- ja hiliskeskaeg (3)

AJALUGU
KÕRG JA HILISKESKAEG
Henri Kikkas 11a
Kõrgkeskaeg 11-13 sajand.
Euroopa areng oli kiire, arenes põllumajandus, hariti ülesse uusi maid, tekkisid linnad, enenes kaubandus ja käsitöö, Lääne-Euroopas kujunes täielikult välja feodaalkord , poliitiline killustatus asendus mitmel pool kuningavõimuga, Lääne-Euroopa muutus võimsaks ja agressiivseks, võeti vastu ristiusk , hakkab arenema linnakultuur .
Jutustusteema: keisri ja paavsti vastasseis ning keisrivõimu langus.
Ristisõjad ( 1096 -1270)
Paavstivõimu tugevnemisega kasvas usuvaimustus ja sooviti vabastada Kristuse püha haud
Jeruusalemmas.
Ajendiks oli Bütsantsi keisri palve Rooma paavstile appi moslemitte vastu tulla.
(1071 said Bütsantsi väed hävitavalt lüüa türklastelt – seldžukkidelt ja kaotasid suure osa Väike-Aasiast.
Taheti maad juurde saada.
Taheti Väike- Aasia tagasi saada türklaste käest.
Ristisõdade põhjused ja tulemused.


Jutustamine: Ristisõjad
Paastivõimu suurenemisega suurenes ka usuline vaimustus .
Sooviti vabastada Kristuse püha haud Jeruusalemmas moslemite ehk uskumatute käest.
Sõdade ajendiks sai Bütsantsi keisri palve Rooma paavstile appi tulla, võitlemaks moslemite vastu.
Bütsantsi väed olid 1071. aastal islamiusulistelt hävitavalt lüüa saanud.
Paavstide sõjakäigud idamaadesse andsid neile võimaluse näidata end kogu ristirahva juhina .
Sõjakäike toetasid ka Itaalia kaubalinnad, kes püüdsid nii tugevdada oma positsioone Vahemere idaosas.
1096. aastal kuulutas paavst Urbanus II Kristuse haua vabastamiseks välja esimese sõja. 1099 rüütliväed tormijooksuga Jeruusalemma ja tapsid seal palju inimesi.
Peale esimest sõda rajati Jeruusalemma kuningriik ja mõned ristisõdijate riigid, mis pidid vallutatud alasid moslemte eest kaitsma.
7. sajandil asusid moslemid vastupealetungile, 1187. aastal vallutas Egiptuse valitseja Saladin Jeruusalemma tagasi.
Kolmandas sõja võitlesid Saladini vastu Lääne-Euroopa silmapaistvamad valitsejad , nende hulgas Friedrich Barbarossa , inglise kuningas Richard Lõvisüda. Jeruusalemma tagasi vallutada ei õnnestunud.
Eurooplased tegid veel viis katset Kristuse püha hauda enadale võita, kuid edutult. Kokku 8 sõda.
4 sõda viis välja hoopis Konsantinoopoli vallutamiseni ja rüüstamiseni 1204 aastal. Kõiks see halvendas ristisõdade mainet. 1291 . Langes Püha Maa lõplikult moslemite kätte ja sõjad lõppesid.
Ristisõjad ei andnud küll soovitud tulemust kuid olid kasulikud Euroopale , just Euroopa rüütlitele kes said ennast välja elada ja seega lõppesid ka feodaalsõjad Lääne-Euroopas.
Itaalia kaubanduslinnadele tõid ristisõjad pikakajalise kaubandusliku ülemvõimu ning tugeva poliitilise mõju Vahemere idaosas.
Eurooplased liikusid rohkem kui varem, nende silmaring laines, Idamaadest levisid Euroopasse ka uued tavad ja kombed.
Ristisõjad õhutasid Euroopas usulist vaimustust, rüütlid tundisd nüüd end kui Kristluse eest võitlejatena. Kuid ka paljud teised suundusid usurännakutele.
Suurenes juutide tagakiusamine, kaubandus ja usuline sallimatus.
Juutidele heideti ette Kristuse tapmist.
Jutustamine: Tsentraliseeritud monarhia kujunemine Prantsusmaal ja Inglismaal
Prantsusmaa oli 9. ja 10. sajandil feodaalselt killustatud. Valitsejateks olid Karl Suure järglased ehk Karolingid , võimu neil vasallide üle polnud. 987. aastal äks võim Hugues Capet ’le ja tema rajatud Kapetingide dünastiale. Nad omasid võimu esialgu ainult oma enda maadel ehk kuninga domeenidel. See paiknes Põhja-Prantsusmaa keskosas ja hõlmas kahte linna – Pariisi ja Orleans ’i. Targa ja ettevaatliku poliitikaga hakkasid nad järk järgult oma domeeni suurndama.
Inglismaal sai tugev kuiningavõim alguse 1066. aastal, mil Normandia hertsog William tungis Prantsusmaalt Inglismaale ja purustas Hastingsi lahingus Inglise kuninga väe ja alistas saare oma võimule. Erinevalt Euroopast polnud Inglismaal veel feodaalsuhtet kujunenud, sellega tegi algust William Vallutaja. Kõik Inglismaa ülikud andisd kuningale truudusvande, mis oli kõige olulisem. Seega oli kuningas kõigi riigi vasallide senjöör. See süsteem toimis hästi ja hoidis ära ka Inglismaa feodaalse killustatuse.
11. sajandil puhkes terav konflikt Inglismaa ja Prantsusmaa kuningate vahele seoses maavaldustega Prantsusmaal. Kuna Inglise kuningad olid Normandia hertsogite järeldulijad, siis kuulus see piirkond neile iseenesest mõistetavalt. Abielude teel liitsid nad oma valdustele veelgi Prantsusmaa alasid. Nii oli lõpuks Inglise kuningal Prantsusmaal rohkem maad kui Prantsusmaa kuningal endal. Prantsusmaa kuningad aitas oma diplomaatia ja lahingutega hädast välja Philippe II Auguste .
13. sajandil tekkis Inglismaal vajadus parlamendi järgi kuna kuningas ja vasallid olid pidevalt vastuolus . Kuigi feodaalid olid kuningale truudust vandunud, ei andnud see valitsejale õigust omavoliliselt valitseda . Feodaali ja vasalli olid mõlemal oma kindlad kohustused. Kuningas John Maata ajalt tõstsid feodaalid oma õiguste eest mässu ja sundisd kuningal 1215 . aastal vastu võtma „Suure vabaduskirja“, millega kuningas kinnitas oma alamate õigused. Konfliktid aga jätkusid, järgmise mässu ajal 1265. aasal kutusti kokku esinduskogu, millest saigi kuningriigi parlament . Peale suurfeodaalide ja kõrgvaimulike, kaasati ka väikerüütlite, alamvaimulike ja linnade esindajad. Talupoegi esindasid nende isandad . Juba toll ajal koosnes parlament kahest kojast: ülemkojast, kuhu kuulusid suurfeodaalid ja kõrgvaimulikud ja alamkojast kuhu kuulusid siis kõik väiksemad esindajad. Parlamendi eesmärk oli kaitsat kõiki ühiskonnakihte kuninga omavoli eest ja tagada nende osalus küsimuste arutlemisel.
Prantsusmaal kutsus 1302. aastal seisuste esindajad ehk generaalstaadid kokku kuningas Philippe IV. Tal oli vaja maksude kehtestamiseks saada alamkihi nõusolekut. Kuningad kutsusid generaalstaate kokku ka muude küsimuste arutamisel, kuid nende mõju riigiasjade otsustamisel ei olnud kaugeltki nii suur kui Inglismaal. Genreaalstaatide eripäraks oli see, et kõik esindajad kogunesid ja hääletasid eraldi.
Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal kujunes kõrgkeskajal tsentraliseeritud monarhia: mõlemas riigis oli tugev ja hästi toimiv kuningavõim, ning seisuste esindajad kaitsesid kõikide õhiskonnakihtide huve.
Jutustamine: Rüütliseisus ja Rüütliks saamine (136-137)
Keskaegne rüütliseisus oli väga mitmekesine nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest, kas siis Rooma aristrokraatiast või germaani suurnikest. Germaani järglased kandsid hertsogi, Frangi riigi kuninglikud asevalitsejad aga krahvi tiitlit . Neil suguvõsadel olid tavaliselt suured maavaldused, mida sõjameestele lääniks anti. Ise nad aga ei pruukinud kellelgi vasallivannetki anda.
Enamus väikefeodaale oli pärit maalt. Kõikidele rüütlitele maad polnud ja nad elasid senjööri lossis ja moodustasid tema kaaskonna. Oli ka neid kes rändasid ringi ja otsisid endale sobivat teenistust ja senjööri. Kuid pea kõik rüütlid lootsid endale saada lääni ja seega ka kindla elatusallika. Enamik rüütlitest olidki läänimehed, ehkki nende valdused piirdusid sageli vaid väikse külaga.
Nii suur- kui ka väikefeodaalid kuulusid kõik sõjameheseisusesse, mida üha enam tähtsustama hakati. Kuningad hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid ja püüdsid olla eeskujuks. Sellele aitas kaasa ka kirik , kes püüdis panna rüütleid teenima ristiusku, andes nende seisusele religioose tähenduse. Kirik astus vastu ka feodaalsõdadele ja kehtestas mitmel pool jumalarahu ehk aja mil sõdimine oli keelatud.
Keskaja jooksul muutus madalat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujenes järk järgult pärilik seisus – aadel .
Rüütlieepikal oli kolm põhimõtet: 1. ustavus – kuningale kuuluv poliitiline ustavus oli kõige nõrgem. Sellest tugevam oli vasalli ja isanda vahline suhe ja kõige tugevam oli suguline side. 2. heldekäelisus – sõjakäikudel ja turniiridel saadud saak tuli jagada perega . Mida edukam ja ausal oli rüütle seda ustavam oli ka tema järgijaskond. 3. vahvus – ta võitles vastavalt reeglitele. Ta ei tapnud vastaseid, vaid võttis nad lunarahalootuses paltvangi. Rüütellikkus tähendas seda et kõige tähtsamal kohal olid iseenda ja lähikonna huvid.
Lisaks päritolule nõuti rüütliks saamise juures oluliseks ka vastavat kasvatust. Tavaliselt alustas rüütliks tahtev poiss oma teenistust juba seitsme aastasena paažina mõnes aadliperekonnas, kui õpetati seltskonnas käitumist ja häid kombeid. Umbes viieteist aastaselt sai paažist kannupoiss – rüütli relvakandja ja saatja , kes ka ise võitlusvõtteid õppis. Umbes kahekümne aastaselt löödi noormees ametlikult rüütliks.
Rüütliksläämise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommikul , pärast pidulikku riietumist tuletati talle meelde rüütlireeglid, peale mida andis noormees ühele põlevele toetudes vande nendest kinni pidada. Tema saabestele kinnitati kullatud kannused ja kaela riputati mõõgavöö. Lõpuks löödi tulevasele rüütlile lapiti mõõgaga vastu õlga, mis tähistas vastuvõtmist uude seisusesse . Sellele järgnes pidulik sööming.
Rüütlite pojad lahkusid varakult isakodust. 10 aastaselt lahutati nad oma perest . Sellega kaasneb järsk üleminek teise maailma. Poisid kasvasid ülesse rüütlite kambas. Poisid kuulusid väeüksusesse, kus neid ülal pidav isand pidi neid kasvatama ja lõbustama. Uuest isandast sai poistele justkui uus isa.