Seisuseportree - Aadel kui seisus (0)

Seisuseportree
Aadel kui seisus
Keskaja iseloomulikem tunnus oli ühiskonna jagunemine seisustesse. Kuigi, et kõik inimesed olid Jumala ees võdsed, olid erinevatel seisustel omad eelised ja kohustused. Ilma selleta oleks ühiskond kokkukukkunud. Eristati kolme seisust : talupojaseisus, aadlikud ja vaimulikkond. Talupojaseisuse peamiseks ülessandeks oli toita kogu ühiskonda. Aadlike kohustuseks oli kõigi kaitsmine ning ilmaliku seisusele jäi kõigi eest Jumala teenimine . Seisused olid pärilikud, seega sündides said sa oma pere seisuse.
Aadlikuseisus kujunes läbi teenete. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid erinevad omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlike oli kahte liiki: kõrgaadlikud ja alamaadlikud.  Vassalidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga,millest tulenes ka põhimõte ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall’’.
Aadlikud jaotusid omakorda kaheks suuremaks osaks: kõrgaadlikud ja alamaadlikud.
Kõrgaadlikeks nimetati suurfeodaale nagu kuningas,hertsogid, parunid ,keisrid ja krahvid.
Alamaadliku tiitel kuulus peamiselt rüütlitele. Erinevatel maadel olid erinevad nimetused aadlike kohta. Inglismaal kutsuti kõrgaadlike lordideks, madalamaid genry’teks.Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Prantsusmaal baron ja chevalier . Varakeskajal tekkis ka üks lisakiht kuningat mitteteenivatest meestest ehk siis ministeriaalid. Hiljem võis neid ka alamaadlike alla liigitada.
Aadlike peamisteks kohustusteks oli rahu hoidmine, kohtumõistmine ja sõdimine. Sõjakäik oli aadlikujaoks tipphetk, tema võimalus näidata oma oskusi, vaprust ja koguda kuulsust ja au. Kuna sõditi harva, siis oli peamised tegevused turniiride pidamine ja jahil käimine. Turniirid olid ohutumad kui päris võitlused, sõditi tömpide otstega odadega. Siiski juhtus ka õnnetusi ning mõningad turniirid lõppesid kaotaja surmaga. Turniire oli erinevaid, sagedaseimaks oli hobustel võitlus, kus sõideti hobustega üksteisele vastu ning üritati vastast sadulast maha tõugata. Teiseks võimaluseks oli jalgsivõitlus, kus olid oma kindlad reeglid paika pandud. Hoope anti kordamööda ning neid hindas kohtunik . Kuna turniiridel esinesid ka muusikud ja poeedid olid turniirid tähtsad kultuurisündmused.
Aadlike kasvatuse peaeesmärgiks oli ettevalmistamine sõdimiseks. See kulges erinevates etappides. Kuni seitsmenda eluaastani viibis poisslaps kodus vanemate hooleall, edaspidi saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaž. Seal õpetati talle seltskonnas käitumist ja häid kombeid, naissoo esindejatega suhtlemist, tantsimist ja muusikariistal mängimist. Kui laps oli vanem õpetati ka relvade tundmist ja nende käsitlemist, ratsutamist ja jahipidamist.
Harilikult oli 15-aastane poiss juba kannupoiss. Lisandus võimalus kanda isiklikku relva ja tal tuli harjutada ning selgeks õppida erinevaid võitlusvõtteid. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. Tema kohustus oli aidata isandale raudrüü selga ja kontrollida relvade korrasolekut. Lahingus hoidis siiski kannupoiss tahapoole. Kui noormees oli saanud 18-21 aastaseks ja tõestanud oma valmisolekut, pühitseti ta rüütliks.
Rüütellikus ei olnud keskaial just kuigi õilis. Palju oli ka vägivaldseid julmi sõjamehi. Siiski muutus kõik paremaks ning rüütlid andsid oma isandale usaldusvande ja olid nõus lahinguväljal tema eest surema. Ustavus oligi põhiline asi mida aadliku puhul hinnati. Oma isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega kindustas aadel endale ja oma perekonnale hea nime. Teisteks peamisteks asjadeks olid julgus julgus, ausus, sõnapidamine ja galantsus. Kõik need omadused kokku moodustasid rüütellikkuse. Halvima omadusena, mis olid kujunenud nende omaduste vastandina oli reeturlikkus. Seetõttu kujunes välja suhtumine, et kangelaslik surm on igaljuhul parem kui argpüksilik põgenemine. Samas tehti sõdides selliseid tegusid mida rüütellikuse alla liigitada ei saa. Vallutatud alade paljaksröövimine, linnade ja külade mahapõletamine ja kõik selline kuulus võitjate õigustesse ning tapeti ka hoolimatult. Sõjas tohiti kasutada kõiki vahendeid et vastane alistada, selle osas õigus- ja väärtuskoodeks ei seadnud piiranguid.
Kokkuvõtvalt pidi olema tõeline rüütel heade kommetega, vapper ja ustav. Ta pidi olema valmis kaitsma nõrgemaid ning andma kasvõi oma elu oma isanda eest. Rüütli kõrgeim väärtus oli tema au, mida tuli hoida elueest. Au solvamise eest oli lubatud ka tappa. Tihti peeti rüütlitevahelisi võitlusi ehk turniire. Rüütliks ei saadud niisama, rüütliks kasvati. Rüütli seisus oli pärilik.