Feodaalkord ja rüütliseisus (0)

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Mikael Mahsudjan
11B Klass
FEODAALKORD JA RÜÜTLISEISUS

Referaat
Tallinn 2016
1. Feodaalkord
1.1 Feodalism
Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel . Kogu sellist süsteemi nimetati feodalismiks ehk läänikorraks. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga läänistas talle maatüki koos talupoegadega (Läänidest said perekonna pärusvaldused, kui neid pärandati isalt-pojale). Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima, eelkõige ilmuma sõjaväeteenistusse. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Tegelikult kujunesid feodaalsuhted sageli küllalt keerulisteks ja senjöörid ei saanud vasallide ustavuses alati kindlad olla.
Feodaalide seiklus -ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust Lääne-Euroopas.
1.2 Feodalismi mõistest
Feodalism on suhteliselt vastuoluline mõiste, millega tavaliselt iseloomustatakse keskaegse Euroopa ühiskondlikku ja majanduslikku korraldust. Selle definitsioone on äärmiselt suurel hulgal ning nood võivad üksteisest vägagi oluliselt erineda.
Üldiselt on feodalismile omaseks peetud siiski teatud kindlaid tunnuseid nagu: isiklike suhete suur tähtsus isandate (senjööride) ja nende sõltlaste (vasallide) vahel, maa kui peamine sotsiaalmajandusliku kindluse alus ning sõjameestest aadelkonna juhtiv roll ühiskonnaelus.
ühiskonnaelus.
Feodalismi mõiste tekkis ja kujunes Euroopas ning oli algusest peale mõeldud selgitama vaid Euroopa kultuuri, ühiskonda ja majandust puudutavaid tegureid ning muutujaid. Tänapäeval konstateeritakse üldiselt, et väljaspool Euroopat feodalismi kui sellist ei eksisteerinud, see oli Euroopale spetsiifiline nähtus ning ehkki kohati võivad mingid sama perioodi mitte-Euroopa maade ühiskondlik-majanduslikud struktuurid evida teatud analoogiat feodalismiga, on selle mõiste kasutamine väljaspool Vana Maailma suhteliselt problemaatiline
1.3 Feodalismi kujunemine
Feodalism hakkas kujunema Frangi riigis juba Merovingide ajal, kui valitsejad hakkasid oma sõjaväelastele selleks, et nad üha kallinevat varustust jõuaks muretseda ja säilitada, maavaldusi, millelt saadav tulu läks sõjamehe relvastuse soetamiseks ning äraelamiseks. Seda valdust hakati nimetama benefiitsiks. See anti kuninga sõjamehele eluaegseks kasutamiseks, pärandamist poldud esialgu ette nähtud. Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid.
Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid.
1.4 Feodaalne killustumine
Aegamööda delegeeris kuningas üha enam võimu vasallide kätte ning need muutusid temast üha sõltumatumaks. Lisaks sellele leidus palju ka alloodi omanikke, kes polnud maaga vasallivandega seotud ning need, vaid tõotusega kuningaga seotud vasallid, hakkasid üha enam omatahtsi tegutsema. Tekkis feodaalne killustatus, esmalt Prantsusmaal, seejärel üha sügavamalt ka Saksamaal. Inglismaal suudeti seda vältida, kuna üheaegselt nii Inglise kuningas kui ka Normandia hertsogina Prantsuse vasallina olev valitseja teadis, kuidas seda vältida, nimelt pidid kõik Inglise vasallid, sõltumata, kas nad olid otseselt kuninga või mitte, andma truudusvande kuningale. Peale selle hakkas Inglismaal juba 11. sajandil kujunema tsentraliseeritud riigiaparaat , milleni jõudmine oli küll vaevarikas, ent kahtlemata oli Inglismaa kõrgkeskaja algul kõige tugevama kuningavõimuga riik (eriti Henry II ajal).
2. Rüütliseisus
Keskaegne sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristokraatiast või germaani suurnikest. Enamik väikefeodaale oli sageli madalat päritolu, osa võis pärineda ka pärisoriste talupoegade seast. Enamik rüütlitest olid läänimehed, ehkki nende valdused piirdusid sageli vaid väikese külaga. Suurnikud, sealhulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid , ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kõrgkeskaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult parilik seisus-aadel.
Rüütliks sai kui oli õige päritolu, kohane kasvatus ja sõjaline treening. 7a- paažina aadliperekonnas, kus talle õpetati käitumist ja häid kombeid. 15a- kannupoiss- rüütli relvakandja ja saatja , kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a- löödi pidulikult rüütliks(rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned). Rüütlieetika 3 põhimõtet: ustavus, vahvus ja sangarlikkus.
Rüütel. Allikas: google.ee
3. Aadli elulaad ja rüütlikultuur
Rüütli ründerelvaks oli piik , millega püüti vastast sadulast paisata, ja mõõk , mida kasutati lähivõitluses pärast piigi purunemist või kõrvaleheitmist. Rüütlite kaitserelvastus muutus keskaja jooksul peaaegu tundmatuseni. Rüütlid said rõngassärgid, ammud, pikkvibud ja kiivrid. Samuti tehti muudatused kilbiga, mis olid nüüd ülalt ümarad ja alt teravatipulised piklikud ning hiljem ka kolmnurksed. Rüütliratsaväe kõrval osalesid lahingus ka jalamehed, osad olid piikide ja kilpidega, teised vibude ja ambudega.
Muidu oli rüütliväe taktika enamasti lihtne: vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos teineteisele vastu ja põrkasid lahinguvälja keskel suure hooga kokku mis hiljem kasvas üle mõõgavõitluseks. Kuid liiga sirgjooneline taktika muutis rüütliväe üha haavatavamaks. Raskelt relvastatud ja seetõttu suhteliselt aeglased rüütlid said ristisõdades sageli lüüa moslemitelt.
Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed, hinnati neid väga kõrgelt. Oma oskusi said nad demonstreerida jahiretkedel ja turniiridel. Nendest kõnelevad rüütlikirjandused, milles eristuvad 3 žanri : kangelaseepos, rüütliromaan ja armastusluule. Kangelaseeposte autorid pole enamasti teada kuid tuntumad on "Rolandi laul", "Nibelungide laul".
4. Rüütellikkus
Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki – rüütel pidi olema rüütellik. Rüütellikkuse raamatud nõudsid rüütlitelt väetite kaitsmist, võitlust katoliku kiriku ja daamide eest. Keskaegne rüütel pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt, mida kõike kokku nimetati “rüütlikoodeksiks”. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi silma paistma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Rüütel pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastasid, seda suurem oli tema au.
Rüütlilt nõuti mehisust, ja süüdistus selle puudumises oli kõige rängem solvang . Kartus saada kahtlustatud arguses viis nii mõnigi kord kõige lihtsamate sõjapidamisreeglite rikkumiseni, mis lõpuks põhjustas rüütli hukkumise. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad – see käis ka vaenlaste kohta. Näiteks Karl Suure sõdades araablastega kutsuti üks tema väejuhte kahevõitlusele, enne aga võeti kavaluse abil vangi. Siis andis selle väejuhi tulevane vastane, araablasest rüütel, end vangi Karli vägedele, et teda saaks välja vahetada frangi rüütli vastu.
Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne ja helde. Parem oli tülli minna kui endale ihnuskoi hüüdnime teenida. See ei kehtinud muuseas suhtlemises kaupmeestega. Rüütel pidi olema ustav oma kohustustele endaga võrdväärsete suhtes. Kui Prantsusmaa kuninga Jean Hea poeg põgenes Inglismaalt, kus ta oli pantvangis, andis Jean end ise inglaste kätte.
Vastase nõrkuste ärakasutamine ei toonud au ega kuulsust , vaid häbi – selliseks teoks oli näiteks relvitu vastase tapmine, samuti kallaletung selja tagant. Rüütlil polnud õigust taganeda , kui ta relva kandis. Seepärast mindi turniiril väljakutset esitama kas relvitult või siis taganeti näoga vastase poole. Oli ka komme viibida kahevõitluse paigas terve päev kuni keskööni, et näidata valmisolekut uueks võitluseks võidetu sugulastega või lähikondlastega. Seda kommet järgisid terved väeüksused, kaotades tihtipeale kõik esimese võiduga saadud eelised. Rüütlile loeti häbistavaks nuiahoobi saamist, sest seda relva kasutasid üksnes talupoegadest jalaväelased.
Häid rüütlikombeid näitasid kolmanda ristisõja ajal Richard I Lõvisüda ja Salah ad-Din. Kui viimane nägi lahingus Richardi ratsut langemas, saatis ta kohe kannupoisi kahe värske hobusega – ja kaotas lahingu. Hiljem saatis Salah ad-Din Richardile arstirohte, kui too palavikus haige oli. Vastutasuks lubas Richard oma õe Salah ad-Dini vennale naiseks, pulmakingituseks olnud Jeruusalemma linn.
Kasutatud kirjandus:

• https://et.wikipedia.org/wiki/Feodalis m
  
• http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/feodaal.ht m