Aadli seisus (2)

Aadel
Kujunemine ja jagunemine
Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.
Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid : hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid.
Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid.
Varakeskajal tekkis veel üks kiht, kuhu kuulusid mittevabad kuningat teenivad mehed ja neid nimetati ministeriaalideks.
Ülesanded
Nagu eelnevalt mainitud , siis aadlike peamiseks ülesandeks oli kõigi kaitsmine. Nad tegelesid veel kohtumõistmisega. Sageli usaldasid aadlid seda tegevust oma asemikele, kui see puututas talupoegade üle kohtumõistmist, aga kõrgema astme kohtuistungitel osales aadel isiklikult.
Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine.
Aadlilinnused
Aadlikud elasid aadlilinnustes. Siiski olid peamised linnused puust, sest kivist linnuseid ei saanud kõik aadlid endale lubada. Linnusel oli nii kaitse- kui esindusfunktsioon- see süboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle ning oli kaitseks, sest aadlid pidasid tihti omavahel vaenuseid.
Turniir
Kui polnud sõda, siis sellel ajal aadlid valmistusid ja harjutasid sõjaks. Nad pidasid turniire ja käisid jahil.
Turniiridel võideldi peamiselt ratsakahevõistlusel. Kahe sõdija vahel oli puubarjäär(kasutusel 15. sajandist) ning võistlejad pidid odaga üksteist hobuselt maha lükkama. Kaitseks kasutati raskeid raudrüüsid ja kiivreid .
Jalgsivõitlust peeti aiaga piiratud platsil. Löökide arv ja relvade kasutus oli eelnevalt ära määratud. Hoope anti korda kordamööda ning kohtunik otsustas, kelle omad olid paremad.
Turniire kasutati ka uute suhete loomiseks ja neidudega suhtlemiseks ning esinesid muusikud ja poeedid. Turniir oli tähtis kultuurisündmus.
Rüütlite kasvatus
Aadlike kasvatus põhines nende ettevalmistamises sõjaks. Seitsmenda eluaastani õppis poiss kodus vanemate hoole all ning seejärel saadeti kõrgemalseisva feodaali juurde, kus poisist sai paaž. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist: daamidega vestlemist, tantsu ja mingil muusikariistal mängimist. Hiljem lisandus veel relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine.
15- aastane noormees sai kannupoisiks. Ta võis kanda relva ja õppis võitlusvõtteid. Samuti saatis ta oma isandat sõjakäikudel ning abistas teda. Lahingutes hoidsid kannupoisid siiski tahapoole.
18-21- aastanee noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust, löödi pidulikult rüütliks. Rüütlina anti talle üle suguvõsa vapp ja relvad, millel olid sümboolsed tähendused.
Raamatutarkust ei peetud rüüdlile kohaseks ning selle tõttu olid rüütlid peamiselt kirjaoskamatud.
Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus
Peamiselt hinnati aadlike puhul jäägitut ustavust, millele senjöör pidi vastama suuremeelsuse ja heldusega. Teiseks hinnati aadlikes julgust , ausust, sõnapidamist ja galantsust. Halvim omadus oli reeturlikkus- oma isanda reetmine.
Rüütlid põletasid ja röövisid vallutatud alasid ning tapsid süütuid inimesi, mida peeti õiglaseks.
Ristiusu laialdase levikuga muutus ka rüütlite maailmavaade ning paljud rüütlid loobusid ilmalikest rõõmudest ning pühendusid ristiusu teenimisele. 13. sajandist sai alguse ka rüütlikirjandus, mida loodi oma südamedaamide auks.
Birgit Nurmela
10. a klass