Mille poolest ja miks erines aadli väärtuskoodeks tänapäeva moraaliväärtustest? (0)

Mille poolest ja miks erines aadli väärtuskoodeks tänapäeva moraaliväärtustest?
Aadli väärtuskoodeks erineb tänapäeva moraaliväärtustest ikka paljuski, kuid neis on ka sarnasusi . Sel ajal oli maailmavaade piisavalt erinev tänapäeva omast, mistõttu need asjad erinevad olidki.
Aadli puhul hinnati jäägitut ustavust. Kui aadlik oli sõjakäigul ja teenis truult oma isandat, saavutas ta sellega oma perekonna au ja hea nime. Aadli
aukoodeksi omadused oli julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus- need võtab kokku veel tänapäevalgi kasutatav sõna „rüütellikkus“. Need omadused on säilinud ka tänapäevani.
Aadlike kasvatus, mille peaeesmärk oli nende ettevalmistamine sõdimiseks, kulges mitmes etapis. Kuni seitsmenda eluaastani viibis poiss kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaž. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist. Kui ta oli juba veidi vanem lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine . Tavaliselt sai 15-aastane noormees juba kannupoisiks. Nüüd võis ta kanda relva ja pidi hoolikalt harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. 18-21 aastane noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitsusoskust, löödi pidulikult rüütliks.
Hariduse kohapealt oli aadlite suhtumine täiesti erinev. Koolis käimist ja haridust ei peetud aadlikule kohaseks. Nad lähtusid karolingide vanasõnast, et „see, kes on koolis käinud kaheteistkümnenda eluaastani ega ole kunagi ratsutanud, kõlbab ainult preestriks“. Niisiis olid aadlikud sageli kirjaoskamatud. Ka mõisate majandamises ei osalenud nad kuigivõrd, vaid jätsid selle mõisavalitsejate hooleks.
Sõdade vallutamisse suhtuti tänapäevaga küllaltki erinevalt. Sõjakäik tähendas aadlikule kõrghetke- võimalust demonstreerida oma vaprust ja koguda kuulsust ja au. Sageli tehti tegusi, mis rüütellikkuse mõistega tänapäeva tähenduses kuidagi kokku ei lähe. Vallutatud alade paljaksröövimine ning linnade ja külade mahapõletamine kuulus võitja õiguste hulka, ning ka inimelude suhtes oldi üsna hoolimatu . Sellist asja tänapäeval eriti ei kohta. Näiteks hukati terve võidetud garnison, kui see oli linna piirajatele „liiga kaua“ vastu pannud. Sõjas tohtis kasutada kõiki relvi ja vahendeid ja seetõttu ei olnud piiranguid ei õigus-ega väärtuskoodeksis.
Aadlid oli üsna usklikud ning nende tegemised oli piiratud usuga. Ristisõdade ajal hakkas riskiusk ühe enam mõjutama rüütlite maailmavaadet . Ordudesse kuuluvad rüütlid elasid üheskoos linnustes , olles andud tõotuse loobuda ilmalikest rõõmudest ning pühenduda ainult ristiusu teenimisele.
Seega kokkuvõtteks võib öelda, et aadlikute väärtuskoodeks nii sarnanes kui ka erines tänapäeva moraaliväärtustega. Aadlikud pidid olema heade kommetega, vaprad ja ustavad, valmis kaitsma väeteid ning ohverdama kas või oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel nagu on kombeks ka tänapäeval. Rüütli kõige kõrgem väärtus oli au ja selle haavamist sai maha pesta üksnes verega.