Feodaalkord ja rüütliseisus (0)

Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel . Senjöör läänistad vasallile maatüki koos seal elavate talupoegadega ning vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima .
feodalism - ehk läänikord.
Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. - vasall pidi 40 päeva aastas omal kulul senjööri sõjaväes teenima, kui senjöör teda kauemaks vajas pidi ta selle eest tasuma.
Vasallil-oli õigus ja kohustus nõu anda
oodati toetust lunaraha maksmise senjööri vangilangemise korral
kingitusi senjööri vanema tütre abiellumise puhul
Feodaalsuhted kujunesid keeruliseks- senjöörid ei saanud vasallide ustavuses kindlad olla.
läänimehed hakkasid nende käsutusse antuid maid edasi
läänistama.
Ülekohustele senjööridele oli õigus vasallil ka vastuhakata.
Vasallid rikkusid truudusvannet.
Läänid olid antud vasallidele ainult kasutamiseks, hakati neid ajapikku isalt pojale pärandama. Läänidest said perekonna pärusvarandused.
Feodaalide seiklus ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kunanigavõimu.
Vasallivanne oli püha ja selle murdmine oli taunitav .
Rüütliseisus
Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid , alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid ( hertsogid , parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. – 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks
Rüütliks saamine
Aadlike kasvatuse peaeesmärk oli nende ettevalmistamine sõdimiseks ja see kulges mitmes etapis . Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja aadliperekonda, kus õpetati häid kombeid ja rüütlioskusi. Vanemaks saades lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine . Seal sai temast paaž.
Tavaliselt 15-aastane noormees sai kannupoisiks, kes võis kanda isiklikku relva ja pidi võitlusvõtteid harjutama. Ta saatis oma isandat sõjakäikudel, kuid lahingus hoidsid nooremad kannupoisid tahapoole.
umbes 20-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned.
Viimase öö veetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates.
3 põhimõtete milles seisnes rüütliseisuse olemus - ustavus, heldekäelisu abi, vahvus
Vaimulikud rüütliordud
Paavstile alluvad sõjameeste vennaskonnad e. vaimulikud rüütliordud.
Liikmed andsid mungatõotuse.
1. rüütliordu- Johanniitide e. hospitaliitide ordu
2. Templiordu
3. Mõõgavendade ordu