Rooma kunst (4)

Rooma kunst
SISSEJUHATUS
Kunst on inimese põline kaaslane – kõik rahvad nii meie ajal kui kauges minevikuski on ikka püüdnud luua ilu enda ümber ning alati on kunstiteoseid imetletud ja nende loojaid austatud. Miski muu peale kunsti ei suuda nii hästi edasi anda maailma kogu selle rikkuses ja mitmekesisuses. Muistsetest aegadest ja ammu kadunud rahvastest teame just kunsti vahendusel. Tihedalt on kunst seotud ajaloo ning oma ajastu vaimse eluga.
Järgnevalt Roomast ja selle kunstist.
I aastatuhandel e.m.a tekkis Itaalias Rooma linna ümbruses riik, mis hakkas oma maa-alasid laiendama naabrite arvel. See umbes 1000 aastat püsinud maailmariik elas orjade tööst ja võõraste maade vallutamisest. Rooma hiigelaegadel kuulus sellele riigile kogu Vahemere ümbrus nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas. Sellise hiigelriigi valitsemiseks vajati karme seadusi ning tugevat sõjaväge. Ka kunsti, eriti just ehituskunsti abil püüti vallutatud rahvastele näidata riigivõimu vankumatut tugevust. Siiski olid roomlased väga vastuvõtlikud teiste rahvaste mõjudele.
Riigi südamik – praegune Itaalia – oli algselt madalamal kultuuritasemel kui mõned vallutatud alad. Palju omandati etruskidelt, kõige enam aga kreeka kultuurist. Sellega puutusid roomlased juba varakult kokku Lõuna-Itaaliasse rajatud kreeka asundustes. Isegi oma usundi ja müüdid laenasid roomlased Kreekast , ainult, et nad andsid jumalatele ja kangelastele uued nimed.
Veel suuremaks paisus kreeka mõju pärast Kreeka emamaa vallutamist 2. sajandil e.m.a. Võib lausa väita, et kui roomlased vallutasid Kreeka sõjaliselt, siis kreeklased alistasid Rooma kultuuriliselt. Roomlaste üks teeneid ajaloos on just kreeka kunstipärane säilitamine.
Roomlased ise olid ennekõike poliitikud ja sõjamehed. Kunstitegemine jäi rohkem muudest rahvastest pärit kunstnike hooleks. Siiski oskasid roomlased olla briljantsed organiseerijad. Ligi 1000 aasta jooksul tagas Rooma impeerium Vahemeremaadele suhtelise rahu ja stabiilsuse. Sel ajal ehitati väga palju, loodi hulgaliselt uusi kunstiteoseid.
Miski pole igavene, ka Rooma riik langes lõpuks. Suur rahvasterändamine 3.-5. sajandini m.a.j tegi lõpu Lääne-Rooma keisririigile (aastast 476, mil kukutati viimane keiser peetakse antiikaja lõpuks ja keskaja alguseks). Sellegipoolest pani Rooma riigi rüpes sündinud ristiusk aluse keskaja kultuurile . Ligi tuhandeks aastaks jäi püsima Ida-Rooma keisririik, mida edaspidises ajaloos tuntakse Bütsantsi nime all.
    Rooma kunsti mälestistel on olnud suur tähtsus hilisemate ajastute kunsti jaoks. Neist on inspiratsiooni saanud renessansiaja kunstnikud , eeskuju on neist leidnud klassitsistliku (classicus – ladina keeles ‘esmajärguline’) laadi harrastajad hiljemgi
Roomat nimetatakse Igaveseks Linnaks.
Rooma on Itaalia pealinn ja üks ilusamaid linnu maailmas. Tema vanaaegsed mälestussambad ja kaunid kirikud ja paleed tuletavad meelde Rooma möödunud hiilgust.
Roomlaste uuendused
Kuigi Rooma kunst pole kunagi olnud eriti originaalne, sest roomlased võtsid palju üle etruskidelt ja kreeklastelt. Küll aga oli roomlastel endil palju tehnilist ja praktilist taipu, mistõttu nendele kuuluvad mitmed tehnilised avastused ning uuendused ilma milleta me kaasaega eriti ette ei kujuta.
   Roomlased õppisid ehitama tahutud ja üksteisega sobitatud kividest kaarekujulisi arkaade, võlve ja kupleid, sest need suudavad kanda suuremaid raskusi kui kreeka talastikud. Kreeklased kasutasid tahutud kive ilma sideaineta 
Marcelluse teatri arkaadid
Arkaade (ladina arcus- vibu ) kasutati praeguseni osaliselt kasutamiskõlblike sildade, veejuhtmete ja hoonete ehitamisel .
Pont du Gard, hästi säilinud rooma akvedukt (veejuhe) Lõuna-Prantsusmaal
Ristvõlvi ehituse skeem  Silindervõlvi ehituse skeem
Võlv on kaarekujuline lagi . Juba Mesopotaamias osati ehitada silindervõlve, kus raskus langeb kahele küljele. Roomlased õppisid aga ehitama ristvõlve, mis tekivad kahe silindervõlvi ristumisel. Roomlased hakkasid laialdaselt kasutama head lubimörti, mis sidus kive. Nad segasid Puteoli linna juurest kaevandatud vulkaanilist liiva lubjaga. Saadud mört hangus kivikõvaks ja sai hiljem hüüdnime “Rooma betoon ”.
Need olid väga suured edusammud ehitustehnikas. Nüüd sai luua mitmekesisema põhiplaaniga ja väga suurte siseruumidega ehitisi . Põletatud telliskividest ja mördist ehitati kiiresti ja odavalt hiiglaslikke hooneid . Välisseinad vooderdati kalli ja kauni marmoriga. Püstitatud ehitised on ajahambale aastatuhandeid vastu pidanud ja seega on Rooma õigustanud oma hüüdnime “Igavene linn”.
Rooma arhitektuurgi tugines peaasjalikult etruski ja kreeka eeskujudele. Nii näiteks võtsid roomlased etruskidelt üle nende elamu põhitüübi. Vabariigiaegse Rooma ehitised olid valmistatud peamiselt savitellistest. Impeeriumiajal sai alguse luksuslike ja suurejooneliste ehitiste rajamine. Sambad, mida Kreekas rakendati kandvate konstruktsioonielementidena degradeerusid Roomas dekoratiivelementideks, mis pidid varjama suurte müüripindade lagedust. Oli olemas veevärk, kanalisatsioon ja keskküte.
Roomlased olid arvamusel, et pärast kreeklasi on skulptuur valmis, midagi paremat pole enam võimalik teha, seetõttu pole mõtet skulptuuri peale aega raisata. Seepärast valmistati Roomas pigem kreeka skulptuuride koopiaid kui midagi originaalset. Uuendus, mis roomlastelt skulptuurivallas pärineb on portreede valmistamine (büst). Erinevalt kreeklastest püüdsid roomlased sealjuures jääda loomutruuks ning mitte varjata inimese vigu. Ainsad, kelle portreeskulptuure saatis ideaalsustaotlus, olid keisrid .
Maalikunsti vallas olid roomlased tunduvalt originaalsemad. Tänu Pompeji katastroofile tunneme hästi nende seinamaale.
Maalikunsti taotluseks oli ruumide avardamine ja looduslike elementide abil sisekujunduse elavdamine. Tavalisteks elementideks seinamaalidel olid mitmesugused arhitektuurilised elemendid.
Rooma arhitektuur  
   Roomlastele olid otseseks eeskujuks etruskide ehitised. Nii etruskide kui ka roomlaste varases arhitektuuris valitses lihtne templitüüp, mille üksikosad meenutasid kreeka templit, kuigi selle proportsioonid olid teistsugused . Hoone asetses kõrgel alusel ja ta viilkatus oli järsem kui kreeka templitel. Hoone ees oli lahtine koda, mida kattev katus toetus hõredalt asetsevatele sammastele.
Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Koos sellega muutusid valitsevaks uued konstruktsioonid, millest tähtsaimad on kaared , võlvid ja kuplid . Kõigi nende algeid võis kohata juba Vanade Idamaade arhitektuuris, samuti etruskidel, kuid järjekindlat rakendust leidsid nad alles Roomas. Kaart kasutati seintes olevate avade (uste, akende ) katmiseks – selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Võlvi võib lihtsustatult ette kujutada kui üksteise taha ehitatud kaarte rida – tulemuseks on nn. silindrivõlv, millega saab katta nelinurkset ruumi. Ümmarguse ruumi puhul kasutati poolkerakujulist kuplit.
Tänu edusammudele ehitustehnikas sai luua mitmekesisema plaaniga ehitisi ning väga suuri siseruume. Näiteks Rooma Panteoni (kõikidele jumalatele pühendatud tempel) ümara siseruumi läbimõõt oli 43,5 meetrit. Seda kattis hiigelsuur kuppel , mis on sajandite vältel olnud eeskujuks hilisematele ehitusmeistritele ja arhitektidele.
Panteoni sisevaade
Panteoni välisvaade
Roomlased võtsid üle kreeka sambad. Nad eelistasid Korintose stiili kui kõige toredamat. Rooma ehituses kaotasid aga sambad oma esialgse ülesande – kanda ülal mingit ehitisosa. Nad muutusid vaid kaunistuseks, sest kaared ja võlvid seisid niigi ülal. Väga palju kasutati poolsammast. See oleks nagu pool pikuti lõhestatud sambast, mis sileda küljega vastu ehitise seina on pandud. Kui selline poolitatud sammas pole mitte ümara, vaid nelinurkse läbilõikega, siis nimetatakse seda pilastriks.
Korintose stiilis samba kapiteel
Roomlaste tähtsaim ehitusmaterjal oli põletatud tellis. Kindla kuju ja mõõtmetega tellis sobis roomlaste hiigelriigis hästi. Tellistest oli võimalik ehitada ühte tüüpi ehitisi riigi kõigis osades, ka seal, kus looduslikku kivi ei leidunud. Massiivsed tellisseinad kaeti vajaduse korral väärtuslikumast materjalist (nt. marmorist) voodriga. Püüe dekoratiivse toreduse ja paraadlikkuse poole kasvas pärast keisririigi kehtestamist.
Kõige silmapaistvamad ehitusmälestised pärinevadki meie ajaarvamise esimestest sajanditest, kui Rooma polnud enam vabariik, vaid teda valitsesid keisrid. Iga valitseja pidas ma auasjaks lasta ehitada toredaid sammaskäikudega väljakuid ning avalikke hooneid. Ajaarvamiste vahetusel elanud keiser Augustus tundis uhkust selle üle, et ta tellistest Rooma asemele jättis endast järele marmorist pealinna. Veel tänapäevalgi näitavad rohked varemed tolleaegsete ettevõtmiste ulatuslikkust ja julgust .
   Võidukate väejuhtide auks püstitati võidu- ehk triumfikaari. Triumfikaar oli ilma praktilise ülesandeta ehitis – monument . See kujutas endast massiivset müüritahukat, milles oli 1 või 3 ümarakaarelist väravaava. Dekoreerimiseks kasutati sambaid, poolsambaid, pilastreid, viile, skulptuure (põhiliselt reljeefe) jne. Seina ülaosa oli sageli eraldatud karniisiga. Seda poolkorrust nimetati atikaks.
Tituse triumfikaar
Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasustused. Järjest enam jõudeelule kalduva vabade hulga lõbustamiseks lasksid keisrid ehitada teatri- ja tsirkusehooneid, millest kuulsaim on Roomas asuv Colosseum . Rooma oli juba antiikajal miljonilinn ja tema suurim teater mahutas 50 000 pealtvaatajat.
Colosseumi ehitamist alustati 70. aastal pKr ning selle ehitustööd lõpetati 12 aastat hiljem. Colosseum oli kujundatud nii, nagu oleks kaks kreeka teatrit kokku liidetud, ning selline ovaalse kujuga amfiteater võimaldas vaatajail saada hea ülevaate areenil toimuvast. Kuna roomlased kasutasid ehitustöödel teisaldavaid tellinguid, siis võis tohutu orjadest töövägi tegutseda üheaegselt kogu hoones . Nad kasutasid ka enda leiutatud betooni ja metallsõrestikku. Colosseumi välismüür on veidi kõrgem kui Pika Hermanni torn Tallinnas. Tohutute mõõtmetega Colosseum on 50 m kõrge ja tema ümbermõõt oli 527 m. Ehitise nelja korrust kaitses päikese eest suur originaalne varikatus , nn. päikesevari. Igal pealtvaatajal oli nummerdatud istekoht. 80 avalikku sissepääsu võimaldasid hoonesse kiiresti siseneda ja sealt väljuda. Keisril oli eraldi sissepääs.
   Colosseum on praegu varemeis ja kuigi üle poole temast on hävinud, on ta ikkagi Antiik-Rooma suurim mälestusmärk.
Colosseum, vaade sisemusse
Colosseum, välisvaade
Keiser Augustuse paraadkuju
Roomast pärinevad maailma esimesed pronksist ratsanikukujud. Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke, sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju. Keskajal valati need ümber kahuriteks. Ainsana pääses Marcus Aureliuse kuju, mida kristlased pidasid Constantinus Suurele kuuluvaks. Silmapaistvad kunstiteosed on Traianuse ja Caracalla portreed.
Traianuse portreest on näha otsustavust, vaprust, aga ka teatud leebust. Altkulmu vaatav Caracalla on tark, kuid valvel, kättemaksuhimuline ja ohtlik. 4. sajandil käis Rooma kunst alla. See on näha keiser Constantinuse portreest – puudub elav inimene, skemaatilised jooned, ebaloomulikud ja stiliseeritud näojooned nagu tulevases Bütsantsi kunstis.
Omapäraseks kunstiliigiks on võidusambad, mis olid kaetud spiraalselt alt üles keerduvate reljeefidega. Täpselt edasiantud ehitised, riietus ja sõjavarustus on hinnalisteks ajalooallikateks.
Reljeefidelt on näha, et roomlased tundsid perspektiivi (erinevalt idamaade kunstnikest) – tagapool asunud asju kujutati väiksemalt ja ähmasemalt. Ka oskasid roomlased kujutada igasuguseid poose ja kõiki vaatenurki (rahu altar ; Traianuse samba reljeefid ). 3. saj. pKr reljeefikunst tardus (Septimius Severuse võidukaar). Ornamentaalseid (enne 1. sajandit pKr) ja figuraalseid (1.-3. saj.) reljeefe on sarkofaagidel.
KOKKUVÕTE
Võib öelda, et Rooma kunst kui selline ei olnud vabariigi algusaegadel veel omanäolisust leidnud olles väga tugevalt mõjutatud teistest kultuuridest. Siiski ei saa roomlaste panust alahinnata. Vabariigi ajastul loodi teistele kultuuridele tuginedes üsna kindel alusbaas soodustamaks edasist arengut ja iseloomulike joonte/suundade teket kujutavas kunstis. Rooma, kui etruskide ja kreeklaste laps, ühendas nende mõjuvõimsate kultuuride parimad omadused kasutades roomalikku ratsionaalsust ja militaristlikku täpsust, luues sellega algselt küll väga eklektilise ja ebastabiilse kunstikeskkonna, kuid hiljem nautimisväärse kunstide sümbioosi, mille suursugusus kajab minevikust veel praegugi tänapäeva.
13