Rooma kunst (0)

Rooma kunst
Viimast korda puhkes orjanduslik ühiskond õitsele I aastatuhandel e. m. a. Rooma riigis. Mitme sajandi vältel säilitasid vabadest kodanikest koosnevad leegionid võitlusvõime ja, karastatuna alatisest sõjapidamisest, ei tundnud nad endale väärilist vastast kogu Vahemere piirkonnas. Sõjad andsid uusi valdusi ja orje. Rooma ühendas oma võimu alla peaaegu kogu antiikmaailma, ja ehkki selle mõned osad olid kõrgema kultuuriga kui Itaalia, liitsid roomlaste sõjaline jõud, riigitarkus ja keeruline bürokraatlik haldusaparaat nad ennenägematult tugevaks tervikuks.
Kuna riigi südamik – praegune Itaalia – oli madalamal kultuuritasemel kui mõned vallutatud alad, sattusid roomlste kultuur ja kunst teiste rahvaste mõju alla. Palju omandati etruskidelt, kõige enam aga kreeka kultuurist, millega puutusid roomlased kokku Lõuna-Itaaliasse rajatud kreeka asundustes. Isegi oma usundi ja müüdid laenasid nad Kreekast , ainult et nad andsid jumalatele ja kangelastele uued nimed. Rooma vabariigi alguses olidki filosoofia, teaduste, kirjanduse ja kunstiga tegelejad enamikus välismaalased, eriti kreeklased , sest õigele roomlasele peeti vääriliseks ainult sõduri või riigiteenija elukutset.
Varane rooma kunst on õieti hellenistliku kunsti variant, ehkki oluliste kohalike erinevustega, kuid suur mõju oli ka etruskide kultuuripärandil.
Etruskid elasid praeguse Toskaana aladel ning nende kultuuri kõrgaeg oli 7.-5. sajand e. m. a. Nagu kreeklastel, polnud ka etruskidel ühtset riiki, vaid linnade lõdvalt seotud liit. Päritolult ja keeleliselt olid etruskid täiesti võõrad nii kreeklastele kui roomlastele. Etruskide ajalugu tuntakse halvasti ja nende kunsti tõlgendustes on palju vaieldavat. Siiski on just kunstis näha tihedat sidet kreeka arhailise perioodi kunstiga. Kõige rohkem on säilinud etruskide kunsti nende haudades, ilmselt oli nende mütoloogias kesksel kohal surnutekultus. Kunstiteoste peamiseks materjaliks oli savi ning meisterlik oli etruskidel pronksivalu, mille üheks parimaks näiteks on kuulus kapitooliumi emahunt. Võrreldes kreeklaste kunsriga oli etruskide looming naturalistlikum, emotsionaalsem ja dekoratiivsem.
Etruskide ehitised olid otseseks eeskujuks roomlastele. Nii etruskide kui roomlaste varases arhitektuuris valitses lihtne templitüüp, mille üksikosad meenutasid kreeka templit, kuigi selle proportsioonid olid teistsugused . Hoone asetses kõrgel alusel ja ta viilkatus oli järsem kui kreeka templitel. Hoone ees oli lahtine koda, mida kattev katus toetus hõredalt asetsevatele sammastele.
II-I sajandil e. m. a. jõudis orjandus Roomas küpsesse järku ning sellega toimusid ühiskonnas suured muudatused. Vabariiklik kord jooksis ummikusse ja pärast pikki veriseid kodusõdu kehtestati keisririik . Samal ajal võttis rooma kultuur iseseisvama ilme. Väilismõjud muidugi säilisid ning äsja vallutatud idaaladelt tuli neid isegi juurde, kuid ometi hakkas välja kujunema ka uus roomapärane laad . Vastavalt oma praktilisele ja kainele iseloomule pöörasid roomlased peatähelepanu ilmalikule kunstile.
Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Koos sellega muutusid valitsevaks uued konstruktsioonid , millest tähtasaimad on kaared , võlvid ja kuplid . Kaart kasutati seintes olevate avade (uste, akende) katmiseks – selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Võlvi võib lihtsustatult ette kujutada kui üksteise taha ehitatud kaarte rida – tulemuseks on nn. Silindervõlv, millega saab katta nelinurkset ruumi. Ümmarguse ruumi puhul kasutati kuplit. Näiteks Rooma Panteoni - kõikidele jumalatele pühendatud templi siseruumi läbimõõt ulatus üle 40 meetri. Seda kattis hiigelsuur kuppel, is on sajandite vältel olnud eeskujuks hilisematele ehitusmeistritele ja arhidektidele.
Selliste konstruktsioonide juures tekkisid suured tühjad pinnad seintel , võlvidel ja kuplitel. Nende liigendamiseks ja elustamiseks kasutati kreeka arhitektuurist tuntud detaile – sambaid, poolsambaid, pilastreid jne, millel polnud aga enam olulist kandvat osa. Kreeklastelt üle võetud sammastest eelistasid roomlsed korintose stiili kui kõige toredamat. Kuna sambad olid vaid dekoratiivsed, siis hakati kasutama väga palju poolsammast. See oleks nagu pool pikuti lõheststud sammbast, mis sileda küljega vastu ehitise seina on pandud. Kui selline poolitatud sammas pole mitte ümara, vaid nelinurkse läbilõikega, siis nimetatakse seda pilastriks.
Kõige silmapaistvamad ehitusmälestised pärinevad meie ajaarvamise esimestest sajanditest. Siis polnud Rooma enam vabariik, vaid teda valitsesid keisrid . Iga valitseja pidas oma auasjaks ehitada toredaid sammaskäikudega väljakuid ning avalikke hooneid . Ajaarvamiste vahetusel elanud keiser Augustus tundis uhkust selle üle, et ta tellistest Rooma asemele jättis endast järele marmorist pealinna. Veel tänapäevalgi näitavad rohked varemed tolleagesete ettevõtmiste ulatuslikkust ja julgust . Võidukate väejuhtide auks püstitati võidu- ehk triumfikaari. Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasutused.
Rooma oli juba antiikajal miljonilinn . Tema suurim teater Colosseum mahutas 50 000 pealtvaatajat. See oli kaares tõusvate pingiridadega amfiteater; samasugust põhimõtet rakendatakse tänapäeval staadionite rajamisel. Colosseumi välismüür on veidi kõrgem kui Pika Hermanni torn Tallinnas – seda kõrgust jätkub aga ovaaliks mõõtudega 165 meetrit. Colosseumi varemed ongi suurim antiikse Rooma ehitsumälestis.
Omamoodi ajaviitekohad olid ka rooma saunad, nn. Termid . Need sisaldasid peale pesemis - ja riietusruumide veel ujumisbasseine, jalutusruume, spordiväjakuid, raamatukogusid jms. Kuulsad Carcalla termid pakkusid korraga puhkust mitmetele tuhandele inimesele. Termide avaraid saale katsid võlvid ja kuplid, seinu ilustasid marmor ja muud kallihinnalised materjalid.
Väjakute ääres paiknesid suured pikliku põhiplaaniga koht- ja ärihooned – basiilikad. Sel hooneliigil oli hiljem suur tulevik kirikuehituses. Suured olid roomlaste saavutused rakendusliku tähtsusega nn. Inseneriehituses. Rooma hiigelriigile olid majanduslikult ja sõjaliselt äärmiselt tähtsad korralikud teedsillad. Need rajatigi niivõrd kapitaalsed, et olid kasutusel veel kaua pärast Rooma riigi kokkuvarisemist. Kilomeeterite viisi läbisid maastike kivikaartele toetuvad veejuhtmed . Eriti võimsa mulje jätavad nad jõgede ja orgude ületamise kohal. Kuni 50 meetrinio ulatub ühe veejuhtme kürgus Lõuna-Prantsusmaal. See on nn. Pont du Gard.
Roomas oli nii valitsejate paleesid kui mitmekorruselisi üürikorteritega maja vaesemale rahvale. Tavaline roomlane elas aga majas , kus ruumid koondusid lahtise laega aatriumi ümber. Vihmavee jaoks oli aatriumi põrandas bassein. Maja taga asus samasõu taimede ning purskkaevuga. Et kõrvuti ehitatud majadel oli aknaid vaid esisenas ning enamik ruume sai valgust aatriumi kaudu, maaliti toaseinte elustamiseks sinna vahel aknaid- uksi koos neist paistvate vaadetega.
Rooma noorukid unistasid sõduriametist; kunstiga tegelemine jäi seetõttu allutatud rahvastele ja nagu enne mainitud , olid need enamasti kreeklased. Nii juhtuski, et kui Rooma riik alistas Kreeka, vallutas kreeka kunst Rooma. Tervete laevalaadungit viisi toodi kreekast skulptuure. Kui nende tagavarad lõppesid, hakati tegelema kopeerimisega. Just koopiate järgi tunnemegi paljusid tänaseks hävinenud töid. Siiski loodi kaks iseseisvat ja kõrgetasemelist ala rooma skulptuuris: portreed ja ajaloolised relijeefid. Roomlased austasid esivanemaid, jõukate kodude pühapaikades säilitati esivanemate kujusid . Need pidid aga olema hästi täpsed ja loomutruud, et järglased teaksid, kuidas nende esivanemad välja nägid. Väga harva tuli portreedes ette ilustamist vüi idealiseerimist, nagu näiteks noore keisri Augustuse kujus. Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke, sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju. Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid. Mööda Traianuse sammast, mille otsas seisab keisri kuju, kulgevad spiraalselt relijeefid stseenidega võitlusest draaklaste vastu. Relijeefid kaunistasid ka triumfikaari.
Aastal 79 mattus Vesuuvi tuha alla ülikute suvituslinn Pompeji. Alates 18. Sajandi keskpaigast on seal korraldatud väljakaevamisi ja väljakaevatud majade seinad pakuvad nüüd kõige paremaid võimalusi rooma maalikunstiga tutvumiseks.
Et rooma maalikunsti võib pidada viimaseks etapiks hellenistliku maalikunsti arengus, saame nende teoste põhjal teha mõningaid järeldusi kogu antiikaja maalikunsti kohta. Näeme, et valitses täiseti looduslähedane laad. Suurepäraselt osati edasi anda inimkeha proportsioone ja keerulisi liigutusi. Kehad on varju ja valguse abil tugevalt modelleeritud. Piltide kompositsioon on vaba ja loomulik. Suurt tähelepanu pöörati ruumilise sügavuse illusiooni loomisele.
Maalide motiivid on enamasti võetud mütoloogiast või ajaloost, kusjuures eelistati värvikaid, elurõõmsaid ja mõnikord isegi pikantseid stseene. Ilmselt on sageli eeskujuks võetud kreeka maalikunstiteoseid, neid kas otselt kopeerides või vabalt ümber kujundades. Seinamaalidel oli eeskätt dekoratiivne iseloom. Peale figuraalsete kompsitsioonide maaliti seintele arhitektuuridetaile, ornamente jne. Sageli kohtame illusoorsete efektide taotlust .
Portreemaal jälgis üldiselt samu põhimõtteid mis portreeplastika ja püüdis esile tuua inimeste isikupäraseid jooni. Põhja-Aafrikast on leitud mõned lakoonilised, kuid väga ilmekad portreed.
Maalikunsti üks osa olimosaiigikunst – väga dekoratiivne ja monumentaalne. Seda tehnikat , mis on pärit Idamailt, kasutasid roomlased peamiselt põrandate kaunistamiseks, kuid mosaiike leiame ka seintelt ja isegi sammastelt. Rooma mosaiikidest kuulsiam kujutab Makedoonia Aleksandrit Issose lahingus. Nimetatud mosaiik on ühe kreeka maali koopia.
Juba meie ajaarvamise alguses oli Rooma muutunud väga kireva rahvusliku kooseisuga hiigellinnaks. Elanike põhimassi ei huvitanud miski muu peale leiva ja tsirkusemängude. Viimaste korraldamisest sõltus keisrite populaarsus ning seetõttu tapeti amfiteatrites järjest rohkem metsloomi ja gladiaatoreid.
Rooma riigim olemasolu viimaste sajandite vältel haaras kriis kogu vaimuelu, kogu antiikset kultuuri. Levisid ristiusk ja sellega seotud kunst ja antiikkunst hukkus koos orjanusliku ühiskonnaga.
Kasutatud kirjanus ja alliakd
Jaan Kangilaski ,, Üldine kunstiajalugu“
Tiiu viirand ,, Kunstiraamat noortele“
Google
Audentes
Kunstiajaloo Referaat
Vana-Rooma
Koostas: Fred Karu
Klass: 10d
Tallinn 2010