Rooma kunst (0)

ROOMA KUNST
Kuigi Rooma kunst pole kunagi olnud eriti originaalne, sest roomlased võtsid palju üle etruskidelt ja kreeklastelt. Küll aga oli roomlastel endil palju tehnilist ja praktilist taipu, mistõttu nendele kuuluvad mitmed tehnilised avastused ning uuendused ilma milleta me kaasaega eriti ette ei kujuta. Roomlased õppisid ehitama tahutud ja üksteisega sobitatud kividest kaarekujulisi arkaade, võlve ja kupleid, sest need suudavad kanda suuremaid raskusi kui kreeka talastikud. Kreeklased kasutasid tahutud kive ilma sideaineta.
Marcelluse teatri arkaadid .Arkaade (ladina arcus- vibu ) kasutati praeguseni osaliselt kasutamiskõlblike sildade, veejuhtmete ja hoonete ehitamisel . Võlv on kaarekujuline lagi . Juba Mesopotaamias osati ehitada silindervõlve, kus raskus langeb kahele küljele. Roomlased õppisid aga ehitama ristvõlve, mis tekivad kahe silindervõlvi ristumisel. Roomlased hakkasid laialdaselt kasutama head lubimörti, mis sidus kive. Nad segasid Puteoli linna juurest kaevandatud vulkaanilist liiva lubjaga. Saadud mört hangus kivikõvaks ja sai hiljem hüüdnime “Rooma betoon”. Need olid väga suured edusammud ehitustehnikas. Nüüd sai luua mitmekesisema põhiplaaniga ja väga suurte siseruumidega ehitisi. Põletatud telliskividest ja mördist ehitati kiiresti ja odavalt hiiglaslikke hooneid. Välisseinad vooderdati kalli ja kauni marmoriga. Püstitatud ehitised on ajahambale aastatuhandeid vastu pidanud ja seega on Rooma õigustanud oma hüüdnime “ Igavene linn”.Rooma arhitektuurgi tugines peaasjalikult etruski ja kreeka eeskujudele. Nii näiteks võtsid roomlased etruskidelt üle nende elamu põhitüübi. Vabariigiaegse Rooma ehitised olid valmistatud peamiselt savitellistest. Impeeriumiajal sai alguse luksuslike ja suurejooneliste ehitiste rajamine. Sambad, mida Kreekas rakendati kandvate konstruktsioonielementidena degradeerusid Roomas dekoratiivelementideks, mis pidid varjama suurte müüripindade lagedust. Oli olemas veevärk, kanalisatsioon ja keskküte.Roomlased olid arvamusel, et pärast kreeklasi on skulptuur valmis, midagi paremat pole enam võimalik teha, seetõttu pole mõtet skulptuuri peale aega raisata. Seepärast valmistati Roomas pigem kreeka skulptuuride koopiaid kui midagi originaalset. Uuendus, mis roomlastelt skulptuurivallas pärineb on portreede valmistamine (büst). Erinevalt kreeklastest püüdsid roomlased sealjuures jääda loomutruuks ning mitte varjata inimese vigu. Ainsad, kelle portreeskulptuure saatis ideaalsustaotlus, olid keisrid .
Maalikunsti vallas olid roomlased tunduvalt originaalsemad. Tänu Pompeji katastroofile tunneme hästi nende seinamaale.Maalikunsti taotluseks oli ruumide avardamine ja looduslike elementide abil sisekujunduse elavdamine. Tavalisteks elementideks seinamaalidel olid mitmesugused arhitektuurilised elemendid.
Rooma arhitektuur  
Roomlastele olid otseseks eeskujuks etruskide ehitised. Nii etruskide kui ka roomlaste varases arhitektuuris valitses lihtne templitüüp, mille üksikosad meenutasid kreeka templit, kuigi selle proportsioonid olid teistsugused. Hoone asetses kõrgel alusel ja ta viilkatus oli järsem kui kreeka templitel. Hoone ees oli lahtine koda, mida kattev katus toetus hõredalt asetsevatele sammastele.Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Koos sellega muutusid valitsevaks uued konstruktsioonid, millest tähtsaimad on kaared , võlvid ja kuplid . Kõigi nende algeid võis kohata juba Vanade Idamaade arhitektuuris, samuti etruskidel, kuid järjekindlat rakendust leidsid nad alles Roomas. Kaart kasutati seintes olevate avade (uste, akende ) katmiseks – selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Võlvi võib lihtsustatult ette kujutada kui üksteise taha ehitatud kaarte rida – tulemuseks on nn. silindrivõlv, millega saab katta nelinurkset ruumi. Ümmarguse ruumi puhul kasutati poolkerakujulist kuplit.Tänu edusammudele ehitustehnikas sai luua mitmekesisema plaaniga ehitisi ning väga suuri siseruume. Näiteks Rooma Panteoni (kõikidele jumalatele pühendatud tempel) ümara siseruumi läbimõõt oli 43,5 meetrit. Seda kattis hiigelsuur kuppel , mis on sajandite vältel olnud eeskujuks hilisematele ehitusmeistritele ja arhitektidele.
Roomlased võtsid üle kreeka sambad. Nad eelistasid Korintose stiili kui kõige toredamat. Rooma ehituses kaotasid aga sambad oma esialgse ülesande – kanda ülal mingit ehitisosa. Nad muutusid vaid kaunistuseks, sest kaared ja võlvid seisid niigi ülal. Väga palju kasutati poolsammast. See oleks nagu pool pikuti lõhestatud sambast, mis sileda küljega vastu ehitise seina on pandud. Kui selline poolitatud sammas pole mitte ümara, vaid nelinurkse läbilõikega, siis nimetatakse seda pilastriks.
Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasustused. Järjest enam jõudeelule kalduva vabade hulga lõbustamiseks lasksid keisrid ehitada teatri- ja tsirkusehooneid, millest kuulsaim on Roomas asuv Colosseum . Rooma oli juba antiikajal miljonilinn ja tema suurim teater mahutas 50 000 pealtvaatajat.
Colosseumi ehitamist alustati 70. aastal pKr ning selle ehitustööd lõpetati 12 aastat hiljem. Colosseum oli kujundatud nii, nagu oleks kaks kreeka teatrit kokku liidetud, ning selline ovaalse kujuga amfiteater võimaldas vaatajail saada hea ülevaate areenil toimuvast. Kuna roomlased kasutasid ehitustöödel teisaldavaid tellinguid, siis võis tohutu orjadest töövägi tegutseda üheaegselt kogu hoones . Nad kasutasid ka enda leiutatud betooni ja metallsõrestikku. Colosseumi välismüür on veidi kõrgem kui Pika Hermanni torn Tallinnas. Tohutute mõõtmetega Colosseum on 50 m kõrge ja tema ümbermõõt oli 527 m. Ehitise nelja korrust kaitses päikese eest suur originaalne varikatus , nn. päikesevari. Igal pealtvaatajal oli nummerdatud istekoht. 80 avalikku sissepääsu võimaldasid hoonesse kiiresti siseneda ja sealt väljuda. Keisril oli eraldi sissepääs.Colosseum on praegu varemeis ja kuigi üle poole temast on hävinud, on ta ikkagi Antiik-Rooma suurim mälestusmärk. Omamoodi ajaviitekohad olid ka rooma saunad , nn. termid . Need sisaldasid peale pesemis- ja riietusruumide veel ujumisbasseine, jalutusruume, spordiväljakuid, raamatukogusid jms. Et oma rahututele alamatele meeldida püüdsid keisrid üksteise võidu terme ehitada. Termide sisekujunduseks ja viimistluseks kasutati kõige kallimaid materjale. Kuulsad olid näiteks Caracalla termid Roomas. Need pakkusid korraga puhkust mitmele tuhandele inimesele.     Väljakute ääres paiknesid suured pikliku põhiplaaniga kohtu- ja ärihooned – basiilikad. Sel hooneliigil oli hiljem suur tulevik kirikuehituses. Suured olid roomlaste saavutused rakendusliku tähtsusega nn. inseneriehituses. Rooma hiigelriigile olid majanduslikult ja sõjaliselt äärmiselt tähtsad korralikud teed ja sillad . Need rajatigi niivõrd kapitaalsed, et olid kasutusel veel kaua pärast Rooma riigi kokkuvarisemist. Juba 4. sajandil eKr ehitati sõjaliselt tähtis maantee Roomast lõunasse – Via Appia (on tänapäevalgi kasutusel). See sai eeskujuks hilisematele teedele. Roomlased rajasid maanteid võimalikult otse, üle soode , orgude ja mägede. Mitmekihilise täidisega teed kaeti suurte siledate kiviplaatidega. Vahed täideti tsemenditaolise seguga. Vihmavee ärajuhtimiseks kaevati teede kõrvale kraavid.Augustus algatas kindla teedevõrgu rajamise. Kujunes välja ligi 80 000 km pikkune heade teede võrk. Mööda laiu ja hästi sillutatud teid marssisid leegionid ühest impeeriumi äärest teise.
 Roomast pärinevad maailma esimesed pronksist ratsanikukujud. Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke, sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju. Keskajal valati need ümber kahuriteks. Ainsana pääses Marcus Aureliuse kuju, mida kristlased pidasid Constantinus Suurele kuuluvaks. Silmapaistvad kunstiteosed on Traianuse ja Caracalla portreed. Traianuse portreest on näha otsustavust, vaprust, aga ka teatud leebust. Altkulmu vaatav Caracalla on tark, kuid valvel, kättemaksuhimuline ja ohtlik. 4. sajandil käis Rooma kunst alla. See on näha keiser Constantinuse portreest – puudub elav inimene, skemaatilised jooned, ebaloomulikud ja stiliseeritud näojooned nagu tulevases Bütsantsi kunstis.Omapäraseks kunstiliigiks on võidusambad, mis olid kaetud spiraalselt alt üles keerduvate reljeefidega. Täpselt edasiantud ehitised, riietus ja sõjavarustus on hinnalisteks ajalooallikateks. Reljeefidelt on näha, et roomlased tundsid perspektiivi (erinevalt idamaade kunstnikest) – tagapool asunud asju kujutati väiksemalt ja ähmasemalt. Ka oskasid roomlased kujutada igasuguseid poose ja kõiki vaatenurki (rahu altar ; Traianuse samba reljeefid). 3. saj. pKr reljeefikunst tardus (Septimius Severuse võidukaar). Ornamentaalseid (enne 1. sajandit pKr) ja figuraalseid (1.-3. saj.) reljeefe on sarkofaagidel.
Rooma maalikunst
Maalikunsti näidised on suures osas hävinud. Portreemaalid olid enamasti tahvelmaalid, mis on kõik hävinud. Rooma maalikunsti pakuvad hästi aastal 79 Vesuuvi tuha alla mattunud ülikute suvituslinna, Pompeji, väljakaevatud majade seinad. Tehtud pika aja jooksul, erinevad need seinamaalid omavahel. Selleks ajaks oli õpitud kujutama ruumi perspektiivis. Neid oskusi rakendati seinamaalis. Põnevad on mitmesugused petlikke muljeid taotlevad pildid. Maalitud avadest paistaksid nagu teised ruumid või maastikud , seal oli fantastilisi ehitusdetaile, inimfiguure, ornamente ja muud.Pompeji maalides kasutati ohtralt sügavat hõõguvpunast värvi, hoonete põrandaid katsid mosaiigid – värvilistest kividest ja klaasitükkidest pildid (Cicero villa, söögisaal Faunuse majas Pompejis ). 1. saj. keskelt eKr pärineb hulgaliselt must-valgeid mosaiike (Hadrianuse villas ); varaseimad seinamosaiigid pärinevad 4. sajandist pKr ( Santa Costanza kirikus Roomas).
Maalikunstis eristatakse nelja seinamaalistiili:
Marmori jäljendamine
Keskmise seinaosa katmine rohkete temaatiliste maalingutega (u. 1.saj. keskpaigast eKr; nt. Müsteeriumide villa Pompejis)
Mütoloogilise sisuga seinamaalid (31. eKr – 54. pKr)
Rikkalikult kujundatud kolmemõõtmelised kompositsioonid (62.-79. pKr; Vettiuste maja Pompejis).Egiptuses Faijumis on säilinud u. 600 real . muumiaportreed (1.-4. saj. pKr).
Rooma kunstkäsitöö
Kunstkäsitöös viljeldi 8.-4. saj. eKr keraamikat (must bucchero , punasefiguurilised vaasid ), kreeka mõju avaldus glüptikas, pronksmööblis, pronksist ja hõbedast tarbenõudes ning –riistades (küünlajalad, peeglid), mustas ja punases keraamikas . Umbes 1. saj. eKr levis Süüriast ja Egiptusest Rooma klaasi valmistamise kunst; eelistati kahelisklaasi.
Rooma kunsti vahetu järglane on bütsantsi kunst.
Rooma kunstis on ka veel mustafiguuriline vaas ja punasefiguuriline vaas.