Madis Kõiv (0)

Madis Kõiv
Tallinn 2014
Madis Kõiv on sündinud 5. detsembril 1929. aastal Tartus. Õppinud on ta Tartu 1. keskkoolis ja Tartu Ülikoolis ning töötanud nii õppejõuna kui ka vanemteadurina. Tegutseb aktiivselt võru kultuuriliikumises. (7)
Tema kirjanduslik tegevus sai alguse 1960. aastatel. Peale Vaino Vahinguga kirjutatud „Faehlmanni” (1982) Kõivu näidendid enamasti lavale ei jõudnud. 1990. aastate algusest peale on tema tekstid aga hõivanud eesti teatris keskse koha, viljakaimaks lavastajaks on Priit Pedajas (2). Kuigi ta on enamasti tuntud näitekirjanikuna, leidub tema loomingus ka proosatekste, mille tuumikuks on sari „ Studia memoriae” (1). Teoseid on ta kirjutanud nii eesti, võru, saksa kui ka ladina keeles (6). Lisaks mitmetele teistele auhindadele on ta pälvinud 2008. aastal kultuuri elutööpreemia (1).
Jutuajamisel Priit Pedajasega 1993. aastal räägib Madis Kõiv enda kohta: „Kirjutamisega on mul olnud hirmsaid raskusi. Lõpetasin vaevaga keskkooli. Oli küsitav, kas ma suudan kirjandi ära kirjutada. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ma seda kirjandit ise ei kirjutanudki. Alles mingi aja pärast leidsin, et väga kerge on kirjutada nii, nagu inimesed räägivad.“ (5) Aga kirjanikuks ta ennast ikkagi ei pea. Oma intervjuus Aare Pilvega 2008. aastal on ta öelnud: „Kirjanik ei ole ma tõesti kunagi olla tahtnud, aga kui ma seda nüüd juhtumisi olen (kui olen), siis sellepärast, et mul enam muud mõistlikku tegevust pole, aga kirjanikuks ei taha end siiski pidada, ütleme parem, et olen grafomaan.“ (6)
Kõiv on autor, kes armastab esitada väljakutseid nii teatri kui ka kirjanduse stampidele. Nii võivad tema raamatud ja näidendid esmapilgul mõjuda üsna ootamatuna. (2) „Teatri peale ei ole ma peaaegu kunagi mõelnud. Ma mõtlen kinnisele ruumile. Tähendab, kui ma seda kirjutasin, siis ma mõtlesin seda kohta, kus see füüsiliselt toimub, mitte seda, kus see mõtteliselt toimub. Kinnine ruum lahtise seinaga, mille taga on pimedus. See, mis seal pimeduses oli, see jäi sinna pimedusse … Kus see (ruum) on, seda ma täpselt tean, aga ma ei hooli sellest või ma ei saa hoolida sellest, mis võimalusi on seda kasti täita. Mulle ei tee mingit raskust ette kujutada, et seal on rehepeksumasin ja hobused sõidavad sealsamas . Ma kujutan ette, et see nii võiks olla. Aga mul ei tule pähe küsida enda käest, kas seda hobust saab sinna lavale tuua.“ (5)
Põhiliseks teemaks Madis Kõivu dramaturgias on kirgede ning neid raamistada ja ohjeldada püüdva vaimu vastandamine (4). Tema näidendeid on iseloomustatud kui “erinevate tunnetustasandite, isikliku ja universaalse, aistilise ja abstraktse, loogilise ja unenäolise märkimisväärset integreeritust“. Kõivu näidendid on paljuski autobiograafilised, kuid ta ei keskendu niivõrd lokaalsetele teemadele kui üldintellektuaalsetele ja inimlikele, tehes seda viisil, mis on tugevalt avardanud eesti näitekirjandust. Kõivu näidendite remargid mitte lihtsalt ei illustreeri lavareaalsust, vaid on omaette fenomenaalsed tegelased. (1) „Mul on selline häda, et mul tulevad mõtted pähe no mitte soliidselt, aga kui tulevad, siis karjakaupa. Tulevad karjakaupa ja korraga, liiguvad korraga mitmes suunas ja siis ma pean kõike korraga kirjutama … ja ma pean nii kiiresti kirjutama, no et laiali ei jookseks, aga ma ei jõua nii kiiresti kirjutada. Hiljem panen tähele, et olen kirjutanud sõnast ainult kaks kuni kolm tähte“ (5)
Madis Kõivu teostes mängib olulist rolli aeg. Ta näeb oma näidendites aega nagu muutumatut suurust, aeg ei liigu, aeg on paigal. Selles ajatus ajas ilmuvad erinevad karakterid, vahelduvad pildid ja meeleolud, visioonid , kujundid .  Pinget ei loo nendes näidendites mitte aja kulgemine , sündmuste arenemine ajas, vaid kujundite vastastikune mõjutamine. Kujundid on suured, tervet näidendit läbivad hoovused. Neid antakse edasi remarkide, kõnerütmi, mõistatuslike situatsioonide loomisega. Nad on sageli visuaalsed, enam kino- kui teatripärased. Paljud võtted, kujundid ja värvid korduvad näidendist näidendisse. (7)
Katkend näidendist „ Tagasitulek isa juurde“
Tagasitulija: Isa, mis see on?
Isa: See on auk, ära karda, ega ta häda tee.
Tagasitulija: Mis auk see niisugune on?
Isa: Aimugi ei ole.
Tagasitulija: Kas see on unes ?
Isa: Ei tea ütelda.
Tagasitulija: Aga miks pime on?
Isa: Öö on veel, ega siis öö koos unega pea ära kaduma. Öö on öö ja uni on uni.
Tagasitulija: Aga ma ei ole ju sängis.
Isa: Kus sa tead, et sa sängis ei ole?
Tagasitulija: Ma seisan.
Isa: Seda viga saab parandada, heida pikali.
Tagasitulija: Põrandale?
Isa: Kas siin on siis põrand?
Tagasitulija: Mis siis?
Isa: Muru vast. Ega see ei aita.
Tagasitulija: Mis asi?
Isa: Et sa seisad ja nutad.
Tagasitulija: Isa, kust see auk siia?
Isa: Aimugi ei ole.
Tagasitulija: Aga kui sealt üle ääre vaadata?
Isa: Kui tal äärt on.
Tagasitulija: On ju nagu.
Isa: Tule ja vaata.
Tagasitulija: Ma kardan.
Isa: Kas sa arvad , et siin on midagi karta?
Tagasitulija: Õudne.
Isa: Kui sa alla lähed, mõtle selle peale, et see, kus sa enne olid, ei ole enam see endine, see on nüüd juba üleval . Sina mõtled küll, et kui sa oled üleval, mis üleval see on, et see on siinsamas maa peal. Aga vaata, kui sa lähed alla, siis mõtled, et sa lähed sügavale. Aga midagi ei lähe sa sügavale. Sa lähed sinna, kus see, kus sa olid, on üleval. Sina oled ikka sealsamas, aga nüüd ei ole sul enam sügaval, nüüd on sul kõrgel ja kui sa tagasi tahad tulla, siis sa saad aru, et see, kuhu sa tagasi tahad tulla, on kõrgel, et seesamane maa- pääl see on nii kõrgel, et siia ilmaski tagasi ei saa. (5)
Madis Kõiv ja naiskirjanikud
Intervjuus Ann Mustiga, mis ilmus 1991. aastal selgitades, miks teda ei huvita Marie Underi teosed, ütles M.Kõiv: „Ma üldse ei loe naisterahvaste asju kuigi sageli. Selles suhtes on mul inglise hoiak, džentelmeni hoiak. See tähendab seda, et kui söögilauas lõpetatakse, siis naised lähevad ära oma asjade ja juttude juurde, ja mehed jäävad istuma ja räägivad oma, ja meesterahvas ei trügi ilma koputamata naiste tuppa sisse. Ma olen sellega harjunud ja seetõttu iga kord, kui naisterahva kirjandust lugema hakkan, siis alati mõtlen, kuidas tuleb koputada, kas ma tohin sinna sisse astuda või ei tohi. Ja need Underi asjad on väga naisterahva asjad...
 Meil siin Eestimaal on kunst, ja eriti luule, naiste käes – on antud naiste kätte ja tunnustatud, et see on asi, mis puudutab peamiselt naisterahvast... ja naistel on siin määrata – mis on luule, mis ei ole luule, mis on hea luule... Noh, sellel on juba vanad traditsioonid, rahvalaulud on meil ju naisteluule, ja seegi on arvatavasti oluline, et lapsi on õpetanud ikka naised juba sellest ajast peale, kui reformatsiooniajal hakati üldse eesti keeles õpetama. Ega mehed õpetanud lapsi lugema, naised õpetasid. Ema määrav sõna vahekorras kirjasõnaga on traditsiooniline olnud. See on jäänud ja Eestis on see kuidagi loomulik. Kusagil mujal maailmas ma midagi niisugust ei tea, mujal on see ikka nagu meeste asi olnud.“ (3)
Kasutatud kirjandus
(1) Eesti teatri agentuur. Eesti autoreid , Madis Kõiv.
http://www.teater.ee/teater_eestis/eesti_autoreid/aid-4261/MADIS-K%C3%95IV (30.03.2014)
(2) Kaljuni, Linda 2009. Eesti lugu: Madis Kõiv „Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas“. – Eesti Päevaleht , Kultuur: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/eesti-lugu-madis-koiv-suvi-paabul-ja-kinnijooks-raplas.d?id=51165799 (30.03.2014)
(3) Must, Ann 1991. Madis Kõiv. – Ann Must: http://www.annmust.com/MadisKoiv.html (30.03.2014)
(4) Normet, Ingo 1999. Madis Kõiv ja kujundid. – Sirp , Arhiiv, 10.12.1999, Teater: http://www.sirp.ee/archive/1999/10.12.99/Teater/teater1-1.html (30.03.2014)
(5) Pedajas, Priit; Tulviste, Peeter 1993. Metafüüsiline luul. Madis Kõiv. – Eesti Rahvusringhääling, Kultuur, Üksikud saated : http://arhiiv.err.ee/vaata/611 (30.03.2014)
(6) Pilv, Aare 2008. Madis Kõiv: metafüüsiline luule on sund, ta tuleb ise vägisi peale. – Eesti Päevaleht, Kultuur: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/madis-koiv-metafuusiline-luul-on-sund-ta-tuleb-ise-vagisi-peale.d?id=51121282 (30.03.2014)
(7) Võrumaa Keskraamatukogu. Võrumaa kirjanikud, Kõiv, Madis (5.XII 1929 Tartu).
http://lib.werro.ee/index.php/vorumaa-kirjanike-galerii/32-koiv-madis-5-xii-1929-tartu.html (30.03.2014)