Eepika (0)

Eepika
Kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi enamasti vabas jutustavas vormis – proosas . Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega.
Zanrid :
Eepos – Lugulaul , eepika suurvorm , enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest, looduskatastroofidest. Eepose stiil on ülev. Sel võib olla autor, kuid alati pole see teada,
Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros , kangelane, rahva suurkuju, keda juhivad ürgjõulised tunded. Ta saadab oma teekonnal korda palju kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused.
Rahvaeeposed kuuluvad tekkelt vanemasse rühma, on anonüümsed, põlvest-põlve edasi kandunud, tuginevad müütidele, muinasjutumotiividele ja ajaloopärimustele ning nad on ka hiljem kirja pandud.
Kunsteeposed on hilisemad , kirjanike poolt rahvaeeposte eeskujul loodud (vanim Vergiliuise “ Aeneis ”).
Rahuvseepos on rahva teaduses ja ajaloolises arenemises olulist rolli mänginud eepos, mis ühendab nii rahvaloomingu kui autori omaloomingu ( Elias Lõnnrot “ Kalevala ”, Friedrich Reinhold Kreutzwald “Kalevipoeg”).
Romaan – ulatuslik jutustav kirjandusteos , mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis . Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju. Iseloomulik on avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine (A. Dumas “Krahv Monte Cristo”, A.H. Tammsaare “Tõde ja õigus”).
Jutustus – eepikazanr, millel on kindel autor ning mis on kirjapandud proosavormis. Jutustus on novelli ja romaani vahepealne zanr : see on novellist vabama ülesehitusega ja pikem, kuid mitte nii mahukas kui romaan. Kujunes kirjanduse põhizanriks 19. Ja 20. Sajandil (M.Twain “Tom Sawyeri seiklused”, E.Bornhöhe “Tasuja”).
Novell – lühike proosajutustus ühe süzeeliini ja ühe teema või konflikti ümber keskendatud väheste tegelastega. Juba 13.sajandil hakati Itaalias kirjutama lühikesi rahvalikke jutustusi, mida nimetati novelladeks. Giovanni Boccaccio arendas selle zanri kunstilise täiuslikkuseni. (F. Kafka “Metamorfoos”, F. Tuglas “Siil”)
Suletude klassikaline novell – tiheda sündmustikuga lühijutt, Boccaccio 13.sajand.
Cervanteslik novell – vaba ülesehitusega
Avatud e tsehhovlik novell – lõpplahendus puudub, jäetakse lugejale edasimõtlemisvõimalus.
Novelli ülesehitus:

Sissejuhatus – tegelaste ja tegevuspaiga tutvustamine

Sõlmitus – algsündmus, mis vallandab järgmised :

Arendus – sündmustiku areng, aste-astmelt pingestuv

Kulminatsioon – teema haripunkt – pingelisem hetk, järgneb pööre lahendusele

Pööre – otsustav muutus, mis juhib lõpplahenduseni

Lõpplahendus – õnnelik või õnnetu lõpp
Valm – õpetliku sisuga mõistuluuletus või –jutt, pärineb Idamaadest, muutus iseseisvaks zanriks 1.sajandil. Valmid naeruvääristavad inimeste ja ühiskonna pahesid. Tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi. ä osa : sündmus ja moraal (Jean de la Fontaine “Lõvi ja hiir ”)
Anekdoot – lühike, vaimukas, üllatava lõpuga naljalugu , milles on kolm proosa põhielementi : karakterid, süzee ja tegevusaeg ning –koht. Need levivad enamjaolt suuliselt, kuid ka ajalehtede kaudu. (L. Tungla “Oi-oi, Juku” [kogumik])
Liigid :
Seikluskirjandus – üks vanimaid proosaliike, mis pärineb juba antiikajast. Eriti palju hakati kirjutama 19.sajandil. Seiklusromaan põhineb huvitaval seiklustikul (H.Pyle “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, …………………………………………………………………………………………)
Ajalooline kirjandus – selle alla liigitatakse proosateosed, millel on mingisugune ajalooline tagapõhi (mõni sündmus, isik või ajastu). NB! Ei pruugi olla tõene, toetud vaid ajaloolistele faktidele ( Walter Scott[looja] “Ivanhoe”, J. Kross “Mardileib”)
Robinsonaad – õpetliku sisuga kirjandusteos merehädaliste seiklustest inimtühjal saarel või mujal ürglooduses. Mõiste tuleneb Robinson Crusoest. Enamasti on need teosed kirjutatud päevikuvormis. Alaliigiks peetakse dzunglijutte. 20.saj hakati kirjutama ka paroodiaid, kus tegevuspaik oli sama, aga kõik ei olnud enam nii idülliline. (D.Defoe “Robinson Crusoe”, Chr. V. Schmid “Weikise Hanso luggu tühja sare peäl“)
Kriminaalkirjandus – kriminaalse sisuga romaan ja jutustused, mille aineks on kuritegu ja kus vastamisi on uurija ja kurjategija . Kriminaalset ainestikku võib leida juba rahvaluulest ja müütidest (Piibel, kreeka müüdid). Hea aeg oli 19.sajand, millal see ka kujunes zanriks. üks loojaid on Arthur Conan Doyle , edasiarendajaks ä0.sajandil sai Agatha Cristie (A.C.Doyle “Sherlock Holmes ”, A. Anvelt “Punane elavhõbe”).
õuduskirjandus – esimesi elemente võib märgata juba varases rahvaluules. Teadlikumalt hakati neid kirjutama romantismiajastul 19.sajandil. Populaarne zanr, sest iga inimene otsib alateadlikult oma ellu põnevust. Eesmärgiks on tekitada lugejas põnevust hirmutunde kaudu. Tegevusest olulisem on detailne kirjeldus, mis loob vajaliku meeleolu (E.A.Poe “Must kass”, …………………………………………..)
Ulmekirjandus – vanim näide on 14.sajandi teos “ Jumalik komöödia”, kus üritatakse kujutada ette elu põrgus. Kõrgajaks võib pidada 19.saj teist poolt, kui maailmakirjanduses tegutsesid Jules Verne ja Herbert George Wells . Selle ja eelmise sajandi ulmekirjanduse eesmärk on eelkõige hoiatada tänapäeva inimest katastroofide eest, mis võivad inimkonda tabada (J.Verne “20000 ljööd vee all”, U. Alas “Plahvatus”).
Utoopia – teosed, mis püüavad kujutada ideaalset ühiskonda. Tuli kasutusele inglise kirjaniku Thomas Moore’i teose “Utoopia” kaudu. (A.France “ Valgel kivil”, K. Ristikivi “Imede saar”)
Utoopia kõrval tuntakse ka antiutoopia mõistet, milles enamasti satiiriliselt kirjeldatakse ja kritiseeritakse negatiivset ühiskonda. (G.Orwell “1984”,
Kroonika – esitab ajaloosündmusi kronoloogilises järjekorras, enamasti proosas. Esimesed kirjalikud teated eestlaste ja eesti keele kohta leiame Läti Henriku Liivimaa kroonikast 13.saj.
Lüürika
Lüürika tuli antiikajast, u. 7.sajandil eKr. Tänapäeval on see üks kirjanduse põhiliike. Lüürilise luuletuse kolm vormitunnust on riim, värss ja stroof ehk salm . Vabavärss on luuletus , kus puudub reeglipärasus. Lüürilise luule peateemad on armastus, loodus ja isamaa.
Luuletuste võtted :

Intertekstuaalsus – ühe teksti põhjal luuakse järgmine või viidatakse ühe teksti sees teisele

Ebatraditsiooniline keelekasutus – kirjavahemärkide ärajätmine, valed tähed

Graafiline luule – sõnad luuletuses on paigutatud nii, et need moodustavad kujundi, millest luuletus räägib
Riim – sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus
Värss – kõne rütmiline ühik, mis moodustab luuletuse rea
Stroof e salm – kindlakujuliselt rühmaks ühendatud värsid
Sonett – kindla ülesehitusega luuletus, mis pärineb 14.sajandi Itaaliast . Sonetizanri loojateks peetakse kahte Itaalia luuletajat : Dante Alighieri ja Francesco Petrarca . Sonett on enamasti armastusluuletus, mis koosneb 14 värsireast :
Klassikaline ehk itaalia ehk Petrarca sonett : 4+4+3+3
Inglise ehk Shakespeare ’I sonett : 4+4+4+2
Prantsuse e. Ronsand’I sonett
Ballaad – Lüüriline jutustav luuletus, mida iseloomustab emotsionaalne ja dramaatiline süzee. Meeleolult tihti sünge. Sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline. Sisus on tihti legendid , rahva pärimused ja ajaloosündmused (F.Schiller “ Kinnas ”, M.Under “Kolmteist ballaadi”)
Poeem – pikem mitmeosaline luuletus, mida iseloomustab jutustav süzee. (A. Puskin “Mustlased”, B. Alver “Lugu valgest varesest”)

Haiku – väike jaapani loodusluuletus, mis on välja kasvanud idalikust elutunnetusest ja kunstimõistmisest. Sünniajaks peetakse 16.sajandit. Koosneb 3 värsist, milles on silpe vastavalt 5+7+5. Olulised on intuitsioon ja fantaasia. (M.Bashō, J.Kaplinski)

Dramaatika

Ka draamakirjandus ehk näitekirjandus, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihedus ja dialoog ehk kahekõne. Draamateosed on mõeldud laval ettekandmiseks ja neid iseloomustab tegevuse ühtsus.

Tragöödia – Enamjaolt kurb ning kurva lõpuga

Komöödia – heidetakse nalja

Draama – pole otseselt koomilisust ega tragöödiat, kujutab enamjaolt tavaelu

Vaatusteks jagunevad näidendid, nagu peatükid (enamasti kaheks)

Pildid on osad vaatustest.

Stseenideks jagunevad vaatused/pildid. Osa, kus tegelaste koosseis ei muutu.

Remargid on autori poolt tehtud juhtnöörid lavastajale ja näitlejatele.

Monoloog – üksikkõne

Dialoog – kahe või enama inimese vestlus

Dekoratsioon – kaunistused näidendi lavastamisel (lavakujundus)

Rekvisiit – esemed (mööbel, kostüümid jne.) näidendi lavastamisel