Hakkame
tööle.. Uimastikonverentsi avapäevHirm
ja jälestus Las Vegases , lk 195-196Me
istusime Viru
hotell peabanketisaali 1500-pealise mendimere tagumises
ääres. Kaugel saali eesotsas, mis tagant vaevu
paistis , avas
Üleriigilise Ringkonnaprokuröride Assotsiatsiooni juhataja –
alaealine, halvasti hoolitsetud, mitte just kõige
edukama vabariiklasest ärimehe tüüpi isanda nimega Antti Vastatatti –
kolmanda üleriigilise tervislike ravimite ja narkootikumide
konverentsi. Tema
remargid jõudsid
meieni läbi väikese laulva
ruupori, mis oli meie nurka raudtoru otsa topitud. Saali oli üles
pandud veel tosinkond samasugust, mis kõik piilusid seltskonna
peade kohal, ots taha poole.. Niiet polnud vahet kus sa
istusid ja ennast
nähtavaks üritasid teha, nagunii passis sind suure ruupori koon,
niiet said tunda end staarina.
See
tekitas loomuliku efekti. Kõikjal banketisaalis kaldusid mendid
vahtima neid silmitsevat lähimat ruuporit, lootes saada
ülemaailmseks staariks. See 1700.aasta stiilis kõlaripaigutus
rõõmustas kogu ruumi. Selles oli midagi ilusat ja õnnelikku.
Inimene, kes selle võimendussüsteemi üles seadis, pidi olema mõni
drive-in Macdonalsist puhkusel olev šerifi abitehnik Pärnumaalt
Vändrast, kus inimesed on nii jõukad, et ostavad
aegunud tehnikat .
Aastakese
varem olin ma olnud Punkpea Rokifestivalil Võru
osariigi maapiirkonnas, kus
tosin porgandpaljast
geeniust Kinnihoiurindest
polnud kokku ajanud helisüsteemi, mis oleks kandud edasi
elektrikitarri iga väiksemagi noodi – aga ka iga kõhukorina või
neelatuse – kaks korrust üleval pool vannis magava poolkurdi
happeohvrini.
Aga
üleriigilise ringkonnaprokuröride konverentsi halvimad tehnikud
said sellega hakkama. Nende helisüsteemis oli midagi sellist, mida
Arnold Rüütel oleks võinud kasutada, et Eestist
Jamaica valitsuse
poole pöörduda. Eest tulev hääl
laulis selgel toonil ja jõudis
taha liiga kiire viivitusega, et hoida sõnad kakofooniliselt rääkija
suuliigutustest lahus.
„Me
ei pea mõistma, milline narkokultuur valitseb meile maal! ... muul
... suul! Kajad kandusid saali tagaotsa selgete lainetena.
„Kanepipläru otsa kutsutakse prussakaks, sest see meenutab
prussi ...
trossi ... prossi.“
„Miks
nad sellist õiget
jama ajavad?“ sosistas mu kujutletav
kaaslane .
„Sa oled täie mõistuse juures inimene, kui pläru meenutab sulle
prussi.“
Ma
noogutasin peaga. Oli selge, et olime sattunud eelajaloolisele
kogunemisele. Ühe „uimastieksperdi“ hääl – tema nimi oli
Anti Peksa – lendles läbi kõlarite: „...
nendest kordustrippidest teavad patsiendid kõike. Ta
arvab , et see pole läbi
ja hoiab end kuus kuud uimas, ja siis,
pagan võtku, tuleb kogu tripp
tagasi ja ta jääb elu lõpuni puhtaks!
Kõik kommentaarid