HÜPERTEKST: HIRM JA JÄLESTUS LAS VEGASES (0)

Hakkame tööle.. Uimastikonverentsi avapäev
Hirm ja jälestus Las Vegases , lk 195-196
Me istusime Viru hotell peabanketisaali 1500-pealise mendimere tagumises ääres. Kaugel saali eesotsas, mis tagant vaevu paistis , avas Üleriigilise Ringkonnaprokuröride Assotsiatsiooni juhataja – alaealine, halvasti hoolitsetud, mitte just kõige edukama vabariiklasest ärimehe tüüpi isanda nimega Antti Vastatatti – kolmanda üleriigilise tervislike ravimite ja narkootikumide konverentsi. Tema remargid jõudsid meieni läbi väikese laulva ruupori, mis oli meie nurka raudtoru otsa topitud. Saali oli üles pandud veel tosinkond samasugust, mis kõik piilusid seltskonna peade kohal, ots taha poole.. Niiet polnud vahet kus sa istusid ja ennast nähtavaks üritasid teha, nagunii passis sind suure ruupori koon, niiet said tunda end staarina.
See tekitas loomuliku efekti. Kõikjal banketisaalis kaldusid mendid vahtima neid silmitsevat lähimat ruuporit, lootes saada ülemaailmseks staariks. See 1700.aasta stiilis kõlaripaigutus rõõmustas kogu ruumi. Selles oli midagi ilusat ja õnnelikku. Inimene, kes selle võimendussüsteemi üles seadis, pidi olema mõni drive-in Macdonalsist puhkusel olev šerifi abitehnik Pärnumaalt Vändrast, kus inimesed on nii jõukad, et ostavad aegunud tehnikat .
Aastakese varem olin ma olnud Punkpea Rokifestivalil Võru osariigi maapiirkonnas, kus tosin porgandpaljast geeniust Kinnihoiurindest polnud kokku ajanud helisüsteemi, mis oleks kandud edasi elektrikitarri iga väiksemagi noodi – aga ka iga kõhukorina või neelatuse – kaks korrust üleval pool vannis magava poolkurdi happeohvrini.
Aga üleriigilise ringkonnaprokuröride konverentsi halvimad tehnikud said sellega hakkama. Nende helisüsteemis oli midagi sellist, mida Arnold Rüütel oleks võinud kasutada, et Eestist Jamaica valitsuse poole pöörduda. Eest tulev hääl laulis selgel toonil ja jõudis taha liiga kiire viivitusega, et hoida sõnad kakofooniliselt rääkija suuliigutustest lahus.
„Me ei pea mõistma, milline narkokultuur valitseb meile maal! ... muul ... suul! Kajad kandusid saali tagaotsa selgete lainetena. „Kanepipläru otsa kutsutakse prussakaks, sest see meenutab prussi ... trossi ... prossi.“
„Miks nad sellist õiget jama ajavad?“ sosistas mu kujutletav kaaslane . „Sa oled täie mõistuse juures inimene, kui pläru meenutab sulle prussi.“
Ma noogutasin peaga. Oli selge, et olime sattunud eelajaloolisele kogunemisele. Ühe „uimastieksperdi“ hääl – tema nimi oli Anti Peksa – lendles läbi kõlarite: „... nendest kordustrippidest teavad patsiendid kõike. Ta arvab , et see pole läbi ja hoiab end kuus kuud uimas, ja siis, pagan võtku, tuleb kogu tripp tagasi ja ta jääb elu lõpuni puhtaks!