Antiik ja keskajateater (2)

Antiik ja Keskaja Teater
ANTIIK…..
Antiikteari algeod sisaldusid rahvaloomingus, kus oli palju mängu ja dialoogi elemente. Antiikteater on tekkinud jumalate kultustest ja sellega kaasnenud rituaalsetest toimingutest. Antiikteatris ei olnud enam väga olilisel kohal miimilist laadi laulud ja tähtsuslikud tantsud.
Nüüdisaegne teater ongi alguse saanud antika ajajärgu kreekast . Just siis asutusid rahva ette esmakordselt näitlejad, kes esitasid rahvale tragöödiat ja komöödiat. Etenduste jaoks rajati erilised ehitised, mida nimetati amfiteatrideks.
Teatri sünd Kreekas on seotud viljakusjumalana Dionysose kultuseks, kuna tema auks korraldati riitustega, mille rongkäigud sisaldasid näidendi elemente. Ronkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatüreid. Oletatakse, et kõige varasemad teatri etenudused olid seotud jumala meeleheaks sokuohvri toomisega .
Kultuslikes stseenides täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Alguses piirduti Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, kuid hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus.
Suured dionüüsiad, mi solid pidustused, mille käigus lavastati kolme päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlustena, kus omavahel võistlesid kolm autorit . Iga autor pidi etendama kolme tragöödiat ja ühte koomilist satüürdraamat.
Komöödiavõistlusel nõuti igalt autorilt ühte näidendid. Näidendeid hindasid liisuga valitud žürii, kes määras I, II ja III koha võitjad.
Tragöödia etenudste riietustes same teada vaasimaalingutelt, kus on näidatud, et näitljad kandsid rikkalikultkaunistatud eredavärvilist rüüd ja sellejuurde kõrgeid jalatseid, hiljem ka kõrgeid peakatteid.Kostüüme täiendasid veel masikg, tänu millele oli võimalik ühel näitlejal mängida mittme tegelase rolli, ning kehastada ka naist.
Antiikteater koosnes kolmest põhiosast: Teatri südameks oli tasane ja ringikujuline väljak kahe sissekäiguga koorijaoks, mida hakati hiljem nimetama orkestraks. Orkestra taga paiknes ajutine lavaehitis skenee, mis oli etendusel taustaks ja kõlaseinaks. Kõige keerukama lavamasin oli tõteseadeldis, mille abil võis jumal taevas maapeale laskuda.
Teatrid olid tohutu suured, näiteks ateena teater mahutas 17000 inimest, kuid Megalopolis mahutas 44000 vaatajat. Etendused olid tasulised, kuna Ateena riik rentis teatreid ka eraisikutele, kes pidid hoolitsema remondieest.
Kesk……
Oluline osa linnakirjanduses moodustas draamakirjandus , mis arenas eriti intensiivselt 13.saj. Keskaja näidendid kujunesid välja kristlikust liturgiast. Esialgu toimusid teatri etendused kirikus, kuid hiljem kandus etenuds kirikuesisele platsile, sealt linnaväljakile.
Liturgilisi näidendeid mängiti kogu euroopas. Alguses olid need ainult preestritele ja kooripoistele, kuid pärastpoole lülitusid mängu ka lihtkodanikud. Esimene teadaolev esinemine lossisaalis on 15.sajandil Hispaanias.
Keskaja teater oli lihtne, kuid kui hakkasid välja kujunema remargid, siis hakkasid lavastused küllalti keeruliseks muutuma . Ka lavaseadmed hakkasid järrest keerukamaks muutuma ja võimaldasid isegi maavärinaid, tulekajusid ja üleujutsi luau. Näitlejate kostüümid olid kallid ja fantaasiaküllased. Etenudis saatis kas vokaalne või intstrumentaalen muusika .
Näitekirjanduse esimeseks võrseks oli liturgiline traama. Piiblist võetud tekst oli ladinakeelne , seda esitati altari lähedal ja osatäitjad olid vaimukad.
Liturgilise dramakõrval hakkas arenema ka ilmalikdraamakirjandus.
12-13 sajandi müsteeriumides esinesid juba tavalised linnakodanikud . Näiteks müsteerium kujutas endas Aadama mängu, Kaini ja Aabeli lugu ning Kristuse tulekut kuulutavate prohvetite rongkäiku. Seda teost iseloomustad dialog ja huvitavad koomilised karakterid.
Teine näidendi liik miraakel arenas eriti Prantsusmaal. Allikaks oli siin legendid jumalaema ja pühakute imetegudest. Miraakleid esitatti turuplatsidel, maalilistes kostüümidse ja ja rohke butafooriga.
Pärast varasel keskajal populaarseks saanud narripühade keelustamsi 15. sajandil jätkasid nende traditsioone teiste üritustega.
Frass oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenev 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Kujutamisobjektiks oli argielu. Ettekanded sisaldasi rohkeld nii sõnu kui ka situatsioonikoomikat.
Sotii oli lühike, sagely improviseeritud ülikoomiline narrimäng. Näiliselt süütute naljadetaga peitus tihtipeale poliitika. Keskaja narrikuju võeti hiljem üle renessansiteatrisse.
Keskava vastlanäidendid olid seotud rahvalike vastlapidustustega. Väga populaarsed olid nees Saksamaal. Seal korraldati isegi koomilste olustikutseenidega rongkäike, kus osales vastlasantide kamp .
Inglismaal mängiti moraliteed, õpetlik näidend. Nagu nimigi ütleb siis jagati rahvale kõlbulikke näpunäiteid