teater kui kollektiivne kunstiala toimiks kindlate reeglite järgi, mis soodustaksid loomingulist tegevust. Käitumisvorm: niiöelda mäng, vemp, teesklus igapäeveelus. Kunstiala: tegeleb visuaalsete, liikuvate kujundite loomisega 5. Defineerige mõisted mõisted näidend, etendus, lavastus. Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 6
ajaks, millel on oma sisemine loogika · Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. · Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile. · Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid. · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu. · Draama aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega (kokkusurutus, tinglikkus jne).
c) Eri tüvede liitmine (nt mängu+asi, pann+kook) d) Liitmine + tuletamine (male+mängi/ja) e) Lühendamine (televiisor -> telekas) 2. Murded (põhjaeesti, kirderanniku ja lõunaeesti murded) 3. Laen- ja tehissõnad (laenatakse teistest keeltest, nt slaavi, germaani, saksa, soome jm; võõrsõnad; tehakse ise täitsa uus sõna). Kirjanduses: Kolm kirjanduse põhiliiki: eepika e jutustav ilukirjandus; dramaatika e näitekirjandus; lüürika e luule. Eepika põhitunnused on süžee e tegevustiku, karakteri e inimloomuse ja miljöö e keskkonna olemasolu. Eepika alla kuuluvad romaanid, novellid, eeposed, jutustused, muinasjutud, miniatuurid, valmid, anekdoodid jt. Romaan – proosa suurvorm. Iseloomustab probleemirohkus, mitmekülgne elu kujutamine, suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. Jaguneb: seiklus-, armastus-, ulme-, õudus-, ajalooline, psühholoogiline jms romaan.
Mida märkab ta teiste tegelaste juures? Mida saab tegealse kohta järeldada tema tutvusringkonna põhjal? Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased? Millise mulje ta jätab? Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse?). 4. Tegelase suhe ümbritseva maailmaga (Kuidas suhtub tegelane teda ümbritsevasse maailma? Kas ta elab loojana või tarbijana? Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas?) EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA LIITVORMID Eepos Rahvalaul Tragöödi Poeem · kangelas- ja kunsteepos · regivärsiline e vanem Komöödia Romaan (vt lisalehelt) · riimiline e uuem Ballaad Novell Hümn Tragikomöödia Lüroeepiline · novellett, miniatuur, Ood
Kõik kommentaarid