Eduard Vilde "Pisuhänd" (4)

"Pisuhänd"
Eduard Vilde
1. Autor suhtub eitavalt Ludvig Sanderi tegelasse, kes elab oma naise ja naise isa kulul head elu, kuigi ise pole elus vaeva näinudki. Ta peab ennast inseneriks ja luuletajaks, kuigi kumbki amet tal hästi välja ei kuku . Ludvig valetab pidevalt oma perele ning tänu sellele jääb ta ka äiapapa varandusest ilma. Kõik saavad lõpuks teada, et tema ei kirjutanudki raamatut, vaid seda tegi tema eest Piibeleht . Samuti oli suur vale naisele pühendatud luuleread , mis olid samuti kuulsatelt luuletajatelt varastatud . Autor suunabki kõige eitavama suhtumise just temale. Ka üks negatiivsemaid tegelasi on Matilde oma kapriisitsemise ja ülbuse pärast. Ta nõuab Sandrilt romaani ilmumist ja käsutab pidevalt nii teda, kui ka Laurat. Sellepärast on ta ka autori silmis negatiivselt kirjutatud.
Kõige pooldavam on autor Piibelehe suhtes, kes on loomult küll tagasihoidlik ja lihtsameelne , kuid kavaldas nii Sanderi kui ka Vestmanni üle. Oma nutikuse poolest meeldis ta ka Vestmannile, see aga oli suureks üllatuseks teistele, sest Vestmannile oli väga raske meelepärane olla. Piibeleht oli ju lihtne mees, ilma suurema varanduseta ja veel kirjanik ka, mis ei olnud just Vestmanni jaoks õige mehe amet. Samuti on autoril ka pooldav suhtumine Vestmanni enda suhtes, kes oli tark ning auväärne mees ja alati väga enesekindel .
2. Autori remargid on sisukad ja üksikasjalikud ning annavad edasi nii tegevust, olemust, kui ka tegelaste isikupära. Enamjaolt siiski on kirjeldatud tegevust näiteks Piibeleht(hammustades) või (kätt kuuetasku pistes ). Kohati on kirjeldatud ka tegelase välimust näiteks Piibeleht- kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; välja veninud taskud . On ka kirjeldusi ja tähelepanekuid tegelase harjumuste kohta, et moodustada tast parem üldpilt lugejale, nagu näiteks: Piibeleht näkisb alati vestlemise ajal päevalilleseemneid.
3. Vestmann- Uhke ning võimukas ärimees, kes oli harjunud saama, mida tahab. Teistest üleolev ning auahne. Ta kõnelaad oli üpriski jäik, kuid kindel. Suhtus teistesse kriitiliselt, eriti Sanderi vastu, sest Vestmann pidas õige mehe tööks ehitus- ja äritegevust, mitte aga kirjanikuks olemist. Vestmann tähtsustas väga rahanduslikku edu ning kuulsust ning talle oli tähtis, mis temast mõeldakse. Teised suhtusid Vestmanni arvustavalt, ta käitumise ja otsekohesuse pärast, kuid pidasid teda väga auväärseks inimeseks. Ta riietus alati soliidselt, kandis suvepalitut, kübarat ning hõbenupuga keppi, et näidata, kui võimukas ta on.
Sander- valelik ning silmakirjalik . Ta võttis kogu au endale raamatu eest, mida ta ise ei kirjutanudki. Valetas palju ning teeskles , et on luuletaja. Suhtus teistesse alandlikult ja lipitsevalt, näiteks täitis oma naise igat käsku, kui too midagi tahtis, siis ta ka tegi. Teised suhtusid temasse üldiselt ükskõikselt ning tema arvamusega eriti ei arvestatud. Ta üritas kavaluse teel hästi elada ja raha kokku ajada.
Piibeleht- rahulik ja tasakaalukas kirjanik. Väga nutikas ning sõnaosav. Oma salapärasusega ning öökulli silmadega võlus Laura, ühe Vestmanni tütardest ära. Iseloomu poolest oli ta sõbralik ja heatahtlik, üritas alati aidata kui sai, näiteks juba kooliajal oli olnud Sandrile abiks. Ta oli kaval ning oskas enda eest seista. isegi kui olud ei olnud tema kasuks, oskas ta need enda kasuks pöörata, näiteks nõudis Sanderilt, et ta aitaks Vestmannile muljet avaldada, et Laurat endale saada, muidu räägib tõe välja, et tema on õige raamatu autor. Vestmann poleks kunagi endale väimeheks sellist tühjade taskutega meest tahtnud, aga Piibelehe kavalus avaldas ka Vestmannile muljet. Piibelehel oli veider välimus- kulunud ülikond, eri värvi sokid , pahupidi taskud. Suhtus teistesse abivalmilt ning teised temasse ka, v.a Sander, kes üritas teda ära kasutada raamatu väljaandmisel. Piibeleht polnud auahne, ta soovis vaid rahulikku ja idüllilist elu.
Laura- noor neiu , tihti raamatutes ninapidi või omas mõttemaailmas ja unistustes. Teistesse suhtus lugupidavalt ning väljapeetult, üritas ka Sandrile abiks olla romaani kirjutamisel. Ta oli tagasihoidlik ja viisakas, rääkis vähe ja oli pigem kõrvalosaline. Teised suhtusid temasse üpriski ükskõikselt, kuid Laura vanem õde Matilde käitus tema suhtes veidi üleolevalt- Ikka ja jälle peab Laura oma õe jaoks ette ja taha kõik ära tegema. Laura lonkas ka vasakut jalga, kuid Piibeleht jumaldas teda sellest hoolimata.
Matilde- Ülbe, kuulsusehimuline,soovis et ta meest tunnustataks ta raamatu eest ja kuulutas seda üle linna veel enne raamatu ilmumistki, raha väärtustav, ometi oli ta ka vahel siiras ja tundeline . Ta käsutas tihti Laurat ja Sandrit nign suhtus teistesse üleolevalt, teised temasse aga aukartusega ning allaheitlikult. Ta välimus oli peen, kandis kübarat ja loori. Talle olid olulised seltskonnaelu ja kuulsus.
4. Karakterikoomika
Ludvig Sander kehastab luuserlikuse sümbolit
Vestmann oli range ja jäärapäine mees. Ütles: " Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päevil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk võtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda, aga enne loen Tiidu Pisuhänna läbi ja õpin sealt tarvilikud kriukad kätte." Vestmann ei pidanud kirjaniku ametist muidu üldse lugu.
Matilde oli kuulsusejanus noor naine
Piibelehe eriskummaline välimus
Situatsioonikoomika
Piibelehe ostutehing- Piibeleht tegi tehingu põhimõtteliselt Vestmanni enda rahade eest, kuid napsas nii lepingu endale. Vestmann nägi Piibelehes potensiaalset järeltulijat ning partnerit, mis jahmatas kõik, sest Piibeleht polnud ju tegelikult üldsegi mingi ärimees. Ludvig Sander häbistas ennast, kui tuli välja, et raamat mida ta välja andis polnudki tema kirjutatud.
Sõnakoomika
Vestmann: "Kord Piibeleht all ja Vestmann peal, siis Piibeleht peal ja Vestmann all." Sama fraasi kasutas hiljem ka Piibeleht, kui tuli välja ta kaval ostutehing.
Tiit Piibelehe kõnes väljendub kõige paremini sõnakoomikat. Ta rääkis murdekeeles ja lektooniliselt näiteks: " Piä`nd -piä!"