Referaat "Rooma jumalad ja kangelased" (0)

„ Rooma jumalad ja kangelased”
Referaat
Põlva 2010a.
Pole päris selge, kas „vanimad” jumalad on kõige vanemad, ent roomlaste hilisemate põlvkondade jaoks olid nad ürgsed jõud, kes jäid pisut hilisemate, prominetsemate jumaluste varju ja olidd kristlike kirjameeste jaoks sageli pilkealuseks.
Kreeka kunsti ja kirjanduse mõju Roomale oli nii võimas, et Vana-Rooma jumalad muudeti kreeka jumalate sarnaseks ning samastati nendega. Enamik neist jäi siiski Rooma nimega. Need olid Jupiter , Juno , Neptunus , Vesta, Mars , Minerva , Venus , Mercurius, Diana , Vulcanus või Mulciber, Ceres . Kaks säilitasid oma kreeka nime: Apollo ja Pluto. Bacchus oli veinijumal , tal oli ka ladina nimi - Liber .
Kreeka jumalate ülevõtmisel oli lihtne põhjus: roomlastel enestel polnud personifitseeritud jumalad veel lõplikult välja kujunenud. Roomlased olid küll sügavalt religioossed, kuid väikese kujutlusvõimega. Nemad poleks iialgi suutnud luua olümplasi kõigi nende isikupäraste elavate iseloomujoontega. Enne kreeklaste jumalate ülevõtmist olid rooma jumalad ähmased olendid; vaevalt midagi rohkemat kui "see, kes on üleval, taevas". Neid kutsuti numeniteks (numen tähendab jõudu, tahtmist või ka tahtejõudu).
Enne kreeka kirjanduse ja kunsti Itaaliasse jõudmist ei tundnud roomlased mingit vajadust kaunite poeetiliste jumalate järele. Nemad olid praktilised inimesed ega hoolinud "sinijuukselistest muusadest, kes laule inspireerisid", või "lüürilisest Apollonist, kes kuldsel lüüral laule lõi", või muust sellesarnasest. Roomlased vajasid kasulikke jumalaid. Üheks tähtsaks "jõuks" oli näiteks see, kes valvas hälli. Teine see, kes hoolitses laste toidu eest. Numenite kohta pole roomalased loonud mingit müüti. Enamikus on isegi nende mees- või naissugu määramata. Siiski olid igapäevase elu lihtsad toimingud tihedasti seotud numentiga, kellelt oodati alati rohkem abi kui kreeka jumalatelt, välja arvatud Demeter ja Dionysos .

JUPITER
Jupiter on kõrgeim rooma jumal, tema nimi tuleneb kreeka Zeusiga samast tüvest. Kalendri iidid olid pühendunud Jupiterile kui valgusejumalale, sest iididel on täiskuuööd, mil öö ja päev on ühepikkused. Ka Jupiteri sünnipäeva (st tema templi sünnipäeva) tähistati iidide ajal ja siis viidi valge villaga lammas Via Sacrat mööda tema templise Kapitooliumil, kus loom ohverdati Jupiterile.
Jupiteri kummardamine on roomlastel ühine teiste latiini linnadega Latiumis ja kord aastas pidasid kõik Latiumi linnad tema auks pühi. Need leidsid aset vanas kuningalinnas Alba Longas Albanuse mäel.
Lisanime Dius Fidius all austati Jupiteri tõotusejumalana. See,kes annab tõotuse, teeb seda jumala nimel. Kui tõotus antakse majas , toimub tseremoonia compluvium’i (katuse suitsuava) all, nii saab Jupiter ülalt taevast vaadata, valevanduja kohe paljastada ning teda välgulöögiga rabada. Seepärast oli ka Dius Fidiuse Kvirinaali künkal asuvas templis osa katusest eemaldatud.
Ent kõikidest Jupiteri templitest oli tähtsaim siiski Kapitooliumil asuv pühamu, mis oli pühendatud J.Optimus Maximusele, Junole ja Minervale. Tempel oli etruski stiilis, tõstetud kõrgele poodiumile. Jupiteri kuju asus keskmises cella’s ja kahe jumalanna kujud kahes äärmises. Oluline on, et Jupiter domineerib, ta on suverään, Maximus, kaks naist on mõnes mõttes ta külalised.
Pärimuse kohaselt oli Jupiteri kuju autor Vejist pärit Vulca-nimeline etruski meister. Kuju on valmistatud savist ja värvitud punaseks. Ent juba mõte kujust, mis jäljendas jumalat, oli midagi täiesti uut.
JUNO
Jumalanna Juno oli hierarhias Jupiterist järgmine, teda kutsutakse ka regina ’ks, ent mitte seepärast, et Jupiter on rex. Sõna regina meenutab Juno muistset funktsiooni kogu Latiumi linnajumalanna, ent valitsejana ei saanud teda roomlaste silmis Jupiteriga võrrelda. Seevastu oli olulisem Juno roll naiste kaitsejumalannana, eriti raseduse ja sünnituse ajal; siis kutsuti teda Juno Lucinaks. Lucina poole palvetajad ei tohtinud kanda käevõru ega sõrmuseid ja vöödes ega lintides ei võinud olla sõlmi. Sõlme- või sõrmusemaagia võis jumalannale suunatud soovile või palvele vastu töötada.
Nii nagu Juno kaasat Jupiteri on samastatud kreeka mütoloogia Zeusiga, on Junot kõrvutatud tema naise Heraga. Ja nii nagu päevavalgus on Jupiteri oma, kuulub kuuvalgus Junole.
Lisaks Kapitooliumil asuvale ühisele templile Jupiteriga oli Junol veel nii seal kui ka Kvirinaali künkal oma tempel. Kapitooliumil kummardati teda lisanime Moneta(manitseja) nime all.
Kõige kummalisem oli Juno puhul vahest jumalanna samastamine iga üksiku naisega – igal naisel öeldi olevat oma Juno.
MINERVA
Minerva (etruski Minerva) võrdsustasid roomlased kreeka Athena Poliasega, ehkki ta ei saanud kaasa Athena sõjalisi omandusi. Ent nii nagu Athenagi, tundis ta huvi oma kummardajate kunstialase intellektuaalse panuse vastu. Tema nimes peituvad sõnad mens (aru) ja memini(mäletama). Viljakas teadmine, kunst ja tarkus(mis väljendub leidlikkuses) on Minerva pärusmaa; seepärast kaitseb ta kunstnikke, õpetajaid, õpilasi, aga ka arste ja käsitöölisi. Tema auks peeti 18.-22.märtsini viiepäevalisi pidustusi. Sel puhul said kooliõpetajad oma honorari.
QUIRINUS
Quirinusel oli suur tempel Kvirinaali künkal; on ta ju seesama vana jumal, kes on künkale nime andnud. Quirinus oli sõjajumal, kes ajapikku jäi Marsi varju, ent seeeest oli tema osaks rahvakoosolekute juhtimine, millest algselt võtsid osa sõjaväeteenistuseks kõlblikud mehed. Teda on samastatud Romulusega, kes oli Marsi poeg. Quirinuse templis säilitati vanast ajast pärit relvi ja Quirinuse preestes võidis neid oliiviõliga. Võib-olla kujutleti, et neis relvades peitub eriline elujõud, nuumen .

MARS
Roomlased pidasid ennast Marsi poegadeks. Tema oli see jumal, kes kaitses neid Itaalia poolsaarele sisse rännates. Mars oli ka see, kes juhtis uue põlvkonna väljarännet, kui inimesed ülerahvastumise tekkides oma elupaikad jätsid ja teistesse kohtadesse asusid.
Marsi nimi on meie ajani säilinud praeguses Campo Marzios, mis vanasti jäi linna piirist välja, ja sealt on Mars mõistagi pärit, sest ta kaitseb riiki kallaletungijate eest. See, et Mars on andnud nime aasta esimesele kuule (vana kreeka järgi), on samuti seotud jumala kaksikfunktsiooniga sõjajumalana, ent ka kevade- ja vegetatsioonijumalana. Rooma vanimatele asukatele tähendas aasta alus ka uut külvi ja suvise poolaasta sõjaretkede algust.
Iseloomuliku näite Marsi kui viljakusejumala rollist leiame palvest, mille vana karm Cato on säilitanud oma teoses põlluharimise kohta (2. Aastasajast eKr).
SATURNUS
Saturnus on jumal, kelle roomlased on ilmselt kreeklastelt üle võtnud, ent kes mängib roomlaste panteonis ometi tähtsat rolli. Teda kõrvutati kreeka Kronosega ja räägiti, et ta oli tuntud põgenikuna Kreekalt, jälitatuna oma poja Zeusi poolt, ning jäänud Latiumi varjule. Rooma kuningas võttis Saturnuse kenasti vastu ja lubas tal Kapitooliumi jalamile asuda - seal näeb praegugi tema templi varemeid. Ka tema altar oli Kapitooliumil. Kunstiski laenas Saturnus välimuse kreeka Kronoselt; tema pea oli kaetud ja käes oli tal viljasirp, mis oli tegelikult tema kreeka atribuudi, kõvera noa väärtõlgendus, ent roomlased käsitasid teda pigem põlluharimisjumalana.

JANUS
Janus oli  vanarooma mütoloogias väravate, uste, alguste, lõppude ja ukseavade jumal. Temalt on nime saanud jaanuarikuu. Tavaliselt kujutati teda kahe vastassuundades vaatava näoga; sel kujul oli ta Janus Geminus (kaksik-Janus) ehk Bifrons. Kohati esines ka nelja näoga Janus Quadrifrons. Etruski mütoloogiasvastas talle Ani. Janus oli muutuste ja üleminekute jumal, kes sümboliseeris näiteks üleminekut minevikust tulevikku, ühest seisundist teise või ühelt nägemuselt teisele või ühe universumi üleminekut teiseks. Kahe näoga Januse üks nägu vaatas minevikku , teine tulevikku.
Janust austati saagikoristuse ja külvi alguses, samuti abiellumise, sünni ja muude alguste puhul. Ta esindas vaheastet barbaarsuse ja tsivilisatsiooni, maa ja linna ning noorukiea ja täiskasvanuea vahel.
Janus oli olemas enne Saturnust ja Jupiteri. Teda austati iga ukse või värava kaitsevaimuna. Arvati, et ta avab ja suleb kõiki väravaid, põhiliselt sümboolselt.Palvetes ja ohverduste puhul pöörduti Januse poole enne kõiki teisi jumalusi. Janus oli kõikide põlluharijate ning kõikide avajate ja sulgejate hoidja ja kaitsja. Ta olevat olnud pärit  Kreekast  Tessaaliast ning olnud koos Camesega Latiumis kuningas. Neil oli palju lapsi, kellest üks oli Tiberinus. Janusel ja tema hilisemal abikaasal Juturnal oli poeg Fontus. Ka  Jana  oli Januse abikaasa. Latiumi ainuvalitsejana kuulutas Janus kuldaega, võttes tarvitusele raha, seadused ja põlluharimise. Seetõttu on ta kultuuriheeros.
APOLLON
Apollon vanakreeka mütoloogias oli Zeusi ja Leto poeg ning jahijumalanna  Artemise kaksikvend. Sümboliteks oli  vibu ja nool, lüüra. Apollon oli kreeka religiooni üks tähtsaimaid jumalusi. Ta oli ka valguse-, ennustamise- ja muusika kaitsja. Talle allusid  muusad .
Legendi järgi oli Apollonil sõber Hyakinthos, kelle ta kogemata surmas. Kord ketast heites viskas Apollon Hyakinthosele kogemata ketta vastu laupa ja purustas selle. Apollon ehmatas, kui nägi oma sõpra verisena maha varisemas. Apollon tõstis Hyakinthose kätele ja püüdis haava sulgeda, kuid kahjuks oli juba hilja. Apollon põlvitas tema surnukeha juures lausus: "Oh, kui võiksin anda oma elu sinu eest või surra koos sinuga!" Sedamaid muutus verine rohi taas roheliseks ning puhkesid õitsema imekaunid lilled - hüatsindid.
AESCULAPIUS
Aesculapius oli vanakreeka mütoloogias tervisejumal. Ta oli Apolloni ja tema armukese järvenümf Koronise poeg. Koronis võttis endale Apolloni seljataga teise armukese ning Apollon saatis oma õe Artemise järvenümfi haigusega tapma. Kui matuseriida leegid Koronist puudutasid, hakkas Apollonil oma sündimata pojast kahju. Ta emaldas lapse ema surnukehast ja nii sündiski Aesculapius.
Talle õpetas ravitsemist kentaur Cheiron. Kord õnnestus Aesculapiusel üks surelik ellu äratada ja Zeus vihastas selle peale ning otsustas teda selle eest karistada . Aesculapius langes piksenoole läbi, kuid Apolloni soovi kohaselt asetati ravitsejajumal tähtede sekka Ophiuchose ehk Maokandja nime all.
NEPTUNUS
Neputunus oli algselt vaid mageveejumal, ent kui ta samastati kreeka Poseidoniga, läks tema valdusse ka soolane vesi ja seejärel sai ta laevasõidu kaitsejaks. Tema igaaastased pidustused, Neptunalia, olid väga populaarsed .
VULCANUS
Vulcanus oli vanarooma mütoloogias tule  ja sepistamise jumal, samastatud vanakreeka mütoloogia Hephaistosega, ningetruski mütoloogia Sethlansiga. Tema teine nimi on Mulciber. Uskumuste kohaselt asus tema sepikoda  Sitsiilias Etna mäe all ja teda seostati  Maia  ja Vestaga, kes olid Rooma kodukolde jumalannad. Tema püha, Vulcanalia  festivali tähistati 23. augustil, suurima põua ja tuleohu ajal. Ühe tava kohaselt heideti tulle kalu ja väikesi loomi. Vulcanuse järgi on nimetatud Vulcano saar.
SILVANUS
Silvanus, metsade isand on jumal, kes kaitseb kariloomi, kes söövad mäenõlvadel. Seal oli ka tema altar, mille juures käis palju inimesi, sest Silvanus oli rooma talupoegadele ligidane. Ta seisis Itaalia orjadele ja väiketalunikele lähemale kui kauged taevased jumalad, keda kummardasid rikkad ja võimsad Roomas. Itaalia talupojad suhtusid sellesse jumalsse väga isiklikult, ta oli nende valvur ja karjane , sest kariloomad ja põllusaadused oli nende ainus rikkus. Võib-olla kummardati teda kauem kui võimsaid rivaale Kapitooliumil: veel keisrite ajastul mainitakse teda koos Fortuna ja genius ’ega ning tema kujusid ja altareid võis ajapikku hakata kohtama ka Rooma aedades ja parkides.
Silvanus kuulub loodusjumalate hulka, keda pole asjatult võrreldud kristlike pühakutega – vähemalt vaesem elanikkond tundis temaga erilist seotust.
FAUNUS
Loodusjumalate hulka kuulub ka Faunus, keda sageli aetakse segamini Silvanusega. Nagu viimanegi, on ka Faunus karja ja karjuste kaitsja. See metsavana näeb välja nagu Paan – alasti, sokujalgadega ja sarved laubal -, kuigi ehk pisut metsikum. Faunuselt pärinevad saladuslikud hääled, mida looduses võib kuulda. Neid hääli peeti enneteks. Faunus sai oma templi ühelt Tiibeti saarelt aastal 194 eKr.
Faunuse seotus luperkaalidega pole selge, võib-olla on pidustused saanud mütoloogilist sära ühest teisest peost, mida peeti Paani auks Kreekas Arkaadias.
CERES
Ceres on maa-, st vilja-, eriti teraviljajumalanna. Nimi tuleb sõnast creare(esile tooma , looma). Kuna maa oli muistses Rooma kogu rikkus, oli Ceres oluline jumalanna, sest tema looming oli ju inimeste leib. Ent ta õhutas ka inimeste viljakust ja kaitses isegi surnuid: pöördus ju surnu tagasi tema riiki. Viljakusjumalannana seisis naise koha eest abielus ja tema templi preester oli naine. Vana Rooma seaduse kohaselt tohtis abielumees naisest lahutada vaid siis, kui too oli rikkunud abielu, üritanud petta oma meest või teinud maja salavõtmed. Kui naine oli süüst prii , ent abikaasa ometi minema saatis(lahutatuna või orjaks), pidi mees poole oma varandusest Cerese templisse viima.

VENUS
Keeleliselt on venus kesksoost sõna, mis tähendab jumaluse soosingut, armu, kuid seda sõna hakati kasutama selle jumalanna nimena, kelle soosing oli eriti ihaldusväärne. Nimelt tähistas see armastusjumalannat, kes aegamööda võrdsustati kreeka Aphroditega.
Venus on looduses kõige liikuva jumalanna ning mõistagi ka mehe ja naise seksuaalsuse jumalanna, ent tuleb meeles pidada, et see on seks more maiorum – kombekas, vanaaegne . Kombetus polnud tema valdus .
Teise Pruunia sõja ajal sai Venus Sitsiilia Eryxi mäe kaudu tuntuks Roomas ja sai templi otse Kapitooliumil. Teise templi sai 181 Porta Collinaette ning selle pühamu asustamis päev (23.aprill) oli ka Rooma prostituutide pidupäev.
Neljas või viies Venuse tempel asus Cloaca Maxima ääres, kus Venust kummardati lisanime Loacina all – kristlike kirikuisade suureks, ent tarbetuks nördimuseks, sest roomlastele on nimi seotud asukohaga, mitte enamat .
VESTA
Vesta oli Vana-Rooma jumalanna, kes uskumuse kohaselt kaitses kodu, kodukollet ja perekonda.
Vesta templis põles tuli, mis sümboliseeris jumalanna kohalolekut. Tuld valvasid Vesta neitsid. Iga aasta 1. märtsil tuld uuendati. Tuli põles templites kuni aastani 391 mil keiser  Theodosius I keelas avaliku paganluse kummardamise. Vesta neitsid olid pärit Rooma kõrgseltskonnast ja pidid preestrinnana teenima umbes 30 aastat.
Vesta neitside ülesanded: tempilis põleva tule valvamine, ohhvrijahu valmistamine küpsetest viljapeadest, soolast ja Egeria allikast pärit veest.
MINU ARVAMUS
Minu arvates olid Rooma jumalad ja kangelased väga tähtsad roomlaste jaoks. Nad uskusid jumalaid ja kummardasid neid. Nad uskusid, et kui nad kummardavad jumalat siis nad aitavad parandada inimeste elujärge. Näiteks kui inimene kummardas Cerest siis nad uskusid, et neil tuleb suur saak vilja. See oli väga oluline.
KASUTATUD KIRJANDUS:
1) Raamat „Rooma jumalad ja kangelased” – Leo Hjortso.
2) Internet – Wikipedia, Miksike.