Rooma jumalad (0)

Rooma jumalad:
Laias laastus jagunevad rooma jumalad 3 gruppi: 1) vanad etruski päritolu jumalad, 2) rooma jumalad, 3) vallutuste käigus imporditud jumalad. Roomlased ise jagasid: 1) dii indigetes (vanad kohalikud ja etruski omad) ja 2) dii novensiles (import).
Janus oli väga vana itaalia jumal, ta oli väravate, uste, ja üldse sisse- ja väljapääsude jumalus
Jupiter – Jumalate isand ja kõige tähtsam jumal. Käes hoidis ta piksenooli, mida sai ta taevast visata.
Algselt oli Jupiter taeva ja valguse valitseja, seepärast peeti tema pühadeks päevadeks iide, s.o. täiskuupäevi.
Juno – Jupiteri naine, naiste ja viljakuse jumalanna. Tema sümboliteks olid granaatõun ja paabulind .
Mars – sõjajumal, kõige tugevam ja kardetuim jumal. teda austati märtsis ja oktoobris
Venus – Ilu ja armastuse jumalanna.
Minerva – tarkuse, õppimise, käsitöö ja tööstuse jumalanna, tema sümboliks oli öökull.
Neptune – ta oli võimas mere jumal, tema sümboliks oli kolmhark .
Ceres – viljakoristuse jumalanna, alati kirjeldatud kandmas viljapundart.
Vulcan – ta oli seppade, allmaailma ja vulkaanide jumal, kui ta liiga kõvasti lõi, siis võisid hakata vulkaanid purskama.
Diana – jahinduse ja kuu jumalanna.
Bacchus – veini ja peojumalanna, üks populaarsemaid Rooma jumalaid.
Mercury – ta oli jumalate sõnumitooja, tema kiiver ja sandaalid lubasid tal väga kiirelt liikuda ükskõik kuhu mõni jumal ta saata võis. Ta oli reisijate ja kaupmeeste jumal.
Vesta – Kodu ja südame jumalanna, roomlastele väga tähtis. Tema templis hoiti kogu aeg tuld põlemas.
 
Hiljem juurde võetud jumalad:
Isis – Egiptuse maa jumal. Tema kummardamine nõudis üksikasjalikke ja eksootilisi rituaale.
Pan – Kreeka mägede jumal, pooleldi kits , pooleldi inimene. Kandis alati kaasas torupilli
Mithras – Pärsia tulejumal. Teda kujutati alati surmamas püha pulli niimoodi Maale elu andmas.
Tal oli rooma armees palju järgijaid, isegi nii palju, et teda peeti sõdurite jumalaks .
 
Varasel ajal austasid roomlased loodusjõude ja vaime. Igal inimesel ja loodusobjektil oli roomlaste arvates hing. Nende kõrval austasid roomlased ka inimesekujulisi (ehk antropomorfseid) jumalaid. Üks selliseid oli uste, piiride, lõpu ja alguse ning sõjajumal Janus, keda kujutati enamasti kahe vastassuunas vaatava näoga.
Religioon oli Roomas tihedalt riigi(võimu)ga seotud. Roomlased uskusid, et nende riigi heaolu sõltub otse-selt jumalate heatahtlikkusest ja seetõttu pöörasid valitsejad suurt tähelepanu jumalate väärilisele austamise- le. Tähtsamad pühamud olid riigi kontrolli all, riik korraldas kultusepidustusi ja preestreid valiti samuti kui riigiametnikke.
Tähtsamad preestrid , keda juhtis ülempreester ehk pontifex maximus, pidid hoolt kandma üleriigiliste pi-dustuste eest ning sellega seoses korras hoidma kalendrit ja pidama arvestust riiklike tähtpäevade üle. Keis-ririigi ajal kuulus pontifex maximuse tiitel riigi ainuvalitsejale – keisrile.
Roomlased suhtusid oma jumalatesse asjalikult – selleks, et neilt midagi saada, tuli neid kohusetruult teeni-da, mis tähendas eelkõige annetuste toomist. Jumalatele kõige meelepärasemaks peeti loomade ohverda-mist.
Rooma riik ei surunud alistatud rahvastele peale oma usundit, vaid suhtus nende religioossetesse tõekspida-mistesse sallivalt. Nõuti ainult, et kõik Rooma riigi elanikud avaldaksid peale oma jumalate austust ka täht-samatele rooma jumalatele ja tooksid muu hulgas ohvreid ka keisri altareile ( keisrid jumalustati peale sur-ma, mõni segane keiser lasi end ka eluajal jumalana austada).
Koduhoidjatena austati penaate, kes hoolitsesid perekonna heaolu ning jõukuse eest. Need head vaimud on maja asukad , kodukoldejumalad. Ülekantult tähendasid penaadid ka maja, kodu, kodukohta. Neist kõneldi ainult mitmuses (penates). Nad oli penus’e, s.o. tagavarade (peamiselt toidu-) jumalad, kes kaitsesid majapidamist (penates minores – familiares, privati). Avalikus kultuses austati neid kui rooma rahva kaitsevaime (penates majores ehk penates publici) – di penates populi Romani – Vesta templis riigikolde ääres. Aeneas olevat penaadid põlevast Troojast päästnud ja Itaaliasse kaasa toonud .
Väljaspool maja muretsesid perekonna ja tema varanduse eest laarid (lares domestici: familiares, privati, patrii), põldude (lares rurales) ja ristteede kaitsejumalused – lares compitales (nimetus tuleneb ladina sõnast compitum, “ risttee ”), kelle altarid olid paigutatud maatükkide piiridele ja ristteedele. Neile ohverdati, nende kujukesi hoiti maja siseruumis kapis ning kaunistati pühade ajal lilledega. Kaitsevaimude auks peeti Compitalia-pidustused. Veel – lares permarini (meresõidu), lares viales (“tee”)...
Igal rooma perekonnal oli laar, kes oli esivanema vaim, ja mitu penaati, kodukoldejumalat. Need olid perekonna oma jumalad, mis kuulusid ainult temale, tegelikult oli nende tähtsus perekonnas kõige suurem, sest nemad kaitsesid ja valvasid kogu kodukollet. Neid ei kummardatud kunagi templis, vaid ainult kodus, kus osa toidust iga eine ajal neile ohverdati. Oli olemas ka avalikud laarid ja penaadid, kes tegid linna heaks seda, mida teised tegid kodudes.