Lev Tolstoi (4)

LEV TOLSTOI 1828 – 1910
 Tolstoi sündis 28. augustil 1828. aastal Jasnaja Poljana pärusmõisas krahvi pojana. Tema isa oli Nikolai Tolstoi ja ema Maria Volkonskaja. Lisaks Tolstoile oli peres veel neli last – vennad Nikolai, Sergei , Dimitri ja õde Maria. Vaatamata sellele, et Tolstoi jäi üheksa aastaselt orvuks, oli ta lapsepõlv siiski õnnelik. Lapsena oli Tolstoi isepäine, õigusepüüdlik ja aus.
1844 . aastal astus Tolstoi Kaasani Ülikooli, alguses idamaa keelte, pärast õigusteaduskonda. 1847. aastal palus ta end ülikoolist välja arvata. Saades Jasnaja Poljana ja veel mitme küla valdajaks, pidas Tolstoi oma kohuseks täie jõuga talupoegade elujärge parandada. Ideaalset mõisnikku Tolstoist siiski ei saanud.
1851 . aastal hakkas ta kirjutama „Minu päeviku lugu“. See kavatsus sai osaliselt teoks lõpetamata töös „Eilse päeva lugu“, mida peetakse Tolstoi loomingi aluseks.
1851. aasta aprillis sõitis Tolstoi koos oma vennaga Kaukaasiasse ja võttis seal osa sõjategevusest. Seal sai alguse ka korrapärane kirjanikutöö.
Autobiograafiline triloogia – 1852 . aastal ilmus ajakirjas „Sovremennik“ Tolstoi esikteos jutustus „Lapsepõlv“, järgnesid 1854. aastal „Poisiiga“ ja „Noorus“. Tolstoi oli seisukohal, et inimesed on loomult head, kurjuse on sünnitanud üksnes tsivilisatsioon . Triloogia peategelasteks on lapsed ja loodusläheduse säilitanud talupojad. Haritud inimesed on Tolstoi arvates kaotanud siiruse ja headuse. Samuti on Tolstoi veendumusel, et inimene võib tagasi jõuda kaotatud ideaalini.
Lev Tolstoi looming 1850-ndate aastate algul, sõjateema – Tolstoi suhtus tollel ajal käimas olevasse sõjasse vastuoluliselt. Tal oli kaks vaadet. Esiteks arvas ta, et kõik halb inimese südames peaks hävinema kokkupuutel loodusega. Teiseks oli ta veendunud, et sõjad on põhjustatud inimeste vajadustest oma kodu ja lähedasi kaitsta. Tolstoi jagas vapruse kaheks: esiteks sõduri vaprus ja teiseks ohvitseri vaprus. 1852. aastal kirjutas ta teose pealkirjaga „Rünnak“ ja 1853 . aastal teose pealkirjaga „Metsaraiumine“.
Sevastoopoli jutustused – kui Tolstoi 1854. aastal viidi üle Krimmi armeesse, sai sõda tema jaoks hoopis uue tähenduse. Nüüd hakkas ta pidama tähtsaks linna ja kodumaa kaitsmist. 1854. aastal kirjutas ta jutustuse „Sevastoopol detsembrikuus“. Teoses on antud ülevaade piiratud linna argipäevast. Sellele järgnesid 1855. aastal teos „Sevastoopol mais“ ja „Sevastoopol augustis“.
Tolstoi looming 1850. aastate lõpus ja 1860. aastate alguses – sel perioodil muutusid Tolstoi seisukohad väga kiiresti. Peamiselt paistavad ta vaadetes siiski silma kaks seisukohta. Esiteks Venemaa elu muutumisel on väga oluline pärisorjuse kaotamine ja teiseks olukorra parandamise võtmeks on inimese kõlbeline ümberkujundamine. 1857. aastal tegi Tolstoi esimese välisreisi. Naastes üritas ta rahvast aidata avades aastatel 1859 – 1862 .  Jasnaja Poljana talulaste kooli ja asutades pedagoogilise ajakirja „Jasnaja Poljana“. Tema arvates oli talurahvakultuur „haritud klasside“ omast kõrgem. 1860. aastal tegi Tolstoi teise reisi välisriikidesse, kus ta tutvus demokraatliku kirjaniku Aleksander Herzeniga. Naastes abiellus Tolstoi Sofia Bersiga.
Tolstoi loometee „Sõja ja rahuni“ – 1850-1860 aastatel toimus Tolstoi loomingus murrang. Ta mõtiskles tsiviliseerutud ja loodusliku maailma üle. 1856 aastal valmis jutustus „Mõisniku hommik“, sellele järgnesid 1857 aastal teos „Luzern“ ja 1862. aastal teos „Kasakad“. 1860. aastate looming tipneb epopöaga „Sõda ja rahu“. Selles käsitleb Tolstoi Venemaa 1812. aasta isamaasõda. Ta kujutab teoses  patriarhaalset eluviisi, mille puhul üksikisik kuulub perekonna kaudu rahvasse ja ühiskondlikud erinevused taanduvad rahvusliku ühtsustungi mõjul. Üksikisiku väärtuse määrab rahvalähedus, usk rahva ajaloolisse ossa , soov väljendada rahva huve. Kõrgema seltskonna ja poliitikategelaste taotlus ajaloo kulgu määrata on edutu.
Tolstoi looming 1870 kuni 1880 – 1870. aastail hakkas Tolstoi elu mõtet otsima . Ta oli veendunud Venemaa elukorralduse ebaõigluses ja otsis kergendust talurahva elujärje parandamisest. 1881. aastal kolis Tolstoi Moskvasse. Kirjaniku traagika avaldub 1873- 1877 . aastatel valminud romaanis „Anna Karenina “, milles rahvus on lagunenud sotsiaalseteks rühmadeks ja perekond üksikisikuiks. Naispeategelane on isiklikele õnnetaotlustele vaenuliku ühiskonna ohver ja sünnitis ühtaegu. 1978 – 1882. aastal valmis järjekordne teos „Pihtimus“. Selles teoses ütleb Tolstoi avalikult lahti oma senisest elust ja loomingust. Tema ideaaliks on muutunud patriarhaalne talupojaelu.
Tolstoi looming  1880 kuni 1910 – kui Tolstoi mõistis, et haritud klasside elu Venemaal on tervenisti egoism , kurjus ja vale, siis tahtis ta 1880. aastatel oma ilukirjanduslikust loomingust täiesti loobuda . Siiski otsustas ta edasi kirjutada ja võttis terava kriitika alla vene tegelikkuse kõik küljed.  1886 . aastal valmivad teosed „Ivan Iljitši surm“ ja „ Pimeduse võim“. 19. sajandi lõpu Venemaal ei olnud midagi, mida Tolstoi poleks paljastanud kui kurjuse ja valelikkuse kehastust. Ta peab egoismi ja silmakirjalikkuse algrakuks ka perekonda, kus sõnad varjavad kõlvatut. Ta on veendunud, et armastuse ja õigluse ideaalid seisavad väljaspool igasuguseid sotsiaalseid ümberkorraldusi ja neid võib saavutada üksnes kõlbeliste pingutuste teel.
1889. aastal kirjutab Tolstoi jutustuse „Kreutzeri sonaat“. Sellele järgnevad 1890. aastal teosed „Saatan“ ja „Hariduse vili“, 1900. aastal „Elav laip“, 1903. aastal  jutustus „Pärast balli “, 1904 . aastal „Võltsitud kupong “ ja 1905. aastal „Aljoša Garšok“.
Viimasel loominguperioodil sattus Tolstoi konfliktidesse kroonukiriku ja tsaarivalitsusega. Pärast aastatel 1889 – 1899. kirjutatud romaani „Ülestõusmine“ ilmumist pandi Tolstoi kirikuvande alla. See aga ei vähendanud sugugi Tolstoi populaarsust.
Tolstoi lahkumine ja surm – 28. oktoobril 1910 otsustas Tolstoi lõplikult lahkuda Jasnaja Poljanast ja katkestada sidemed oma möödunud eluga, et jagada töötavate inimeste, talurahva saatust. Kuid 82- aastasele kirjanikule käisid kodust lahkumine ning sõiduga kaasnevad raskused üle jõu. Ta haigestus kopsupõletikku ning suri 4. novembril 1910. aastal. Ta maeti Jasnaja Poljanasse.
Tolstoi loomingu tähtsus – Tolstoi teoste peakangelaseks oli tõde. Ta püüdles eluaeg elu tõepärase kirjutamise poole. Tolstoi loomingu väga tähtis iseärasus on selle psühhologism, mis rõhutab muutuste pidevust ja hinge dialektikat. Tema looming on enesetunnetuse ja enesekasvatuse kõrgeim kool. Faktid ei ole Tolstoi väärtus omaette , vaid aitavad luua tervikpilti maailmast, mida ta tahab meile avada. Tema hilisem looming mõistis hukka üldise elukorralduse. Tolstoi uskus sügavalt, et inimene on suuteline täielikult muutma nii iseennast kui ka maailma.
Tolstoi on sügavalt aus ja julge kirjanik. Ta astus üksi välja tsaari ja kiriku vastu, kartmata tagakiusamist ja  ähvardusi. Hämmastav on ka Tolstoi inimlik tarkus ja tema püüdlused jõuda kõigi tõdedeni omaenda mõistusega. 
Tolstoi ja Eesti kirjandus – Eesti lugejate laialdasem tutvus Tolstoi töödega algas 1880. aastatel. Esimene tõlge ilmus 1881. aastal, selleks oli jutustus pealkirjaga „Millest inimesed elavad“. Alguses tõlgiti Tolstoi rahvuslikke jutte ja lastele mõeldud töid. Järk–järgult tulid eesti lugejate ja tõlkijate vaatevälja ka Tolstoi põhiteosed. Esimene suurem murrang tema tulekul eesti lugejani oli kahe tõlke ilmumine romaanist „Sõda ja rahu“ 1890. aasta lõpus. 1901. aastal ilmus ajalehelisena „Sevastoopoli jutustused“, 1902 -1903. aastal järjeväljaandena „Anna Karenina“ ja seejärel „Ülestõusmine“.
Eriti palju avaldati Tolstoi töid eesti keeles aastail 1906 – 1908. 1914. aastal ilmus Tammsaare tõlkes jutustus „Ivan Iljitši surm“. Kokku ilmus eesti keeles umbes 250 Tolstoi teoste publikatsiooni. Tema looming avaldas mõju sellistele eesti kirjanikele nagu Eduard Vilde , Mait Metsanurk, A.H Tammsaare, Juhan Smuul ja Aadu Hint . 1920 – 1930. aastatel huvi Tolstoi vastu küll kahanes, kuid jäi siiski püsima. 1936. aastal ilmus E.Hiielt uus tõlge romaanist „Ülestõusmine“, 1939. aastal ilmusid uued tõlked ka romaanist „Anna Karenina“ ja jutustusest „Kreutzeri sonaat“. Juba esimesel nõukogude võimu aastal anti välja „Sõda ja rahu“ uues tõlkes. 1954 – 1959 aastatel ilmusid Tolstoi kogutud teosed 14-s köites, millesse on koondatud kõik vene kirjanduse klassiku peamised tööd.