seltskonnatantsu kool. Tantsukoolis on võimalik täiendada enda oskusi nii täiskasvanutel kui ka lastel. Saadest ,,Tantsud tähetedega" on tuntud treenerid Revalia Tantsukoolis: Martin Parmas, Kaisa Oja, Olga Kosmina ning saate züriiliige Merle Klandorf. Revalia Tantsukool asub Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres ning Elvas. Pidu kui rituaal Peod ühendavad sadu ja tuhendeid inimesi, kes kannavad tantsupidude traditsiooni kui ühist väärust. Võime lause tõdeda, et eksisteerib ühiste huvidega isikute ,,koondis", mida terminoloogias nimetatakse korporatsiooniks, ehk siis omamoodi rahvatantsu korporatsioon. Nüüd võime kinnitada, et kümne noorte tantsupeo ajaline pidevus on loonud traditsiooni. Igal traditsioonil võib olla oma kombetalituste kogum ehk rituaal. Rituaalid aitavad nii tantsupeol osalejate kui ka pealtvaatajat paremini keskenduda etenduseks või selle jälgimiseks, luues
üldtantsupidu 1970. aastal (üldlaulupidu korraldati erandina 1969. aastal, tähistamaks 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost), X üldtantsupidu 1973. aastal ning XII üldtantsupidu 1981. aastal (1980. aastal toimus Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt ja sellega seoses ka üldlaulupidu. Üldtantsupidu lükati aasta võrra edasi). Viimane üldtantsupidu toimus 3.-5. juulil 2009. aastal. Enamik üldtantsupidudest on toimunud nõukogude võimu perioodil. Ideoloogiline surve oli tantsupidude puhul võrreldes laulupidudega oluliselt nõrgem. Esiteks polnud deklaratiivseid Leninit ja parteid ülistavaid tantse, mida saanuks kavasse suruda, teiseks olid korraldajad piisavalt nutikad. Kuna üldtantsupidu on terviklik lavastus ning staadioni väikese mahutavuse tõttu antakse publikule 3-5 etendust oli võimalik loobuda avakõnest. Kõne asendati selleks puhuks loodud luuletekstiga. Eredaimaks näiteks on Vladimir Beekmani tekst: "Eesti, mu südame kodu, visade isade maa
IX üldlaulupeo “Ilopüha” etenduses 1928. aastal ja X üldlaulupeo “Jaaniõhtu” lavastuses 1933. aastal tegid kaasa rahvatantsurühmad. Nii loodi side laulupidude ning tantsu vahel. Üldtantsupeo alusepanijaks võib pidada 1934. aastal aset leidnud I Eesti Mängude tantsu- ja võimlemispidu. Üritusel esines 1500 rahvatantsijat. II üldtantsupidu (II Eesti Mängud) toimus 1939. aastal, esinejaid oli seal juba 1800. II maailmasõja ajal katkes ka nooruke tantsupidude traditsioon. III üldtantsupidu toimus 1947. aastal. Esinejaid oli 840. 1950. aastal korraldati järgmine pidu – seekord Lauluväljakul. Teisel sõjajärgsel tantsupeol oli juba 1500 esinejat. Kõik järgnevad üldtantsupeod on korraldatud Kalevi keskstaadionil. 1955. aastal toimunud V üldtantsupeol ületas tantsijate hulk juba 3000 piiri ning kasvas järgnevate pidudega pidevalt. Aegade suurim üldtantsupidu (IX) toimus 1970. aastal. Sellel astus ette 10 000 esinejat
Nüüdisajal kiputakse unustama neid väärtusi, mida just need nii harilikud tunduvad asjad, meile pakuvad. Eestlased oskavad nautida loodust ja pakkuda seda ka teistele, korraldades turismireise Eestimaa kaunitese rahvusparkidesse ja saartele. Järjest enam üritatakse ennast esile tõsta teiste suurte ja tugevate riikide seast ja teadvustada maailmale, et me oleme eraldi riik, mitte Venemaa osa. Looduse kõrval on Eestil pakkuda ka ainulaadset kultuuri suurejooneliste laulu- ja tantsupidude, vastlaliugude ning verivorstidega. Iga riik on eriline ja Eesti on omamoodi silmapaistev. Euroopa Liit ühendab neid erilisi riike ja pakud neile tuge. See on oluline, sest kui ajad muutuvad pingelisteks on abi vaid sealt loota, et värvilaik Eesti kujul kaardilt ei kustuks. Minu Eestimaa on kallis ka oma vigadega. Iga eestlane peaks leidma aega olla naabriga sõber mitte tema vaenlane. Peame hakkama väärtustama seda, mis meil on, sest nii paistamegi kõige rohkem välja
Mida tähendab mulle Eesti kodanikuks olemine? Eesti on demokraatlik riik Euroopa idaosas, kus inimesi ruutmeetri kohta elab vähem, kui kusagil mujal Euroopas. Eestlased on nagu üks suur perekond, keda ühendab ühtekuuluvustunne, mis saab eriti tajutavaks laulu- ja tantsupidude aegu, kus osaleb pea pool Eesti rahvastikust. Riik on kirju siin elavate rahvuste poolest. Peamise elanikkonna moodustavad eestlased, kuid palju on ka venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, mistõttu tuleb kasu ka vene keele oskusest. Televiisori vahendusel olen näinud-kuulnud, kuidas välismaalastelt küsitakse, mida nad arvavad eestlastest. Tihti on vastusena kõlanud see, et eestlased on kinnised ning kalgid inimesed. Ma ei saa selle vastusega nõustuda, sest inimesi
1988, kui lauluväljakule kogunes end vabaks laulma hinnanguliselt 300 000 inimest. Igal tantsupeol on oma kindel teema, mida arvesse võttes on koreograafid tantsud loonud. Tuhanded rahvarõivais tantsijad moodustavad üle väljaku värvikaid mustreid. Ent on ka kindlad traditsioonid. Kui laulupidu lõpeb alati Gustav Ernesaksa loodud ja rahvushümniga võrdväärsesse staatusse tõusnud „Mu isamaa on minu arm“ lauluga, siis tantsupidude lõppakordiks on alati meeleolukas „Tuljak“. Samuti on traditsiooniks kujunenud, et tantsijad moodustavad üheskoos tantsuplatsile Eestimaa kontuurkaardi. Võru folk Alates 1994. aastat kogunevad juulis Võrumaale kokku sajad tantsijad, pillimehed ja lauljad nii Eestist kui laiast maailmast ning pakuvad ainulaadse võimaluse osa saada erinevate maade rahvakunstist. Festival, see on: värvikirevad kontserdid ja
võttis osa 864 koori 26 430 laulja ja pillimängija ning vaatajate arv ületas 100 00de Erilaulupeod 1956. aastal peeti esmakordselt Baltimaade üliõpilaslaulupidu Gaudeamus. 1962. aastast peetakse iga viie aasta tagant noorte laulupidusid. Taasiseseisvumise eel toimusid öölaulupeod. 2000. aastal toimus Eesti-Soome ühislaulupidu.[6] 2008. aastal toimus punklaulupidu ning seoses Eesti 90. juubeliaasta pidustusega öölaulupidu "Märkamisaeg". Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon kanti 2003. aastal UNESCO eestvõttel koostatavasse inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.
uhkus. Laulupidu on suure esinejate arvuga muusikapidustus, kuhu on esinemiseks kokku tulnud laulukoorid ja orkestrid üles kogu Eesti. Traditsioon sai alguse 19. sajandi keskel ja nüüd on sellest välja kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ligi poolteise sajandi vältel toimunud ühislaulmised on muusikakultuuri arengut oluliselt mõjutanud. (Laulupidu 2011) Tantsupidu on üleriigiline rahvatantsupidu. Tänapäeval ühtivad tantsupidude toimumisajad laulupidude omaga, need on toimunud Tallinnas ning neid korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. Esimeseks tantsupeoks peetakse 1934. aastal Eesti mängude raames toimunud suure tantsijate arvuga rahvatantsu etteasteid. Nõukogude ajal toimunud kolmas ja neljas tantsupidu kandsid rahvakunstiõhtute nimetust. Eesti laulu- ja tantsupidude traditsioon kanti 2003. aastal UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. (Üldtantsupidu 2011)
aga ka seda, mis arenguks möödapääsmatult vajalik. Kasulikku ja kahjulikku on raske eristada. Ohtlik on nii oma keele, kommete ja tavade külge klammerdumine kui ka liigne uuenduste omaksvõtmine. Valdur Mikita on kirjutanud artiklis "Mikroetnos": „Asja konks on selles, et niipea, kui muutume liiga kergeks, pühitakse meid maalt minema.” Eesti keeles, kultuuris ja looduses on olemas veel piisavalt teistsugusust, tundmatut ja metsikut. Näiteks eestlaste laulu- ja tantsupidude traditsioon, mis võib teistele rahvastele tunduda võõras ja arusaamatu, kuid on meile, eestlastele, nii oma ja hingelähedane. Selleks, et see nii ka jääks, on suur vastutus rahval. Kui rahvas laseb võõrapärastel uuendustel tõusta esiplaanile, on oht muutuda „liiga kergeks”. Kultuur, mis kaotab oma traditsioonid, keele, kombed ja tavad, muutub osaks sellest teisest kultuurist,, mille uuendusi omaks võetakse. Nii juhtus Kivirähki teose tegelastega, kes kolisid metsast külasse
Laulu - ja tantsupeo protsessis osalevate kooride, orkestrite, rahvatantsurühmade ja rahvamuusika - ansamblite tegevus - toetuse programm Koori - ja tantsujuhtide mentorite programm Rahvakultuuri maakondlikud toetused Folkloori ja pärimusmuusikafestivalide toetused Rahvusvaheline tähendus Eesti rahvakultuur on andnud põhjust maailma suurorganisatsioonile UNESCO- le kaitse alla võtta meie kultuuriruumis olevaid järgnevaid väärtusi: Kihnu kultuuriruum Eesti Laulu- ja tantsupidude traditsioon Seto leelo taotlus Sport Üldiselt Alates aastast 1996 on sport kultuuriministeeriumi valitsemisalas 1998. a esimene Spordiseadus ja 2006. a jõustus täiendatud Spordiseadus Kultuuriministeerium suunab spordi arendamist ja korraldamist läbi riikliku toetussüsteemi Probleemid ja võimalikud lahendused Liikumisharrastuse vähesus ja selle suurendamine Tervisekampaaniad www.trimm.ee Väike riik, raha vähe! Video
kaitsta, kuid nende põhimõtted lähtuvad pigem sellest, maailmapärandi nimekirjas on ikka veel pooled objektid valgete omad ning et see muutuks, üritavad nad nimekirja lisada aina rohkem endapoolseid taotlusi, mille ülevaatamine ja hindamine võtab tohutult palju aega. Inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab 2011. a seisuga 235 kannet. Eestil on esindusnimekirjas kolm kultuurinähtust: Kihnu kultuuriruum; Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon ning Seto leelo. 8 Leian, et see, et Eesti on kolmel korral kultuuripärandi nimekirjas esindatud, on meile, kui väikeriigile väga suur ning tähtis saavutus. See näitab, et meie kultuuriosad on ka mujal silma jäänud ning arutelu leidnud. Kuid mul tekib küsimus, kui paljud eestlased ise teavad, et nt Kihnu kultuuriruum või Seto leelo kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kahtlen, et see teadjaskonna protsent väga suur oleks ning siinkohal leiangi, et sellest kõigest
Samba nime all sai uus tants tuntuks alates 1914. aastast, jõudis Euroopasse 192324 kuid tantsusaalides laiema levikuna jõudis alles pärast Teist maailmasõda. Tantsupidu Üldtantsupeo alusepanijaks võib pidada 1934. aastal aset leidnud I Eesti Mängude tantsu ja võimlemispidu. Üritusel esines 1500 rahvatantsijat. II üldtantsupidu (II Eesti Mängud) toimus 1939. aastal, esinejaid oli seal juba 1800. II maailmasõja ajal katkes ka nooruke tantsupidude traditsioon. III üldtantsupidu toimus 1947. aastal. Esinejaid oli 840. 1950. aastal korraldati järgmine pidu seekord Lauluväljakul. Teisel sõjajärgsel tantsupeol oli juba 1500 esinejat. Kõik järgnevad üldtantsupeod on korraldatud Kalevi keskstaadionil. 1955. aastal toimunud V üldtantsupeol ületas tantsijate hulk juba 3000 piiri ning kasvas järgnevate pidudega pidevalt. Aegade suurim üldtantsupidu (IX) toimus 1970. aastal. Sellel astus ette 10 000 esinejat.
PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS EHITUSVIIMISTLUS Deivy Jõesaar EESTI MUINSUSKAITSE AJALUGU Referaat Juhendaja: Ingrid Kruusla Nele Rent Pärnu 2009 Sisukord Sissejuhatus......................................................................3 15. 18. sajand..................................................................3 19. 20. sajand..................................................................4 21. sajand........................................................................6 Lõppsõna.........................................................................7 Kasutatud allikad................................................................7 2 Muinasesemete, paikade ja ehitiste jaoks on kaitseks tehtud seadusi juba varasel ajal. Varasem neist 1...
Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid. Rahvariided elavad meie teadvuses aga ka tänapäeva moetööstuse kaudu. Tänane kõrgmood ei eelista ühe rahva traditsioonilist rõivast teisele ja nn folgi stiil, mis on inspireeritud eri rahvaste talupojarõivastusest, on olnud vahelduva eduga kuum teema alates 1970-ndatest. Täna on rahvarõivas selgelt peoriietus. On tore, et see pole vaid laulu- ja tantsupidude ajaks vaid tunnustatud kehakate ka teistel pidulikel hetkedel. Viimastel aastatel võrdsustatakse rahvarõiva kandmine fraki ja õhtukleidi kandmise pidulikkusega. Valides rahvarõivaid, võiks üldjuhul lähtuda oma juurtest- panna selga selle kandi rõivad, kust ollakse pärit või kuskohast on pärit näiteks mees. Kõige kindlam on pidulikel vastuvõttudel kanda rahvariideid kuna rahvarõivas on ajatu ega lähe moest ning on ilus.
seotud villaseid sukki. 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis uuendusigi (Lihula ja Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel. Kihnu saarel veel meie päevilgi. Rahvarõivad tänapäeval Rahvarõivad on muutunud aasta-aastalt populaarsemaks. Neid kannavad kooliõpetajad, laulu- ja tantsupidude aegu näeme rahvarõivas ka neid, kes esinemistega seotud polegi. Üldine peorõõm ja eriline meeleolu lausa sunnivad kaasa minema. Ka presideni vastuvõtul sobib kanda rahvariideid. Kuid rahvariiete kandmisel tehakse ka vigu, mis kindlasti tulenevad vähestest teatmistest. Rahvarõivas naisel peaksid jalas olema lihtsad kinnised mustad kingad. Sobivad ka paeltega kingad. Kontsad peavad olema madalad ja tugevad, tikk-kontsaga rahvatantsu tantsida ei saa
Kindlasti oli eeskujuks ka Riia baltisaksa laulupidu, mida Jannsen 1861 külastas. 1865 Jõhvis kihelkondlik laulupäev, mis oli ainulaadne talurahva ühisüritus Põhja-Eestis ning andis tõuke üldlaulupeo korraldamiseks. 1866 Laiusel kohaliku koori algatusel laulupidu. 1867 Pärnu kihelkonna laulupidu Uulu mõisas. Sarnanes mitmeti üldlaulupeoga. 1868 Valgas Läti laulupidu 5. Kas ja mille poolest pead tähtsaks üldlaulupidude ja -tantsupidude traditsiooni? Pean laulupidude ja tantsupidude traditsiooni väga tähtsaks. Kuna Eestis on olnud laulutraditsioon ning laulmine üldse juba ammusest ajast au sees ja meil on väga kuulsaid laulukirjutajaid ning heliloojaid. Nii laulmine kui tantsimine toob rahva kokku. Tekib selline ühtekuuluvuse tunne ja ühtehoidmine. Nagu on öeldud, et me oleme end vabaks laulnud ja laulame edasi. Kõik koonduvad ühte. Samuti on see ka tantsuga. 6. Millised olid hoiakud muusika rahvuslikkuse suhtes 20. sajandi I poolel
noodikirjutajana. *Eduard Tubin- 8)Taasiseseisvumise aegsed ja järgsed laulupeod. Repertuaar, heliloojad, dirigendid, korraldus (EKÜ, EMLS). Koolinoorte laulupeod, „Ilmapuu“, „Ühishingamine“, „Aja puudutus“. Paralleelid omariikluse aegsete pidudega. 9)Laulupidude rollist rahvusliku identiteedi hoidmisel. 10)Laulupidude UNESCO maailma kultuuripärandisse kuulumine – mida see tähendab? 7. novembril 2003 kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. 2008. aastal liideti see traditsioon koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
TAPA GÜMNAASIUM EESTI ÄRKAMISAEG- MÄRKAMISAEG UURIMISTÖÖ AJALOOST KOOSTAJA: ÕUN PÄRJA JUHENDAJA: ROOS ANNE 2009 SISUKORD 1) SISSEJUHATUS 2) MIS OLI FOSFORIIDISÕDA EESTIS ? 3) MIS TOIMUS HIRVEPARGIS? 4) LAULEVREVOLUTSIOON 5) BALTIKETT 6) KOKKUVÕTE 7) LISAD 8) KASUTATUD ALLIKAD SISSEJUHATUS Töö eesmärgiks on uurida , mida tähendavad mõisted : „fosforiidisõda Eestis“, „MRP ja Hirvepark“ ja „laulev revolutsioon“. Hüpotees: Areng toimub lihtsamast keerulisemale ehk antud töös : rahva nõudmised algasid ökoloogilistest probleemidest – fosforiidikampaaniast 1987- ja jõudsid välja poliitiliste nõudmisteni nagu venemeelsete valitsusjuhtide väljavahetamine 1988 , mineviku- kuritegude hukkamõistmist MRP – AEG poolt. Käesolevas töös kirjeldatakse rahva „ärkamisaja“ alguses toimunud „fosforiidisõda“ ja avalikustamise algust Eestis. ...
aastat meie esimesest laulupeost. Jõgevamaad ja Mustveed said soomlastele tutvustada päris palju Mustvee naislauljad, kelle särkidele oli kirjutatud ,,Mustvee Meeliko" ja nende tähenduste vastu tunti suurt huvi.[---] Oleme oma Tallinna laulupidudega harjunud. Soomlastel pole niisugust suurejoonelisust. Meie laulupidu on selline üldrahvaline. Tänavaääred on rahvast täis rongkäigu ajal. Seal laulupeost suurt numbrit ei tehta (Käosaar: 2007). Jah, oma laulu- ja tantsupidude üle oleme kahtlemata uhked. Eesti rahval on juba ajaloost alates vajadus töö kõrval ka ilu luua, et nii uut energiat koguda. Rikastavad on kultuurialased riikidevahelised sidemed, on ju soomlased teadagi meie laulupeotraditsioonist suures vaimustuses ja nad püüavad ka ise selles osas midagi ära teha. Keel: segane on lause: Soome laulupidude traditsioon sai omal ajal alguse paarkümmend
mälu, meie vaarisade ja -emade oskused ning teadmised. Selle säilitamine on meie kohus ja ülesanne. Rahvakultuur 1. Eesti rahvakultuuri säilimiseks töötame välja pikaajalise riikliku programmi ning tagame tegevustoetuse rahvakultuuri koolitusprogrammidele ning koorilaulu, rahvatantsu ja rahvusliku käsitöö viljelemiseks. 2. Kindlustame eesti keele väärtustamise ja püsimajäämise, tagame selle võrdse staatuse teiste ELi liikmesriikide keeltega. 3. Kindlustame Eesti laulu- ja tantsupidude kestmajäämise ning edasiarendamise. 4. Tagame muinsuskaitse jätkuva tugevdamise ja muinsuskaitse all olevate objektide säilimise ning nende taastamise programmi pädeva koostamise ja realiseerimise koostöös kohalike omavalitsustega. 5. Jätkame rahvaraamatukogude kujundamist kohalikeks info- ja teabepunktideks ning loome selleks täiusliku infotehnoloogilise baasi. 6. Kaasame rahvuskultuuri õpetamiseks ja tutvustamiseks kaasaegseid infotehno-
Anna Raudkatsi seades on saanud väga tuntuks "Tuljak". Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus korraldas 1926. aastal eesti omakultuuri õhtu, mille toimet (harrastus)rahvatantsu arengule saab võrrelda esimese laulupeo mõjuga eesti koorikultuurile. Omakultuuri õhtul taheti lisaks tantsule tutvustada rahvamuusikat, -laulu, -kombeid ja rahvarõivaste kandmist. See oli mõeldud vastulöögina pealetungivale linnakultuurile, mis selleks ajaks oli juba "alla neelanud" suure osa rahvatraditsioonist. Tantsupidude traditsioonile pani aluse rahvatantsujuht Ullo Toomi (19021983). Esimene rahvatantsupidu peeti 1947. aastal koos XII üldlaulupeoga. 1940.50. aastail sündis eesti rahvatantsu põhjal uusloominguline tants laval esitamiseks, mis järjest rohkem kaugenes tegelikust rahvatantsust. 1969. aastal asutas Kristjan Torop vastukaaluks folkloorirühma "Leigarid", kes 25 tegutsemisaasta jooksul teostas tema tõekspidamisi, et viia rahvatantsude esitamine tagasi folkloorsele alusele.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
