Tuhkur Millest tuleb juttu 1. Iseloomustus ja elupaik 2. Välimus 3. Toitumine ja eluiga 4. Paljunemine 5. Vaenlased Iseloomustus ja elupaik Tuhkur ehk tõhk on väike kärplane. Ta on kiskja. Kuulub keelikloomade hõimkonda. Tal on sale ja pikk keha.Tuhkru elupaikadeks on veekogude kaldad ja jõeluhad. Teda võib kohata kaljusel mäenõlval või puujuurte all. Nad on hea ujuja. Oma urud rajavad nad kas kaldavalidesse või siis puujuurte alla. Pesa vooderdab rohu ja samblaga.Territooriumi märgistab tugeva ja spetsiifilise lõhnaga nõre eritamisega. Tuhkur on levinud üle terve Eestis. Arvukuselt on Lõuna-Eestis tuhkurid rohkem ja Põhja-Eestis vähem. Tuhkur on üks parimaid mullakaevajaid. Välimus Tuhkur on pruun . Tema kaela küljed, rind, kõri ja käpad on tumedama värvusedga. Saba on üleni tumepruun.Täiskasvanud emasloom kaalub kuni 0,7 kg, isasloom kuni
osavalt puudel, aga saaki ründavad maa- jälgedesse. Eestis on ilveseid tuhande pinnal. Nad elavad enamasti üksikult, ringis ja neid on lubatud küttida. ainult sigimise ja poegade kasvatamise ajal Ilvesed elavad paarikümmne aasta on emas - ja isasloom koos. Jooksuaeg on vanusteks neil veebruaris märtsis. Pojad sünnivad aprillis mais, neid on tavaliselt 2-4 tk. Toiduahel Poegivad puujuurte all või urus. Hunt Ilves Jänes Rohttaimeid Sündides on pojad pimedad. Mineraalid
kollakaspruun, talvel kahvatum · Jalad tihedalt täpilised, selg hõredamalt · Saba lühike, laia musta otsaga · Kõrvaotstes umbes 5 cm pikkused tutid · Küünised tugevad ja pikad, aga suurema osa ajast sisse tõmmatud Elupaik · Okas- või segamets · Vanad raiesmikud ja rabad · Harva kultuurmaastikus, tihti veekogude läheduses · Pesa raskesti ligipääsetavates kohtades puujuurte vahel, koobastes, tihnikus või kalju serva all Toitumine · Lihatoiduline loom · Saakloomadeks põhiliselt metskits, jänesed, rebane, metssea põrsad, närilised, väikesed hirvlased ja linnud · Päevas vajab umbes 1 kg liha · Varitseb saaki maapinnal ja tabab äkkrünnakuga · Puu otsa läheb vaid ohu korral, saaki ei varitse seal kunagi Pojad · Pesakonnas on 1-5 poega
üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni. Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud. Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad. Juttselg-hiir hoolib rohkem loomsest toidust - putukatest, tigudest ja ussidest, kuid ta ei ütle ära ka seemnetest, viljateradest, pungadest ja taimevartest. Talveperioodiks, kui värsket taimtoitu kusagilt võtta ei ole, kogub ta omale tagavarasid. Talvel, kui ilmad külmad ja elu karm, võivad juttselg-hiired hulgaliselt ka hoonetesse tungida.
Nastik sööb ainult elussaaki. Noored nastikud söövad kulleseid, vihmausse ja väikesi kalu. Elupaik Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid. Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist. Rasmus Roos
seened e. saprotroofid, kelle alla kuuluvad ka kandseened. Arvatakse, et kandseened lahknesid kottseentest rohkem kui 500 miljonit aastat tagasi ning nüüd on nendest tekkinud omaette rühm. Neid on määratletud ligikaudu 16 000 liiki, hõimkonnas on kolm klassi ning nad kõik on esindatud ka Eestis. Kandseente hulka kuuluvad tuntud söögiseened - riisikad ja puravikud, aga ka torikseened, roosteseened jne. Nad on ühed olulisemad saprotroofid, puujuurte sümbiondid või parasiidid. Siia kuuluvad ka majaseened, mis lagundavad (mädandavad) puitu ja teisi materjale nt. majavamm võib maja puitosad soodsate tingimuste juures hävitada mõne kuuga. Kandseened koosnevad pikkadest silinderjatest seeneniitidest e. hüüfidest. Mullas, puidus ja mujal kasvupinnastel moodustavad harunenud hüüfid seeneniidistiku e. mütseeli. Seene viljakehas asetsevad hüüfid tihedalt pakituna ja
sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel, mätastel, veelindude pesades või isegi puudel. Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi
................................................. 7 Kasutatud kirjandus..................................................................................................................... 9 MINK Kehapikkus: 30-50cm Sabapikkus: 16-20cm Kaal: 0,8-1,8kg Kaitse Eestis Mink Eestis looduskaitse alla ei kuulu. Elupaik Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapiagana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Minki võib segi ajada meie kohaliku kärplase euroopa naaritsaga. Mingi ehk ameerika naaritsa tunneb ära tema valge alalõua järgi. Euroopa naaritsal on valget värvi nii alalõug kui ka mokad. Levik ja arvukus Eestis Mingid on levinud puhaste veekogude ääres üle Eesti. Veekogudest väga kaugele nad ei kipu.
pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks. Samuti on keelatud täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites.) Naaritsad elavad kiirevooluliste, rikkaliku kaldataimestiku ja varjevõimalustega enamasti metsamaastikel paiknevatel jõgedel. Seisuveekogudel elavad nad harva ning üksnes soojadel aastaaegadel. Mitte kunagi ei ela nad mere ääres. Pesa on neil puuõõnes, kaldanõlvas ning sagedasti ka puujuurte (eriti sanglepa) vahel. Urge on kodupiirkonnas tavaliselt mitu. Tegutsemisala piirdub 100m laiuse vooluveeäärse ribaga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad jäädes vee alla kuni kaheks minutiks. Naaritsad on enamasti öise eluviisiga ja üksildased v.a. paaritumisperioodil. Euroopa naaritsat võib segi ajada meile sisse rännanud kärplase aamerika naaritsa ehk mingiga. Mingi ehk
Kui eosed on valminud, kukuvad või langevad või kanduvad tuulega nad eoslehekestelt maha. Eos liitub seejärel teise mütseeliga ning moodustub uus seeneniidistik. Kui niidistikud ühinevad tekib kahetuumaline niidistik, millel võivad asuda viljakehad ehk seened. Kübarseen, mis on viljakeha, koosneb jalast ja kübarast. Viljakeha tekkimiseks on vaja niiskust. Mükoriida seenjuur. Tekib seente ja puude sümbioosi puhul. Puujuurte ja seente sümbioosis saab seen puult orgaanilisi aineid ja puule vahendab seen mineraalaineid ja vett. Hallitusseente eoseid leidub õhus alati, seetõttu võib hallitus tekkida pmt igal pool. Nutthallik moodustab esemele koheva valge kihi, millel on väikesed mustad täpid. Need mustad täpid on eosed. Hüüfides puuduvad vaheseinad. Eritab läbi rakuseinte keemilisi aineid, mis lõhustavad toitaineid. Seejärel imbuvad viimased rakku. Eosed
Vaskuss neelab toitu aeglaselt, kallutades pead vaheldumisi kord ühele, kord teisele poole. Kui uss on tagupoolega urus kinni, ajab vaskuss end sirgu ja hakkab kiiresti ühes suunas pöörlema,rebides sel moel saagi küljest tükke. Sünnitab 5...28 poega.Talvitub näriliste urgudes. HARILIK NASTIK Kahe suure,heleda laiguga pea külgedel. Kõht valge, keskjoonel must triip, ülalt tume. Armastab niiskust.Varjub tühimikes puujuurte all, kivihunnikutes, näriliste urgudes. Väga aktiivne, liikuv, võib roomata puudel,ujub oivaliselt.Võib kaldast eemalduda mitme km kaugusele, olla 20 minutit vee all. Tavaliselt ujub, tõstes pea veepinna kohale ja jättes enda järele iseloomuliku virvenduse. Muneb 6..30 muna, mis sageli kleepuvad helmestena üksteise külge. Kuivamisel hukkuvad kergesti, seetõttu munevad niisketesse, kuid soojust säilitavatesse kohtadesse. Mõnikord muneb samasse kohta mitu ema.(12oo muna).
kaslastel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud, see muudab kergemaks lumes liikumise. Karvkate on ilvesel varieeruv: suvel kollakaspruun, talvel kahvatum. Karvastikul on tumedad tähnid ning ilvese näol on omapärane helehall põskhabe. Ilves elab metsades, eelistatult vahelduvailmelistes. Ilves elab tihti veekogude läheduses, mõnikord ka rabades, vanades raiesmikes. Pesa teeb ta raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse: puujuurte vahele, koobastesse, tihnikusse või kaljuserva alla. Ilves on hämarikuloom. Ta liigub pigem videviku ajal ja öösel, on varjatud eluviisiga, näha ei ole teda lihtne. Talvel on aga hea tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Ilvese jooksuaeg on veebruaris-märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegi sünnib 1 5. Piima imevad pojad 2-3 kuu vanuseni
rohttaimedel, kus neid lüpstakse süsivesikuterikka toidu saamiseks. Metsakuklased koguvad aprillist septembrini kuni 1000 kg lehetäinestet pesa kohta. Pere järglaste valguvajaduste rahuldamiseks söödetakse vastseid lehetäilihaga. Sügisel, kui õhutemperatuur langeb alla 5 0C, ei külastata enam puudel elavaid lehetäisid. Oktoobris jätkatakse lehetäineste kogumist sama puu juurtel toituvatelt juuretäidelt veel kuu lõpuni, sest pinnas püsib kauem soojana. Kuklased ehitavad puujuurte ümber isegi turvalised "tun-nellaudad", mis on pesaga ühendatud pinnasekäikude abil. Lautasid õhutatakse, puhastatakse mullast ning kui pere toiduvajadused suurenevad, siis ka pikendatakse mööda puujuuri. Lehetäikolooniaid kaitstakse röövputukate lepatriinude, kiilassilmade jt. eest. Looduse poolt pakutavast toidust ei piisa meie puistutes elavatele metsakuklastele, eriti siis, kui sipelgate arvukus on väga suur nende biomass võib tõusta 300 kg/ha
Suvel maitseb hää ka veel abitud linnupojad ja pisinärilised. Huvitav on see, et kärplased on suutelised murdma ka endast suuremaid loomi. Juhul, kui toidupuudust ei ole, varutakse toitu raskemateks aegadeks. Pilt nr 2 http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja/20130612/51%20mink.JPG Elupaigad Elupaik. Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapaigana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Vaenlased Vaenlased. Mingi vaenlasteks võib pidada suuremaid kiskjaid ja röövlinde: rebaseid, hunte, kakke. Suurel hulgal vähendab aga minkide arvukust halb veekvaliteet - halva nähtavusega vees ei näe mingid jahtida ning paljud neist surevad, kui ei suudeta uut territooriumi hõivata. Konkurentsi pakuvad mingile ka saarmad.
Taimestik Jõgede kallastel kasvav taimestik on üsna sarnane järvede kaldataimestikuga. Suurvett taluvaid taimeliike on seal aga enam. Mai algul, kui luhad on üle ujutatud, õitseb varsakabi. Tavalised puud jõgede ääres on pajud ja lepad. Nende juured kindlustavad jõe kallast. Sageli õõnestab jõgi puujuurte alla pikki käike, kus leiavad peidupaiga paljud veeloomad. Peaaegu kõiki taimeliike, mis kasvavad järves, võib leida ka jõgedes. Kuid need kasvavad enamasti vaikse vooluga kohtades. Kiirevoolulises jõeosas paiknevatel taimedel on pikad ja kitsad veesisesed lehed, mis voolus vabalt hõljuvad. Niisugused on näiteks kõõluslehel. Aeglase
Nad eelistavad end kivide või mahalangenud puutüvede alla peita, kui kusagil vedeleb mõni kilekott või plekkpurk, siis ka selle all. Aedades meeldib neil peesitada kompostihunnikus. Oma tegemisi teevad nad peamiselt peale loojangut ja ka peale vihma päevasel ajal. Vaskussil on võime, nagu ka teistel sisalikel, end vaenlase eest päästes saba maha jätta. Saba kasvab hiljem tagasi, kuid mitte endises pikkuses. Vaskuss talvitub 20-30 kaupa gruppides lehehunnikutes, puujuurte all või maapragudes. Mõnikord jagavad nad talvitumusipaika ka teiste sisalikuliikidega. Pereelu. Paaritumist alustavad vaskussid juba aprillis, kuid munade viljastamine toimub alles mais. Isased vaskussid võitlevad teineteisega paaritumisõiguse eest. Emane võib paarituda ka mitme isasega. Paaritumine käigus hoiavad isased vaskussid emast lõugade vahel. Kuna vaskussil on päris korralikud hambad, siis tihti vigastatakse emaslooma soomust
ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel, mätastel, veelindude pesades või isegi puudel. [12] Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi
kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küüntest tekkinud auke. PEREELU Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Pisikesi ilveseid võib sündida kuni kuus, kuid keskmiselt siiski kaks-kolm. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni. ELUIGA Tavaliselt on ilvese eluiga 18- 20 aastat. TOIDULAUD Ilves on puhtalt lihatoiduline loom, kes Eestis toitub enamjaolt
toidab neid vahel. Ilvesed elavad enamasti üksikult aga poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt hämaras ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima 2 imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Kuni viiest kutsikast, kes maikuus sünnivad, jääb sügiseks
osavusest selle avamisel. Umbes neljakordes harjutamisega oskab orav väga kiiresti ja vilunult pähklit avada. Orav on loomariigis suure raiskaja kuulsuses. Näiteks loobib ta puu alla laiale rohkem pähkleid, kui ära sööb, ja õunaaias pudistab ära ilusaid õunad selleks , et neist seemneid kätte saada. Oravad ei maga talveund. Kuna talvel ei saa nad toitu hästi kätte korjavad nad enne talve endale varusid. Puuõõnsustesse, maapealsetesse peidikutesse puujuurte alla korjavad nad kuivatatud seeni ja marju, seemneid ja pähkleid. Paljud seemned ja pähklid, mille orav on maha matnud ununevad talve jooksul, ja kevadel hakkavad need idanema ja nendest võivad kasvada uued taimed. Talvel, aga otsivad oravad vahel tuulisemaid paiku kust suurema osa lund on ära puhutud ja kraabivad sealt taimi välja. Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahel isegi suuremaid lindude pesakaste
värvi ja nähtavad ka palja silmaga b) kottseened- on liikide arvu poolest tõenäoliselt suurim seente rühm. Siia kuuluvad perkonnad kerahallik ja pintselhallik, aga ka head söögiseened kurrelid ja mürklid. Enamik pärmseentena tuntud seeni kuulub samuti kottseente hulka. Neid võib pidada majanduslikult kõige olulisemaks seenerühmaks. c) kandseened- hulka kuuluvad tuntud söögiseened. Kandseened on ühed olulisimad surnud taimeosiste lagundajad. Sellesse seenerühma kuulub ka puujuurte sümbionte ja taimede 2arasite. Kokkuvõte Seened on ökoloogiliselt ja majanduslikult tähtsad organismid. Surnud orgaanilise aine lagundajatena toovad sapotroofsed seened süsiniku, lämmastiku jt. elemendid tagasi üldisesse aineringesse. Paljud seened on kohastunud toituma elusatest organismidest, põhjustades mitmesuguseid taime-, looma- ja inimese haigusi. Kõik biotroofid aga pole
teistest tihastest. Ta on väike pruunikas lind musta lauba ja üle silma käiva laia musta triibuga. Kukkurtihane tegutseb ainult veekogude ääres soistes võsastikes. Kukkurtihase pesa kujutab endast kukrut. Musttihane on üks meie väiksemaid tihaseid. Tal on lai valge kuklalaik. Putukate kõrval toitub ta olulisel määral ka okaspuude seemneist. Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Tema saba on niisama pikk kui terve keha koos peaga, sageli isegi pikem. Sabatihase laul on hõbeselge ja helisev "tlililili". Talvel hulgub sabatihane võsades ja hõredates metsades, tulles sageli ka linnaparkidesse ja -aedadesse. Sabatihase pesa on üks kõige viimistletumalt ehitatud linnupesi. Teravatipulise musta-valgekirju suletuti tõttu peas on tutt-tihane hõlpsasti tuntav.
metskitsed, metssead, pdrad, valgejnesed jt. Samuti sobivad sooservad kige paremini hundikutsikate ilmaletulekuks, sest vesi peab olema lhedal: kohe, kui nad hakkavad sma liha, on neil vaja juua. Vikesi kutsikaid kaugete joogikohtade juurde viia oleks ohtlik, seeprast on hundi urud enamasti kmnekonna vi vhemalt mnesaja meetri kaugusel veest kraavist, allikast, ojast vi mnest lombist. Urud on tavaliselt mineraalpinnases, kuid need vivad olla ka raba turbapndakutes, kraavikallastes, puujuurte vi tuulemurru all ikka hsti varjatud kohtades. Hundikutsikate kodu on nende urg, koduu uruesine, kodutnav tee joogipaika, kodukoht pesitsus ja toitumisterritoorium, ning kodumaa kogu ulatuslik areaal rpasest Euroopast kuni Ida meredeni, jtkudes Phja-Ameerikas. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevrguga ning hundid seetttu hsti valitsetavad. Siinsed hundid on ppinud tundma kodumbruse metsi ja inimeste jahikombeid. Hoopis kavalamatena ei lase nad oma nahka nii hlpsasti maha vtta
Ökoloogia ja käitumine Kuna päikesekarudel on aastaringselt troopilistes piirkondades toit kättesaadav, ei maga nad talveund. Välja arvatud naised oma järglastega, nemad on tavaliselt eraklikud. Isased päikesekarud on peamiselt päevase eluviisiga, kuid mõned on lühematel perioodidel aktiivsed ka öösel. Magamisasemeteks on neil peamiselt langenud õõnsad puunotid, kuid nad magavad ka puuõõnsustes seistes, langenud palkide all olevas õõnsuses või maapinnast kõrgemal asuvate puujuurte all. (viide 2) Vangistuses olles näitavad nad rohkem välja oma sotsiaalset poolt ning magavad enamasti päevasel ajal. (viide 2) Toitumine Mesilased, mesitarud ja mesi on päikesekarudele olulised asjad. Nad on kõigesööjad, kes toituvad peamiselt termiitidest, sipelgatest, mardikate ja mesilaste vastsetest ning paljudest erinevatest puuviljadest. Kui võimalik, siis eriti just viigimarjadest. Vahel on ka mõnede
Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks Natrix maura ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele. Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Nastik ujub hästi ja võib sukelduda mitmekümneks minutiks. Hea ujumisoskuse tõttu elab nastikuid ka Eesti väikesaartel. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist.
Naaritsa leviala on katkendlik. Teda leidub Hispaanias ja Prantsusmaal, Rumeenias, Venemaal ja Valgevenes. Eestis on naarits väljasurnud (viimane isend 1996), saartel liik taastamisel. (Loomade elu, Imetajad). Minki leidub Briti saartel, Skandinaavias, Ida- Euroopas, Põhja- Ameerikas. Mingi leviala on kõikjal laienemas. Nii naarits kui ka mink elavad kiirevooluliste rikkaliku kaldtaimestikuga jõgede juures. Pesa ehitavad puuõõnde ja ka puujuurte vahele. ( Euroopa imetajad) Toitumine Nii naarits kui ka mink on mõlemad lihatoidulised. Toiduvalik mitmekesine ja sõltub toidu kättesaadavusest. Põhiosa toidust moodustavad kalad, linnud , samuti närilised( nt. Mügrid, ondatrad, rotid), roomajad ja selgrootud (nt vähid ja putukad). Saaki püüab vees või vee läheduses. Isased püüavad tavaliselt suuremaid saakloomi, kui emased ja peavad viimasest enam jahti maismaal. (euroopa imetajad, loomade elu ) Järglased
risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni. Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
populaarsed just taimetoitlaste seas. tselluloosi lagundajad (Chaetomium, Trichoderma) antibiootikumide ja mükotoksiinide tootjad (Eurotiales: Aspergillus, Penicillium) KANDSEENED Kandseente hulka kuuluvad tuntud söögiseened (riisikad, puravikud, pilvikud), aga ka torikseened, roosteseened jm. Kandseened on ökoloogiliselt väga erineva elustrateegiaga organismid. Nad on ühed olulisemad surnud taimejäänuste, s.h. puidu lagundajad, puujuurte sümbiondid või parasiidid. Nagu eelmistes seenerühmades esineb ka siin, ehkki harvem, liike, mis paljunevad mittesuguliselt koniididega või pungumisega (pärmid). Kandseente kübaraga viljakehad on sugulise paljunemise organid, seen ise elab ja hangib toitu mullast, puidust, taimejuurtest või mujalt. Sugulise paljunemise korral arenevad eosed spetsiaalsetel puhetunud rakkudel, mida nimetatakse eoskandadeks ehk basiidideks. Kui
Kui selgub, et viie aasta möödudes on ilveste arv vähenenud, siis toimub Euroopa Liidu nõukogus uus hääletus . Pereelu Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Märtsikuus, jooksuajal kräunuvad ilvesed metsas nagu kassid. See on ainus aeg, mil need eraklikud loomad teiste omasugustega kokku saavad. Isased kisuvad omavahel nii et karvad lendavad. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pärast kahe ja poole kuu pikkust tiinust sünnivad ilvesel enamasti kaksikud või kolmikud, keda ta imetab kuni kolm kuud , siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt . Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt . Paari kuu vanused pojad hakkavad juba koos emaga jahil käima ja ei pöördu enam ööseks tagasi sünnipessa.
loomadel. 2 Elupaik Pruunkarud eelistavad elada suuremates metsamassiivides, milles leidub rabasid. Avamaastikul vajab ta taimestikku enda varjamiseks kuna ta elab tavaliselt kõrvalisemates ja raskesti ligipääsetavates metsades. Eluala ulatub tundrateni. Talveuinak Talveuinakut peavad, kuna suure kere jaoks on raske talvel vajalikku kogust toitu hankida. Magab koopas või puujuurte all, mille vooderdamiseks kasutab oksaraage, sammalt ja kuivanud taimi. Enne talveuinakut võib ta teha mitu sellist pesa, mille suuruseks on enamasti 2m3. Seepärast valivad nad endale tavaliselt sellise metsa, kus on palju puude poolt mahalangetatud puid. Eestis pole karukoopaid selle sõna klassikalises tähenduses leitud, poolkoobasteks võib pidada mahalangenud tüve alla kraabitud auke. Enamasti magab ta aga
pikkused. Avamaal, kus pinnas tihtipeale ka sügavuti kuivab, on muti käigud sügavamal, umbes 10-50 cm maapinnast. Nii sügavalt mutt oma kuhilaid eemale loopida ei jõua ja seetõttu peabki loom üleliigse mulla, mis käikude kaevamisel tekkib pinnasele kergitama, sedasi tekivadki mutimulla hunnikud. Selliseid sügavaid käike teeb mutt ka kõnniteede alla ja jalgradade alla, seda eriti siis, kui teel on tugipostid või sillake. Pesakond elutseb tavaliselt kusagil puujuurte läheduses, maa-aluse vundamendi lähedal või kusagil varjulisemas kohas. Pesa on kaetud tavaliselt puulehtede, rohu, pehmete juurte vms. ja on kaevatud looma poolt tavaliselt umbes 30-60 cm sügavusest kuni isegi vahel 1,5-2 m. sügaviseni. Tavaliselt on looma pesa läheduses ka kaks ümarat kaevatud galeriid: üks on samal kõrgusel kui pesakond ning kaitseb pesa asukohta ühelt poolt, teine aga on ehitatud kõrgemale, kui pesake, kuid samale kaugusele pesast kui esimene galerii st
4 1. Seene ehitus ja elutegevus 1.1. Ehitus Enamik seeni on hulkraksed organismid, kelle keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Need on moodustunud pikkadest silindrikujulistest rakkudest. Need mikroskoopilised torjuated rakud võivad soodsates kasvutingimustes harunedes moodustada laiaulatusliku seeneniidistiku ehk mütseeli. Teadaolevalt asub maailma suurim seen Ameerika Ühendriikides. Selle puujuurte parasiidi mütseel kasvab rohkem kui 600-l hektaril ja tema vanuseks hinnatakse kuni 1000 aastat. (Biloogia Gümnaasiumile II 2000, Biloogia Gümnaasiumile I 2002) Kõigil seenerakkudel on rakukest, mille peamiseks ehitusmaterjaliks on polüsahhariidide hulka kuuluv kitiin. 1.2. Paljunemine Seened paljunevad peamiselt eoste abil, mis võivad moodustuda kas sugulisel või mittesugulisel teel. Seentele on iseloomulik, et ühel ja samal liigil võivad esineda mõlemdad paljunemisviisid
teda Piusa ja Männiku karjäärides, Jägalas, Lahemaal, Karulas jne. Neile ei meeldi niiskus. Vaskuss asustab eelkõige Eesti palumetsasid, mille samblarindes on arvukalt selgrootuid, millest toituda. Talvitub urgudes või kõdunenud kändudes. Nastik veelembene. Asustab niiskeid elupaiku. Munevad munad nt kompostihunnikusse, adruvallidesse jne. Päeval meeldib päikese käes lesida, öösel varjuvad urgudesse, puujuurte alla, kivihunnikutesse, heinakuhjadesse jne. Rästik nt heinamaa ja metsa piiralad, raiesmikud, võsastuvad alad. Varjepaikadeks urud, kännud, praod jne. 8. Mis tegurid ohustavad kahepaikseid ja roomajaid? Kahepaiksete ohutegurid: Elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi langus - pool-looduslike koosluste kinnikasvamine, - mosaiikse maastiku kadumine - luitealade metsastamine - väikeveekogude halb seisund - maaparanduse negatiivne mõju Põllumajanduse intensiivistumine
Kui aga mõni isend juhtumisi liiga kaugele eemaldub ja oma parvega kontakti kaotab, siis käitub ta otsekui hüsteerilist, lenneldes närviliselt häälitsedes siia-sinna, kui saab uuesti ühenduse teiste tihastega. Jaanuaris tärkab isaslindudes juba lauluhimu. Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused. Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roosakate täppidega ja väga väiksed. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastega. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Peale pesast väljumist jäävad pojad tegutsema koos pesakonnaga pesa lähimas ümbruses. Arvatavasti
esimene mitte märjaks saav karvkate. Algul peavad nad jahti kõikidele liikuvatele loomadele ja putukatele. Aga varsti õpivad nad eristama head saaki halvast. Saarmas on sigimisvõimeline aastaringselt. Isasel võib oma piirkonnas olla mitu emast. Kui emane on isase vastuvõtmiseks valmis, veedavad nad mitu päeva koos ja paarituvad paari päeva jooksul mitu korda. Pojad tulevad ilmale maaaluses urus, kus vesi on lähedal. Urg võib olla puujuurte all või saarma poolt suuremaks tehtud jäneseurg. Esimesed kuus nädalat on pojad väga abitud ja püsivad elus vaid tänu emapiimale. Isasloom aetakse pärast poegade ilmaletulekut minema. Kaheksaüheksa kuu möödudes hakkavad pojad veidikeseks emast eemalduma. Aastavanused saarmapojad on juba võimelised ise hakkama saama. Vanasti kütiti saarmaid nende kasuka pärast ja sellepärast, et saarmaid peeti kahjuriteks. Peeti saarmatele ka koerajahte
(Ader, 2008) 2004:72) 4. KAKULISTE ELUKOHAD JA OHUTEGURID Metsaliikidest kolm värbkakk, händkakk ja karvasjalg-kakk tunnevad ennast hästi vanades metsades (lisaks neile elavad metsas ka kassikakk ja kodukakk). Kõrvukräts lepib peaaegu igasuguse oma toitumisala äärel oleva puistuga, isegi keset põldu kasvava kahara üksikpuuga (Kontkanen jt, 2004:68). Olenevalt liigi pesitsemise eripäradest on oluline varju pakkuvate puujuurte (pilt 9), sobivate suurte pesaõõnsustega puude (pilt 10) või kännutüügaste olemasolu (pilt 11). Pilt 9 Vana hõre männik, kus leidub Pilt 10 Karvasjalg-kakk pesitseb tihti poegadele varjupakkuvaid puujuurestikke musträhni vanas pesaõõnsuses, kes ja suuri puid, sobib hästi põhiliselt maas õõnsuse rajamiseks vajab rinna kõrguselt pesitsevale kassikakule (Kontkanen jt, vähemalt 40 cm läbimõõduga puid
Elutseb nii siseveekogude kui ka veehoidlate ja mere kaldail. Saarmad on väga hästi kohandneud vee-eluks ning oskavad väga hästi ujuda ja sukelduda. Kuna saarmad on tugevalt veekogudega seotud, siis kohtab neid harva rohkem kui paarisaja meetri kauguselt veekogust. Erandina võivad saarmad maapinnal liikuda mitmeid kilomeetreid liikudes ühest veekogust teise või otsides talvel vaba veega veekogu (Vulla, 2008). Urg asub tavaliselt kaldas, puuõõnes, puujuurte ja kivide vahel või turbatunnelis. Uru sissepääsu ava asub enamjaolt vee all, sel juhul on kambrilaes õhuauk. Lesimiskohad on tal veest väljas taimestikus (Kennedy, 2003). Urud on saarmal lihtsad, ühe kuni kahe avaga. Madalaveelistel ja kivise põhjaga jõgedel võivad urud avaneda ka veepiiril või kõrgemal. Urgude ehitamine sõltub suurel määral veekogu iseärasustest: kalda materjalist, kallaku suurusest, veereziimist. Pesakamber paikneb veepinnast harilikult 40-150 cm kõrgemal,
kasvatatakse. Et nad kahjustavad põlde, on mitu liiki rohkesti hävitatud ja nad on muutunud väga haruldaseks. Nokkloom Nokkloom on ürgimetaja. Ta on tumepruun ainupiluliste seltsi kuuluv ja poolveelise eluviisiga. Nokkloom tunneb ennast vees väga hästi ja on hea ujuja. Ta nokkloomlaste sugukonna ainus liik. Nokkloom elutseb jõgede kaldaurgudes Kagu-Austraalias ja Tasmaanias. Nokklooma urud paiknevad jõe kaldajärsakus ja tavaliselt puujuurte all. Urgude kogupikkus on kuni 30 meetrit. Nokkloomadel on kahte liiki urge: pesitsusurg ja puhkeurg. Uru peauks on jõe kaldal ja lisaks on urgu ka sissepääs jõest. Pesitsusurg on puhkeurust palju pikem ja kui tiine emane siseneb, suleb ta selle üleujutuse kaitseks mudaga. See on hea ka sooja hoidmiseks ja sissetungija vältimiseks. Nokkloom on kaetud tiheda karusnahaga, mille pärast seda liiki eelmisel sajandil palju kütiti. Tema karv on lühike, tihe ja pehme. Nokkloomal on kaks
Vaatamata sellel, et seened ümbritsevad meid kõikjal, jäävad nad märkamatuks enamasti oma väiksuse tõttu. Enamik seeni koosneb mikroskoopilistest torujatest rakkudest, mis harunedes võivad moodustada laiaulatusliku seeneniidistiku ehk mütseeli. Ühe seene mütseel võib mullas haruneda kümnetele ruutmeetritele, mis tagab suurte viljakehade arenguks vajalike toitainete hankimise. Teadaolevalt asub maailma suurim seen Ameerika Ühendriikides. Selle puujuurte parasiidi mütseel kasvab rohkem kui 600-l hektaril ja tema vanuseks hinnatakse kuni 1000 aastat. K uni hilise ajani käsitati seeni primitiivsete taimedena, millel puudub klorofüll. Samas puuduvad tunnused, mis näitaksid taimede ja seente lhedast sugulust ning seetõttu eraldatakse seened praegu omaette riiki seened. Sellist jaotust toetavad ka molekulaarbioloogilised uurimused, mille põhjal on seene loomadega lähemalt sugulased kui taimedega. Maailmas arvatakse olevalt 1,5 miljonit
Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti just veekogude läheduses. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitse karjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000- meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid kohti. Head kohad on puujuurte vahel, samuti koobastes, mägraurgudes, tihnikus või kaljuserva all. Pesa ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, see kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku. Levik: Levinud Euraasia
saprofüütideks. Saprofüüdid toovad kahju metsamaterjali mädandamisega, kuid muu mahavarisenud materjali kõdundamisega soodustavad toitainete ringkäiku ja taastavad mullaviljakust tootes huumust. Mõned seeneliigid võivad olla nii parasiitideks kui ka saprofüütideks. Osa seeni elab sümbioosis taimedega ja nad soodustavad puude toitumist, moodustades puu juurtel mükoriisa. Mükoriisamoodustajate seente niidistik tungib puujuurte sisse. Seeneniitide ja juurte vahel toimub mõlemale poolele kasulik ainevahetusprotsess. Mükoriisat moodustav seeneniidistik võimaldab juurtel hankida täiendavalt vett ja mineraalaineid, teeb taimele kättesaadavaks keerulise ehitusega mullas leiduvad ühendid ja annab taimedele ka kasvuhormoone. Seened saavad aga taimelt süsivesikuid jt orgaanilisi aineid. Saprofüüte on looduses 3 korda enam kui parasiite. Parasiidid on tavaliselt spetsialiseerunud
Sündisin 15. veebruaril 1928. aastal Tartu linnas. Mu vanemad elasid tollal Elvas ja järelikult asub seal ka minu esimene elukoht, millest ma aga paraku midagi ei mäleta. Paari-kolme järgneva aasta jooksul vahetasin aadressi õige mitmel korral, kuni jäin pikemalt pidama Nõmmele. 1935. aastal alustasin sealses Kivimäe algkoolis ka kooliteed. Nõmme on minu lapsepõlvemaa, kust pärinevad mu elu kõige värvikamad mälestused. Mäletan ennast sealsetes metsatukkades ringi hulkumas ja puujuurte all elavate päkapikkudega juttu vestmas. Mäletan ennast talviti suusatamas ja kevaditi-sügiseti pikkade õhtute kaupa naabermajade õuedes palli mängimas. Mäletan poistekampade põnevad sõjaretki ja tüütuvõitu istumisi kooli orkestris, kus ma esimestest klassidest peale viiulit mängisin. Suviseid mälestusi mul aga Nõmmelt peaaegu ei olegi, sest suveks sõitis perekond alati Viljandimaale vanaisa juurde.Seal jooksin koos koertega
marjad, mis vette sattudes võivad mõjuda kahjulikult vee-elustikule. Paplitel ja pajudel on tugev juurestik ,mis võib kahjustada tiigi põhja.Kui kavandate istutada veekogusse nö varbad vees kasvavaid madalveetaimi, tuleb veesilma servadesse ehitada erineva kõrgusega astanguid, mille sügavus veepinnast on 20-40 cm või paigutada istutuskotid. VEEKOGU PÕHJAMATERJALIDE TÜÜBID, NENDE ISEÄRASUSED Looduslik materjal savi laseb uskumatult aeglaselt vett läbi, aga seda peab kaitsma puujuurte eest, mis võivad savist läbi kasvada ja lõhkuda veekogu põhja. Samuti ei tohi savipõhjalises tiigis olla tugevat veeringlust vesi ,,koorib" savi ära; selle vastu aitab kivide ja killustiku asetamine põhja. Kasutatav savi peab olema elastne, et seda saaks paigaldada ühtlase kihina. Savipõhjalised tiigid ei tohi kunagi kuivana seista savi hakkab koheselt pragunema. Hästi tehtud savipõhjaline tiik peab vastu aastaid (vanad lossipargi tiigid)
Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel, mätastel, veelindude pesades või isegi puudel. Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi
(maa-alusele) eluviisile põhjustavad mitmed neist suurt majanduslikku kahju oma agressiivse leviku tõttu (metsanduses nt juurepess) või viivad näiliselt tervete pargipuude ootamatu pikalikukkumiseni pärast juurte läbimädandamist (jänesvaabik, lamesüsik). Juure- ja tüükamädanikud saavad alguse eri põhjustel surnud või katki rebitud juurtest ning vigastatud juurekaelast. Sõltuvalt seeneliigist jääb mädanik allapoole maapinda või tõuseb kõrgemale, tüükasse ja tüvesse. Puujuurte nakatumisele ja suremisele järgnevad tavaliselt muutused võras, seega võib juuremädanikku kahtlustada siis, kui: · Puu lehed või okkad on muutunud väiksemaks ja kahvatumaks kui eelmistel aastatel · Võrsete juurdekasv on ebanormaalselt väike · Kevadel on lehtimine hilisem ja/või sügisel langevad lehed enneaegselt · Võra hõreneb ja hakkab ladvast alates kuivama Mädanikuohule ka juurekaelal näha olevad vanad koorevigastuste jäljed ning tüve allosas
aga kutsehüüdude varal teistega kontakti. Kui aga mõni isend juhtumisi liiga kaugele eemaldub ja oma parvega kontakti kaotab, siis käitub ta otsekui hüsteeriliselt, lenneldes närviliselt häälitsedes siia-sinna, kuni saab uuesti ühenduse teiste tihastega. Jaanuaris tärkab isaslindudes juba lauluhimu. Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused. Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roostjate täppidega ja väga väikesed. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Peale pesast väljumist jäävad pojad tegutsema koos pesakonnaga pesa lähimas ümbruses
15 Metsatulekahjud. Alton, H., Kiil, A. D. Lk 110-111. 16 Metsatulekahjud. Alton, H., Kiil, A. D. Lk 113. Tabel 3. Püsiv pinnatuli.17 Põlemise intensiivsus Põlemise iseloomustus Nõrk Rohttaimestik hävib, ära põleb lagunemata ja nõrgalt lagunenud kõdu. Keskmine Põleb ka poollagunenud kõdu. Puujuurte ümbert põleb kõdu mineraalmaani. Tugev Kõdu põleb kõikjal mineraalmaani. Üksikud puud kukuvad ümber. Pinnatuli võtab maatule ilme. Ladvatuli Ladvatulekahjud moodustavad metsapõlengute koguarvust alla 5%. Eestis tuleb ladvatulekahjusid
isegi arktilistel aladel ja ei maga siiski talveund. Mitte kõikide imetajate juures ei ole talveuni täielik. Nii on see näiteks karul, mägral, kährikkoeral jt. Uni on siis kergem, kehatemperatuur ei lange ja soojade ilmadega tulevad nad oma peidupaikadest välja jalutama, toitu siiski mitmed ei tarvita. Näiteks orav oma toiduvarusid talveks pessa ei kogu, kuid soetab neid mitmele poole pesa ümbrusse, kas puuõõntesse või puujuurte vahele, talletades sinna pähkleid, tõrusid. On leitud ka kuivanud kuuseokste vahele ülesriputatud seeni. Ka mutt ei jää talveks talveunne, vaid jätkad aktiivset tegevust, uuristades isegi uusi urge. Talveks koguvat ta endale toiduvarusid, tassides selleks kokku sadu vihmausse.
Valmikud toituvad nektarist, lehetäide mesinestest, taimemahlast. Vastsed toituvad peremees-putukast, mille tulemusel peremees hukkub. Emane muneb otse peremehe sisse. Muna toitub peremehe kehavedelikust, vastse areng toimub peremehes. Kimalane viljastatud ja talvitunud emane rajab pesa, muneb munakurna. Järgmiste kurnade eest hoolitseb üha suurenev tööliskond. Suve lõpul emane talvituma, teised surevad. Talvituvad mullas või lehekihi all, puujuurte vahel jm. Oluline punase ristiku, aedoa, vaarikate, sõstade jm tolmeldaja. Pistmis-imemissuised. Vastseid toidavad töömesilased õienektariga. Koonulised. Koonuline haukamissuised, munad munetakse pinnasesse. Vastsed elavad pinnases ja toituvad surnud putukatest. Valmikud toituvad surnud ja surevatest putukatest jt. selgrootutest. Võrktiivalised. Kiilassilm munad munetakse lehtede alumisele küljele.
annaabi.ee 
