Ilves (0)

Üldiseloomustus
Harilik ilves (Felis lynx ) on pikajalgne, tugeva kehaehitusega kaslane . Karvkate on varieeruv , suvel kollakaspruun, talvel kahvatuhall. Ilvese jalad on tihedalt täpilised, selg aga hõredamalt. Täpid võivad olla kahvatud ja sulandunud peaaegu roosimustriks, seetõttu võivad need tunduda palju suuremad.
Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Saba on neil lühike ja laia musta otsaga. Kõrvaotstes on umbes 2 cm pikkused tutid , talvel pikemad , kuni 4 cm. Kõrvatutid on mustad ja silmatorkavad ning tagavad ilvestele ülihea kuulmise. Ilvesel on esikäpad tagakäppadest suuremad. Päkad on laiad ja käpaalune karvkate on väga tihe, võimaldades kõndida kohevas lumes . Küünised on tugevad ja pikad, kuid suurem osa ajast on need sisse tõmmatud. Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäppadel 5. Varvaste vahel on kile, mis ulatub peaaegu viimase varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine pole kaugeltki täiuslik. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastaseks juba harvem. Paaritumine toimub jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad mais – juunis. Suguküpsus saabub isastel 30-, emastel 22-kuuselt. Tiinus kestab tavaliselt 74 päeva ja pesakonnas on harilikult 2-3 poega . Vastsündinud pojad kaaluvad 200 – 300 g. Aastas on 1 pesakond. Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob emale 2 kuu jooksul toitu. Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks.
-2-
Süstemaatiline kuuluvus
Riik:
Loomad
Animalia
Hõimkond:
Keelikloomad
Chordata
Klass:
Imetajad
Mammalia
Selts:
Kiskjalised
Carnivora
Sugukond:
Kaslased
Felidae
Perekond:
Ilves
Lynx
Liik:
Ilves
Euraasia ilvese alamliigid on:

• Euroopa ilves (Lynx lynx lynx, ( Skandinaavia , Kesk- ja Ida-Euroopa, Lääne-Siber)
  
• turkestani ilves (Lynx lynx isabellinus)
  
• jakuudi ilves (Lynx lynx wrangeli)
  
• amuuri ilves (Lynx lynx stroganovi)
  
• baikali ilves (Lynx lynx kozlovi)
  
• altai ilves (Lynx lynx wardi)
  
• kaukaasia ilves (Lynx lynx dinniki)
  
• karpaadi ilves (Lynx lynx carpathicus)
  
• sardiinia ilves (Lynx lynx sardiniae, välja surnud)
  

Nad on pealtnäha sarnased, ainult spetsialistid ja suured ilvesesõbrad oskavad neil vahet teha.
-3-
Elupaik ja levik
Elupaik:
Ilvestele sobivad elupaigad on küpsed tiheda alusmetsaga vahelduvailmelised okas- või segametsad ning vanad raiesmikud ja rabad . Üheks meelis elupaigaks on neil kuusikud. Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti just veekogude läheduses. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitse karjad. Ilvestele sobivad veel haavikud- kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid kohti. Head kohad on puujuurte vahel, samuti koobastes, mägraurgudes, tihnikus või kaljuserva all. Pesa ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, see kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.
Levik:
Levinud Euraasia põhjaosas. Eestis on ligikaudu 700 ilvest, kes asustavad Eestit suhteliselt ühtlaselt. Kõige vähem on ilveseid Saaremaal, kõige rohkem aga Pärnu-, Lääne-Viru ja Valgamaal.
-4-
Eluviis
Ilves on hämarikuloom ja kiskja. Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku. Ohu korral ronib ilves küll puu otsa, kuid mitte eriti kõrgele.
Toitumine:
Tema peamised saakloomad on metskits, jänesed ja rebane. Kui õnnestub, ründab ta ka metsseapõrsaid, närilisi ja hirvlaste tallesid ning maapinnal tegutsevaid linde. Saagi lohistab tabamiskohast alati eemale, kuni mitu sada meetrit, enne kui selle ära sööb või peidab näiteks lume alla. Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi. Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga.
Näidis toiduahel :
RISTIKHEIN → VALGEJÄNES → ILVES → HUNT/ INIMENE
Kisklus teiste liikidega:
Enamasti ründab ta ootamatult maapinnalt, kuigi ta on hea ronija ning võiks seda teha näiteks puu otsast. Suuremaid loomi tapab kõrist hammustamisega. Saaki aitab leida tal hea nägemine ja eelkõige suurepärane kuulmine : oksa närivat jänest kuuleb ilves rohkem kui poolesaja meetri kauguselt . Küllap aitab söödava leidmisele kaasa ka ilvese komme käia mööda teiste loomade radasid. Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu.
-5-
Ilvesed eelistavad käia alati samu radu pidi ja jahtida kindlal alal. Ilves ei jälita saaki, kui ta pole seda mõne otsustava hüppega tabada suutnud. 5–15 meetrit on see maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ilves aga eksimatult, startinud 1–7 meetri kauguselt ning sukeldudes lumme. 120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Üle 20 meetri ilves saaki ei jälita. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Eestis ja mitmel pool mujalgi Euroopas on ilvese peamiseks saakobjektiks metskits , kelle osakaaluks ilvese talvises toiduratsioonis Eestis on ca 49% . Teades metskitsede murdmismäära ( murtud looma ajaühikus ilvese kohta) ning murtud saakloomade soolist ja vanuselist jaotumust suudame paremini prognoosida ilvese kiskluse mõju metskitsede populatsioonile. Rakendustes saab seda ära kasutada metskitsede arvukuse ja selle juurdekasvu hindamisel ning ka näiteks manipulatsioonides vältimaks metskitsede tehtavaid kahjustusi metsakultuuridele.
Kodupiirkond:
Kodupiirkond on ala, kus isend elab, st ta kasutab seda piirkonda tegevustes seoses toitumise, puhkamise, järglaste saamise ja varju otsimisega. Territooriumit käsitletakse alana, mida loom kaitseb. Ilvesed on territoriaalsed loomad ning nende puhul langevad territooriumi ja kodupiirkonna mõisted kokku. Seda näitab asjaolu, et täiskasvanud samast soost isendite kodupiirkonnad moodustavad maastikul üsna selgelt piiritletud üksused, mis kattuvad omavahel väheses ulatuses. Samas erinevast soost isendite territooriumid kattuvad ilveste puhul suures ulatuses. Kuna isaste territooriumid on üldiselt suuremad kui emastel, siis kattub ühe täiskasvanud isase ilvese kodupiirkond mitme emaslooma territooriumiga (Sunde jt. 2000). Kodupiirkonna suurus ning territooriumide omavaheline kattumine on populatsiooni majandamise seisukohalt olulised mitmest aspektist. Esiteks seiremeetodikas, kus arvukuse hinnang saadakse talviste jäljevaatluste interpoleerimise tulemusena, on oluline teada, kuidas eristada vaatlusandmetes erinevad isendid. Teiseks lubab ilveste arvukuse ja kasutatavate kodupiirkondade suuruse muutumise jälgimine ning vastavate andmete sidumine saakloomade arvukusega ennustada kohaliku ilvesepopulatsiooni keskkonnakandevõimet ehk hinnata kui palju meile ilveseid teoreetiliselt loodusesse mahub .
-6-
Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest, saakloomade arvukusest ja elupaiga kvaliteedist keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala . Eestis on see kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Väidetavalt sõltub emasloomade jaotumus saakloomade olemasolust, isasloomade jaotumus aga emaste paiknemisest. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad.
Sotsiaalne käitumine ja suhtlemine:
Ilves armastab enamasti omapäi käia. Nagu Kiplingi kasski, armastab ilves enamasti käia omapäi. Mõnikord peavad ilvesed pesakonniti või paariti jahti, suurem omavaheline suhtlemine leiab aga aset jooksuajal veebruaris -märtsis, mil ulatuslike koduterritooriumide piirid segi paisatakse. Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse. Selleks et teada saada, kas sinu ees on ühe või mitme looma jäljed, tuleb ilvese rada põhjalikult uurida.
Konkurents teiste liikidega:
Toitumise osas on ilvesele suurimaks konkurendiks hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus on palju hunte, seal on ilveseid vähe. Skandinaavias hunte ei ole, välja arvatud väikesed saarekesed Kesk-Rootsis ja Ida-Soomes, kuid seal puuduvad ka metskitsed, kes on ilveste põhitoiduks, ning ilvesed peavad leppima jänestega. Rootsis on metskitsi ja seega ka ilveseid rohkem kui Soomes. Vahel murravad ilveseid ka ahmid ehk kaljukassid, keda Eestis ei leidu. Maadel , kus kattuvad erinevate kaslaste levialad, toimib konkurents: puuma ja tiiger murravad ilvese, ilves omakorda metskassi.
-7-
Arvukus
Ilvese arvukus oli viimase 100 aasta (võimalik et veel tunduvalt pikema perioodi) kõrgeimas seisus aastatel 1996–1997, mil loendati 1200 ilvest. 1998. aastal kütiti 216 isendit, mis on teadaolevalt suurim kütitud isendite arv Eestis. Sellest ajast alates on ilvese arvukus langenud, põhjuseks intensiivne küttimine ning võimalik, et ka üleasustusest tingitud toidubaasi puudus ja loodusliku suremuse suurenemine. Alates 2002. aastast kehtestatud küttimispiirangud (2002. a kütiti 81 ja 2003. a 82 ilvest) on pööranud arvukuse languse vastupidises suunas ning ilveste arvukus on viimasel paaril aastal taas selgelt tõusnud ning asurkonna seisundit võiks hinnata väga heaks. Seire järgi oli meil möödunud kevadel vähemalt 730 ilvest, jahimeeste arvates oli neid 950. Valga maakonnas on vastavad arvud 45 ja 66. Tõenäoliselt jäi tegelik arvukus nii Eestis kui ka Valgamaal nende näitajate vahele. Ilves asustab kõiki maakondi, viimasel paaril aastal pole ilvese järelkasvu täheldatud vaid Saaremaal, kus mõned isendid siiski elavad. Ilvese looduslik toidubaas on samuti heas seisus. Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava järgi on ilvese soovitav arvukus Eestis vähemalt 500 isendit. Arvukuse tõusu kiiruse pidurdamiseks on tänavu küttimismahte võrreldes möödunud aastaga suurendatud. Ilvesejaht algab 1. detsembril ja kestab veebruari lõpuni. Keelatud on küttida kutsikatega emailveseid, kuna talvel emata jäänud ilvesepojad ei suuda veel iseseisvalt hakkama saada. Algaval jahihooajal on lubatud Eestis küttida maksimaalselt 115 ilvest.
Ilvese arvukus Eestis maakondade lõikes seire andmetel aastatel 2003–2008.
Maakond
Seire 2008
Seire 2007
Seire 2006
Seire 2005
Seire 2004
Seire 2003
Harju
55
55
55
45
45
55
Hiiu
15
15
15
15
30
25
Ida-Viru
50
50
45
55
75
50
Järva
50
55
50
50
60
45
Jõgeva
60
50
45
70
45
55
Lääne
50
45
35
35
40
20
Lääne-Viru
55
75
75
80
75
75
Pärnu
100
105
80
45
75
55
Põlva
45
40
40
45
30
30
Rapla
50
45
50
50
60
45
Saare
5
5
5
5
5
5
Tartu
55
50
50
55
45
35
Valga
65
60
70
75
65
45
Viljandi
45
40
50
50
50
65
Võru
60
50
50
25
30
35
Kokku:
760
740
715
700
730
640
-8-
Kasutatud kirjandus
www.wikipedia.org
www.loodusajakiri.ee
„ Euroopa imetajad “ David W. MacDonald
www. metsad .ee
-9-