Sisukord 1 Ajalugu 2 Etiopatogenees 3 Epidemioloogia 4 Sümptomid 5 Diagnostika 5.1 Kliiniline 5.2 Laboratoorne 6 Alavormid 7 Ravi 8 Prognoos Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia liide, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit. Etiopatogenees Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest teaduslikest uuringutest jäänud seni selgusetuks. Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel
Skisofreenia Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja
Skisofreenia Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit. Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest
Psühhiaatria arenemise käigus on tehtus mitmesuguseid psüühiliste haiguste klassifitseerimise katseid. Mõned Jaotustest on jäänud ajalukku, mõned kehtivad praegugi, kuigi kiiratud ulatuses. Olenevalt süstemaatikaprintsiibist on psüühikahäireid võimalik jaotada mitmesugustesse rühmadesse. Psüühikahäirete põhigrupid F00-F09 Orgaanilised- k.a. sümptomaatilised- psüühikahäired. F10-F19 Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired. F20-F29 Skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired. F30-F39 Meeleoluhäired. F40-F49 Neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired. F50-F59 Füsioloogiliste funktsioonide häirete ja füüsiliste ehk somaatiliste teguritega seotud käitumissündroomid. F60-F69 Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired. F70-F79 Vaimne alaareng. F80-F89 Psühholoogilise arengu häired e. psüühilise arengu spetsiifilised häired. F90-F99 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired.
Mis on skisofreenia? Arvukate psüühiliste haiguste seas on skisofreenia üks kõige tõsisemaid ja komplitseeritumaid. Skisofreenia on psühhooside hulka klassifitseeritud psüühikahäire, millesse haigestumise korral on patsiendi normaalne käitumine oluliselt häiritud. Skisofreeniale on omased häired tajumises, mõtlemisesm tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenia oluliselt ei mõjuta. Keerukas on nii skisofreenia õigeaegne ja täpne diagnoosimine kui ka haiguse ravimeetodite väljaselgitamine. Veel tänapäeval ei ole need probleemid lõpliku lahendust leidnud. Skisofreenia ei lõppe surmaga, kuid ta võib muuta eluga toimetuleku väga keeruliseks. Kellel esineb? Skisofreenia puudutab inimesi nii noores, vanas kui ka keskeas. Enamikel juhtudel algab skisofreenia siiski nooruki või varajases täiskasvanueas. Seda kohtab igas majanduslikus seisuses ja väga erineva etnilise tagapõhjaga inimeste seas
Skisofreenia Teele Sarapuu Mõiste: Schizophrenia (lad.k) Schizophrenia (ingl.k) schizo killustumine, lõhestumine, phren hing, ia suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit. Skisofreenia psüühikahäire, mille tekkepõhjused ja mehhanism pole täpselt teada. Omased on halb mälu ning häired tajumises, mõtlemises, tundelus, tahteelus. Ajalugu: Haigus oli tuntud erinevate nimetuste all. Esimesena ühendas aastal 1896 varemtuntud mõisted haiguse kohta Emil Kraeplin, kes nimetas selle varajaseks nõdrameelsuseks ehk dementia praecox'iks. Aastal 1908 võttis Eugen Bleuler kasutusele tänapäeval tuntud mõiste skisofreenia. Tekkepõhjused:
Stressoorse elusituatsiooni tulemusena tekkinud emotsionaalse häire seisund *depressiivne, ärev-depressiivne, muude emotsionaalsete häiretega, käitumishäiretega *Aastas 5-10% *Üldarstide ja üldhaiglate patsiendid 15-30% *Täiskasvanute psühhiaatriline teenistus 10-20% *Noorukitel ja lapspatsientidel 20-40% Diferentsiaaldiagnostika *Bipolaarne meeleoluhäire *Skisoafektiivne häire *Orgaaniline meeleoluhäire somaatiline haigus, ravim või muu keemiline aine *Katatoonne skisofreenia, dissotsiatiivne stuupor, orgaaniline stuupor Bipolaarne häire - I tüüp 0,6-0,9 (1,6)% II tüüp 0,5% Kiiresti vahelduvate episoodidega BH ca 15% BH-ga haigetest Maania meeleolu püsiv kõrgenemine, püsiv ärrituvus, sümptomid üle 1 nädala. Vähemalt 3 järgnevaist: Kõrgenenud enesehinnang, suurusmõtted ; vähenenud unevajadus ; suurenenud jutukus ; mõttekäigu kiirenemine ; tähelepanu hajuvus ; aktiivsuse tõus, rahutus ; liigne rahuldustpakkuvate tegevuste harrastamine
Tallinna Tehnikagümnaasium Skisofreenia Referaat Maria Pihelgas 10 c Tallinn, 2007 Skisofreenia olemus. Skisofreenia on üks sagedamini esinevaid psüühikahäireid. Üle kogumaailma haigestub üks inimene sajast, ehk 1 %- l elanikkonnast areneb see elu jooksul välja. Toetudes statistikale,
Kõik kommentaarid