Skisofreenia (0)

TARTU RAATUSE GÜMNAASIUM
10.A KLASS
KADI TROSS
SKISOFREENIA
Referaat
JUHENDAJA ÕPETAJA KÜLLI MUUG
TARTU 2009
SISUKORD
Sisukord........................................................................2
1. Seletus mõistele skisofreenia....................................3
2. Ajalugu......................................................................3
3. Tüüpilise sümptomid................................................3
4. Alavormid.................................................................4
5. Kulgemine .................................................................5
6. Diagnostika...............................................................5
7. Ravi...........................................................................6
8. Prognoos...................................................................6
Kasutatud kirjandus......................................................7
1. Seletus mõistele skisofreenia
Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus . Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Skisofreenia on üldine nimetus rühmale haigustele, mida on sageli nimetatud psühhootilisteks häireteks. Kuigi skisofreenia areng võib suurel määral mõjutada nii inimese kui ka tema perekonnaliikmete igapäevaelu, ei ole see alati nii. Tagajärgede erinevus on väga suur ja paljud patsiendid on võimelised skisofreenia episoodi järel normaalset elu elama. Samas esinevad teistel kauakestvad ja koormavad sümptomid, mis piiravad nende võimet õppida, töötada või normaalselt suhelda.
2. Ajalugu
Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia – suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit.
3. Tüüpilised sümptomid
Selliseid tunnuseid, nagu sotsiaalne võõrandumine ja emotsionaalsed muutused, kutsutakse „negatiivseteks” sümptomiteks. Nende sümptomite tõttu tekivad kõige sagedamini sotsiaalsete suhete ja igapäevatoimetustega seotud probleemid. Tüüpilised negatiivsed sümptomid on:
tundeelu loidus – kogetud emotsioonide vähenenud ulatus ja tugevus;
aloogia – kõne vähenenud voolavus, kõne on vaesunud ;
tahteaktiivsuse vähenemine – vähenenud võime planeerida ja algatada tegevust ja/või jätkata eesmärgipäraselt oma toiminguid ;
anhedoonia – huvide ja rõõmutunde kadumine ja eemaldumine kõikidest regulaarsetest meeldivatest tegevustest.
Isegi kui need negatiivsed sümptomid on väga koormavad, võib väita, et niinimetatud „positiivsed” sümptomid avalduvad tugevamalt. Skisofreenia kontekstis tähendab positiivne, et need sümptomid on erakordsed või esinevad liialdatud kujul. Iseenesest võetuna on neid palju kergem märgata. Positiivsed sümptomid, mida kutsutakse ka „psühhootilisteks” sümptomiteks on:
mõtlemise vormiline häire – teemalt teemale hüppamine, seosetu mõtlemine, täielikult teemaväliselt või koguni seosetult rääkimine;
luulumõtted – inimene usub sageli, et teda jälgitakse, jälitatakse või sepitsetakse temavastast vandenõu, veidrad mõtteid, mõtted eelseisvast katastroofist jne;
hallutsinatsioonid – peamiselt häälte või mõtete kuulmine , mõnikord olematute asjade nägemine.
Sageli kaasnevad skisofreenia sümptomitega:
ärevus,
depressioon,
ülemäärane motoorne aktiivsus – pidev ringiliikumine, ärritus (tuleb märkida, et see on ka vanemate antipsühhootiliste ravimite kasutamise tüüpiliseks kõrvaltoimeks.)
4. Alavormid
Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi järgmiselt:

• Paranoidne skisofreenia - juhtival kohal paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest, erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske/keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul.
  
• Hebefreenne skisofreenia - juhtival kohal on emotsionaalsed häired: impulsiivne käitumine; maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on sageli laialivalguv, seosetu. Esineb pealiskaudset ja sisutut tegelemist filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ja teooriatega.
  
• Katatoonne skisofreenia - esiplaanil psühhomotoorse tegevuse häired. Sageli esineb rahutus, stuupor (alanenud reaktsioon välisärritustele, spontaanseid liigutusi väga vähe või puuduvad), sundasendid- ja poosid. Silmatorkavaks tunnuseks on katatoonse rahutuse episoodid (välistest stiimulitest sõltumatu rahutu käitumine), negativism , vahajas paindlikkus või rigiidsus.
  
• Lihtne skisofreenia - esiplaanil on sügavad häired tahte- ja tundeelus: tahteaktiivsuse alanemine, tundeelu tuimenemine. Patsient on ükskõikne nii ümbruse kui enda suhtes, omaalgatus on minimaalne.
  

5. Kulgemine
Skisofreenia on tõsine haigusseisund, mis võib avaldada inimese elule suurt mõju. Suurem osa inimestest, kellel kujuneb välja skisofreenia, viibivad oma elu jooksul haiglas vähemalt üks kord. Sageli osutub vajalikuks puududa koolist või töölt märkimisväärsel ajaperioodil – kuud või isegi aastad.
Vaatamata haiguse raskusele, kogevad paljud inimesed ühtainust skisofreenia episoodi. Ravi ja rehabilitatsiooni järel on paljud neist inimestest võimelised taastama suurema osa endistest tunnetest ja osalema igapäevaelus.
Kahjuks kujuneb mõnedel teistel välja korduvate psühhootiliste episoodidega krooniline haigus, kus episoode eraldavad koormavate sümptomitega perioodid. Kõigele vaatamata on ka kroonilise haigusega isikud võimelised ravi, rehabilitatsiooni ja toetusega rahuldavat ja aktiivset elu elama.
6.Diagnostika

Kliiniline

Skisofreeniale spetsiifilisi ehk ainuomaseid sümptomeid ei ole. Selleks, et diagnoosida skisofreeniat, peab sedastama vähemalt kahte skisofreeniale tüüpilist sümptomi. Näiteks tahteaktiivsuse alanemist ja tundeelu tuimenemist.

Laboratoorne

Käesoleval ajal ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi.
7. Ravi
Skisofreenia raviks kasutatakse tänapäeval peamiselt neuroleptikume. Tänapäeval osatakse üsna efektiivselt ravida psühhoosi nähte - hallutsinatsioone ja luulu. Tagasihoidlikku efekti omavad tänapäeval skisofreenia raviks kasutatavad vahendid tunde- ja tahteelus esinevatele häiretele.
8. Prognoos
Prognoos elule on hea. See tähendab, et skisofreenia on haigus, mis ei lõpe surmaga. Skisofreeniahaiged surevad reeglina samadel põhjustel nagu üldpopulatsiooni liikmed.
Prognoos tervistumisele on halb. Skisofreenia on püsivalt süvenev haigus, mis põhjustab tänapäeval jääva psüühikahäire ja väljendunud puude tekkimist. Üsna kiiresti kujuneb välja töövõimetus.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://et.wikipedia.org/wiki/Skisofreenia
http://ee.lundbeck.com/ee/patients_and_relatives/schizophrenia/default.asp
7