Skisofreenia (0)

Skisofreenia

Ajalugu

Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia – suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit .
Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus . Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta.
Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest teaduslikest uuringutest jäänud seni selgusetuks.
Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel. Millistes geenides peitub skisofreenne defekt, pole selge. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mõne skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub tänapäevaselt peamiselt psüühilise haigusena tuntud patoloogia. Kuid häired ei ole näidatud mitte ainult psüühika poolt, vaid väga paljudes somaatilistes funktsioonides. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid:

Immuunsüsteemi häire hüpotees - selle hüpoteesi järgi organismi kaitserakud ehk immuunrakud on muutunud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse. Autoagressioon toimub kas:

ajukoe vastu

tüümusekoe vastu
2. Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees - tõusnud on aktiivsus aju dopamiinergilises postsünaptilises retseptoris, mistõttu avalduvad enam selle süsteemi talitlusnähud.

Sümptomid

Skisofreeniale spetsiifilisi sümptomeid ei ole (st. et samad sümptomid võivad esineda ka muude psüühikahäirete korral), samuti ei ole otseseid spetsiifilisi somaatilisi või füsioloogilisi tunnuseid. Peamine sümptomatoloogia skisofreenia korral ilmneb tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus.
Peamised sümptomid:

Tajumises - hallutsinatsioonid ja senestopaatiad

Mõtlemises - luulumõtted, mõtlemise sisulised ja vormilised häired

Tundeelus - tundeelu tuimenemine ja emotsionaalne inadekvaatsus

Tahteelus - tahteaktiivsuse alanemine ja psüühilised automatismid
Ainsana esinev sümptom ei anna alust skisofreenia diagnoosimiseks. Koos peaks esinema kaks või enam sümptomi.

Sümptomid ehk avaldumine

Sümptomid jaotatakse positiivseteks sümptomiteks - mis on inimese jaoks tavatud kogemused, ja negatiivsed sümptomid - mis on vähemal või rohkemal määral normaalse käitumise puudumine.
Positiivsed sümptomid:  inimesele võib tunduda, et mõtteid pannakse pähe või võetakse ära kontrollimatu välise jõu poolt.
Kehale võib tunduda justkui ta alluks välisele kontrollile , nagu mingi nukk või robot . Kogu isiksusele võib tunduda justkui ta oleks võõra jõu või mõju all. See on hirmutav kogemus, mida inimene püüab tõlgendada vastavalt oma teadmistele ja haridusele.
Hallutsinatsioon tähendab, et kuulmise , maitsmise, haistmise, puudutuse ja nägemise kaudu kogetakse midagi, mida ei ole tegelikult olemas. Häälte kuulmine on sagedasim hallutsinatsioon skisofreenia korral. Hääli kuuldakse ka teiste psüühikahäirete korral, kuid skisofreenia korral räägitakse inimese kohta või inimesele.
Luulumõtted on sageli valed ning kasutud uskumused, mida teised antud kultuuritaustaga seotud inimesed ei usu. Inimesel võib olla paranoiline luul - mõtted jälitamisest, tagakiusamisest jne.; võib esineda suurusluul - "Ma olen Jumala käsilane maa peal!" või "Ma olen maailma rikkaim inimene!". Luulud võivad tekkida halva meeleolu ajendil, võivad alguse saada hallutsinatsioonide seletamisest iseendale või kogetud aistingu baasil.
Negatiivsed sümptomid: mõjutavad inimese huvi, energiat, emotsioone ja algatusvõimet. Negatiivsete sümptomite tulemusel isik ei näe enam vaeva, et välja minna, loobub pesemisest või enda korrastamisest, ei ärritu ega näita üles entusiasmi millegi vastu. Inimene hakkab vältima teiste inimestega kokkusaamisi, räägib vähe või üldse mitte. Negatiivsed sümptomid häirivad pereliikmeid. Neile tundub, et justkui see isiksus, keda nad teadsid, oleks asendatud kellegi võõraga, kes ei taha midagi teha. Pereliikmetel oleks kasulik teada, et selline käitumine on suuresti põhjustatud luuludest ja hallutsinatsioonidest, mis haaravad inimese oma "võimusesse".

Alavormid

Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi järgmiselt:

• Paranoidne skisofreenia - juhtival kohal paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest, erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske/keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul.
  
• Hebefreenne skisofreenia - juhtival kohal on emotsionaalsed häired: impulsiivne käitumine; maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on sageli laialivalguv, seosetu. Esineb pealiskaudset ja sisutut tegelemist filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ja teooriatega.
  
• Katatoonne skisofreenia - esiplaanil psühhomotoorse tegevuse häired. Sageli esineb rahutus, stuupor (alanenud reaktsioon välisärritustele, spontaanseid liigutusi väga vähe või puuduvad), sundasendid- ja poosid. Silmatorkavaks tunnuseks on katatoonse rahutuse episoodid (välistest stiimulitest sõltumatu rahutu käitumine), negativism , vahajas paindlikkus või rigiidsus.
  
• Lihtne skisofreenia - esiplaanil on sügavad häired tahte- ja tundeelus: tahteaktiivsuse alanemine, tundeelu tuimenemine. Patsient on ükskõikne nii ümbruse kui enda suhtes, omaalgatus on minimaalne.
  

Haiguse kolm faasi:

"Äge" faas (ägenemine): Sümptomid ja tunnused on (taas) ilmnenud ning haige vajab meditsiinilist tähelepanu

" Stabilisatsiooni " faas: haiguse taandumisfaas peale ägedat faasi/ ägenemist

"Stabiilne" faas/krooniline faas: ägedad sümptomid võivad olla taandunud (kuid haigete toimetuleku aste on erinev).
Lisariskid kaasnevad tänu kõrgele suitsetamise ja kofeiini tarbimise prevalentsile ning kaasuvale alkoholi ja teiste psühhoaktiivsete ainete tarvitamisele ning enda hooletusse jätmise tõttu.
Skisofreenia ravi põhirõhk on asetunud haiglavälise integratiivravi rakendamisele, mille hulka kuulub antipsühhootiline toetusravi, pere kaasamine raviprotsessi ja psühhosotsiaalne rehabilitatsioon.

Kes haigestub skisofreeniasse?

Skisofreenia algab tavaliselt hilispuberteedis või 20-ndate aastate alguses ning on kahjuks tavaliselt eluaegne haigus. Seda haigust põevad kõikide rasside , kultuuride, sotsiaalsete klasside ja mõlema soo esindajad. Meestel algavad sümptomid tavaliselt varem kui naistel.
Negatiivne suhtumine skisofreeniahaigetesse ja nende pereliikmetesse süvendab haigust ja soodustab probleemi varjamist ning vähendab nende huvi abi otsida. Sümptomite varjamine võib viia isoleerituseni, sagedase hospitaliseerimiseni ja soodustab diskrimineerimist õppeasutuste ja tööandjate poolt. Seadusandjate, riigiametnike ja isegi tervishoiutöötajate väärarusaamad skisofreeniast võivad viia vajaliku ravi alafinantseerimiseni.
Ligikaudu 10% skisofreeniahaigetest lõpetab elu enesetapuga. Skisofreeniat iseloomustavad kõne- ja mõttekäiguhäired, luulumõtted, kuulmis - ja/või nägemishallutsinatsioonid, probleemid isikliku hügieeni pidamises ning sotsiaalses käitumises; lühidalt öeldes: drastilised muutused käitumises ja/või tunnetes või kummalised mõtted.

Tekkepõhjused ja-mehhanismid

Skisofreenia täpset põhjust ei teata.
· Umbes 10%-l skisofreenia all kannatajatest on ka üks vanematest skisofreenik . Järelikult võiks haigus olla pärilik.
· Seoses skisofreeniaga on leitud väikeseid muutusi teatud ajupiirkondades, kuid selliseid anatoomilisi muutusi on leitud ka meeleoluhäirete korral, tervetel inimestel ja normaalse vananemise korral, seega peetakse neid muutusi mittespetsiifilisteks ehk paljudele haigustele iseloomulikeks .
· Üheks haigust vallandavaks teguriks peetakse stressi, mis kaasub äkilistele sündmustele, nagu õnnetused, ootamatu lähedase surm või elukoha vahetus. Pikaajaline stress, nagu pinged peres võivad samuti haiguse esile kutsuda.
· Aju neuromediaatorite osas on oluline roll dopamiini "ületootmisel", dopamiin on keemiline ühend, mis vastutab närviülekannete eest ajus. Kui dopamiiniretseptorid ravimiga blokeerida, siis osa skisofreenia sümptomitest kaob.
· Kasvukeskkond mõjutab suuresti seda, kas skisofreeniasoodumusega isikud haigestuvad või mitte.
Meeste ja naiste skisofreenial on palju erinevaid jooni. Naistel avaldub skisofreenia raskemaid vorme harvemini, mis naisi kaitseb, ei ole lõplikult selge (põhjuseks peetakse naissuguhormooni kaitsvat toimet ja meeste halvemat stressitaluvust). Väidetavalt on skisofreeniasse haigestumine vähenemas, kuid kindlad tõendid selle kohta puuduvad (põhjusi tuuakse mitmeid, sealhulgas ravimi kvaliteedi tõus, varasem diagnoosimine ja parem meditsiiniteenistus üldse).

Ravivõimalused

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks:
Positiivsete ja negatiivsete sümptomite ülestähendamiseks kasutatakse psühhiaatrilisi skaalasid. Sümptomid peavad olema täpselt dokumenteeritud, sest nad võivad ajas muutuda.
Üldseisundi poolest tervel inimesel võivad vajalikuks osutuda järgmised uuringud:
· uriinis ravimi ja narkootiliste ainete sisaldus,
· samuti ülevaade neerude funktsioonist,
· mitmete elundite seisundit näitavad vereanalüüsid.
Kuna mitmed ajuhaigused võivad samuti anda psühhoosi, siis on kohane ka aju kompuuterdomograafiline või magnetresonants uuring.
Kui inimene esmakordselt haigestub, siis harilikult teda ravitakse haiglas, et oleks võimalus täpselt hinnata seisundit ja olla kindel diagnoosis.
Kahjuks skisofreenia all kannatajad alati ei tunnista endale, et nad on haiged ja keelduvad ravist , kuigi nad seda hädasti vajaksid. Seega näeb Eestis vastuvõetud psühhiaatriaseadus ette, et kui inimene oma häire tõttu on muutunud ohtlikuks endale või teistele, siis rakendatakse tema puhul tahtest olenematut haiglaravi .
Neuroleptikumid vähendavad erinevate skisofreeniailmingute avaldumist, kuid samal ajal võivad põhjustada mitmeid kõrvaltoimeid - liigutuste aeglust, unisust ja kehakaalutõusu.
Kuna haiguse kordumise tõenäosus on suur, siis on soovitav ravimeid tarvitada aastaid - vastavalt vajadusele kas pidevalt või teatud vaheaegadega.
Kaua toimivaid ravimvorme (depoopreparaadid) manustatakse ühekordse süstena ja selle ravimi toime kestab ligikaudu 1kuu. Sageli inimesed eelistavad seda ravimvormi, sest sellega väheneb risk, et mõnel päeval ununeb ravim võtmata. Mistahes ravimvormi ka ei kasutata, on kõige olulisem, et inimene ise mõistaks pikaaegse ravi vajalikkust.
Samuti oleks oluline liituda psühhoteraapia rühmaga.
Olulisel kohal on ka niinimetatud peresekkumine, mille eesmärk on muuta pere miljööd soodsamaks, jagada teadmisi haiguse kohta ja tõhustada pere oskusi stressiga toimetulekul.
Nii Tartus kui Tallinnas on loodud spetsiaalsed päevakeskused psüühikahäiretega inimestele ja nad töötavad klubimaja põhimõtetel. (Tallinnas Haabersti klubimaja, Merimetsa tugikeskus, Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskus).

Prognoos

Skisofreenia kulg ja prognoos ei ole üheselt määratletavad. Raviga saab kergendada haiguse kulgu ja parandada oluliselt prognoosi, kuid ravi on pikaajaline ja ei kõrvalda haiguse tekkepõhjust. On kujunenud tavaarusaamaks, et üks kolmandik skisofreeniahaigeist paraneb hästi, teisel kolmandikul esineb püsivaid sümptomeid ja viimasel kolmandikul muutub haigus krooniliseks.

Kasutatud kirjandus:

1. http://wiki.zzz.ee/index.php/Skisofreenia
2.www.inimene.ee
3. http://et.wikipedia.org/wiki/Skisofreenia
4. http://ee.lundbeck.com/ee/patients_and_relatives/schizophrenia/default.asp

Sisukord

Ajalugu 1
Sümptomid 2
Alavormid 3
Kes haigestub skisofreeniasse? 4
Ravivõimalused 5
Kasutatud kirjandus: 6
Sisukord 6
1