Pronksi- ja rauaaeg (1)

Pronksi- ja rauaaeg
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2007
Sissejuhatus
Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel. Pronksiajal oli tähtsaim tööriistamaterjal pronks. Rauaaeg on esiaja hilisem põhijärk, millal tähtsaim tööriista- ja relvamaterjal oli raud.
Valisin referaadi teemaks pronksi- ning rauaaja, sest see on huvitav teema ning tahtsin isegi sellest rohkem teada saada. Referaadis kirjutan arengust mis toimus pronksi- ja rauaajal, selleaegsetest elatusaladest, matmiskommetest ning eluolust.
Asulad ja asustus.
Enamasti elati avaasulates. Hakati ehitama ka suletud asulaid: kindlustatud asulad, mäepealsed asulad ning varased ringvallid. Kindlustatud asulate kultuuri nimetatakse Asva kultuuriks, esimese kaevatud taolise asula järgi Saaremaa lõunarannikul Asvas. Ilmselt olid need seotud pronksikaubandusega, kuna asusid mereranniku lähedal. Sisuliselt olid selle aja kindlustatud asulad väikesed kindlustatud külad, ümbritsetud puit- või kivitaraga.
Põhiliselt valitses üksiktaluline asustus. Talude majanduslik võimsus oli siiski veidi erinev, alapiirkondades võib rääkida nö domineerivast talust. Seda iseloomustasid suuremad ning viljakamadel muldadel põllud ning silmatorkavamad kivikalmed .
Põllumajandus
Vaatlusalusel perioodil tunti kahte põhitüüpi põllusüsteeme:
põllukivihunnikute väljad ja kamberpõllud, millest viimaste hulgas võib omakorda
eristada kahte varianti : nn balti põlde ja nn kelti põlde. Pärast esialgset maaharimist ja õhukeste kivirohkete muldade väljakurnamist jäeti alad sööti, ning kasutati hiljem karja- ja heinamaadena.
Mullaviljakuse taastamiseks võeti kasutusele kunstlik abivahend – sõnnikuga väetamine.
Põllumajanduses kasutatud tööriistad
Adrad
Adra kasutamisele Eestis hiljemalt nooremal pronksiajal osutab otseselt ja
vaieldamatult nii kivikoristus kui ka kamberpõldude tekkimine. Põllulappide suurus ja
eriti just nelinurkne kuju said olla tingitud ainult adra kasutamisest.
Sirbid
Peamiseks viljalõikamise vahendiks oli usutavasti sirp . Neoliitikumis tehti sirbid
kas puust ja varustati väikeste kiviteradega või siis üleni tulekivist; metalliajal valmistati
need juba pronksist ja rauast.
Jahvekivid
Tahuliste külgedega jahvekivid koos mõnede jahvatamisalustega on ainsad meieni
säilinud tööriistad põllumajandussaaduste ümbertöötamise tarbeks, kuigi neid kive võidi
tarvitada mitmeks muukski otstarbeks.
Käsitöö
Nooremast pronksiajast alates kujunes karjakasvatuse ja maaharimise kõrval välja
uudne tegevusliik, millest järk-järgult sai oluline komponent elatusvahendite hankimisel
ja elujärje parandamisel. Selleks oli metallesemete valmistamine ja nendega kauplemine. Nende valmistamiseks oli vaja spetsiaalset ahju. Tavalised metallitooted olid relvad ning ehted .
Kogu pronksi- ja rauaaja keraamika on valmistatud käsitsi, ilma ketra kasutamata. Pinnatöötlusviisidena olid vaadeldava ajajärgu jämekeraamikas levinud tasandamine , riipimine ja tekstiilivajutused, kusjuures küllalt tihti kasutati ühe ja sama nõu valmistamisel kahte või isegi kõike kolme varianti korraga. Savinõude ornament on küllaltki mitmekesine , vastavalt ornamendi eripärale jagatakse keraamikastiilid nöör- ja kammkeraamikaks.
Muudest käsitööaladest on arheoloogilises aineses paremini esindatud puutöö ja
luuesemete valmistamine.
Põllumajanduse ja käsitöö areng tõi kaasa ka muudatusi ühiskonnastruktuuris. Parematel alades esineva maanappuse tõttu hakkasid inimesed rohkem suhtlema ning koostööd tegema. Ka metalliitöö (metalli hankimine, ümbersulatamine ja turustamine) tõi endaga kaasa suuremate inimrühmade kooselu ja koos töötamise kindlustatud asulates.
Matmiskombed
Hakatakse rajama maapealse ehitusega kivikalmeid, mis esialgu esindavad vaid üht tüüpi, s.o kivikirstkalmeid. Ajapikku lisandub teisigi kivikalmevorme, nimelt laevkalmeid, kangurkalmeid ning tarandkalmeid. Lisaks maapealsetele matmispaikadele kasutati ka mõningaid maa-aluseid matmispaiku, kui neid ei ole palju leitud.
Pronksiaja keskel saab valitsevaks surnute põletamine. Vanema pronksiaja surnud on kõik maetud , nooremal pronksiajal jälle kõik erandita põletatud. Põletusmatused hakkasid levima umbes 1200 a. e. Kr. Rauaajal kalmete välimus koos matmisviisiga palju ei muutu - need on üldiselt kõrged mullakääpad. Vanemal ajal maeti surnud kääpasse puust õõnestatud künas, hiljem aga asetati laiba põletatud luud kivikastiga kääpasse.
Kokkuvõte
Pronksi- ja rauaaeg olid oluliste ja murranguliste arenguprotsesside ajastuks . Sel ajal leidis aset lõplik üleminek püügimajanduselt viljelevale majandusele, mis tõi endaga kaasa ulatusliku asustusnihke küttimiseks ning kalastamiseks sobilikelt kohtadelt põllumajanduslikele maadele. Samuti muutus üldine asustuslaad ning peamise asustusüksusena pääses valitsema viljelusmajanduslik talu. Muutusid ka sotsiaalsed suhted, mis aitasid välja kujundada kihistunud ühiskondi. Oluline areng toimus ka kultuuris- keraamikas võis eristada erinevaid uusi stiile, osaliselt vahetati välja vanem riietusstiil ning hakati kandma ehteid .
Kasutatud kirjandus:
S. Valdmaa, “Põhjamaade ajalugu”, Avita, 1998
V. Lang, “Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis”, http://www.arheo.ut.ee/EA3.ht m
“Rauaaeg”, http://et.wikipedia.org/wiki/Rauaaeg
“Pronksiaeg”, http://et.wikipedia.org/wiki/Pronksiaeg