Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Põllumajanduse areng". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
maaviljelus, rukis, oder, kaer, peet, kesa, karjakasvatus, sööki, otsima, lehmad, alpides, endised, karjamaad, hariti, eelistati, hirss, kartulit, maaviljeluse, aedviljad, kapsas, naeris, porgand, sibul, kõrvits, puuviljadest, kirsse, ploome, senisest, põllumaa, ossa Surevus Rahvaränne 5. Koduloomad, põllukultuurid keskajal Inimeste toidusedelis oli tähtis koht lihatoitudel ja muudel loomakasvatussaadustel (piim, juust jms). Kõige rohkem kasvatati viseid nii liha- kui ka veoloomana, kuid oli ka sigu, lambaid ja kitsi. Hobuseid oli vähem, esialgu sõideti nendega peamiselt ratsa. Kodulindudest kasvatati kanu, hanesid ja parte. Loome peeti üldiselt vabakasvatusel ning loomad pidid endale ise toitu otsima, seepärast olid ka selle aja loomad väiksed, sitke lihaskonnaga ning andsid suhteliselt vähe liha ja piima. Lehm andis sel ajal 3-5l tänapäeval annab 25l. Kui Euroopa rahvaarv suurenes tehti haritavat põldu juurde ning seega jäi karjamaid üha vähemaks. Karjakasvatuse hiigelaeg saabus pärast Musta Surma, kui söötis põllud muutusid karjamaadeks. Eelistati ilmastiku suhtes vastupidavaid viljasorte, nagu rukis, oder, kaer ja hirss
Kordamisküsimused kontrolltööks ELU MAAL (Õ+TV peatükid 10-13) 1. mõisted: ikaldus, polder, Must Surm, kesa, rangid, mõis, koormised, teokohustus, naturaalandamid, kirikukümnis, pärisorjus, sunnismaisus, küla, saras 2. Mis põhjustas keskajal näljahädasid? 3. Iseloomusta keskaja Euroopa ilmastikuolusid. 4. Mis põhjustas Euroopa rahvaarvu kõikumisi keskajal? (nimeta kolm tähtsat tegurit) 5. Koduloomad, põllukultuurid keskajal. 6. Tehnilised uuendused maaviljeluses keskajal. 7. Kolm maaviljelussüsteemi,mida kasutati keskajal. 8
Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega. Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur- ja puuvilju, oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein. Tugevalt vürtsitud soolased road ajasid jooma. Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook. 3. Feodaalmõis Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad. Mõisa keskel seisis feodaali elumaja koos abihoonega
Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega (Hillar Palamets 1982). Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur- ja puuvilju, oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein. Tugevalt vürtsitud soolased road ajasid jooma. Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et 8 anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook. 2. 3. 4. Feodaalmõis Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad
õigusi tema maale või saagile (mõisnik, linnas elav maaomanik, kohalik kirik), sest igal pool oli teravili inimeste peatoidus, eriti just ühiskonna vaesemate kihtide hulgas. Leiva kvaliteet (valge leib, segaviljast leib) näitas selgelt ühiskonna hierarhilist kihistumist. Leivale omistati maagilist jõudu, mistõttu oli temaga seotud terve rida uskumusi. Leiba kasutasid mitmesugused posijad, ravitsejad ning nõiad. Leivale lisandus ka puder või kört. Vilja (oder, rukis, nisu, kaer) kasvatamine- põllu kündmisest ja külvamisest saagikoristuse ja rehepeksuni- nõudis palju tööd ja vaeva. Saagikus sõltus erinevatest faktoritest: kautatav väljasüsteem, adra tüüp, tööloomade olemasolu, mulla viljakus ja maa külviks ettevalmistamiseks vajaminevate künnikordade arv. Tänapäevaste parameetrite järgi oli keskajal saagikus väga madal. Mitte igal talupojal polnud loomi, keda adra ette rakendada ning neid tuli teistelt laenata
Peeter Viil Külvieelne mullaharimine on põhimullaharimise (kündmise) järg. Selle peamiseks ülesandeks on mulla veevaru optimeerimine, sobiliku seemnealuse loomine, väetiste muldaviimine ja umbrohtude tõrje. Külvieelse mullaharimise kvaliteet sõltub suurel määral põhimullaharimise kvaliteedist. Mida parem on künd, seda vähem kulub energiat ja tööaega külvieelsele mullaharimisele. Õigel ajal põllule Kõik kevadel külvatavad teraviljad, eriti suvinisu, kaer ja varajane oder tuleb külvata optimaalsel ajal tasaseks haritud põllule, mille muld on niiske ja kobe. Suviteraviljade külvieelset mullaharimist tuleb seetõttu alustada kevadel võimalikult vara, kohe pärast mulla tahenemist. Tüüpilisemaks veaks mullaharimisel ongi põlluleminekuga hilinemine. Põld on harimisküps, kui muld ei kleepu enam traktorirataste ja harimisriistade külge. Kõige kiiremini tahenevad kerge liiv ja saviliivmullad
kasutada viljavaheldust ja intensiivsemat harimist Mida kõrgem on mullaviljakus, seda väiksemat tagasilööki saagis põhjustavad vead viljavaheldusnõuetest kinnipidamisel. Kõrge mullaviljakus ja oskuslik väetiste kasutamine ei kaota eelvilja mõju järgnevale kultuurilr, vaid ainult vähendab. Näiteks põldhein tagab külvikorra kõrgema saagitaseme. Monokultuur Konkreetse kultuuri monokultuur, kus toimub sama kultuuri pidev kasvatamine konkreetsel põllul, väljal. 1. Oder 2. Oder 3. Oder 4. Oder 5. Oder kui on tegemist sellise põllupidamisega (individuaalkartulikasvatus, väikeaiapidajad), siis Bioloogiliselt lähedaste kultuuride pikema perioodiline viljelemine antud kasvukohas 1. Talirukis 2. Oder 3. Kaer 4. Oder 5. Talirukis 6. Oder bioloogiliselt lähedaste kultuuride pikem perioodilline viljelemine antud kasvukohas Viljavaheldus kultuuride ajalist järjestust nimetatakse viljavahelduseks
ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega. Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur- ja puuvilju, oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein. Tugevalt vürtsitud soolased road ajasid jooma. Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook. 3. Feodaalmõis Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad. Mõisa keskel seisis feodaali elumaja koos abihoonega
Valgu ja tärklise suhe peab olema 1:7, teraviljas see nii on.Söödana kasut kogu mullapealset osaTeravilja saak on kergesti töödeldav ja kasvatamine on kergesti mehhaniseeritav.Kasut ka tööstuses tärklise tootmine (mais), piiritusetööstuses,õlletööstuses,konservitööstuses,õlitootmises. Külvipinnad- maailmas u 700 milj ha.Kõige suuremal pinnal nisu 200 milj. ha, osatähtsus 30%. Teine riis 150 milj ha,kolmas mais 140 milj ha. Eestis suurimal pinnal oder, 4 koht maailmas.Teravilja saagikus-maailmas 3t ha kohta, Kõige suurema saagikusega mais 4,3 t/ha, siis riis, siis nisu. Kogutoodang-1 kohal maailmas mais 599,97 milj t, siis riis, siis nisu. Eestis kasvupind oli 80-ndatel 450 000 ha. 2000 a 333000 ha. Praegu rukist 28000ha. Talinisu vähenes ja suvinisu suurenes. Odrapind on vähenenud. Saagikus on 2000a keskmiselt 2t/ha. Kogutoodang oli 80-tel üle milj t. 90-te II poolel aga 426-741000 t. Piisav on kui toodetakse 1
Söödana kasut kogu mullapealset osaTeravilja saak on kergesti töödeldav ja kasvatamine on kergesti mehhaniseeritav.Kasut ka tööstuses tärklise tootmine (mais piiritusetööstuses,õlletööstuses,konservitööstuses,õlitootmises.), Külvipinnad- maailmas u 700 milj ha.Kõige suuremal pinnal nisu 200 milj. ha, osatähtsus 30%. Teine riis 150 milj ha,kolmas mais 140 milj ha. Eestis suurimal pinnal oder, 4 koht maailmas.Teravilja saagikus-maailmas 3t ha kohta, Kõige suurema saagikusega mais 4,3 t/ha, siis riis, siis nisu. Kogutoodang-1 kohal maailmas mais 599,97 milj t, siis riis, siis nisu. Eestis kasvupind oli 80-ndatel 450 000 ha. 2000 a 333000 ha. Praegu rukist 28000ha. Talinisu vähenes ja suvinisu suurenes. Odrapind on vähenenud. Saagikus on 2000a keskmiselt 2t/ha. Kogutoodang oli 80-tel üle milj t. 90-te II poolel aga 426-741000 t
Taimi hakati kasvatama juba kiviajal. Taimekasvatus sai alguse subtroopilises kliimavöötmes. Vanemad taimekasvatuse piirkonnad olid Hiina, India , Iraan , Süüria ja Mehhiko ning Peruu. Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. sai taimekasvatus alguse 7-6 tuhat aastat e.m.a., Volga- ja Kubanimaal 4-3 tuhat aastat e.m.a. Igas piirkonnas oli juhtivaks kultuuriks erinev kultuur: · Kaug-Idas - riis · Lähis-Idas ja Kesk-Aasias - nisu ja oder, · Aafrikas - sorgo · Ameerikas mais 1. Põldkatsete meetod - uuritakse sordi, külvise kvaliteedi, külviaja, külviviisi jms. mõju saagile ja selle kvaliteedile Põldkatsete puuduseks on töömahukus ja kordumatus täpselt samasuguste tingimuste puudumise tõttu 2. Nõukatsete meetod - taimi kasvatatakse vegetatsiooninõudes, mis asuvad reguleeritavates tingimustes (kasvuhoonetes, kliimakambrites) Nõukatsete tulemused pole otseselt põllutingimuste rakendatavad 3
Kesksesse kirstu mees, perekonnapea, sageli kõrval naine v laps. Laevkalmed äärekivid laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse puistati põletatud surnute jäänused. Osa surnuid maahaudades, mida tunnistavad kivikalme alt leitud põletus- ja laibamatused. ASUSTUS, MAJANDUS, ÜHISKOND Eesti jagunenud 2 regiooniks: rannikupiirkond ja sisemaa. Rannikualal kinnismuistised.arengutempod looduslike tingimuste tõttu erinevad. Rannikualadel peamiseks elatusalaks karjakasvatus ja maaviljelus, paepealsetel küllalt õhukesed, viljakad mullad, kerge harida.Kasvatati lambaid, kitsi ja veiseid. Vähem sigu ja hobuseid.Põlluviljad nisu ja oder. Ka hirss, hernes, uba, lina.lisa andsid küttimine-kalapüük. Hakkas valitsema üksiktaluline asustus, põllumaa eraomandus. Varanduslik ebavõrdsus. Kindlustatud asulate valdajad koondasid enda kätte pronksesemete valmistamise.Pronksitoore Skandinaaviast. Tihe läbikäimine mõjutas Eesti
1 Euroopa neoliitikum Varane maaviljelus U 8000 eKr Euroopa igapäevane hakkas elu muutuma. Protsessi käigus asendas viljelusmajandus traditsioonilise küttide-korilaste eluviisi. Algus Kagu-Euroopas. Euroopa viljelusmajanduse areng ei olnud isoleeritud, vaid sõltuv mujal toimunust. Va väikeseseemneline algnisu, ei kasvanud Euroopas ühtegi neoliitikumis kasvatatud teravilja. Suhteliselt sama lugu ka koduloomadega: veis ja siga olid oma metsikus vormis ka Euroopas kättesaadavad
kuivaine sisaldus oleks 40- 50 % juures. Kui niiskust on rohkem võib tekkida võihappeline käärimine, kui aga niiskust on vähe on raskem õhku eraldada. Väga palju sõltub kuivaine kvaliteedist. Samuti ka pikemat massi kasutades ei ole võimalik õhku eemaldada. Kui õhku on palju, siis silo kuumeneb ja toitainete kaalud on suured. Ühe päevaga peab täitma vähemalt ühe meetri paksuse kihi, hoidla peab olema täidetud ja hermeetiliselt suletud 3-4 päevaga. Head kuiv silo söövad lehmad 25- 40 kg. Põldheina kasvatus Põldhein on üheaegselt nii söödakulutuur kui ka oluline lüli vilja vahelduses, tagamaks mulla viljakuse püsivuse või tõusu. Kui talu on spetsialiseerunud teravilja kasvatusele. Mullaviljakuse saagi pealt on oluline kasvatada vahelduseks ka põldheina. Kas on oluline loomasööt või mullaviljakuse tõstmine? Heintaime kasvatamiseks valitakse sellised heintaime liigid, mis annavad kõige suurema ja väärtuslikuma heintaime saagi
välisküljel naised, lapsed sõid seistes laua ääres. [] Lauas istuti tõsiselt, tarbetut juttu ei aetud. Lauas istumise viisi, laua korrashoiu ja puhastamise kohta oli mitmeid nõudeid ja nende täitmata jätmise tagajärgede kohta hoiatusi. Näiteks ei tohtinud lauale tilgutada saab joodiku mehe või naise, süües ei võinud lugeda sooled lähevad sõlme. Oli keelatud söögilauas ringutada kõht hakkab valutama. [] Laud tuli pärast sööki koristada ja pühkisimiseks kasutati ainult valget linast või takust lappi. Kes pühkis lauda palja käega, paberiga, villase riide või õletuustiga, see tõi tülgi, nälgam vaesust ja muid hädasid kaela. Kes pühkis toiduraasukesi üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögi ajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. []
Keskpaleoliitikum u 150 00040 000 eKr. Keskpaleoliitikumis hakkas kliima muutuma seoses algava jäätumisega. Siiski jäi asustus edasi püsima ka külma vöötmesse, kohanedes vahendite abil, mis ta enesele lõi. Tähtsaimaks nendest oli tule kasutamine ja soojade elamute ning riiete kasutuselevõtmine. Varasemast rohkem on leitud tuleasemeid, oluline oli tule valvamine, murrangu tõi aga tuletegemise leiutamine sel perioodil. Külma eest hakati peavarju otsima koobastest, mida vallutati nii mõnigi kord kiskjatelt. Karm kliima vähendas koriluse osatähtsust ning selle asemel omandas esikoha suurulukite küttimine. Peeti ajujahti, kus loomad aeti auku või sohu. Sel ajal sai alguse liha kuivatamine, küpsetamine ja tuhas hautamine. Areng leidis aset ka inimese kujunemises. Üldiselt arvatakse, et Homo erectus arenes Homo sapiensiks, kuid seda üleminekut tõestavaid fossiilseid luuleide on vähe. Välja arvatud mõningane ajumahu suurenemine,
Paberipuidu tähtis et oleks palju tselluloosi ja vähe lingliini? sobib kuusk ja mänd, kui on palju vaiku ei sobi. Lehtpuudest sobib kask ja haab. Lülipuidised lehtpuud ei kõlba, sest lülipuit on alati ligliini rikkam ( nt tamm) Sissejuhatus toidutaimedele Mida arvestada söömisepuhul: Taim ei taha et teda süüakse. Taimedes on sagedamini vähem v rohkem tervist kahjustavaid aineid. Mürgid putukate vastu on enamasti nõrgatoimelised. Sellest toituda mitmekesiselt. Isegi lehmad karjamaal ei söö järjest, et ei saaks mingit mürgitust. Eestis arvestada et siinsed marjad on lindude toit. Toit mis mõeldud imetajatele on aafrikas, ahvidele. Kolmas grupp on mõeldud ehk sigadele. Marjade puhul 2 tüüpi marju: Marjad tervelt söömiseks võivad kiirendada seedimist et sa ei jõuaks neid ära seedida. Nende mürgisus avadub kõhulahtisusena. Mõned marjad ka nii,et alguses hea maitse aga aja pärast maitse muutub ebameeldivaks, et ei sööks põõsast tühjaks.
inimesi maeti asulatesse, arvatavasti tähtsamaid surnuid sängitati asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla. Lahkunutele pandi kaasa mõni noake, kõõvits, ehteid. · Nöörkeraamika kultuur: Levis Eestis u.3000. aasta paiku eKr. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamika kultuuri nimetusele. Tööriistad: venet ehk paati meenutavad kivikirveid lihviti väga hoolikalt ja neil olid sissepuuritud silmaaugud. Paikne eluviis, karjakasvatus, põlluharimine, elatustaseme ja rahvaarvu kasv. Tekkisid üksikpered. Matmiskombed: kalmistud rajati asulatest väljapoole veidi kõrgematele küngastele. Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendisse. 2. EESTI PRONKSAEG JA VANEM RAUAAEG · Pronksiaeg: u.1800-500 eKr. · Tööriistad: Pronks=vask+tina(sulam), metallist tööriistad olid tunduvalt parem kui kivist kiviaja tööriistad
1 Lääne- ja Põhja-Saaremaal leidusid ka elamuid, mille keskel asus roovialune kiviseinte, võlvlae, lahtise kolde ja enamasti laest lähtuvad korstnaga köök, kuhu avanes elutubasid kütva suitsuahju suu. Algselt oli roov tulekindel kate tuleaseme kohal. Mõnevõrra arenenum kuju sellest oli mantelkorsten. Leitakse, et rehielamu algvorm oli korstnata suitsutuba, sauna tüüpi elamu. Põhiline leivavili oli rukis ja see vajab meie kliimaoludes kõige enam kuivatamist. Rehe ja elutoa liitumist kinnitab ka selle rahvapärane nimetus rehetuba. Miks põhiliselt samakujuline rehi püsis põhja-, ida- ja lõunapoolsetel naaberrahvastel kindlalt elamust lahus, aga meil kujunes niisama kindlalt eluruumiks. Tänapäeval on kindel, et rehielamu kui suur hoone on kohapealse arengu tulemus. Leitakse, et rehealune sai alguse suitsutoa esikust (Lõuna-Eestis). Valdav rehielamu
Mägedes nt oli muidugi loomakasvatus põhiline. Põlluharimisel oli aga samuti loomulikult vaja loomi. Põhjas polnud tihti heinamaapuuduse tõttu võimalik ülal pidada palju loomi. Loomakasvatuse osakaal kasvas suuresti hiliskeskajal, mil liha roll toidusedelis muutus suuremaks. Ka lihttalupoeg sõi keskajal kindlasti rohkem liha kui 19. saj tööline. Tootlikust kasvatas suuresti kolmeväljasüsteemi kasutuselevõtt, st et põllupind jagati kolmeks osaks: talivili, suvevili, kesa. Kasutusel polnud nüüd seega mitte pool nagu kaheväljasüsteemi puhul vaid 2/3 põllupinnast. Esimesi märkusi sellest on 8. saj, laialdasem levik toimus aga 11. saj. Arvatakse, et peamiseks initsiaatoriks oli mõis, mis oli huvitatud suuremast sissetulekust. Kolme välja puhul ei saa talud ise otsustada, kuhu mida külvata. Kuna maad oli jagatud siiludeks, vajas selle harimine koostööd, mida alguses organiseeris mõis hiljem külanõukogu.
kaasalööjaid tänataks tänukirja või miks-mitte vahva vigur-leivaga. Usun, et Teil kõigil on küllaga toredaid mõtteid ja kogemusi meeldejäävaks leivanädala teostamiseks. Palju jõudu ja indu! Töövihiku koostaja: Meeri Talv 4 MEIE LEIVA AJALUGU 3000 2500 aastat tagasi Peamiseks kasutuses olevaks teraviljaks oli oder. Oli tuntud jahvatamine ehk terade peenendamine. Odraterad hõõruti algselt peeneks kividega või tambiti terad uhmris uhmrinuiaga suurmeiks (tangudeks). Odrajahu segati mitmete taimede puruga ning lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati tule paistel või kuuma tuha sees paistekakud. 2500 2000 aastat tagasi Sellesse ajajärku ulatub esimeste käsikivide tarvitamine. 1000 200 aastat tagasi Odra kõrval tuli kasutusele uus teravili rukis. Samuti jõudsid Eesti alale tähtsa
Peale selle kasutati okstega kuuselõhendikest valmistatud karuäket (kasutati just alemaadel). Toimus ka põlispõldude laienemine seda eriti metsa arvelt. Põlispõldude väetamiseks kasutati laudasõnnikut, tuhka ja rannikualadel meremuda (adrut). Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem, kehvematel aladel kaheväljasüsteem. (Võsamaadel tehti alet ja alates 15. sajandist kütist.) Viljadest kasvatati peamiselt talirukist, suviviljadest olid olulised(kasvatai vähem) oder, kaer ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naerist. (Naeris asendas keskajal kartulit, mis oli Euroopas veel tundmata. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega. Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja lauda- sõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes rohkesti lambaid, kitsi ja sigu
erinevad. Talurahva paiksus oli läbi sajandite siiski suhteline - nii poliitilised kui majanduslikud olud tingisid rahva ümberasumist. Alati on olnud avatumaid ja suletumaid piirkondi. Teistest liikuvamad olid randlased ning nende maailmapilt selletõttu ka avaram. Üldiselt liikusid mehed rohkem kui naised, eriti hooajatöödel. Varasemad leiud maaharimisest ja karjakasvatusest pärinevad 6.-8. saj. e.m.a. Saaremaalt Asvast. Määrava tähtsusega elatusharuks muutus maaviljelus meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samal ajal ilmus aleviljeluse kõrvale ka põlispõllundus. Alepõllu tegemiseks raiuti maha tükk metsa, puudel lasti umbes aasta kuivada ning siis need põletati. Mõne aasta pärast alepõld enam suuremat saaki ei andnud ja taas tuli teha uus põld
eepostega. Käis Ithaka saarel, otsis sealt Odysseuse paleed. Koha otsimiseks kasutas Homerose tekste ja kohalikke pärimusi. Otsides ja kaevates leidis ta ühest kohast 20 vaasi, mis olid täidetud tuhaga. Schliemanni arvates oli see inimesetuhk. Leidis samast ka ohvrinoa, savist jumalannakujukese ning loomaluid. Oma avastusest kirjutas ta, et on täiesti võimalik, et leitud tuhk kuulus Odysseusele, tema naisele ja järglastele. Midagi muud ta sealt ei leidnud, siirdus Troojat otsima. Otsides Troojat leidis eepostest teatud pidepunkte. Sobis Hissarliki küngas tänapäeva Türgis, mida Schliemann hakkas esimesena 1870.-ndatel tõsiselt kaevama. Kaevas ka Mükeenes ja Tirynsis. Rootslane Oscar Montelius (18431921) tüpoloogilise meetodi rajaja ja süstematiseerija. Enne teda spekuleeriti esemete olemuse ja kasutusviisi üle. Töötas välja tehnika esemete dateerimiseks. Üritas üksikesemeid võrreldes kindlaks teha nende arengu ajalugu. 1885
Rangide abil oli võimalik adra või vankri ette rakendada hobune. · raske ratasader (pööras künnikihi 180 kraadi, huumuserikas kiht vaheldus) Need tõstsid põllu viljakust. Endise kahe välja süsteemi asemel tuleb kasutusele kolme välja süsteem. 2 välja süsteem = 2 eri põldu, ühel pool teravili, teisel kesapõld ehk puhkav põld. 3 välja süsteem = sai kasutada 2/3 kogu maast: osadeks talivili (külvatakse sügisel, talvitub, uuel sügisel külvatakse), suvivili ja kesa (mida antud aastal ei kasutatud). Igal aastal nihkusid põlluliigid edasi. Selle arvelt suurenes külvipind. Linna kui käsitöö- ja kaubanduskeskuse teke. Varakeskajal olid linnad kui usukeskused või administratiivkeskused. Kõrgkeskajal omandas linn oma klassikalised funktsioonid. Linnade muutumine tähendas, et naturaalmajanduselt mindi üle rahamajandusele. Tekkisid tsentraliseeritud ehk tugeva kuningavõimuga riigid. Eelkõige Prantsusmaa ja Inglismaa näol
Algab varakult, seotud valitsejatega, kes tundsid huvi vanema ajaloo vastu. Nt Babüloonia kuningas Nabunaid üritas vanemat ajalugu uurida väljakaevamiste teel. Tema valitsusresidendist leiti kivi, mille ta oli lasknud välja kaevata. Teda nimetatakse maailma esimeseks arheoloogiks, kes üritas kaevamiste abil ajalugug uurida. Tšehhi apostlid Konstantinos ja Methodios käisid otsimas Rooma III paavst jäänuseid, kes maeti Krimmis maha. Konstantinos ja Methodios läksid seda otsima 9. saj, taevatähed näitasid neile õige koha kätte. Kui nad leidsid esimese luukillu, siis oli sel kohal eriline tunne ja lõhn, nagu nad oleksid taevas ja oma kehast lahkunud. Keskajal ei tunnetatud vanemat ajalugu, kui midagi leiti, pakuti nende kohta imelikke teooriaid. Nt kui leiti kiviaegseid kivikirveid, arvati, et need on piksenooled, vanu savinõusid valmistasid maa all elavad päkapikud. Renessansi ajal tekkis suur huvi antiigi vastu ja hakati välja kaevama antiigi muistiseid
Eesti Keskaeg 1. Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet "keskaeg" kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus "Eesti" ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) "Germanias" mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. "Eesti" nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland'ist ja eistr'idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati "Eestimaaks" kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis. Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20. sajandi viimastest kümnenditest on eelistatud rääkida euroopa eksapnsioonist ja läänemere piirkonna euroopastumisest. Katoliiklik Euroopa kujunes välja 11.-13. sajandil jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. Te
alasid. · Tehnika areng on aeglane, kuigi mingid uuendused tulevad. Võetkase kasutusele raske ratasader. Leiutatakse rangid (hobuse tööriista ette rakendamiseks) ja rauad hobuste jaoks. Nende kasutusele võtmine tähendas seda, et hobune hakkas muutuma ka tööloomaks (varem oli härg). Selle tõttu tööjõudlus kasvas 2-3 korda. · Kaheväljasüsteem taandub ja võidu saavutab kolmeväljasüsteem (suvivili (nisu, oder, kaer), talivili (rukkis), kesa vaheldub iga aasta). · Toimub üleminek raharendile. Naturaalmajanduse asemel tekib rahamajandus. · Hakkavad tekkima linnad. · Tekivad tugeva keskvõimuga ehk tsentraliseeritud riigid. Peamised sellised riigid on Inglismaa ja Prantsusmaa. Tugeva keskvõimuga riikides tekivad ka seisuste esinduskogud ehk omalaadsed parlamendid. Valitsejad peavad nendega arvestama. 12. RIIGI ARENGUJÄRGUD
Antropogenees Inimese kujunemislugu. Käsitletakse erinevalt: teoloogiline e. usuline (inimene on loodud jumala poolt), evolutsiooniline. Uurivad: 1) Arheoloogia 2) Paleoantropoloogia (inimese kui ka inimese eellase luustikke) 3) Geneetika Australapithecus africanus (lad. k.) lõunaahvlane. 5-4,4 mln aastat tagasi. Kõndis kahel jalal, sest toimus kliimamuutus. Luid on leitud ainult Aafrikast. Homo habilis e. osav inimene. 2,5 mln aastat tagasi. Veeristööriistad terava otsaga kivi. Toitumine: korilus ja surnud loomad (toorelt). Ainult Aafrikas. Homo erectus e. sirge inimene. 2-1,8 mln aastat tagasi. Pihukirved. Luid on leitud lisaks Aafrikale ka Aasiast ja Euroopast. Toimus väljaränne (kümnete põlvkondade jooksul). Olid olemas rõivad (loomanahk). Koopaid ja hütte/onne kasutati elamutena. Tuli. Kujunesid välja erinevad inimese alaliigid (nt Euroopa homo erectus oli Heidelbergi inimene). Homo sapiens neanderthalensis e. nean
hakkasid neid meelitama. Koer kodunes arvatavasti samamoodi. Arvatakse, et inimene ei kodustand kassi vaid kass hoopis inimese. Kassi kodustamine toimus lähisidas. Kass kodustus maaviljelemise algusega. Inimesed hakkasid vilja hoiustama, kaevati selleks auke, tehti puunõusid. Rotid ja hiired tulid vilja juurde ja paljunesid. Kassid tulid hiiri ja rotte püüdma. Vaadati, et on kasulikud loomad ja jäeti enda juurde elama. Lähisidast levib maaviljelus läbi Kreeka ja Balkani ka mujale Euroopasse. Euroopasse levib see umbes 7k eKr. Levimiseks oli kaks võimalust. Üks on deemiline difusioon ja teine kultuuriline difusioon. Deemiline difusioon tähendab, et põllukasvatajad rändavad edasi kaugemale ja nii levib teistelegi. Kultuurilisega aga naabrid näevad, et teised, kes kasvatavad vilja elavad paremini, ja tahavad ka paremini elada. Alguses levis deemiliselt, Kesk-Euroopast alates aga algas kultuuriline levik. 2005
jätkus kiviajaga võrreldav elukorraldus. Peamised pronksriistad olid kirved ja noad, neid muretseti naabritega kaupu vahetades. Tuntavad muudatused leidsid aset ca 900-700a eKr. Siis hakati Eesti aladel asulaid kindlustama paekivist laotud tara ja palkidest kaitseseintega. Tuntuima leiukoha, Asva (Saaremaal) järgi nim seda kultuuri Asva kultuuriks. Asulate kindlustamine viitab teatud väärtuste (toidutagavarad, pronks) tekkimisele ja nende kaitsmise vajadusele. Peamiseks elatusalaks kujunes karjakasvatus, mõnevõrra vähem tähtis oli veel maaviljelus. Olid tekkinud esimesed põllulapid, mida hariti kõpla või küünega (kuusetüve tükk, millele oks külge jäetud). Vähenema hakkas, kuid siiski jäi veel oluliseks, küttimise ja kalapüügi tähtsus toidulauale. Pronksiaja lõpul pronksesemete leidude hulk suureneb, mis viitab arenevale kaubavahetusele naabritega (Kesk- Rootsi, Edela-Soome) Umbes 500 a eKr jõudsid Eesti aladele esimesed raudesemed (vanimad leiud on mõõk, nuga ja naaskel
KÕIK OLULINE TERVISLIKUST TOITUMISEST E-AINED TOIDUS Üha rohkem eestlasi on hakanud hoolima oma tervisest, hinnates sealjuures kvaliteetset ja puhast toitu. Tehes valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke E-aineid. Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast, milles paratamatult leidub E-aineid. Alljärgnevalt leiad vastused küsimustele - millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima peaks. Kui valmistoitude pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks tavapärastele toiduainetele sisaldub enamuses neist ka mingi võõrapärase nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga. E ja numbrikoodiga tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või naatriumglutamaat). Toidu lisaainei
Makrotoitained on valgud, rasvad, süsivesikud ja vesi. Need on vajalikud organismis energia tootmiseks ja kasvuks. Süsivesikud. Organism vajab süsivesikuid energia tootmiseks. Süsivesikurikkad toiduained on: suhkur ja tehislikud magusained; mesi, siirup; jahud, tangained; kuivatatud puuviljad; leiva- ja saiatooted; värsked marjad ja puuviljad; kartul, till, peet, hernes ja porgand; piim ja piimatooted; sulatatud juustud. Täiskasvanud inimesel soovitatakse tarbida 300-400 g süsivesikuid päevas. Võimalikult palju soovitatakse süüa toorelt puu- ja köögivilju. Ka täisteratooted 28 on kasulikud. ____________________________________________________________ KORDAMISEKS 1. Millistest toiduainetest saame süsivesikuid? 2
annaabi.ee 
