Ütleb, et kuigi voorus on mingis mõttes keskmine, ei tähenda see, et tunded peavad alati olema tasakaalustatud. On olukordi, kus tuleb tunded (viha, kirg jne) välja näidata. Olukorra tõsidus määrab ära vooruse. Voorused, mille jaoks on vaja tahet, ei ole sünnipärased, need saadakse elu jooksul. On olemas võime olla vooruslik. Inimene muutub selleks siis, kui ta on harjunud olema vooruslik. Lapsepõlves tuleb omandada õiged voorused. Hiljem kasvades tuleb omandada praktiline tarkus e. phroenesis. Hiljem omandame tarkuse, miks me teeme asju, mida teeme lapsepõlves. Vooruse täiuslikuks väljaarendamiseks ei piisa harjumustest, vaid vaja on ka arutlusvõime ja emotsioonide täiustamist. Küsib: miks on vooruseid üldse vaja? Mis on kõrgeim hüve, mille poole inimene liigub? Õnn. Lõpp-eesmärgiks on õnn, erinevus on selles, mida peetakse õnneks. Ütleb, et õnn on
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline. Mistõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui tema kaasaegsed on seda üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda
Normatiivse eetika keskne küsimus – mis on käitumise moraalse väärtuse juures tähtsam, kas teo enese seesmine väärtus või teo tagajärg? 3 liiki normatiivseid moraaliteooriaid: • teleoloogilised • deontoloogilised • voorusteooria I Teleoloogiline eetika ehk tagajärje eetika Eetikateooriad, mille järgi teevad käitumise heaks või halvaks käitumise tagajärjed. Vaatleb eetiliste küsimuste puhul eelkõige tegusid ja nende tagajärgi (nt utilitarism, konsekventsialism) Näit. hindaks teleoloog käitumise õigsust või väärust (valetamine...) selle järgi, mis see endaga kaasa toob. Teleoloogi jaoks pole olemas teo sisemist väärtust. Valetamise puhul on halb valetamise tagajärg. Kui vale teeb kasvõi natuke head, kui tõerääkimine, siis on kohustus valetada. II Deontoloogiline eetika ehk kohuse-eetika Käitumise moraalne väärtus asub neis tegudes enestes
Võimalik periodiseering: -Antiikaeg etc. Euroopa ideede ajaloo arengujooni Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II
Platon, Moore, Barth, Utilitarism- J. S Mill, Psühholoogiline egoism- Brunner, J. Kant Benthon Nietzsche, Machiavelli Pragmatism- Dewey Kultuuriline relativism- Sumner Eksistentsialism- Sartre, Kirkekaard, Freud Vooruste eetika- Aristoteles, Aquino Thomas Nimetus Rajaja/ Sisu tuntuim(ad) Kultuuriline Erinevatel kultuuridel on erinev eetika. Eetika on relativism revolutsiooniline kõrvalprodukt, mis sõltub inimvajadustest ja sotsiaaltingimustest. Universaalset ,,peaks" pole olemas.
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
positsiooni ühiskonnas. Moraaliprintsiipidega hindame, kuidas meie tegevusel läheb. VAHETUND! Jee .. vahetund sai läbi. Moraaliprintsiipide tunnused: PRESKRIPTIIVSUS oma olemuselt etteütlejad kirjutajad, mida tegema peab IMPERAKTIIV käsud, mida teha ja mitte. Nt. Ära tapa! Kuula sõna! UNIVERSALISEERITAVUS moraaliprintsiipe peab saama rakendada kõigile, kes on sarnases situatsioonis. Kui pean mingit tegu heaks, siis pean pidama seda heaks ka siis, kui teised seda teevad. Enda puhul liberaalsed, teiste suhtes konservatiivsed. ÜLIMUSLIKKUS õiguslike printsiipide suhtes AVALIKKUS moraali printsiibid peavad olema tehtud avalikuks, et nad saaks juhtide kõikide inimeste tegevust, et nende algusel saaks hinnata tegusid. Nt. tubli inimene saab kiita RAKENDATAVUS peavad olema jukohased, reaalselt täidetavad, ei tohi olla otseses vastuolus inimloomusega. Nt
oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika, majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta. Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat. 3 1 ELULUGU Platon (427 - 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast. Platon oli kasvanud mugavuses ja rikkuses. Ta oli kaunis ja tugev noormees, oli silma paistnud sõdurina ja kaks korda võitnud auhinna Istmose mängudel (Olümpia mängudega sarnastel ülekreekalistel võistlusmängudel muistses Kreekas), mida peeti iga kahe aasta tagant Istmosel Korintose maakitsusel. (2 lk 34) Kahekümneaastase noormehena tutvus Platon Sokratesega ja jäi tema õpilaseks kuni õpetaja surmani. Platoni kohtumine Sokratesega oli pöördepunktiks ta elus. Kui Sokrates suri, oli
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: filosoofide valitsuse ideaal (monarhia või aristokraatia); filosoofid näevad asjade tõelist olemust (koopamüüt); kaks võimalust: filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks; türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest 2 Aristoteles: head vormid: monarhia (üks valitseja), aristokraatia (vähesed), politeia
3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid
Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne 2) legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument: kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad; ajalooline argument: kunigad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad) Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist ,,demokraatiat" ei eksisteeri. Kattevari. 2) Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). ,,Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Filosoofid omavad tõelist ,,teadmist", näevad asjade olemust, teised näevad vaid varje (,,koopamüüt"). 2 teed: 1) filosoofid haaravad võimu 2) kuningas hakkab filosoofiks 2
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või pakuvad mingi alternatiivse vaate inimese kui ühiskondliku olendi mõistmisel.
silmapaistvatel ametisaavutustel. 9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige tunnetus, sellest, mis on hüve, õiged hüved on seesmised, loomupoolest head, mis ei olene sellest, kuidas neid kasutatakse (õiglus, julgus, mõõdukus)
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
filosoofia õigupoolest on. Aga sellest, kuidas filosoofiat mõistetakse ja käsitletakse, sõltuvad paljude teiste filosoofiliste küsimuste vastused. Enamgi veel, sellest sõltuvad ka probleemide nägemise ja seadmise viisid ning nende lahendamise teed. Poliitikafilosoofia on üks filosoofia haru. Mis on filosoofia? Sellele loomulikule küsimusele ei ole tänapäevani üldtunnustatud ja üldiselt omaksvõetud vastust. Filosoofia (e.k tarkuse armastus) on loomult pluralistlik, ta ,,elab" erinevate filosoofiavoolude mitmekesisusena, nende intellektuaalse konkurentsi ja vastastikuste täiendamistega. Erinevates vooludes võidakse samadele küsimustele täiesti korrektselt anda erinevaid vastuseid. Sisult samalaadsed küsimused võidakse erinevates filosoofiasüsteemides sõnastada sootuks erinevas mõistelises ja keelelises rüüs. Üsna tavaline on olukord, kus erinevates filosoofiavooludes hoopiski puuduvad ühised mõtetomavad
sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6. Soti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas). * Sõprus on privaatsfääri suhe. * Ühiskond (majandus) toetub omakasule. * Riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele. ARMASTUS 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis): * Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil. Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega
Õnn Koos Platoniga leiavad, et õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne. Õnne tingimus on voorus (aga kas piisav?). Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Riigimehe elu: poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, aga mitte oma eluks. Oma voorusi rakendab ta ebatäiuslikes olukordades (sõda nt). Filosoofi elu (eelistatuim): filosoof praktiseerib tarkuse voorust. Selle saavutanu, mõtiskleb maailma üle oma valguses. Jumalasarnane elu. Poliitika eesmärgiks (nagu inimeselgi) on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Seega parim riigikord selline, mis tagab inimesele õnnelikema elu. Selline näiteks riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas või siis suure keskklassiga riik. Riigist ja valitsemisest Polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
2. Konventsionaalne relativism (konventsionalism, kultuurirelativism). Märkus: Pojman kasutab mõistet `kultuurirelativism' deskriptiivse, mitte metaeetilise seisukoha tähenduses. Relativismi ideesse kätketud väited · Moraalinormid varieeruvad kultuuriti suuresti. · Moraalis ei leidu objektiivset tõde. Õige ja vale kajastab lihtsalt kellegi arvamust. Moraal sõltub kultuurist. · Me ei peaks kritiseerima teisi kultuure ega pidama enda oma ainuõigeks. Deskriptiivne tees Erinevad kultuurid (inimesed) järgivad erinevaid norme. Mida peetakse moraalselt õigeks/vääraks, varieerub ühiskonnati/inimeseti. Pojmanil: kultuurilise mitmekesisuse tees. Metaeetiline tees kõigile kultuuridele (inimestele) kehtivat moraalistandardit ei ole olemas. Moraal on kultuuri produkt. Pojmanil: sõltuvuse tees. Normatiivne tees · Kultuuriline mitmekesisus on hea. Teiste kultuuride tavasid tuleb austada.
õnnelikkuseks või õnneks peetakse aga seda, kui keegi elab hästi või end ka hästi tunneb. Õnnelikuks saab ainult oma isiklikke omadusi arendades. Ta kutsus neid omadusi voorusteks ja seletas neid kui kompromisse ehk "kuldse kesktee" leidmist kahe halva äärmuse vahel. Vooruseetika ütleb, et tähtis pole mitte ainult teha õigeid asju, vaid ka omada õigeid dispositsioone, motiive ja emotsioone. Aristotelese järgi on voorused need iseloomuomadused, mis avalduvad seadumuslikus toimimises ja mida inimestel on hea omada( mis aitavad elada head elu). Hästi elades me omandame head kombed, need ongi voorused. Vooruslik elu koosneb järgnevatest määravatest kõlbelistest omadustest: julgus, mõõdukus, suurepärasus, uhkus, hea tuju, sõbralikkus, tõearmastus, teravmeelsus, häbitunne ja õiglus. Inimesed omandavad voorused teisi vaadeldes ja neid jäljendades. Tegu on hea, kui see on mõistlik
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 9. teema: Platoni poliitiline õpetus. Küsimusepüstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja käsitleb küsimust, millised on need printsiibid, millele toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi.
Ta ütleb, et siin kehtib "tugeva metslooma" võim, kus valitsemine on selleks ettevalmistust mitteomava arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju andetuid ja võimuahneid. Platonile on vastuvõtmatu ka timukraatia, kus kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja seisusest. Ka ei meeldinud talle oligarhia, kus võimule saadi pärilike õiguste alusel või majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi väärtusi. Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning vääritumaks riigivormiks, kuna võimul on tavaliselt vähearukas, võimuahne ja piiramatu omavoliga valitseja. Oma "Politeia "arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale demokraatiale. Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada
Kordamisküsimused Eetika aluste eksamiks! 1. Mis on moraal? Mis on eetika? Eetika objekt. Moraal osutab inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele, mis kajastavad väärtusi ja tõekspidamisi.(seda nim mõnikord positiivseks moraaliks ehk kirjeldavaks moraaliks). Moraalifilosoofia on filosoofiline ja teoreetiline mõtisklus moraali üle.süstemaatiline püüe mõista moraalimõisteid ning õigustada moraaliprintsiipe-ja teooriaid. Uurib nt millised väärtused ja voorused on olulised, et elada rahuldustpakkuvat elu ühiskonnas. Moraalifilosoofia ülesandeks on formuleerida ja kaitsta neid käitumisprintsiipe ja väärtusi, mis juhivad inimeste tegevust ja loovad häid karaktereid. uurida moraaliprintsiipide vahekorda. Moraaliprintsiibid võivad sattuda omavahel vastuollu (Pea oma lubadust! Aita hädasolijat!) Moraal aitab korras hoida ühiskondlikku masinavärki, sest inimene elab oma elu teiste inimeste seas ja moraal juhib vastastikuseid suhteid.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
