Kloostrid ja kloostrielu (0)

Riho  Sagor
Sten  Mägi
10.l
Kloostrid  ja  kloostrielu
Kloostrid
Kirik  õpetas, et kõige kindlam  tee taevariiki pääsemiseks on loobumine ilmalikust 
elust, erakuna lihasuretamisele pühendumine ja jumalast mõtisklemine.
Lääne-Euroopas Kogunesid erakud aga suletud vennaskondadega ühte. Nii tekkisid 
välismaailmast eraldatud “suletud kohad” (ladina keeles claustrum), mida hakati 
nimetama kloostriteks.
Kloostrid
Esimesed kloostrid tekkisid IV sajandil Egiptuses ja sealt levis kloostrite asutamine 
nii Bütsantsi kui Lääne-Euroopasse.
Kloostritesse  astumine
Kes soovis astuda kloostrisse , pidi läbi tegema umbes pool aastat kestva katseaja, 
mille vältel võis  uustulnuk  ehk nooviits loobuda oma kavatsustest ja tagasi pöörduda 
ilmalikku ellu.
Noviitsiaja läbiteinu pügati kas mungaks või – naiste puhul – nunnaks.Nüüdsest 
peale ei olnud tal enam tagasiteed kloostrist, kuhu ta jäi oma elupäevade lõpuni.
Mungad  ja  nunnad
Munkadelt ja nunnadelt nõuti täielikku 
kuulekust kloostrit juhtivale abtile või 
abtissile. 
Mungal ei tohtinud olla kukrut ega raha, oma 
raamatut või isegi mõnda muud eset. Kõik 
mida ta kasutas oli kloostri oma.
Kloostri juhtkond
Kloostri juhtkond nõudis, et mungad ja nunnad suretaksid oma tõrgest liha 
sagedase palvetamise ja paastumisega, karmi töö ja vähese magamisega.
Kloostri eeskirjad
Kloostri eeskirjade vastu eksinuile määrati kas väike või suur karistus.
Antud kloostris oli see kas 36 või 300 piitsahoopi või okasvöö kandmine paljal ihul. 
Mõnikord võtsid eritit vagad mungad endale vabatahtlikult täiendavaid karistusi
Paastumine põhjustas tervisehäireid
Kloostrites ei pööratud kuigi palju tähelepanu hügieenile, mis soodustas 
nakkushaiguste levimist .
Esines juhtumeid, kus pikaajalise paastumise tagajärjel tabasid munki või nunnasid 
massiliselt vaimsed häired.
Kloostri põhikiri
Kloostri põhikirja kohaselt pidid mungad abistama vaeseid ja haigeid, tegelema 
aiatööga ja kirjutama ümber käsikirju kloostri skriptoorjumis.
Hiline rooma keisririigi aeg
Hilise Rooma keisririigi ajal elasid arvukad mungad ja nunnad kas eremiitidena või 
kogukondadena kloostrites. Nende soov oli järgida Kristuse vaesust , tema kuulekust 
Jumalale ja tema pühendumust kõikidele inimestele. Kloostrite sisekorraldus oli 
väga erinev: osa kogukondi on pühendunud palvustele, teised tegelevad haigete ja 
vaeste abistamisega,  misjoni - või haridustööga. Kuigi oli püütud kloostrielu 
ühtsustada, polnud Rooma riigi koostatud reeglitest üldist tunnustund võitnud üksi. 
Ühtsust tõid püha Benetictuse mungaelu eeskirjad.
Püha Benedictus  
Püha Benedictuse eeskirjad said väga populaarseks aastatel 550-1150. Reeglite 
järgi oli  munga  elus kindel rutiin,  alandlikkus ja distsipliin. Lahti tuli öelda kõigest 
isiklikust, lihasuretamist peeti uhkeldavaks, päev veedeti palvetades.  Lugedes  ja 
füüsilist tööd tehes. Tähtis oli kuulekus abtile.  Benediktiini ordu rõivastuseks oli must 
kuub, mille tõttu benediktiini munki ka mustadeks munkadeks kutsuti. Rüül kanti 
vööd, mille otsa lisati tükk kangast või nahka, Benedictuse eeskirjades kirjeldatud 
kui roosk. Enamik religioosseid eeskirju rajaneb Benedictuse eeskirjadele. 
Cluny  ordu liikmed
Ühed rangeimad Benedictuse reeglitest kinnipidajad olid Cluny ordu liikmed. Nad 
olid rangelt vastu vaimulike abieludele ja  seisid vastu kirikuametite müümisele. 
Cluny ordu oli ka üks suurimaid, omades palju tütarkloostreid. Seal, kus kloostril olid 
suured maavaldused, tegid enamus rasket tööd ära ilmikvennad. Cluny ordu pidas 
ka orje. Nende ideed levisid Lääne-Euroopas laialdaselt ja kui  paavstid hakkasid 
vabanema ilmaliku võimu alla, toetuti just Cluny ordu seisukohtadele. 12. sajandil 
suurenes inimeste hirm oma hingeõnnistuse pärast ja arvamus, et benediktiini ordu 
rangus  ei luba täielikult jumala teenimisele pühenduda. See sundis looma uusi 
ordusid.
Kerjusmungad
Kerjusmungad elasid erinevalt teistest munkadest ilmaliku elu keskel. Kogu oma 
toidu pidid nad kerjama ja jalanõusid nad ei kandnud. Tegutsedes linna keskel 
kuulutasid nad jumalasõna ja kutsusid rahvast üles patukahetsusele. 
Keskaja  klooster
Keskajal oli klooster  paljudele  ainus valik rüütliks olemise kõrval, tihti panid 
vanemad oma lapsed varakult kloostrisse ja klooster usuti  olema kindel pääs 
paradiisi.
Kokkuvõte
. Isiklikust vaatepunktist leian, et oma tõenäoliselt ainukest elu ei tasu raisata 
vabatahtlikule kitsikusele ja raskusele, kuid arvestades tolleaegseid arusaamu elust, 
oli klooster turvaline ja end ära tasuv koht, kus olla.
Kasutatud kirjandus
H.Palamets “Keskaja kultuurist ja olustikust”
Tallinn Valgus, 1982 Lk, 36-43.
Mait Kõiv, Mati Laur ,,Inimene, ühiskond, kultuur’  II osa
John Bowkler ,,Maailma usundid’’
Dorling Kindersley ,, Illustreeritud  lasteentsüklopeedia’’
http://et.wikipedia.org/wiki/Munklus
TÄNAN
KUULAMAST!

Document Outline

• Slide 1
• Kloostrid
• Kloostrid
• Slide 4
• Kloostritesse astumine
• Mungad ja nunnad
• Slide 7
• Kloostri juhtkond
• Kloostri eeskirjad
• Paastumine põhjustas tervisehäireid
• Kloostri põhikiri
• Hiline rooma keisririigi aeg
• Püha Benedictus 
• Slide 14
• Cluny ordu liikmed
• Kerjusmungad
• Keskaja klooster
• Kokkuvõte
• Kasutatud kirjandus
• Slide 20