Nimi : Eriala, kursus: Kuupäev: Aruanne Mikroobide määramine jõue- ja kraanivees Töö käik: Võeti 4 Petri tassi ja 4 katseklassi jõeveega. Pipetiga lisati katseklaasi 1ml jõevett ja segastati Vortex mikseriga, saadati 10-1 lahust ja valati Petri tassi. Esimest katseklaasist 1 ml 10-1 pandi teise katseklaasi, siis võeti 1 ml 10-2 valati kolmasse, segastati ja valati 1 ml 10-3 lahust, segastati ja valati 1 ml 10-4 Petri tassi. Steriliseeriti söötme kolvi leeklambil. Valati kahte Petri tassi sisse Coli-laadse söötme. Bakterite üldarvu määratatakse kolmandas ja neljandas Petri tassis
1. Esimese rühma katioonide tõestusreaktsioonid. Viia läbi kõik esimese rühma katioonide tõestusreaktsioonid. Selleks võtta pestud ja destilleeritud veega loputatud katseklaasi puhta pipetiga või pipetiga, mis on selle lahuse jaoks ette nähtud, mõned tilgad vastavat katiooni sisaldavat lahust (aniooniks nitraatioon) ning lisada mõned tilgad tõestusreaktiivi. 1.1 Pb2+ -ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl -ioonidega Pb2+ + 2Cl- PbCl2 Moodustub valge sade, mis lahustub soojas vees. b) I -ioonidega Pb2+ 2I- PbI2 Tekib kollane PbI2 sade. Sade lahustatakse vesivannil etaanhappega hapestatud vees, jahutada kraanivee all. Aeglasel jahtumisel eraldub PbI 2 sade uuesti kuldsete
2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Töövahendid ja mõõteseadmed : 2 koonilist kolvi (250 cm3), 2 püretti (25 cm3), pipett (10 cm3). Kemikaalid : NaOH 1. teadaoleva molaasusega (0,1000 M) ja 2. Segul mille molaarsus tuleb leida, HCl molaarsus tuleb leida, indikaatorid - feoolftaleiin ja metüülpunane. 3. Töö käik. A) Pesin töövahendid destileeritud veega. Pipeti loputasin läbi soolhappelahusega. Mõõdan pipetiga 10 cm3 HCl ja tühjendasin pipeti ühte koonilisse kolbi. Lisan kolbi 3-4 tilka fenoolftaleiini. Valan NaOH püretti täis kuni 0-jooneni. Hakkan vaikselt lisama NaOH-d kolbi nii kaua kuni segu muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks, sel juhul on hape neutraliseeritud. Loen büretilt palju leelist lisasin. Puhastan kolvi destileeritud veega. Kordan kastset nii kaua kuni tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse vahe ei ületa 0,1 cm3 ( vähemalt 3 korda)
kahemolaarset vesinikkloriidhappe lahust. Segasin klaaspulgaga ning sadestusid pliikloriid, hõbekloriid ja elavhõbe(I)kloriid (peeneteraline valge sade põhjas). Tsentrifuugisin sademe ning kontrollisin sadestumise täielikkust mõne tilga 2M HCl lisamisega. Ilmes, et sadestumine siiski polnud täielik ning lisasin veel mõne tilga HCl ja kordasin tsentrifuugimist uuesti. Pipeteerisin tsentrifugaadi teise katseklaasi ja hoidusin sadet pipetiga kaasa võtmast. Kuna oli teada, et tsentrifugaadis teiste rühmade katioone pole, valasin selle lihtsalt kraanikaussi. Valmistasin pesuvee (10 ml dest. vett + 3 tilka konts. HCl) ning lisasin seda sademele ca 1,5 ml . Segasin ja tsentrifuugisin uuesti. Kui lahuses teiste rühmade katioone pole, piisab ühekordsest pesemisest, muidu pestakse kolm korda. Pesemine on vajalik lahusesse jäänud anioonide ja järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Kui järgnevate
2. Lisasin tilkhaaval 2M HCl lahust ja segasin ettevaatlikult klaaspulgaga. 3. Tekkinud PbCl2, AgCl ja Hg2Cl2 (valge sade põhjas) sade tsentrifuugisin ja kontrollisin peale tsentrifuugimist sadestumise täielikkust mõne tilga 2M HCl lisamisega. 4. Kui seejuures tekib hägu, pole sadenemine olnud täielik ja lisatakse veel mõned tilgad HCl, segatakse, tsentrifuugitakse, mida mina tegingi. 5. Edasi võtsin tsentrifugaat pipetiga sademe pealt ettevaatlikult ära. 6. Tsentrifugaat valasin kraanikaussi (teiste rühmade katioone ei olnud). 7. Kloriidide sadet pesin külma soolhappelise veega (pesuvee valmistamiseks lisatakse 10 ml destilleeritud veele 3-4 tilka konts. HCl) 8. Pesemiseks lisasin sademele 1-2 ml pesuvett, segasin ja tsentrifuugisin. Kui lahuses teiste rühmade katioone pole, piisab ühekordsest pesemisest, muidu pestakse kolm korda.
2. lisatakse tilkhaaval 2M HCl lahust ja segatakse ettevaatlikult klaaspulgaga. 3. Tekkinud PbCl2, AgCl ja Hg2Cl2 sade tsentrifuugitakse ja tsentrifugaadist kontrollitakse peale tsentrifuugimist sadestumise täielikkust mõne tilga 2M HCl lisamisega. 4. Kui seejuures tekib hägu, pole sadenemine olnud täielik ja lisatakse veel mõned tilgad HCl, segatakse, tsentrifuugitakse. 5. Võetakse tsentrifugaat pipetiga sademe pealt ettevaatlikult ära. 6. Tsentrifugaat hoitakse alles edasiseks. 7. Kloriidide sadet pestakse külma soolhappelise veega 2M HCl-i lisamisel saadud lahuselete tekkis valge hägu ning sade. Pb2+ + 2Cl PbCl2 Ag+ + Cl AgCl Hg22+ + 2Cl Hg2Cl2 Miks on vajalik järgnevate rühmade katioonide väljapesemine sademest? Pesemine on vajalik lahusesse jäänud anioonide ja järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Miks tuleb pesta külma soolhappelise veega?
väärtusega 4,8. Sulgen katseklaasi korgiga ja panen katseklaasi 5-10 minutiks vesitermostaati umbes 30 0C juurde soojenema. o Pipeteerin kolme 250ml koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. o Kui substraat on teermostaadis saavutanud temperatuuri 30 0C, lisan sellele 1ml uuritavat invertaasi töölahust ja loksutan. o 42 sekundit pärast reaktsioonisegu loksutamist võtan sellest kuiva pipetiga 1ml lahust ja viin ühte komplekslahusega kolbi, see on 0-proov. Asetan katseklaasi tagasi termostaati. o 10min pärast ensüümireaktsiooni algust võtan sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja viin selle teise koonilisse kolbi komplekslahusesse. o 20min pärast ensüümireaktsiooni algust võtan sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja viin selle kolmandasse koonilisse kolbi komplekslahusesse.
koonilisse kolbi. Määrata pehmendatud vee üldkaredus ja hinnata filtri efektiivsust. Selleks : 1. pipeteerida 100 cm3 pehmendatud vett puhtasse koonilisse kolbi (NB! Eelnevalt loputada pipett paar korda vähese koguse pehmendatud veega), lisada ~5 cm3 puhverlahust ja väike kogus indikaatorit ET-00. 2. Seada töökorda bürett lahjema, 0,005 M triloon-B lahusega ning tiitrida nagu punktis 3 sinise värvuseni. 4. Katseandmed. 1) pipetiga mõõdetud H2O ruumala 100 cm3 HCl molaarsus 0,1 mol/dm3 Püretist mõõdetud HCl ruumala 1. 2,5 cm3 2. 2,6 cm3 HCl aritmeetiline keskmine 2,55 cm3 Puhverlahuse ruumala ~5 cm3 2) Pipetiga mõõdetud H2O ruumala 100 cm3 Triloon-B molaarsus 0,025 mol/dm3 Püretist mõõdetud Triloon-B ruumala 1. 6,7 cm3 2. 6,6 cm3 3
atsetaatpuhvris), katseklaas varustada korgiga, asetada 5-10 minutiks vesitermostaati 30C juurde soojenema. · Kolme koonilisse kolbi pipeteerida 10 ml komplekslahust. · Kui substraat on termostaadis saavutanud vajaliku temperatuuri (30C), lisada sellele 1 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutada ning asetada tagasi termostaati. Fikseerida ensüümireaktsiooni aeg! · Kohe pärast läbiloksutamist võtta reaktsioonisegust kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viia ühte kolbidest, kus on komplekslahus. See on 0-proov ning proovi võtmine peab toimuma võimalikult kiiresti. · 10 minutit pärast ensüümireaktsiooni algust võtta sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viia 2. kolbi. · 20 minutit pärast ensüümireaktsiooni algust võtta sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viia 3. kolbi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine
Aruanne Vee mikroobide määramine jõe- ja kraaniveest Töökäik: Võeti 4 Petri tassi ja 4 katseklassi jõeveega. Pipetiga lisati katseklaasi 1ml jõevett ja segastati Vortex mikseriga, saadati 10-1 lahust ja valati Petri tassi. Esimest katseklaasist 1 ml 10-1 pandi teise katseklaasi, siis võeti 1 ml 10 -2 valati kolmasse, segastati ja valati 1 ml 10 -3 lahust, segastati ja valati 1 ml 10 -4 Petri tassi. Steriliseeriti söötme kolvi leeklambil. Valati kahte Petri tassi sisse Coli-laadse söötme. Bakterite üldarvu määratatakse kolmandas ja neljandas Petri tassis. Võeti steriliseeritud
Mikroobide määramine jõe- ja kraaniveest Töö käik Nelja Petri tassi lisatakse lahjendused jõeveest. Esimese lahjenduse saamiseks võeti pipetiga 1 ml jõevett ning lisatakse katseklaasi, kus on eelnevalt juba füsioloogiline lahus. Saadud lahus segatakse Vortex mikseriga – saadakse lahus lahjendusega 10 -1. Puhta pipetiga viidakse katseklaasist 1 ml 10-1 lahust Petri tassile. Teise lahjenduse saamiseks viidakse 1 ml lahust esimesest katseklaasist teise katseklaasi, millele järgneb lahuse segamine. Tulemuseks saadakse lahjendusega 10 -2 lahus, kust võetakse 1 ml seda lahust Petri tassile. Järgnevate lahjendustega toimitakse samamoodi. Peale lahjenduste viimist Petri tassidele, valatakse kahte neist (10-2, 10-3) mikroobide üldarvu ning ülejäänud kahte (10-1, 10-2) kolilaadsete bakterite söödet
Tsentrifuugiklaasi võetsin 1-1,5 ml esimese rühma katioonide lahust, lisasin tilkhaaval 2M HCl lahust ja segasin ettevaatlikult klaaspulgaga. Tekkinud PbCl2, AgCl ja Hg2Cl2 sade tsentrifuugisin ja tsentrifugaadist kontrollisin peale tsentrifuugimist sadestumise täielikkust mõne tilga 2M HCl lisamisega. Tekkis hägu, seega polnud sadenemine täielik. Lisasin veel mõned tilgad HCl, segasin, tsentrifuugisin. Sadestumine oli täielik, seega võtsin tsentrifugaadi pipetiga sademe pealt ettevaatlikult ära. Kloriidide sadet pesin külma soolhappelise veega (pesuvee valmistamiseks lisasin 10 ml destilleeritud veele 3-4 tilka konts. HCl). Pesemiseks lisasin sademele 1-2 ml pesuvett, segasin ja tsentrifuugisin. Pesemine on vajalik lahusesse jäänud anioonide ja järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Pesuveele lisasin HCl selleks, et vältida lahusesse jäänud järgnevate rühmade katioonide hüdrolüüsi. Hüdrolüüsi toimumisel jääksid I
2. lisatakse tilkhaaval 2M HCl lahust ja segatakse ettevaatlikult klaaspulgaga. 3. Tekkinud PbCl2, AgCl ja Hg2Cl2 sade tsentrifuugitakse ja tsentrifugaadist kontrollitakse peale tsentrifuugimist sadestumise täielikkust mõne tilga 2M HCl lisamisega. 4. Kui seejuures tekib hägu, pole sadenemine olnud täielik ja lisatakse veel mõned tilgad HCl, segatakse, tsentrifuugitakse. 5. Võetakse tsentrifugaat pipetiga sademe pealt ettevaatlikult ära. 6. Tsentrifugaat hoitakse alles edasiseks. 7. Kloriidide sadet pestakse külma soolhappelise veega 2M HCl-i lisamisel saadud lahusele tekkis valge hägu ning sade. Pb2+ + 2Cl PbCl2 Ag+ + Cl AgCl Hg22+ + 2Cl Hg2Cl2 Miks on vajalik järgnevate rühmade katioonide väljapesemine sademest? Pesemine on vajalik lahusesse jäänud anioonide ja järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Miks tuleb pesta külma soolhappelise veega?
regluleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Katseklaas varustati korgiga ning asetati 10 minutiks vesitermostaati 30±1C juurde soojenema. · Võeti 4 kuiva katseklaasi ning nummerdati need. Igasse katseklaasi pipeteeriti 3ml 5% TKÄ lahust. · Kaseiini lahusele pipeteeriti juurde 1ml valmistatud alkalaasi töölahust ning loksutati kiiresti läbi. Pärast loksutamist võeti kuiva pipetiga 3ml reaktsioonisegu ning pipeteeriti TKÄ lahusesse. Käivitatati ka stopper. · 5 minuti pärast võeti sama pipetiga 3ml reaktsioonisegu ning pipeteeriti teise katseklaasi ja katseklaasi sisu loksutatakse hoolega läbi. Sama operatsiooni korratakse veel 10-ndal ja 15-ndal minutil. · Proovidega katseklaasid jäeti 15-ks minutiks seisma, ning valmistatati ette neli puhast (ja kuiva) katseklaasi ja varustatkati need lehtrite ja paberfiltritega.
pH=4,8. Seda segati klaaspulgaga 5 minutit. 50ml katseklaasi pipeteeriti 25ml 7%-list sahharoosilahust atsetaatpuhvris (pH=4,8) ja katseklaas asetati vesitermostaati 30-kraadi juurde 10ks minutiks. Samal ajal valmistati ette kolm 250ml koonilist kolbi, pipeteerides sinna 10ml komplekslahust. Kui substraat termostaadis 10 minutit oli olnud, võeti see välja, lisati sellele 1ml invertaasi töölahust, loksutati katseklaasi, fikseeriti ensüümireaktsiooni algusaeg, võeti sealt kuiva pipetiga 1ml lahust ja asetati katseklaasi tagasi termostaati. Pipett tühjendati esimesse komplekslahusega kolbi. See oli 0-proov. 10 minuti pärast võeti sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja viidi teise kolbi, katseklaas asetati tagasi termostaati, kust see järgmise 10 minuti pärast taas võeti, et ka kolmandasse kolbi 1ml reaktsioonisegu viia. Esimesed kaks kolbi pandi elektripliidile püstjahutite alla. Kui need keema hakkasid, fikseeriti
ensüümile sobivale väärtusele. Katseklaas kaetakse korgiga ning asetati 10 minutiks vesitermostaati 30±1C juurde soojenema. · Võeti 4 kuiva 20ml katseklaasi ning nummerdati need. Igasse katseklaasi pipeteeriti 3ml 5% TKÄ lahust. · Kui kaseiini lahus on 30-ni soojenenud, pipeteeritakse kaseiini lahusele juurde 1ml valmistatud alkalaasi töölahust ning loksutati kiiresti läbi. Pärast loksutamist võeti kuiva pipetiga 3ml reaktsioonisegu ning pipeteeriti TKÄ lahusesse. Käivitatati stopper. · 5 minuti pärast võeti sama pipetiga 3ml reaktsioonisegu ning pipeteeriti teise katseklaasi ja katseklaasi sisu loksutatakse hoolega läbi. Sama operatsiooni korratakse veel 10-ndal ja 15-ndal minutil. · Proovidega katseklaasid jäeti 15-ks minutiks seisma, ning valmistatati ette neli puhast (ja kuiva) katseklaasi ja varustatati need lehtrite ja paberfiltritega.
suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mis keetmise toimel moodustab kompleksi naatriumiga ja tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega jällegi laguneb ning võimaldab Cu(II) ioonidega triloon B kompleksi taastekke. Töö käik 1. Valmistasin sobiva kontsentratsiooniga ensüümi lahuse. Uurisin vedelat preparaati, seega lisasin 0,25 ml vedelat preparaati pipetiga gradueeritud katseklaasi, millele lisasin atsetaatpuhvrit (pH=4,8) kuni lahuse maht oli 10 ml. Seega teostasin 40 x lahjenduse. Sulgesin katseklaasi korgiga ja loksutasin lahust kontsentratsiooni ühtlustamiseks. 2. Võtsin 50 ml mahuga katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml substraati, milleks oli 7% sahharoosi lahus atsetaatpuhvris(pH=4,8). Katseklaasile panin korgi peale ning asetasin 10 minutiks vesitermostaati 30±1C° juurde. 3
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Töövahendid: Koonilised kolvid (250 mL), mõõtkolb (100 mL), lehtrid, 2 büretti, pipetid (10 ja 20 mL). Kasutatud ained: tundmatu kontsentratsiooniga HCl ja NaOH lahused, täpse kontsentratsiooniga NaOH lahus, indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp). Töö käik • Soolhappe lahuse lahjendamine Tegin soolhappelahuse 5 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin (pipetiga, mida olin eelnevalt lahusega kokku teinud, et lahuse konsentratsioon säiliks) 100 mL mõõtkolbi 20mL lahust, lisasin destilleeritud vett, kuni mõõtejooneni (ehk kuni mõõtekolbis oli 100mL täitunud). Mõõtekolbi sulgesin korgiga ning loksutasin, et aine seguneks destilleeritud veega. • Soolhappe lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 𝑚𝑜𝑙
elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus
mille pH on reguleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Klaasi katsin korgiga ja asetasin vesitermostaati 30 °C juurde umbes 510 minutiks 3. Võtsin 4 kuiva normaalmõõdus (20 ml) katseklaasi ja nummerdasin. Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust 4. Termostaadis olevevale kaseiinilahusele lisasin ensüümi ning märkisin reaktsiooni alguse aja üles. 5. Peale ensüümi lisamist võtsin puhta kuiva pipetiga võimalikult kiiresti 3 ml reaktsioonisegu ning viisin TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov) ja loksutasin. Reaktsioonisegu asetasin tagasi termostaati. 6. 5 minuti ja 45 sek pärast võtsin sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja loksutasin. Samas asja kordasin veel kaks korda 5-minutiliste intervallidega. 7. Jätsin proovid settima 15 minutiks ning filtreerisin iga proovi ümber. 8
kõrvaldada nende pinnalt elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus
elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus
Võtan 50 ml mahuga katseklaas, kuhu pipeteerin 25 ml substraati, milleks on 7%-line sahharoosi lahus atsetaaspuhvris (pH = 4,8). Katseklaas varustan korgiga ja asetan 10 minutiks vesitermostaati 30±1°C juurde soojenema. Võtan kolm koonilist kolbi mahuga 250 ml, kuhu pipeteerin 10 ml komplekslahust. Nummerdan neid. Kui substraat on soojenenud, lisan sellele 1 ml uuritavat invertaasi töölahust. Lahust loksutan läbi ja fikseerin ensüümireaktsiooni alguse aeg. Võtan kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viin esimesse kolbi, kus on komplekslahus (0-proov). Kohe asetan katseklaas termostaati tagasi. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtan sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viin teise kolbi. 20 minutit peale ensüümreaktsiooni algust võtan veel 1 ml reaktsioonisegu ja viin kolmandasse kolbi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid asetan elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. Aega arvestan keemise algusest.
karedusele, NaSO4 ja NaCl ekvivalendselt toorvee püsivale karedusele. Soolade sisaldus seejuures ei vähene, ainule, et katlakivi tekitaja Ca- ja Mg-soolad on üle viidud Na-sooladeks. Kareduse kõrvaldamine Na-kationeerimisega. Pehmendatav toorvesi lasta läbi Na-kationiidiga täidetud laboratoorse filtri. Na- kationiidi kihi paksus on 300 mm, läbivoolu kiirus 2 min. 100 cm3. Pehmendatud vee leelisuse määramiseks võtta 100 cm3 pipetiga 100 cm3 filtrit läbinud vett, lisada 3 4 tilka metüüloranzi ja tiitida 0,1 n HCl kuni punase värvuseni. a ×1000 × n Arvutus: = leelisus mg ekv/l 100 a2- triitimisel kulunud HCl - hulk n2- HCl lahuse normaalsus Lisasime 4 tilka metüüloranzi 2,5 ×1000 × 0,1 = 2,5 mg ekv/l 100
Siis segasin 10 mg savinaasi 5 ml veega. Ensüümireaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine: Pipeteerisiin tuubi 12 ml 2% - list kaseiini lahust ja panin termostaati 30oC juurde. Nummerdasin 4 kuiva 15 ml tuubi ja pipeteerisin sinna 1 ml 5% - list TKÄ lahust. Kui kaseiini lahus oli 30 °C-ni soojenenud, pipeteerisin kaseiinile juurde 0,5 ml valmistatud proteaasi töölahust, reaktsioonisegu loksutasin kiiresti läbi ja võtsin nullproovi. Peale ensüümi lisamist võtsin puhta pipetiga võimalikult kiiresti 2 ml reaktsioonisegu, viisin esimesse TKÄ-d sisaldavasse tuubi (0-proov) ja tuubi sisu loksutades hoolega. Peale proovi võtmist panin reaktsiooniseguga tuub kiiresti tagasi termostaati. Täpselt 5, 10 ja 15 minuti pärast võtsin sama pipetiga 2 ml reaktsioonisegu teise tuubi ja loksutasin. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Proovidega tuubid jätsin sademe formeerumiseks 1015 minutiks seisma. Edasi proovid
Ensüümreaktsiooni läbiviimine Võtam 50ml-line katseklaas, kuhu pipeteerin 25 ml 2%-list kaseiini lahust, Klaas katan korgiga ja asetan vesitermostaati 30°C juures umbes 5-10 minutiks soojenema. Võtan 4 kuiva katseklaasi ja nummerdan neid. Igaühte pipeteerin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. Kui kaseiini lahus on soojenenud, pipeteerin temale juurde 1 ml savinaasi töölahust, kiiresti loksutan reaktsioonisegu läbi ja fikseerin reaktsiooni alguse aeg. Võimalikult kiiresti võtan puhta kuiva pipetiga 3 ml reaktsioonisegu, viin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0- proov) ja loksutan hoolega. Peale proovi võtmist asetan reaktsiooniseguga katseklaas tagasi termostaati. Täpselt 5 minuti pärast võtan saa pipetiga 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja klaasi sisu loksutan hoolega läbi. Sama operatsiooni kordan veel 2 korda, s.t. ensüümireaktsiooni 10-ndal ja 15-ndal minutil. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine
värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Joon. Näited juhtivusnõudest Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus
mille pH oli eelnevalt reguleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Sulgesin katseklaasi korgiga ja panin vesitermostaati 30 C juurde u 10 minutiks soojenema. Võtsin 4 kuiva katseklaasi ja nummerdasin need. Seejärel pipeteerisin igasse katseklaasi 3 mL 5%-list TKÄ lahust. Pärast kaseiinilahuse soojenemist, alustasin ensüümireaktsiooni. Selleks pipeteerisin kaseiinile juurde 1 mL valmistatud proteaasi töölahust, loksutasin ning võtsin puhta kuiva pipetiga kiiresti 3 mL reaktsioonisegu, mille viisin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi, loksutasin. See oli 0-proov. Reaktsioonisegu asetasin termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ka reaktsiooni alguse aja stopperil. 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga jälle 3 mL reaktsioonisegu ja panin teise katseklaasi, loksutasin läbi. Reaktsioonisegu panin jälle tagasi termostaati. Samamoodi toimisin ka 10-ndal ja 15-ndal minutil. Sedasi sain 4 katseklaasi, milles oli 5-
510 minutiks soojenema. Samal ajal võetakse 4 kuiva katseklaasi, nummerdatakse need ning pipeteeritakse igaühte 3 ml 5%-list TKÄ lahust. Kui kaseiini lahus on soojenenud, alustatakse ensüümireaktsiooni kaseiini hüdrolüüsi. Kaseiinile pipeteeritakse juurde 1 ml valmistatud alkalaasi töölahust. Reaktsioonisegu loksutatakse läbi. Fikseeritakse reaktsiooni alguse kellaaeg. Võimalikult kiirelt pipeteeritakse kuiva puhta pipetiga 3 ml reaktsioonisegu esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi. Katseklaasi loksutatakse hoolega. Suurem katseklaas reaktsiooniseguga asetatakse kiirelt tagasi vesitermostaati. Täpselt viie minuti pärast võetakse uuesti sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu ja pipeteeritakse see teise katseklaasi. Reaktsioonisegu asetatakse tagasi termostaati. Teise katseklaasi sisu loksutatakse. Sama tehakse ka katse 10-ndal ja 15-ndal minutil.
Katseklaas varustan fooliumiga ja asetan umbes 10 minutiks vesitermostaati 30 ºC juurde soojenema. 2) Võtan kolm koonilist kolbi mahuga 250 ml,kuhu pipeteerin 10 ml komplekslahust. 3) Kui substraat on termostaadis saavutanud temperatuuri 30 ºC lisan sellele 0,5ml uuritavat invertaasi töölahust,lahus loksutan kiiresti. Asetan katseklaas termostaati tagasi. 4) Kohe peale reaktsiooni segu läbiloksutamist võtan sellest kuiva pipetiga 1 ml lahust ja lisan ühte kolbidest,kus on kompleks lahus. See on 0-proov. 5) 10 minutit peale ensüümreaktsiooni algust võtan sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja lisan teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. 6) 20 minutit peale ensüümreaktsiooni algust võtan veel 1 ml reaktsioonisegu ja lisan kolmandasse kolbi. Peale viimast proovi võttmist eemaldan katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine
Töökäik. Juhtivusnõudel on jäigalt kinnitatud plaatinaelektroodid, mille pinna omadustest sõltub mõõtmise täpsu Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimulli (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi 1) sild ühendatakse vooluvõrku; 2) toitelüliti lülitatakse asendisse ~, seejuures süttib punane lamp; 3) juhtivusnõu ühendatakse klemmidega RX; 4) galvanomeetri lüliti viiakse asendisse "rpyo ja sild tasakaalustatakse võrdlusõla ning reohordi abil.
Võtta 50 ml katseklaas ning pipeteerida sinna 25 ml 2%-list kaseiini lahust. Sulgeda klaas korgiga ning jätta 30 kraadi juurde soojenema 5-10 minutiks. Võtta ja nummerdada 4 kuiva tavalist katseklaasi ning pipeteerida neisse 3 ml 5%-list TKÄ lahust. Kui kaseiini lahus on soojenenud, alustada ensüümireaktsiooni: selleks pipeteerida kaseiini sisaldavasse katseklaasi 1 ml proteaasi töölahust, loksutada, fikseerida aeg. Peale ensüümi lisamist kohe võtta kuiva pipetiga võimalikult kiiresti 3 ml reaktsioonisegu ning viia see esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov), loksutada. Reaktsiooniseguga katseklaas viiakse tagasi termostaati. 5 minuti pärast võtta sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi, loksutada. Sama tegevust korrata veel ensüümireaktsiooni 10. ja 15. minutil. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Proovidega katseklaasid jätta 10-15 minutiks seisma, et tekiks korralik sade. Panna valmis 4
EESMÄRK: Mõõta kraani- ja jõevee mikroobide ja kolibakterite arvu; analüüsida ja võrrelda nende joogikõlblikkust. TÖÖKÄIK: Petri tasside ettevalmistamine (nimed ja informatsioon peale). Kolmes katseklaasis on 9 ml NaCl 0,9% lahus. Steriilse pipetiga võetakse koonilisest kolvist 1 ml jõevett ning viiakse esimesse katseklaasi. Lahust segatakse hoolikalt 30 sekundit Vortex mikseril. Saadakse lahjendus 10¹, mis viiakse nii Petri tassi kui ka järgmisesse katseklaasi, kus saadakse lahjendus 10². Saadud lahus segatakse ning viiakse uue steriilse pipetiga kahte tassi kui ka katseklaasi. 10³ lahus segatakse ning külvatakse tassi. Järgmisena tuleks lisada tõmbekapi all lahust
peale kork ning asetatakse see vesitermostaati 5-10 minutiks soojenema. Samal ajal võetakse 4 kuiva katseklaasi, nummerdatakse need ning pipeteeritakse igaühte 3 ml 5%-list TKÄ lahust. Kui kaseiini lahus on soojenenud, alustatakse ensüümireaktsiooni – kaseiini hüdrolüüsi. Kaseiinile pipeteeritakse juurde 1 ml valmistatud alkalaasi töölahust. Reaktsioonisegu loksutatakse läbi. Fikseeritakse reaktsiooni alguse kellaaeg. Võimalikult kiirelt pipeteeritakse kuiva puhta pipetiga 3 ml reaktsioonisegu esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi. Katseklaasi loksutatakse hoolega. Suurem katseklaas reaktsiooniseguga asetatakse kiirelt tagasi vesitermostaati. Täpselt viie minuti pärast võetakse uuesti sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu ja pipeteeritakse see teise katseklaasi. Reaktsioonisegu asetatakse tagasi termostaati. Teise katseklaasi sisu loksutatakse. Sama tehakse ka katse 10-ndal ja 15-ndal minutil.
· võtsin 4 kuiva normaalmõõdus katseklaasi, nummerdasin need ning igaühte lisasin 3 ml 5%-list TKÄ lahust · kui kaseiini lahus oli piisavalt soojenenud, alustasin ensüümireaktsooni, selleks pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust, loksutasin läbi, käivitasin stopperi ja asetasin selle tagasi vesitermostaati · kohe peale ensüümi lisamist võtsin puhta ja kuiva pipetiga 3 ml reaktsioonisegu ning viisin selle esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi ning loksutasin, reaktsiooniseguga katseklaasi asetasin kiiresti tagasi termostaati · 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga uuesti 3 ml reaktsioonisegu ning viisin selle teise TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi, loksutasin ja sama operatsiooni kordasin 5- minutiliste intervallidega veel 2 korda Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine
· Katseklaasi varustasin korgiga ja asetasin umbes 5 10 minutiks vesitermostaati juurde soojenema. · Võtsin 3 koonilist kolbi mahuga 250 ml, kuhu pipeteerisin 10 ml komplekslahust. Komplekslahus oli erksinine. · 5 10 minuti pärast, kui substraat oli termostaadis saavutanus temperatuuri , lisasin sellele 0,5 ml uuritavat invertaasi töölahust. · Lahuse loksutasin läbi. · Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. See oli niinimetatud 0-proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel. · Katseklaasi asetasin kiiresti tagasi termostaati ja samal ajal fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse aja kella järgi. · 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi.
TÖÖ PEALKIRI: Rasvasisalduse määramine TÖÖ EESMÄRK JA PÕHIMÕTE: Töö eesmärk on määrata piima ja rõõs koori rasvasisaldus.Meie määramasime Gerberi meetodiga.Meetodi põhimõte on järgmine:valgu hüdrolüüsitakse väävelhappega,rasv eraldatakse tsentrifuugimisel.Rasva eraldamise kiirendamiseks lisatakse isopentüülalkoholi.Tulem loetakse bütoromeetril skaalal. KATSE KÄIK.Butüromeetrisse mõõdetakse 10 ml väävelhapet, lisatakse pipetiga 5 ml vett ja 5 ml kohupiima.Pipeti ots hoiakse vastu butüromeetri seina 45°C nurga all.Seejärel lisatakse 1 ml isopentüülalkoholi.Butüromeetri kael puhastatakse, butüromeeter suletakse kuiva kummikorgiga ja loksutatakse butüromeetrit 2-3 kordaümber, et hape seguneks täielikult lahusega.Pärast valkude lahustamist asetatakse butüromeetrid 5 minutiks 65±2°C veevanni. Veevannist võetud butüromeetrid asetatakse tsentrifuugi pandrunitesse korgipoolne ots allapoole
ensüümile sobivale väärtusele. Katsin klaasi korgiga ja asetasin vesitermostaati 30 °C juurde soojenema. Võtsin 4 kuiva normaalmõõdus katseklaasi ja nummerdasin nad. Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. Kui kaseiini lahus oli 30 °C-ni soojenenud, pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust. Loksutasin reaktsioonisegu kiiresti läbi ning võtsin puhta ja kuiva pipetiga 3 ml reaktsioonisegu, mille lisasin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi. Peale proovi võtmist asetasin reaktsiooniseguga katseklaasi tagasi termostaati. 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga uuesti 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja loksutatakse klaasi sisu hoolega läbi. Sama protseduuri kordasin 5-minutiliste intervallidega veel kaks korda, see tähendab ensüümireaktsiooni 10-ndal ja 15-ndal minutil. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine
Taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi kaliibrimissirgelt. Kui on tegemist vedela ensüümipreparaadiga, siis avaldatakse invertaasi aktiivsus mikrokatalites ensüümilahuse 1 mL kohal, tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta. Katse käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Valmistasin vajaliku koguse sobiva ensüümikontsentratsiooniga lahust. Selleks mõõtsin kaliibritud katseklaasi pipetiga 0,5 mL vedelat ensüümipreparaati invertiin ning lisasin sellele 9,5 mL atsetaatpuhvrit, mille pH oli 4,8. See tähendab, et tegin 20 kordse lahjenduse. Loksutasin katseklaasi. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine Võtsin sobiva suurusega katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 mL 7%-list sahharoosi lahust atsetaatpuhvris pH-ga 4,8 (substraat). Sulgesin katseklaasi ning panin 10 minutiks vesitermostaati 30C juurde.
minutiks soojenema. 2) Võtan 4 kuiva katseklaasi (20 ml) ja nummerdan.Igaühte pipeteerin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. 3) Kui kaseiini lahus on 30 °C-ni soojenenud,alustan ensüümireaktsiooni-kaseiini hüdrolüüsi. Pipeteerin kaseiinile juurde 1 ml valmistatus proteaasi töölahust,reaktsioonisegu loksutan kiiresti läbi ja asetan termostaati tagasi. Samas fikseerin reaktsiooni alguse aeg. 4) Kolme minuti pärast võtan puhta kuiva pipetiga 3 ml reaktsioonisegu,viian esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0 proov) ja loksutan katseklaasi sisu hoolega.Peale proovi võtmist asetan reaktsiooniseguga katseklaas tagasi termostaati. 5) Viie minuti pärast( 8-ndal minutil) võtan sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja loksutan hoolega läbi. Sama operatsiooni kordan 5 minutiliste intervallidega veel kaks korda,s.t reaktsioon 13-ndal ja 18-ndal minutil.
Viisin kolbidesse reaktsioonisegust kindlatel aegadel võetud proovid, et neis määrata taandavate suhkrute sisaldus. · Kui substraat oli termostaadis saavutanud vajaliku temperatuuri, lisasin sellele 0.5 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutasin lahuse läbi ja asetasin katseklaasi kiiresti termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse. · Kohe peale reaktsioonisegu loksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. See oli nn 0-proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel. · 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. · 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ja viisin kolmandasse kolbi.
vesitermostaati 30oC juurde soojenema. · Võtsin kolm 250mL-st kolbi ja pipeteerisin igaühe sisse 10 mL komplekslahust. Põhimõtteks on viia reaktsioonisegust kindlatel aegadel võetud proovid, et neis määrata taandavate suhrute sisaldust. Pärast 6 min soojendamist. kui substraat saavutas 30oC lisasin sellele 1 mL invertaasi töölahust, loksutasin seda. Kiiresti pärast loksutamist võtsin kuiva pipetiga 1 mL sellist lahust ja viisin seda esimese kolbi sisse, kus on kompleks lahus.Samal ajal käivitasin stopperit, et fikseerida ensüümreaktsiooni algust. See on 0-proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel. Pärast panin reaktsioonisegu tagasi termostaati. 10 min pärast võtsin veel 1 mL lahust sama pipetiga ja viisin
värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Joon. Näited juhtivusnõudest Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus
elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus
soojenema. · Võtsin 4 kuiva normaalmõõdus (20 ml) katseklaasi ja nummerdasin. · Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. · Kui kaseiini lahus on -ni soojenenud, alustasin ensüümireaktsiooni kaseiini hüdrolüüsi. · Pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust, reaktsioonisegu loksutasin kiiresti läbi. · Fikseerisin alguse aja kella järgi. · Peale ensüümi lisamist võtsin kiiresti puhta kuiva pipetiga võimalikult kiiresti 3 ml reaktsioonisegu, viisin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov) ja klaasi sisu loksutasin hoolega. · Asetasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaati tagasi. · Täpselt 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja klassi sisu loksutasin hoolega läbi. · Sama operatsiooni kordasin 5-minutiliste intervallidega veel 2 korda, s.t ensüümireaktsiooni 10-ndal ja 15-ndal minutil.
proovid, neis määratakse taandavate suhkrute sisaldus). Kui substraat oli termostaadis saavutanud temperatuuri 30 ºC ( u 5-10 min pärast ), lisasin sellele 2 ml uuritavat invertaasi töölahust, lahuse pidi läbi loksutama ja kiiresti asetama termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse aja kella järgi. Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahuse ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. See oli 0 proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel ja proovi võtmine pidi seetõttu toimuma võimalikult kiiresti. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi.
elektrolüüte; sel juhul on parem lahustada plaatinamust kuningvees ning kanda elektroodidele värske sade. Juhtivusnõu tuleb käsitseda erilise hoolikusega - elektroode ei tohi puudutada, samuti ei tohi neid katse vältel teineteise suhtes nihutada. Juhtivusnõu loputatakse paar korda uuritava lahusega ja seejärel pipeteeritakse vastavalt nõu mahule selline lahuse hulk, et elektroodid oleksid 3 - 5 mm ulatuses kaetud. Nõu täitmise pipetiga tingib nõue, et kõikide määramiste puhul oleks vedeliku hulk ühesugune. Pärast gaasimullide eraldumist asetatakse juhtivusnõu vesitermostaati, mille temperatuuri hoitakse püsivana 25,0±0,1 °C juures, erijuhtudel ka mõnel teisel juhendaja poolt määratud temperatuuril. Kui lahus juhtivusnõus on saavutanud termostaadi temperatuuri (mitte varem kui 10 - 15 minuti pärast), ühendatakse elektroodid vahelduvvoolusillaga ja mõõdetakse lahusekihi takistus
tekkega. Hg22+ → Hg + Hg2+ Tekkinud elavhõbe(2+)-ioonid annavad I –-ioonidega punase sademe. Seetõttu võib selle tõestuse juures tekkida ka punase värvusega sadet. Minu reaktsiooni käigus tekkis punane sade, mis tähendas, et moodustus metalliline Hg. c) CrO42–-ioonidega (kasutasin K2CrO4) moodustub punane elavhõbe(I)kromaadi sade Hg22+ + CrO42– → Hg2CrO4 2.Sadestamine Võtan puhta pipetiga I rühma katioonide lahust, mille sain juhendajalt, ning pipeteerin umbes 1-1,5 ml lahust tsentrifuugiklaasi. Lisan tilkhaaval 2M HCl ning tekib hägune PbCl2, AgCl ja Hg2Cl2 sade, mille tsentrifuugin (5 minutit). Sadestumise täielikuks kontrollimiseks lisan pärast tsentrifuugimist paar tilka 2M HCl. Kuna selle tagajärjel muutus lahus uuesti häguseks (sadestumine polnud täielik), pidin kordama tsentrifuugimist ning pärast seda kontrollisin uuesti sadestumise täielikkust
Igaühte pipeteeritakse 3 ml 5%-list TKÄ lahust. · Kui kaseiini lahus on 30 °C-ni soojenenud, alustatakse ensüümireaktsiooni kaseiini hüdrolüüsi. Selleks pipeteeritakse kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust, reaktsioonisegu loksutatakse kiiresti läbi ja asetatakse termostaati tagasi. Samas fikseeritakse reaktsiooni alguse aeg kella järgi või käivitatakse stopper. · Peale ensüümi lisamist võetakse puhta kuiva pipetiga võimalikult kiiresti 3 ml reaktsioonisegu, viiakse esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov) ja klaasi sisu loksutades hoolega. Peale proovi võtmist asetatakse reaktsiooniseguga katseklaas kiiresti tagasi termostaati. · Täpselt 5 minuti pärast võetakse sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja klaasi sisu loksutatakse hoolega läbi. Sama operatsiooni korratakse veel 10-ndal ja 15-ndal minutil.
© EeeOoo Mikroobide määramine mullast Töö käik Võetakse 1 g mulda, mida uhmerdati destilleeritud veega. Järgnevalt tuleb teha lahjendused mikroobide üldarvu (105, 106) ja klostriidide kohta (104, 105). Esimese lahjenduse saamiseks võeti pipetiga 1 ml lahust ning lisatakse katseklaasi, kus on eelnevalt juba füsioloogiline lahus. Saadud lahus segatakse Vortex mikseriga saadakse lahus lahjendusega 101. Teise lahjenduse saamiseks viidakse 1 ml lahust esimesest katseklaasist teise katseklaasi, millele järgneb lahuse segamine. Tulemuseks saadakse lahjendusega 102 lahus. Järgnevate lahjendustega toimitakse samamoodi. Klostriidide lahjendusi tuleb hoida vesivannis 85°C
annaabi.ee 
