© EeeOoo Mikroobide määramine mullast Töö käik Võetakse 1 g mulda, mida uhmerdati destilleeritud veega. Järgnevalt tuleb teha lahjendused mikroobide üldarvu (105, 106) ja klostriidide kohta (104, 105). Esimese lahjenduse saamiseks võeti pipetiga 1 ml lahust ning lisatakse katseklaasi, kus on eelnevalt juba füsioloogiline lahus. Saadud lahus segatakse Vortex mikseriga saadakse lahus lahjendusega 101. Teise
Aruanne Vee mikroobide määramine jõe- ja kraaniveest Töökäik: Võeti 4 Petri tassi ja 4 katseklassi jõeveega. Pipetiga lisati katseklaasi 1ml jõevett ja segastati Vortex mikseriga, saadati 10-1 lahust ja valati Petri tassi. Esimest katseklaasist 1 ml 10-1 pandi teise katseklaasi, siis võeti 1 ml 10 -2 valati kolmasse, segastati ja valati 1 ml 10 -3 lahust, segastati ja valati 1 ml 10 -4 Petri tassi. Steriliseeriti söötme kolvi leeklambil. Valati kahte Petri tassi sisse Coli-laadse söötme. Bakterite
ARUANNE Vee mikroobide määramine EESMÄRK: Mõõta kraani- ja jõevee mikroobide ja kolibakterite arvu; analüüsida ja võrrelda nende joogikõlblikkust. TÖÖKÄIK: Petri tasside ettevalmistamine (nimed ja informatsioon peale). Kolmes katseklaasis on 9 ml NaCl 0,9% lahus. Steriilse pipetiga võetakse koonilisest kolvist 1 ml jõevett ning viiakse esimesse katseklaasi. Lahust segatakse hoolikalt 30 sekundit Vortex mikseril
Steriilse külviaasa või -nõelaga võetakse veidi külvimaterjali ja tõmmatakse sellega Petri tassi ühte serva mõned paralleeljooned (skeemil A). Külvinõel steriliseeritakse leegis ja läbi joonte A lõppude tõmmatakse ristjooned B. Külvinõel steriliseeritakse uuesti ja läbi joonte B tõmmatakse jooned C jne. Külvatava materjali kogus väheneb samm-sammult, võimaldades saada isoleeritud üksikkolooniaid. Pistekülv agarisse võimaldab määrata mikroobide hapnikuvajadust. Sõltuvalt sellest, kas mikroobid vajavad arenemiseks hapnikku või mitte, muutub ka nende kasvu iseloom söötmes. Pistekülv zelatiinsöötmesse iseloomustab samuti mikroobide hapnikutarvet, kuid zelatiinsöötme veeldumise järgi võib hinnata ka mikroobide proteolüüsivõimet. Pistekülve kasutatakse ka muudes biokeemilistes testides, näiteks raudsulfiidi moodustumise uurimisel
4mm/2= 2mm. 20. Missugune on mikroobiraku diameeter, kui see katab 16 okulaari jaotust, mille 13 jaotusest kattub 2 objektmikromeetri jaotusega? 0,01*2=0,02. 0,02/13=0,0015 mm. 0,0015*16=0,024mm 1. teema 1. Miks on bakterirakud valgusmikroskoobis halvasti nähtavad ja kuidas neid muuta neid paremini nähtavaks? Mikroobirakud on peaaegu värvitud ja suure veesisalduse tõttu ei eristu ümbritsevast keskkonnast. Detailide eristamiseks tuleb neid värvida. 2. Milliseid värve kasutatakse mikroobide värvimisel? Sooladega värvitakse, millest üks ioon annab värvi. On positiivne värvioon (aluseline värv) ja negatiivne värvioon (happeline värv). 3. Kuidas värvuvad mikroobid katioonsete värvidega happelises keskkonnas ja miks? Värvuvad rakud ise ja halvasti sellepärast, et raku negatiivne laeng väheneb H +-ioonidega seostumise tõttu. 4. Missugustes tingimustes värvuvad paremini happelised värvid ja miks? Happelistes tingimustes. Ioniseerudes annavad negatiivse kromogeense osa
vetikad (välja arvatud sini-rohevetikad), mikroskoopilised seened, taimed ja loomad. · Nomenklatuuria all mõistetakse binaarset nomenklatuuri (nimestikku). Esimene sõna tähistab perekonna (Genus) nimetust. Perekonnanimele järgneb liiki iseloomustav sõna, mis kirjutatakse väikse tähega. Näiteks Lactococcus lactis (L. lactis), Escherichia coli (E. coli). · Puhaskultuur ühest ja samast mikroobiliigist koosnev kunstlikul söötmel väljakasvatatud mikroobide kogum (koloonia ehk pesa). · Segakultuur sisaldab mitut liiki mikroorganisme. 3. Pärmseente ehitus, paljunemine, kasutusalad ja tuntumad liigid Pärmseened on eukarüootsed, valdavalt üherakulised mikroseened, kelle liike leidub kahes seeneriigi hõimkonnas. Pärmseeni on kirjeldatud umbes 1500 liiki. Pärmseente rakud on üldjuhul suuremad kui bakterirakud. Harilikult on pärmseened ovaalse kujuga ja nende suurus jääb vahemikku 15--20 µm.
eest; 2) takistada kõigi olemasolevate bakterite paljunemist määrani, mis võib põhjustada tarbijate haigestumise või toidu kiire riknemise; 3) hävitada toidust kõik patogeensed bakterid põhjaliku keetmise-küpsetamise või töötlemise abil. Seega on toiduhügieen toimingute kogum toidu ohutuse ja hügieeninõuete- kohasuse tagamiseks. Toiduhügieenil on järgmised ülesanded: · toidu kaitsmine mikrobioloogilise, keemilise ja füüsikalise saastumise eest; · mikroobide paljunemise pidurdamine, vältimaks tarbijate tervisehäireid ja too- dete enneaegset riknemist; · toidupatogeenide ja termolabiilsete (temperatuuritundlike) toksiinide hävita- mine töötlemisel; · tarbijale ohutu toidu tagamine toiduhügieeni reeglite järgimisega. Toidu ohutust ning kvaliteeti saab tagada üksnes siis, kui on kindlustatud kontroll kogu tootmise ulatuses, toorme tootmine kaasa arvatud. Toiduhügieen jaguneb üldiselt kolmeks: · hügieen farmi tasandil;
2 Mikrobioloogilise diagnostika põhiskeem 1 A. Uuritav materjal Materjali valik toimub vastavalt haiguse patogeneesile, s.o. haigustekitaja võimalikule lokalisatsioonile organismis. B. Mikrobioloogiline diagnoosimine 1. Algmaterjali mikroskoopiline uurimine. Eesmärk: mikroorganismi morfoloogia kindlaksmääramine ja organismipoolse põletikulise reaktsiooni olemasolu määramine. Klinitsistile antakse orienteeriv vastus. Algma- terjal kantakse esemeklaasile, fikseeritakse leegil või alkoholiga, värvitakse vastavalt otsitavatele mikroorgani- smidele mõne spetsiaalse värvimismeetodi järgi (metüleensinine, akridiinoranž, Gram, Ziehl-Neelsen, Giemsa, tušimeetod jt.) ja uuritakse mikroskoobiga (valgus-, faaskontrast-, pimeväli-, fluorestsentsmikroskoopia). Regist- reeritakse mikroorganismide värvumine, näit
Kõik kommentaarid