Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Paul Pinna". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
esto, näitleja, tallin, tege, ööd, altermann, heks, arter, theodor, näitelava, draamat, postimees, nalja, maailmasõda, abielust, 1902, moskva, inga, näitlejad, teatrielu, kuldne, tamsalu, elukutse, kriitik, direktor, palus, paulil, temal, mängides, hendas, lear, napoleon, ammu, eduard, novgorodi, hauale, kantselei, kirjutajaks, draamateatriSellega on ka seletatav nii mõnigi eksperiment tema elus, nii mõnigi üleelamine ja rahutu rändamine, seikluste otsimine ja kohanemine iga olukorraga, millesse ta sattus. Pääs teatrisse Kuigi tal oli võõrasõe juures kindel kord ning ei võinud kusagil üksinda käia, külastasid nad õega teatrit, mis muutus Pinnale suurimaks kireks. Tema õnneks kolis Pinna ja ta ema majja noor õmbluskoolis õppiv neiu, kes kurameeris Estonia seltsi näitleja ja näitejuhi Willem Thal, kellega Pinna ka tuttavaks sai. Et Pinna puhul kornetit, siis sai ta 1896ndal aastal astuda asjaarmastajate orkestrisse Estonias. Ta oli siis 12- aastane. Sealt edasi pääses ta juba hiljem mängima väikseid osi, sest oli näitelava tema elusiht. Repertuaar koosnes algul lihtsatest rahvatükkides ja laulumängudest. Teatris lõi ta kiiresti läbi, osutudes näitlejaks "jumala armust".
ja 20. sajandil ning selle roll eesti teatri kujunemisloos. August von Kotzebue rajab 1784. a saksakeelse asjaarmastajateteatri Tallinnas. Teater tegutses 1784-1795 ja uuesti alates 1798. 1788 aastal kõlab teatrilaval esimest korda eesti keel, Kotzebue laulumängus "Isalik ootus". 1809 aastal luuakse Tallinnas saksa kutseline teater, mis hiljem kannab nime Tallinna Linnateater ja Tallinna Saksa Teater. 1819 aastal on laval Tallinna Saksa Teatris esimene läbinisti eestikeelne näitemäng: näitleja Peter Andreas Steinsbergi lühinäidend "Häbi sellel, kes petta tahab". Eduard Berent, pikka aega Tallinna Saksa Teatri direktor (1869-1896), samuti Tartu suveteatri juht (1870-1891). 1904 tulekahju, uus baltisakslaste teatrihoone valmib 1918 ( = praegune Vanemuise väike maja). Tallinnas avatakse uus saksa teatri hoone 1910 (= praegune Draamateater). 4. Rahvusliku teatri sünd ärkamisajal. Koidula teater. 1865 aastal luuakse tartus selts "Vanemuine". Seltsi viiendat sünnipäeva 24
aastani, olles seega Tallinna eesti alalise teatri rajajaid. Vaheajal käis Pinna suviti Saksamaal, täiendas ennast E. Reicher´i teatriakadeemias Berliinis ja mängis 1913. aasta suvehooaja Kieli linnateatris. Sügisel 1914 asus ta Venemaale ja mängis Nizni--Novgorodi, Kaasani, Samaari, Saratovi ja Moskva (Nikitski) teatreis. 1915. aasta sügisel Tallinna tagasi tulnud teenis mobiliseerituna sõjaväes, mängides ühtlasi ,, Estonias". Aastatel 1918-1921 oli ta Draamateatri näitleja ja näitejuht, hiljem ka direktor. Aegajalt mängis ja lavastas ta ,,Estonias". Aa 1921-23 teotses Pinna näitleja ja lavastajana ,,Estonias". Asutas 1923. Aastal Tallinna Rahvateatri, mida juhtis kuni 1927. aastani, esinedes ka sama teatri näitlejana. Jaanuarist 1927 on ta toiminud jälle ,,Estonia" näitleja ja lavastajana. Paul Pinna näitlejaand avaldus varakult, juba 15-aastasena hakkas ta esinema ,,Estonia" näitelaval asjaarmastajate trupis, Tallinna eesti elukutselise
teater August von Kotzebue juhtimisel. Kasutades tõlgi abi, tõi ta 1789. a näidendis ,,Isalik ootus" publiku ette esimese eestikeelse laulukese. Olgem rõõmsad, tõstkem healt, Jogem Sakste tervist ka; Rõmustagem Sakste meelt, Kes ei iial unusta Et ka meie ni kui ne. Innimesed olleme. Teater Tartus · 19. saj alguses oli näitetruppide asutamine ja tegevus Tartu linnas keelatud. · Keeld kestis 55 aastat kuni 1867. aastani. · 1857. a hakkas Carl Theodor Nielitzil korraldama Valge Hobuse kõrts ehk ,,Novum", 600 kohta, mängiti 12 suve. teatrietendusi väljaspool Tartu piire. Rahvusliku teatri algus Et eesti teater sünniks, oli vaja: 1) eestlastest teatrihuvilisi 2) eestikeelset algupärast repertuaari 3) eestlastest publikut 1870. jaanipäeval, Vanemuise 5. aastapäeval kell 16 toimus aktus, kus kõnelesid Jakobson ja Jannsen. Kell 8 õhtul mängiti täissaalile eesti teatri esimene etendus - Koidula
laulumänge. Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882. aastal Abram Simoni poolt Toilas. 1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann).
Tema eesti- ja saksakeelses rahvatükis "Isalik ootus" ("Die väterliche Erwartung. Eine ländliche Familien Scene in Esthland mit untermischten Gesängen") oli teatrietendusel ka eestlasi. Muusika kirjutas Tallinna Gümnaasiumi filosoofia ja ajaloo professor Ernst August Wilhelm Hoerschelmann . Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg (24.jaanuar 1795- surmaaeg teadmata) oli eesti päritolu Saksa Teatri kutseline näitekirjanik ja näitleja. 1812.aastal lõpetas Tallinna Kreiskooli. Mart Lepiku ja Hans Treumanni uuringute järgi võis kutse omandada 1809. a Saksa teatri juurde asutatud teatrikoolis, mille olemasolu tõestab meile kuukiri Ruthenia sama aasta märtsist. Steinsberg kirjutas järgmised eestikeelsed näidenditekstid, lavastas need ja mängis ise peaosades: 1819 "Häbbi sellel, kes petta tahhab" 1821 "Krappi Kaie willetsus ehk: Kes paljo lobbiseb, peab paljo wastama" (J. Hutti järgi)
Eesti kunst 20. sajandi alguses Referaat Koostaja: Sisukord Sisukord......................................................................................................................................2 1.Kunstielu 20. sajandi algul.......................................................................................................3 2.Kristjan Raud...........................................................................................................................4 3.Paul Raud.................................................................................................................................5 4.Ants Laikmaa...........................................................................................................................5 5. Konrad Mägi................................................................................................................
tegutsema näiteks Rudolf Tobias. Korraldati sümfooniakontserte, kus esitati ka eesti heliloojate loomingut. Esimeste eesti kunstnikena asusid kodumaal tööle vennad Paul on Kristjan Raud ning Ants Laikmaa. 1906. aastal avati põlengus hävinud ja rahva seas korjanduste raha eest taastatud ,,Vanemuise" seltsi maja. 1906. alustas Tallinnas kutselise teatrina tööd ,,Estonia", kus mängisid andekad näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann. ,,Estonia" uus hoone (praegune) valmis 1913. aastal. Veidi varem avati Pärnus ,,Endla" (1911). Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele. 1896. aastal osteti K. A. Hermannilt ,,Postimees" ja peatoimetajaks sai Jaan Tõnisson. Tema juhtimisel sai ,,Postimehest" tähtsaim eesti ajaleht. Kaastööd tegid ajalehele A. Kitzberg, Anna Haava, K. A. Hindrey jt. Tõnisson toonitas oma kõnedes alati kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi
Kuule,poiss, sinust saab kas joodik või näitleja, niisuke vemmal oled sa!” Ei saanud temast õigupoolest kumbki. Leo Kalmet (1900 - 1975) oli lavastaja, näitleja, teatrijuht, teatripedagoog, teatrikooli juht, kehalise kasvatuse õpetaja. Kultuurkapitali, Eesti Näitlejate Liidu ja ajakirja Teater toimetuse liige. Ta asutas esimese Noorsooteatri ja Nukuteatri. NKVD agent, kes saadeti Siberisse. (ENSV teeneline kunstitegelane) Inimesena on teda kirjeldatud kui lihtsat ja vastutulelikku, alalhoidlikku ja tasakaalukat pragmaatikut. Mõnede arvates näitlejana mitte eriti silmapaistev, samas sai kiita mitmete rollide eest - just oma
· Isiklik vaatajakogemus + teooria - - süntees, tõlgendus T. Postlewait ,,Ajalookirjutus ja teatrisündmus"; E. Fischer-Lichte ,,Teatrihistorigraafia."; - L. Epner ,,Valitud artikleid teatriuurimisest" M. Tamm ,,Kuidas kirjutatakse ajalugu" T. Karjahärm ,,Ajaloolase käsiraamat" ISESEISVAD TÖÖD: 1. Uurimustöö (vali 3st) (võib ka 3 teha, saab paremini eksami tehtud) -5lk - Referaat ühe kõnealusel perioodil tegutsenud näitleja kohta (valiku põhjendus, eluloo ülevaade, olulisemad rollid, näitleja omapära) - Teatriajaloolise arhiivimaterjali otsimine arhiivist, kommenteerimine ja saatesõna kirjutamine - Ühe lavastuse retseptsiooni analüüs (otsida kõik välja selle lavastuse kohta analüüs, võib ka uurida kellegi käest intervjuu vormis) 2. Näidendite lugemise kontroll (test või essee) Juhtnöörid:
Liina Reiman sündis 14. novembril 1891 Valgas Purakülas raudteeametniku Mihkel Põlde pere noorima lapsena. Liina päris "teatrihaiguse" ilmselt emalt, kes lõi kaasa Valga Säde seltsi asjaarmastajate draamatrupis. Lõpetas kodulinnas Valgas venekeelse algkooli ja saksakeelse tütarlastekooli. 1910. aastal läks nooruke Liina Reiman Tartusse Karl Menningu kodu ukse taha, sooviga näitlejaks saada. Menning nägi temas potentsiaali ja kutsus ta katsetele, mille Liina läbis edukalt. Tema esimene ülesastumine Vanemuise laval oli prantsuse komöödias "Cyprienne" toaneitsi Josephine'i osa. Isiklikus elus aset leidnud tragöödia temasse armunud grusiinlasest üliõpilane võttis endalt tema silme ees elu viis noore Liina endast välja ja ta palus teatrist puhkust. Tööle naases ta masenduses, Menningu arvamus Liinast muutus ning ta ei pikendanud tema üheaastast lepingut Vanemuises. Liina sõitis K
et siin oli kunstidel alles nüüd aega "järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse. L.Koidula, "Saaremaa onupoeg", "Estonia", 1925, lavastaja Hanno 7 Vanemuine 1914 1940 1914-1921 - juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm. Esimese Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud. 1920-ndate aastate algul juhtis teatrit näitlejate komisjon. 1925-1931 - oli teatri eesotsas Voldemar Mettus. Teatri külastatavus langes, võlakoorem kasvas. Direktoriametit pidasid lühemat aega August Gailit ja August Sunne. 1935 - sai direktoriks Otto Aloe, draamalavastajaks Kaarli Aluoja, ooperilavastajaks Eino Uuli, liikumisjuhiks Ida Urbel,
1881 Eesti seltside nn suurmärgukirja esitamine Aleksander III-le 1881 lahkub Eesti Kirjameeste Seltsi presidendi kohalt Hurt, asemele tuleb Jakobson 1883 lõpetati Aleksandrikooli liikumine (tülid rahvusliku liikumise juhtide vahel) Baltisaksa kultuuri eeskujud ärkamisaja eesti kultuurile Laulupeod Esimesele eesti laulupeole eelnesid baltisaksa laulupeod: I laulupidu 1857 Tallinnas II laulupidu 1861 Riias III laulupidu 1866 Tallinnas Põllumajandus Eestvedaja: Alexander Theodor von Middendorff (1815-1894). Tõi Eestisse punase veise (?). Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi eeskuju ja roll eesti põllumajanduse arengus (Middendorff oli selle president): Eesti põllumeeste seltsi rajamise küsimus. Eestikeelse põllumajandusajakirja loomine 1868 Tartus (,,Eesti Põllomees"). Asutaja Middendorf, esimene toimetaja Jannsen. Eesti põllumajanduskooli asutamise idee ja eeskuju Eesti Aleksandrikooli rajamisele. Teater Teater oli Tartus alates 1812
Kuna toad olid väikesed, polnud lastele eraldi tuba anda. Peres oli kolm last: Salme, Hilda (1911-1990) ja Oskar (1922-1939). Lapsena meeldis Salmele hoovivärava alt välja tänavale vaadata ja inimesi jälgida. Koolist koju tulles kiikas ta sageli akendest sisse ja jälgis salaja inimeste askeldamist. Nii mõnigi Reegi lavakuju kandis argielus nähtud prototüübi tunnusjooni, mälestused väiksena nähtust ja kogetust andsid hiljem toitu näitleja fantaasiale. Salme Reegi vanemad olid teatrihuvilised. Salme ise käis esimest korda Endla teatris 1913. aasta jõulude paiku. Kui Salme oli üheksa-aastane, viis ta isa teda Tallinna Draamateatrisse lasteetendust vaatama. Lapsepõlvest on Reegil meeles lisaks teatris käimisele ka kontserdid Pärnu ranna kõlakojas, mida terve perega kuulamas käidi. Ema ja isa austav suhtumine muusikasse ja teatrisse kujundas Salmes juba ette arusaama, et teater pole ainult mäng, vaid
draamaklassikasse kuuluvaid teoseid Shakespeare`i, Schillerit jt. Üksikud etendused olid vene või eesti keeles. Sellest võib järeldada, et teater püüdis saavutada võimalikult laia publiku tähelepanu. 1819. aastal anti esimest korda etendus ainult eesti keeles ja selleks oli P.A.I. Steinbergi teos ,,Häbbi sellel, kes petta tahhab". Sellele järgnes mitmeid teisi selle autori mugandusi. Steinberg oli esimene kutseline eestlasest näitleja, kes töötas aastatel 1817-1824 Tallinna saksa teatris, hiljem Riias, Hamburgis, Dresdenis. Ta kirjutas esimesed eestikeelsed näidendid, osales nende lavaseadmisel ja mängis peaosi. Tallinna saksa teatri repertuaari võeti aegamööda järjest rohkem eestikeelseid näidendeid, mida mängiti saksakeelsete näidendite vahel või järel. ( Tollased teatriõhtud koosnesid tavaliselt mitmest erinevas zanris lavateosest.) Enamasti tutvustasid nees lavastused eestlaste
laulu-ja mänguseltsi Estonia. Kuigi seltsi esimesed protokollid kirjutati saksa keeles ja oli hetki, kus õllejoomine ning kaardimäng pidid venestamise õhkkonnas peaaegu lämmatama rahvusliku kultuuritegemise kõrged sihid, jõudis möödunud sajandi algusaastatel kätte see periood, mil Estonia Seltsi juhatuse liikmeteks said nii Konstantin Päts, Jüri Vilms kui Konstantin Konik. Kultuur ja poliitika hakkasid vaatama samasse suunda. 1906.a. pandi esmajoones Paul Pinna ja Theodor Altermanni toel käima kutseline teater "Estonia" ning samal ajal koos teiste Tallinna seltsidega hakkas Estonia Selts aktiivselt tegutsema uue teatri- ja kontserdimaja ehitamisega. Selle pidulik avamine toimus 24. augustil 1913.aastal. Estonia kontserdisaalis tuli 1919.a. kokku Eesti Asutav Kogu. Koos paljude teiste eestimeelsete organisatsioonidega sulges Nõukogude võim ka Estonia Seltsi. Oma tegevust alustati uuesti 27. märtsil 1990.aastal. Kuigi tänapäeval ei pea Estonia
Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. LK oli näitleja, lavastaja, teatrijuht, kuid eriti sügava jälje jättis ta eesti teatrilukku pedagoogina. LK kujundas välja nii nuku- kui noorsooteatri printsiibid ning eelkõige rahvusteatri põhijooned A. H. Tammsaare, O. Lutsu, H. Raudsepa jt. lavaklassikaks mängimisega. LK-l on ilmunud mälestusteraamat POOL SAJANDIT TEATRITEED. ENSV teeneline kunstnik. LK oli a-st abielus Adele Kalmetiga. Pojad Hanno ja Toomas Kalmet. Seos noorte kalmetitega.
Suurte dionüüsiate jaoks näidendeid kirjutanud tragöödiakirjanike hulgas oli esimene ja ehk ka parim Aischylos. Ta sündis u 525 a eKr. Teda arvatakse olevat kirjutanud 80- 90 näidendit, millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid. Tuntumad tema loomingust on "Oresteia", "Aheldatud Prometheus" ja "Pärslased". Ta andis atika tragöödiale selle klassikalise kuju. Ehtsa dialoogi loomiseks tõi näidendisse teise ja hiljem Sophoklese eeskujul ka kolmanda näitleja. Ta võttis kasutusele ka lavatehnilisi uuendusi. 5 Vana-Rooma teater Rooma teatrid erinesid paljus kreeka omadest: nad ehitati mitte mäeküljele vaid lauskmaale ja olid piiratud kõrge, kaunilt kujundatud kivimüüriga. Kreekas olid hobuseraua kujulised teatrid, Roomas poolringikujulised. Koori kadumisega orkestriat enam ei vajatud. Seepärast oli rooma
Tartu Kivilinna Gümnaasium Kultuur maailmasõdade- vahelisel ajal Referaat nimi klass õpetaja Tartu 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus..............................................................................................3 2. Teaduse ja tehnika areng.............................................................................4-5 3. Filmikunst....................................................................................................................6 4. Kirjandus ja kujutav kunst...............................................................................7 5. Muusika ja tants.........................................................................................8 6. Mood.........................................................................
Demokraatliku EST kujunemine 1920-1930-ndatel. o peale vene võimu tahtei iseseisvat riiki o Asutav kogu võttis 1920 vastu põhiseaduse o Seadusandlik võim ühekojaline parlament Riigikogu o Presidenti ametit polnud o EST juhtisid koalitsioonivalitsused o nagu prantsusmaal vahetusid valitsused o majanduskriisiga nõuti riigipead o Muudeti põhiseadust ja rahvas sai hääletada presidenti Vene võimu alt vabanenud Eestis oli inimestel kindel soov, rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus, ka Asutav kogu Eesti esimest põhiseadust koostades. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt teostas seadusandlikku võimu ühekojaline parlament - Riigikogu -- ja täidesaatvat võimu valitsus. Valitsuse kinnitas ametisse Riigikogu ning valitsuse tegevust juhtis riigivanem. Riigivanem täitis lisaks peaministri kohustele ka riigipea (presidendi) esindusülesandeid, sest presidendi ametikohta ei loodud. Neil aastai
Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva Valisin selle teema, sest et ise olen näitleja ja kõik, mis on seotus teatriga pakkub mulle suur huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata,
Aga kuna Aarne oli juba teatris käinud, tahtis ta hoopis näitlejaks saada, ta oli paar viimast aastat näiteringis kaasa löönud. Siis onu soovitas Aarnel minna Tallinna 2. Keskkooli, kus hakkas teatritegemine suurelt pihta. Üheksandas klassis sai ta mängida Kiirt ,,Kevade" esimeses vaatuses. Aarne puutus kokku ka muusikaga. Talle kingiti mandoliin, kui ta oli kümnene ja sinna oli kaasa pandud õpik, millest Aarne hakkas harjutama. See oli teiste jaoks haruldus, kui näitleja oskas ka nooti lugeda. Aarne Üksküla töötas aastatel 19611968 Rakvere Teatris, 19681978 Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris. Hiljem aga pöördus Eesti Draamateatrisse 19851988 ja peale seda 19881993 Vanalinnastuudios. Kõige lõpuks jäi ta 19932002 Eesti Draamateatrisse. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris "Theatrum". Teda on palju tunnustatud ning erinevaid preemiaid saanud: · 1985 Theodor Altermanni preemia · 1986 Eesti NSV rahvakunstnik
KRISTJAN JA PAUL RAUD Referaat 12b klass Juhendaja: Tallinn 2007 SISUKORD Sisukord.................................................................................................................................. 2 SISSEJUHATUS..................................................................................................................... 4 ELULUGU............................................................................................................................... 5 Lapsepõlv............................................................................................................................ 5 Haridustee........................................................................................................................... 5 Paul Raua elu...................................................................................................................... 5 Vendade erinevused..................
raiuti kirvega puruks. Tõenäoliselt hävitati nii 10-12 miljonit köidet. 1950. aastal liiduvabariigis ilmunud ajalehtedest olid 76% eestikeelsed ja Eestikeelsetest ajalehtedest oli kogu nõukogude aja kõige olulisem Rahva Hääl ja vene- 557 keelsetest Sovetskaja Estonija. Esimese tiraaz oli 1977. aastal 155 200, teisel 44 900. Eelmainitutest pisut vabameelsemad olid kaks linnalchte: Tallin nas Õhtuleht tiraaziga 1977. aastal 90 000 ja Tartus Edasi, mille tiraaz oli toona 80 000. Kõik ajalehed olid väikese mahuga, tavaliselt nclja-lehcküljelised. Ajalehtede kogutiraaz oli nõukogude võimu algusaastatel 400 000 eksemplari ringis ja 1975. aastal 990000. Sellest suuremaks see enam ci tõusnud. Raadio- ja televisiooniala juhtis Eesti NSV Ministrite Nõukogu raadio- ja televisiooni- komitee. Stalini aja range tsensuur, mis muuhulgas nõudis
KEILA KOOL KRISTJAN RAUD Referaat Autor: Mario Kallaste, 11R klass Keila 2012 SISUKORD ELULUGU Kristjan Raud sündis 22. oktoobril 1865 aastal talupoja perekonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Tal oli kaksikvend Paulus . Kooliaeg algas vendadel 1874 Koervere külakoolis, edasi 1875-78 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878-81 Rakvere Kreiskoolis ja seejärel Tartu Reaalkoolis. Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida. Juba varases lapsepõlves olid neil olemas maalimisvärvid, mis üle saja aasta tagasi polnudki nii tavaline kui tänapäeval. Poiste suur eeskuju ja mõjutaja oli ka vanaema, kelle juures nad päris tihti elasid. Temalt on pärit nende huvi müstika, muinasmaailma ja rahvatarkuse vastu. Õppis Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis, Tartu reaalkoolis ja lõpetas 1887 Tartu I Õpetajate Seminari. Seminari lõpetamise järel töötas Tartus ja Peterburis õp
Eskola hõrkpsühholoogiline duett William Gibsoni „Kahekesi kiigel” lavastuses (lav. Leo Kalmet, 1963 Draamateatris), Einari Koppeli külma ja skeptilise neutraalsusega esitatud Väitsa-Mackie Brechti „Kolmekrossiooperis” (lav. Epp Kaidu, 1964 „Vanemuises”) või Linda Rummo ja Ants Eskola lava- ja vaimupartnerlus mitmetes Panso lavastustes („Tabamata ime” 1965 Draamateatris; Jerome Kilty „Armas luiskaja” 1966 Noorsooteatris). Näitleja Jüri Järvetit nähti 1950. aastatel küll eeskätt koomikuna ja see suhtumine kandus mõneti ka 1960ndatesse, ent tema loodud Voitinski ja Ajalooline Tõde (Smuuli „Kihnu Jõnn”, lav. Voldemar Panso, 1964 Draamateatris) demonstreerisid uut peen-psühholoogilist rollitõlgendust, sh. meisterlikku plastilisust ja rütmitunnet. Noorematest tegid 1960. aastate alguses ilma ja kandsid ajastu vaimu „Tartus verinoor helge Evald Hermaküla ja mehine Jaan Saul, Tallinnas ja Rakveres
Kuuekümnendad oma ülihumanistliku tulevikuusu, tööpaatose ja uue kangelase leidmisega ei soosinud lõõgastust pakkuvat teatrikunsti. Nii ei leidugi eesti teatri ajaloos koomikavaenulikumat aega kui kuuekümnendad. Isegi selleaegsed komöödiad (näiteks ,,Kihnu Jõnn" ja ,,Viini postmark") pole mingi tühine ,,nali nalja pärast", vaid peavad vaatajais tekitama õilsaid tundeid. Valitses Voldemar Panso kreedo: näitleja looming -- see on 1% annet ja 99% 4 tööd. Töö propageerimine koomilises võtmes oli muidugi võimatu. Ka 60-ndate lõpu teatriuuendus oli läbi ja lõhki tõsine ning harras nähtus. 197080-ndad olid suhteliselt tasakaalustatud kümnendid, teater jagas nii ülendavat kui madaldavat paatost, seda küll repertuaarikomisjonide ja kunstinõukogude targal juhtimisel. See oli stagnatsioon, kuid nii
PAUL RAUD Referaat Sissejuhatus Paul Raud on Eesti kunstnik, kes tegutses portree- ja maastikumaalijana, kuid kuna tellijaskonnaks oli põhiliselt saksa aadelkond, jäid tema tööd laiemale avalikkusele tundmatuks. Sajandivahetuse kunst jagunes kaheks: ühelt poolt realistlik, naturalistlik, impressionistlik suud, teiselt poolt sümbolistlik suund, mis oli omamoodi reaktsiooniks eelmisele. Need suunad olid vastandid, kuid mõjutasid teineteist. Realistidel kohtame tihti sümbolistlikku lähenemist kujundile, sümbolistid on sageli vormilt päris naturalistlikud. Käesoleva referaadi eesmärgik on anda lühike ülevaade Paul Raua elust ning tööst. Perekond Raudade esivanemate jäljed ulatuvad Põhjasõja lõppjärku, kui üks Karl XII haavatud sõdur, nimega Steffan, põgenes vaenlasest jälitatuna ühele soosaarele kuskil Voore ja Kannastiku tagamaal. Kohalike inimeste
Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma.
........................................................................................................... 8 KASUTATUD KIRJANDUS.......................................................................................... 9 2 SISSEJUHATUS Urmas Kibuspuud (1953-1985) elas teatrilavadel küll väga lühidalt, kuid tema täht oli nii ere, et teda peetakse veel praegusel ajalgi üheks olulisimaks Eesti 20. sajandi näitlejaks Theodor Altermanni kõrval. Kuigi Kibuspuu tegi oma karjääri jooksul väga palju mõjukaid ja tõsiseid rolle, on võimalik nüüd Kibuspuu andest aimu saada vaid tema telelavastuste kaudu. Oma lühikese elu jooksul õnnestus Kibuspuul täita osi lisaks tõsistele tükkidele ka laste etendustes, koomilistes rollides ja estraadikavades. Väga oluliseks sai Kibuspuu näitlejakarjääri jooksul sõprus Lavakunstikateedris kohatud Jüri Krjukoviga, kellega koos tegi ta mõned oma
Eesti Rahvusliku kultuuri algus *19saj teine pool - Eesti rahvusliku eneseteadvuse loomine -Hakati huvi tundma profesionaalse kunsti vastu. -Kristjan Jaak Peterson tõstis esile eesti keele, tekkis eesti haritlaskond. - 1838 asutati Õpetatud Eesti Selts. -1857 ilmus Kalevipoja eepos.Kretswald -Berno postimees hakkas ilmuma 1857. -1867 ilmus Lydia Koidula esimene luulekogumik. -1839 Loodi esimesed orkestrid Verigree ja 1848 Torna. -1855 hakati pidama kohalikke laulupidusi. -Esimene üldlaulupidu 1869 Tartus. -Eestis polnud võimalik veel tol ajal õppida. -Esimesed kunstinikud püüdlesid kunsti hariduse poole Peterburis. -Johann Köler esimene kunstnik kes läks eestist välismaale õppima 1826-1899. Johann Köler · Talupoja peres sündinud Johann Köler Sündis Viljandi maal 1826 ja suri 1899(Maetud suur Jaani kalmistule) · Õppis Viljandis Kreiskoolis. · 1846 läks Peterburi. · 1855. Aastal lõpetas Peterburi Kunstiakadeemia ning kujunes üheks Eesti rahvuslik
aastani töötas Pormeister Eesti põllumajandusprojektis ning kuni 1992. aastani Eesti Maaehitusprojektis. Tallinna Lillepaviljon Kohvik ,,Tuljak" Teater Eesti Vabariigis ja ENSV perioodil Ants Lauter sündis 5. juulil 1894. aastal. 1911. aastal lõpetas ta kaubanduskooli, kuid 1913. aastal sai ta tänu Karl Jungholzile ja Theodor Altermannile tööle näitlejana teatris ,,Estonia". Sõja ajal 1916.-1918. aastal mängis ta Novgorodi teatris. 1918. aastal läks ta tagasi ,,Estonia" teartisse, kus ta töötas draamajuhina kuni 1941. aastani. Ants Lauter reisis Saksamaal, Nõukogude Liidus, Poolas, Tsehhis jpm riikides, et täiendada oma oskusi ning ta võttis eeskuju sealsest teatrist, luues ka Eestis ekspressionistlikke lavastusi. Eesti vabariigi ajal
Venemaale ja teistesse endise NL paikadesse. Esimene Zeideri sooloplaat ilmus 1984. aastal. Ühtlasi jätkas ta endise eduga sooloesinemisi kontsertidel. Veel 75- lt oli ta trompetistina heas vormis, mida tõestab CD „Abi Zeider & Tallinna Poistekoor" (1995). Abi Zeider kalli trompetiga Film EV ajal Albina Kausi-Üksip sündinud 20.03.1898. Varssavi lähistel ja surnud Tallinnas 20.02.1976. aastal oli näitleja. Ta alustas lavategevust 1916. aastal Tallinna Seltside Valvaja ja Pandoriin näiteringides. 1920.- 21. töötas miniatuurteatris Apollo ja juba 1921. – 49. Estonia teatris. Seal töötades lõi ta arvukalt sügavasti läbitunnetatud, nüansirikka psühholoogilise koega lavakujusid. Albina värvirikast karakterloomingut iseloomustas ergas elutaju, taktitundeline, peen, graatsiline sisemine joonis ning inimesemõistmine läbi südamliku huumorimeele
annaabi.ee 
