Liina Reiman (0)

Teatrikunst - Teatriajalugu

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Liina Reiman

sündis 14. novembril 1891 Valgas Purakülas raudteeametniku Mihkel Põlde pere noorima lapsena.
Liina päris "teatrihaiguse" ilmselt emalt, kes lõi kaasa Valga Säde seltsi asjaarmastajate draamatrupis.
Lõpetas kodulinnas Valgas venekeelse algkooli ja saksakeelse tütarlastekooli.
1910 . aastal läks nooruke Liina Reiman Tartusse Karl Menningu kodu ukse taha, sooviga näitlejaks saada. Menning nägi temas potentsiaali ja kutsus ta katsetele, mille Liina läbis edukalt.
Tema esimene ülesastumine Vanemuise laval oli prantsuse komöödias "Cyprienne" toaneitsi Josephine'i osa.
Isiklikus elus aset leidnud tragöödia – temasse armunud grusiinlasest üliõpilane võttis endalt tema silme ees elu – viis noore Liina endast välja ja ta palus teatrist puhkust.
Tööle naases ta masenduses , Menningu arvamus Liinast muutus ning ta ei pikendanud tema üheaastast lepingut Vanemuises.
Liina sõitis Kaukaasiasse, et rääkida hukkunud noormehe perele, mis temaga juhtus.
Tagasi tulles tehti talle ettepanek asuda tööle Endla teatris, Pärnus, mille ta ka vastu võttis.
Aastatel 1912–1915 töötas Liina Reiman Pärnu Endlas Karl Jungholzi juhtimise all, kes andis talle juba suuremaid ja raskemaid osatäitmisi.
Kohtus Pärnus oma tulevase abikaasa August Reimaniga.
1915 kutsus Jungholz Liina Reimani koos teistega Estoniasse, kus Jungholz ise asus näitejuhi ametikohale.
Tallinnas tutvus Liina oma tulevase elukaaslase Raimund Kulliga, millele järgnes lahutus August Reimanist
Raimund Kull oli Estonia peadirigent ja nende kooselu kestis mehe surmani 1942. aastal.
Eesti esindusteater osutus algaja jaoks liialt nõudlikuks, nii et kaks aastat hiljem jättis Estonia seltsi eestseisus ta töölepingu pikendamata.
1917. aastal, pärast puhkusereisilt naasmist, haigestus Liina Reiman düsenteeriasse, Tema elu päästis elukaaslane Raimund Kull, kellel õnnestus raskel ajal, kus rohud olid otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit.
kevadpoolaastal 1918 avastati tal tuberkuloos .
Sügishooajal 1918 kohtus Liina Reiman oma sõbra ja kolleegi Anna Markusega, kes oli saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse.
Tööperioodi 1919–1920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, esietenduste arv tõusis 28ni, millest 15 ringis olid Liina osad.
Hooajal 1920–1921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp , kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks.
Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud liigutus , lausutud sõna ja intonatsioon psühholoogiliselt põhjendatud.
Samas jäi ikka ja jälle vajaka lavalise liikumise oskusest, kehalisest osavusest ja kõnetehnikast. Nende puuduste kõrvaldamine oli mõeldav vaid metoodilise ja pideva tööga.
Temas oli tohutu töövõime ja tahe
Kui 1924. aasta 31. detsembril Draamateater Tallinnas oma tegevuse lõpetas ja põhitrupp Vanemuisega ühines, tähistas see Liina Reimanile ühe eluringi täissaamist
Draamateatri ja Vanemuise ühendamine ei andnud soovitud ja oodatud tulemusi. Aeg astus oma sammu ning muutusi oli toimumas teatriprotsessis üldse. Teisenes repertuaar , kangelased astusid alla koturnidelt, ülevad elamused ja kired said maisemateks. Nii kaduski klassika mitmeks aastaks repertuaarist üldse.
1933. aasta kevadel ei sõlminud Vanemuine Reimaniga enam lepingut.
Liina Reiman asus 1933. aastal tööle Soomes, omandades täiuslikult soome keele, kuna selleta polnud tema enda arvates näitlejatöö mõeldav. Aastatel 1933–1938 esines ta Tampere, Pori, Kotka , Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, lõigates rohkesti loorbereid ja pälvides üldrahvalikku austust .
Tagasitulek Eesti teatrisse toimus Estonias 1935. aastal, kus "Maria Stuartiga" tähistati tema 25-aastast lavategevust.
Alates 1938. aastast jagas Liina Reiman oma jõudu Estonia ja Draamateatri vahel.
Majoriproua "Gösta Berlingis" Draamateatri laval (1941–1942) jäi Liina Reimani viimaseks suurrolliks Eesti teatris.
Valusalt tabas teda elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal.
Kauaaegse elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal nõrgendas sidemeid kodumaaga, ja kui teise Nõukogude okupatsiooni hädaoht muutus üha reaalsemaks, otsustas Liina Reiman valida pagulase elu, asudes 1943. aastal uuesti Soome.
Enamik näidendeid, kus ta Soomes kaasa lõi, tuli tal ise lavastada
Liina Reimani tervis muutus 1952. aastal nii kehvaks, et oli sunnitud järgnenud eluaastad haigevoodis veetma . Lähedaste abiga pani ta paberile oma mälestusteraamatud "Lava võlus" ja "Rambivalgus süttib".
Aastal 1961 pälvis ta Pro Finlandia medali, mis oli tänuks ja tunnustuseks talle Soome teatrikunstile osutatud teenete eest. Samal aastal sai ta ka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna.
Liina Reiman suri 11. septembril 1961, tema põrm toodi kodumaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule, Raimund Kulli hauakoha kõrvale 2. juunil 1980.

Mitmel aastal oli Liina õpetajaks Helsingi teatrikoolis ning näitlejate suvekursustel.

https://arhiiv.err.ee/vaata/paikesekummardaja-liina-reiman

.DOCX Laadi alla originaalfail 4 lk · .docx · 1 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-12-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

1 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

enksukas Õppematerjali autor

Liina Reimani elu ja töö kokkuvõte

Liina Reiman Liina Reiman elu teatrikunst

Sarnased õppematerjalid

doc

Referaat

voorimehe või veoäriettevõtja lesena elas oma väikeses majakeses vastu praegust Lasteparki, omaaegset tiiki. Pr. Jürgens pidas seal kostilapsi ja teine tütardest andis tunde. Sinna Jürgensite juurde viidi Villem 1871.a. sügisel, ja ta nähtavasti õppis seal 2 semestri, valmistudes sisse astuma Viljandi elementaarkooli. Toidumoon viidi poisile kodust järele. Nii algas V. Reimani Viljandi kooliaeg, mis kestis tervelt 6 pool talve. 1872. aasta sügisel astus Villem Reiman Viljandi elementaarkooli, mille juhatajaks oli Friedrich Kuhlbars. Elementaarkoolis ta õppis poolteist aastat. Need esimesed kuud ja aastad võõras linnas, võõrkeelses koolis olid noorele erksale maapoisile nii võrra olustiku, kuid eriti saksa keele oskamatuse tõttu väga rasked. Hoopis üksikasjalikult võib jälgida Villemi õppimist Viljandi kreiskoolis 1874. aasta jaanuarist 1877. aasta detsembrini. Kui V

Kultuurilugu

doc

Eesti teater 1918-1940

kirjandust, mis tõi kaasa suure publikumenu. Hugo Raudsepa näidendite ja Anton Hansen-Tammsaare ning Oskar Lutsu proosa dramatiseeringute põhjal valminud lavastused kindlustasid teatrile kindla koha Eesti kultuuripildis. 9 Pärnu teater Endla 1918. 23. veebruaril kuulutatakse Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik. 1920. Pärnu Näitlejate Ühing võtab teatri ülalpidamise enda hooleks. Teatri juhtideks August Reiman (1918-20) ja Johann Kull (1920-22). olulisemad lavastused 1920. A. Kitzberg "Kauka jumal" 1921. H. Heijermans "Lootus õnnistuse peale" 1921. L. Fall "Lõbus talupoeg" (operett) 1922. Pärnu Näitlejate Ühing loobub teatri vedamisest. Sügisel luuakse uus trupp Pärnumaa Rahvahariduse ja Helikunsti Seltsi algatusel ja majanduslikul toetusel. "Endla" Selts annab 2 korda nädalas ruume kasutada ja ühekordset rahalist toetust. 16-liikmelist truppi asub

Ajalugu

doc

Eesti kultuurielu elavnemine 20.sajandil

Kasutatud kirjandus: ,,Eesti Muusikalugu kunstmuusika", Talmar ja Põhi 2007. Lk: 69-101. ,,Muusikaõpik gümnaasiumile II", Igor Garsnek, Avita 2012. Lk: 118-131 19. sajandi lõpu muusikaelus valitses saksamõjuline romantism (baltisakslased). Samal ajal hakkasid Eesti heliloojad otsima uusi muusikalisi kujundeid oma rahvamuusikast. Samas tegutsesid Eesti koorimuusikas 19. sajandi teisel poolel rahvusliku helikunsti teerajajatena vähesed asjaarmastajatest heliloojad. 1862. a avati Peterburi konservatoorium ning enamik rahvusliku ärkamise kutselistest muusikutest said oma hariduse Peterburis. Peterburi oli tollal Venemaa pealinn ning oma teatrite- ja kontserdisaalidega kujunenud Euroopa kultuurimetropoliks. Eesti sajandivahetuse professionaalse heliloomingu üheks oluliseks mõjutajaks oli tunnustatud kompositsiooniprofessor Nikolai-Rimski Korsakov, kelle juhendamisel lõpetasid Peterburi konservatooriumi heliloojatena Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar jt. Sama

Muusika

doc

Villem Reiman

Viljandi Paalalinna Gümnaasium Referaat Villem Reiman Sirkka Luks 10 A Viljandi 2010 Elulugu (9.III 1861 Suure-Kõpu vald - 25 V 1917 Kolga-Jaani) Villem Reiman sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-82 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse. Villem Reiman tudengina 1882 astus Villem Reiman Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli Villem Reiman seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sini- must-valge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas Villem Reimani ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid K.A. Hermanni

Ajalugu

doc

Ita Ever

1973 hooaja näitlejapreemia (Mees, naine ja kontsert) 1978 näitlejatöö eest teleteatris (Kosmogoonia, Kolm rubiini) 1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim naisnäitleja 1981 NSV Liidu Rahvaste Sõpruse orden 1983 Rapla rajooni majandite preemia (Lesed) 1983 Jõgeva rajooni preemia (Polkovniku lesk) 1984 parim naisnäitleja (Pilvede värvid) 1984 teatriühingu aastapreemia (Pilvede värvid, Nii see just ongi) 1984 festivali Balti teatrikevad parim naisnäitleja Alates 1984 Liina Reimani mälestusõrmuse hoidja 1985 ENSV riiklik preemia (Pilvede värvid, Polkovniku lesk, Armastus ja surm, filmid Naine kütab sauna, Nukitsamees, "Musträstaste" saladus) 1999 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale naisosatäitjale (Sundströmi Ida Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta) 2000 aasta eripreemia jätkuva kõrgvormi eest 2001 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia

Eesti keel

rtf

Endla teater

23. oktoobri päeval korraldatakse uues majas kontsert solistide, koori ja orkestri osavõtul, õhtul toimub "Libahundi" esietendus. Pärast esimesi etendusi komplekteeritakse 7-liikmeline püsitrupp, punktitasu eest teeb kaasa veel 5 näitlejat. 1911 - 14. Näitejuhiks Aleksander Teetsov. Teetsovil ei õnnestu teatritöös rakendada oma õpetaja Karl Menningu kunstiprintsiipe, sest enamik trupi liikmeist on asjaarmastajad, tulevased esinäitlejad Liina Reiman ja Eduard Türk alles algajad. "Endla" Seltsi juhatus ja liikmed näevad ainult teatri meelelahutuslikku funktsiooni. Teatri majandusliku olukorra päästmiseks tuleb Teetsovil minna kompromissidele ja lavastada ajaviitetükke. olulisemad lavastused 1911. A. Kitzberg "Libahunt", lavastaja A. Teetsov 1912. H. Ibsen "Rahva vaenlane", lavastaja A. Teetsov 1912. H. Sudermann "Kivi kivide hulgas", lavastaja A. Teetsov 1914 - 15. Näitejuhiks Karl Jungholz, kunstnikuks Herbert Tamm.

Teater

docx

Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva

Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva Valisin selle teema, sest et ise olen näitleja ja kõik, mis on seotus teatriga pakkub mulle suur huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata, missugused muutused toimusid teatrihoonega, missugune võiks olla Eesti Draamateater ja missuguseks ta sai. Raamat on väga huvitav neile, kellele ka meeldib teater. 2010. aastal, septembris Eesti Draamateater tähistas oma maja juubelit -100 aastat. Sellel päeval oli seal majas avatus uste päev, Kella 12-st kuni 15-ni startis iga veerand tunni tagant teatri lavatagusesse maailma ringkäigule ekskursioonigrupp, mida juhtisid Draamateatri näitlejad. Lift toob hu

Eesti kultuurilugu

docx

Estonia ja- Draamateatri asustamine

Estonia ja- Draamateatri asustamine Estonia Teater: Estonia teater sai alguse 1865. aastal asutatud Estonia Seltsi tegevusest. 19. sajandil esitati peamiselt rahvatükke ning nalja- ja laulumänge. Korrapärasem teatritegemine sai alguse 1895. aastal. Tõsisem draama jõudis lavale 20. sajandi algul. Kutseline teater sai Estoniast 1906. aastal. Estonia teatri hoone valmis 1913. aastal. 1907. aastal etendati esimene operett Hervé "Mamzelle Nitouche", 1908. aastal esimene ooper Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas" ja 1922. aastal esimene ballett Léo Delibes'i "Coppèlia". Esimese eesti ooperi Evald Aava "Vikerlased" esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal. 1944. aasta Tallinna pommitamises hävis Estonia teatri hoone. 13. juulil 1946 avati teatri taastatud kontserdisaal. Sel puhul peetud miitingul hüüdis EK(b)P KK sekretär Eduard Päll: "Kuid keegi ei suuda

Kunstiajalugu

Rohkem sarnaseid