Aarne Üksküla (0)

6
AARNE ÜKSKÜLA
Aarne-Mati Üksküla sündis 21.septembril 1937. aastal Tallinnas. Ta elas algul Hiiul, aga 1939 kolis ta Rahumäele, kus sündisid ta õed, õelapsed ja isegi üks õe lapselaps. See maja oli neile 60 aastat kõik, aga nüüd on sellest alles vaid korsten. Ta elas koos oma isa, ema, vanaema ja onuga. Ta isa oli vedurijuhi abi, kes vedas haavatuid ja viis rindele uusi vägesid. Kuna rongijuhte oli sel ajal vaja, siis teda ei mobiliseeritud. Üksküla ema oli kodune ja kasvatas oma kolme last.
Aarne Üksküla mäletas oma elust 1944. aasta märtsipommitamist. Nende maja tabas samuti pommikild ja nende naaber oleks peaaegu pihta saanud. Õuest oli kuulda hirmsat lennukite ja pommide vilinat. Tookord seletati talle, et kui pomm tuleb vilinal, pole vaja pommi karta , kuna siis läheb ta mööda. Aga kui pomm tuleb susinal, siis võib pihta saada. Ta vanemad olid kodunt ära ja väike Aarne oli koos vanaemaga põrandal maas ning ootasid, kuni pommisadu lõppes. Hiljem nad evakueeriti Tallinnast maale, sest kardeti uut pommitamist ja rinne hakkas samuti lähenema. Nad sõitsid rongiga Torisse, kus nad mõnda aega ajutiselt olid. Seal sai ta aga kurva teate: teatati ta isa surmast. Ta isa sai surma rongiõnnetuses. Ta oli parajasti toomas rongiga haavatuid ja kuna rongid ei tohtinud olla valgustatud, põrkas vastutulev rong nende rongile pihta, isa suri silmapilkselt.
Peale isa surma tuli perele appi Aarne onu, kuid ei läinud kaht kuudki, kui suri tema ema. Ta ema haigestus difteeriasse. Ka Aarne sai emalt nakkuse ning nad mõlemad saadeti haiglasse. Nüüd jäi Aarne ja ta õdede eest hoolitsema nende onu ja vanaema. Vanaema oli tavaliselt lastega kodus ja onu tööl. Aarne vanaema tervis hakkas minema kehvaks ning siis pidi ta hakkama ise toimetama ning näiteks süüa tegema. Aarnele hakkas ka huvi pakkuma tehnika ja meisterdamine. Ta näiteks valmistas oma onuga jõuluehteid, igasuguseid elektririistu ja isegi lootusetult rikkis külmkapi käima pannud .
Kui ta lõpetas seitsmenda klassi, arvas ta onu, et ta võiks minna elektromehaanika tehnikumi . Aga kuna Aarne oli juba teatris käinud, tahtis ta hoopis näitlejaks saada, ta oli paar viimast aastat näiteringis kaasa löönud. Siis onu soovitas Aarnel minna Tallinna 2. Keskkooli, kus hakkas teatritegemine suurelt pihta. Üheksandas klassis sai ta mängida Kiirt „Kevade” esimeses vaatuses .
Aarne puutus kokku ka muusikaga. Talle kingiti mandoliin, kui ta oli kümnene ja sinna oli kaasa pandud õpik, millest Aarne hakkas harjutama. See oli teiste jaoks haruldus , kui näitleja oskas ka nooti lugeda.
Aarne Üksküla töötas aastatel 1961–1968 Rakvere Teatris, 1968–1978 Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris. Hiljem aga pöördus Eesti Draamateatrisse 1985–1988 ja peale seda 1988–1993 Vanalinnastuudios. Kõige lõpuks jäi ta 1993–2002 Eesti Draamateatrisse. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris " Theatrum ".
Teda on palju tunnustatud ning erinevaid preemiaid saanud:

• 1985 Theodor Altermanni preemia
  
• 1986 Eesti NSV rahvakunstnik
  
• 1986 parima kõrvalosatäitja aastapreemia
  
• 1987 parima meesnäitleja aastapreemia
  
• 1998 Eesti Raadio kuuldemängupreemia
  
• 1998 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia
  
• 2009 Eesti Riiklik Kultuuripreemia
  

Ta on näidelnud mitmetes näidendites nagu näiteks:

• Andrus Kivirähk´i „Rehepapp”, mängis seal Rehepappi
  
• Eduard Vilde „Pisuhänd”, mängis Piibelehte
  
• Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?”, mängis George´i
  
• Anton Hansen Tammsaare „Wargamäe Wabariik”, mängis Pearut
  
• Wojciech Tomczyki „Nürnberg”, mängis Polkovnik Stefan Kolodziej´d
  
• Anton Hansen Tammsaare „ Mauruse kool”, mängis Maurust
  

Etendus „Nürnberg” Väliõhuetendus „Wargamäe Wabariik”
Paljud väidavad, et Aarne Ükskülat tunneks terve maailm, kui ta elaks Ameerikas. Ta elab õnneks Eestis ja on pärast enam kui 130 rolli endiselt tipptasemel, mida kinnitab ka kultuurkapitali aastapreemia. Eesti „suurimaks meistriks” tituleeritud näitleja on aga ise vägagi tagasihoidlik. Ta ei esine suurte sõnavõttudega ega ilutse ajakirjade kaantel. Ta on eriline oma tavalisuse tõttu. Teda ei näi eriti huvitavat seltskondlik positsioon.
Üksküla jaoks on näitlemine nagu töötegemine nagu iga teine ja ta ei pea end väga heaks näitlejaks, kuid petab hästi ära. Ta on väitnud ka, et tal on väga raske mängida koos näitlejatega, kes mängivad saalile, mitte partnerile. Üksküla arust lavale minnakse ikka partneri pärast ja temaga mängima. Tema jaoks on näitlemine kui sõltuvus. Laval võib Üksküla lummavalt särada kuninga, vürsti või Pearu rollis, tavaelus aga tänaval märkamatuks jääda.
Nagu helilooja Arvo Pärt tegi ka Üksküla harvanähtava žesti – kinkis enamuse rahast heategevuseks: teatriveteranidele ja lastekodulastele. Orvuna üles kasvanud ja mitte iial luksuses kümmelnud kolmekordne vanaisa loobus miljonist.
Aarne Üksküla on elav legend. 46 aasta jooksul on tema kontol üle 130 erineva rolli teatris ja ekraanil. Enesekriitiline vanameister on korduvalt teatanud oma lahkumisest, aga 72-aastaselt esineb ta ikka veel kahes näidendis ning on ikka heas vormis.
Mulle meeldib Aarne Üksküla, kuna ta on läbi aegade parim näitleja olnud. Talle ei meeldi meedia ja ega ta sellesse eriti ei sekku ka ja ei eputa ajakirjanduses. Üksküla ikka keskendub enda näitlemisse saja protsendiliselt ja elab etendusse sisse ning teeb seda nii uskuvalt. Ta on näidelnud väga paljudes etendustes läbi aegade ja kuigi ta on väga vana, näitleb ta veel endiselt sama hästi kui varem.
Aarne Üksküla elutöö preemiat kätte saamas

• Reet Made „Lapsepõlvelood”
  

• http://www.postimees.ee/?id=87037
  
• http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/ukskula-tagasitulek.d?id=27677115
  
• http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/ukskula-tagasitulek.d?id=27677115
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Aarne_Üksküla
  
• http://images.google.ee/images?hl=et&client=opera&rls=en&q=aarne%20%C3%BCksk%C3%BCla%20&lr=&um=1&ie=UTF-8&sa=N&tab=w i
  
• http://www.postimees.ee/170104/esileht/kultuur/124166.php
  
• http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8198:uekskuela--maailma-parim-kuela&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3240