1918 Iseseisvuse väljakuulutamine ja SAKSA OKUPATSIOON (0)

Ida- Virumaa Kutsehariduskeskus
1918 Iseseisvuse väljakuulutamine ja SAKSA OKUPATSIOON
Koostaja : Alina Kulina 2K-EP
Juhataja: Kersti Küttim
Jõhvi 2012
Eesti Vabariigi väljakuulutamine
Eesti Vabariik kuulutati 23. veebruaril 1918. aastal kell kaheksa õhtul esmakordselt välja Pärnus, kui advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette “Eesti iseseisvuse manifesti”. Pärnus toimus ka äsja väljakuulutatud riigi kaitseväe esimene paraad .
Paraad toimus 24. veebruaril. Samal hommikul luges “Eesti iseseisvuse manifesti” teist korda Pärnu Eliisabeti kiriku kantslist ette koguduse õpetaja Hasselblatt .
Veel enne manifesti ettelugemist otsustasid selle korraldanud Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve koos üliõpilase, hilisema kauaaegse Pärnu linnapea Oskar Kase jt kaasvõitlejatega korraldada iseseisvuse proklamee- rimise auks sõjaväeparaad, et iseseisvuse väljakuulutamist veelgi rohkem esile tõsta ja tugevamalt  rõhutada.
22. veebruaril teatas Pärnus paiknenud Eesti pataljoni (2. Eesti polgu 3. pataljon ) ülem staabikapten Feliks-Johannes Tannenbaum oma päevakäsus nr 41, et pataljon võtab koos omakaitse üksustega võimu Pärnu linnas ja maakonnas üle. 23. veebruaril andis pataljoni ülem välja uue päevakäsu nr 45, milles oli öeldud:
 
“Eesti iseseisvuse väljakuulutamist täna 23-al Februaril 1918 aastal tähelepannes käsen hommen 24-damal Februaril kell 11-30 minutid kõiki roodusid ja komandosid numbrite järjekorras bataljoni stabi ees kokku koguda – hargnenud rivis ja sõjariistas, kust tseremonial marsil muusika saatel läbi linna mindakse. Kõigil sõjaväelastel käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites eesti lindiga põigiti üle ehk eesti lindiga rindas.”
Teade toimuvast paraadist levisid kiiresti kogu linnas. Järgmisel keskpäeval tuli Endla ette suur rahvahulk, kus pataljoni üksuste kõrval seisid kohalikud organisatsioonid , koolide esindused ja hulgaliselt uudishimulikke linnakodanikke. Kogu linn oli lipuehtes.
Teatri rõdult kõlasid kõned, orkestri saatel lauldi hümni ning samal ajal tõusis teater Endla lipuvardasse sinimustvalge lipp . Seejärel algas kaitseväe ja teiste organisatsioonide rongikäik läbi linna.
Peatus tehti raekoja ees, kus jälle kuulati päevakohaseid kõnesid. Seejärel siirduti tagasi Endla juurde. Ürituse lõpul mängiti hümni ja “Porilaste marssi”.
Järgmise päeva, 25. veebruari varahommikul jõudsid Pärnusse Eesti okupeerinud Saksa väeüksused. Neile vastu läinud Maapäeva liikmed Hugo Kuusner ja J. Lasn ning staabikapten Tannenbaum deklareerisid sakslastele Eesti iseseisvust ja Eesti riigi erapooletust käimasolevas sõjas Saksamaa ja Venemaa vahel.
Kuid sakslased ei tunnistanud Eestit iseseisva riigina. Võim linnas võeti üle ja kõikjale pandi  välja saksa valvepostid.  Anti korraldus langetada Endla teatrihoonele heisatud trikoloor . Algas Saksa okupatsioon.
Saksa okupatsioon Eestis
Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel nõukogude okupatsioonist 1941. aastal ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see kuidagi kaasa eesti rahva leppimist Saksa okupatsiooniga. 
Rahva meelest ja mõttest ei läinud kaotatud iseseisvus ja sõltumatus. Sakslaste korraldusel seati ametisse Eesti Omavalitsus - Direktoorium eesotsas dr.  Hjalmar Mäega. Selle võimupiirid olid aga väga väikesed. Viimase liikmed ei olnud ministrid , vaid direktorid . Omavalitsuse korraldusel kutsuti ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid ilma volikogudeta.
Hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi äärmiselt üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) kohta. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised , Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida-alade seadusi. Nii arvati nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid omanikele tagasi ei antud. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast.
Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi - juba saksa okupatsiooni esimesel aastal hakkasid ringi liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha. Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka avalikult tunnistada, et Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge ja mitte kõik eestlased pole "väärt" kandma saksa kodaniku nime ning peavad seetõttu Eestist lahkuma.
Need kuuldused eestlasi eriti ei häirinud. Sõja lõpp oli veel kaugel ja seetõttu loodeti, et aja möödudes muutub ka sakslaste poliitika Eesti suhtes.
Konflikte esines ka rindel võitlevate eesti pataljonide ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn. sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende kõneleksikonis esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi nagu "totter maarahvas ", "eesti sead" jms.
Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka eesti sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Kuigi eesti sõdur oma tublidusega võitis kõrgemate saksa väejuhtide lugupidamise, jäid nad esialgu ikkagi ida-ala töötajate kategooriasse. Neile ei antud saksa ega eesti sõjaväetunnuseid ega ka saksa autasusid. Eestlasi autasustati kangelaslikkuse eest selleks 1941. aastal välja antud teenetemärgiga, ehk nn. "idamedaliga".
Kuigi üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine koostöös nendega ei tule kõne allagi, ei saadud tegutseda ka nende vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasipöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõimalik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Saksa okupatsiooni ajal ei tapetud Eestis sakslasi, ei lastud õhku nende sõjaväeronge ega ladusid . Omakaitse võitles aktiivselt nõukogude langevarjurite vastu, tehes need kahjutuks enne, kui need jõudsid oma lahinguülesandeid täita.