Eesti II maailmasõjas (0)

Eesti II maailmasõjas
Kuigi Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks, sõdisid eestlased nii natsliku Saksamaa, kommunistliku Venemaa kui ka soomlaste armees. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik - rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke - kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Leidus vähe selliseid inimesi, kes olid vabatahtlikena nõus sõdima kommunistliku ideloogia eest.
18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Nõukogude Liit väitis, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada ning nõudis sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. Sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee osi.
Eestis tekitas suuri vastuolusid 30. november 1939 – 13. märts 1940 Ida-Soomes toimunud Talvesõda Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel, sest Eestis paiknevatest baasidest ründasid Soomet Nõukogude lennukid. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid tulutult.
1940. aasta kevadel hakkas Nõukogude Liit Eestiga suhteid pingestama. 16. juunil esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Nõukogude vägede sisselaskmist Eestisse. Taas kord võttis Eesti nõudmised vastu, Eesti okupeeriti Punaarmee poolt.
14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse. See puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, kultuuri- ja majanduseliiti.
Nõukogude okupatsiooni ajal algas metsavendlus – aktiivne vastupanuliikumine. Seda toetas enamus Eesti rahvast.
Saksamaa alustas rünnakut Nõukogude Liidule 22. juunil 1941. Pärast Riia vabastamist liikus Saksa armee kiiresti edasi ning ületas Eesti piiri 7. juulil.
Metsavendadest moodustati 1941. aasta suvel Omakaitse, mis vabastas enne sakslaste jõudmist suure osa Lõuna-Eestist.
Sakslased ja eestlased vallutasid Tallinna 28. augustil ning 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves.

Wehrmachti - Kolmanda Riigi relvajõudude – koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides. 28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion . Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist.
Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS- pataljon "Narva". See viidi 5. SS-Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tšerkassõ kotis.
Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele.Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi.
Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega.
Osa Eestlasi põgenes läände, kartes Nõukogude võimu. Põhiliselt põgeneti Eestist otse Soome või Rootsi ja sealt edasi Ameerikasse.
Eestlastel ei olnud eriti võimalust valida, kelle poolt võidelda, sest kommunistlik Venemaa ja hiljem ka natslik Saksmaa värbas sunniviisilselt inimesi oma armeesse, üle jäi ainult võimalus ühineda Soomega ja võidelda Eesti iseseisvuse eest.