Scoutspataljon (1)

5 VÄGA HEA

Scoutspataljon
Vabadussõjas saavutatud võidus oli tähtis roll nii Eesti ohvitserkonnal kui ka sõjaväel, kelle hulka kuulus ka Viljandis 1918. aastal loodud Scouts -rügement. Selle asutaja oli Henry C. Reissar ning väeosa formeerijaks ja lahingujuhiks oli staabikapten Friedrich-Karl Pinka.

Scouts-rügement Vabadussõjas
Viljandis valitses masendav meeleolu, rikkamad kodanikud põgenesid linnast, kartes jääda enamlaste või Vene valgekaartlaste ohvriks. Tasapisi hakkas vaesemgi rahvamass mõjuvõimsamate „eeskuju” järgima. Põgeneti teadmatusest ja kindla juhi puudumise tõttu. 17. detsembril 1918 sõlmiti leping sõjaministeeriumi ja idee algatajatega. Reissar pidi tagama meeste ülalpidamise ja palga, ülejäänu eest pidi vastutama sõjaväe valitsus. Ülespandud kuulutuste peale reageerisid paljud kohalikud noorukid. Nad saadeti õppustele. Samal ajal formeeriti mobiliseeritud meestest Viljandi kaitsepataljon, kus mehi oli piisavalt, kuid oli relvade nappus. Skaudid olid hästi relvastatud: 30 mehe jaoks uued püssid, 4 automaatpüssi ja Esimeses maailmasõjas läänerindel kasutusele võetud Lewisi kuulipildujad. Linnas hakati tegema läbiotsimisi, mille käigus avastati palju relvi .
Esimesed lahingud toimusid Karksis, Taagaperes ja Helmes. Karksis saatis edu ühe sõduri maskeerimine punaväelaseks, kes valetas, et tulemas on suurem hulk välisjõude. Selle peale põgenesid punakaartlased kiiresti. Taagepera mõisa vallutamine ei olnud kerge. Massiivne kivist loss kõrgel künkal valitses ümbruse üle. Lossi kõrge torn oli ideaalne vaatluspunkt ja kõrge müür parimaks kaitseks. Skaudid vallutasid nii mõisa kui ka kõrtsi, kasutades selleks peamiselt käsigranaate. Võitjate poolel vigastatuid ja haavatuid ei olnud, vaenlastest jättis lahinguväljale elu 23 meest. Helme lossi varemete ja koolimaja vallutamine võttis skautidel umbes tunni. Samal ajal käis kodulinnas Viljandis formeerimine edasi.
20. märtsil lahkusid skaudid soomusrongidelt. Sõideti Viljandisse, kus formeeriti pataljon „Eesti scout”, mille formeerimine viidi lõpule Valgas . Sama kuu 27. kuupäeval algas meestel uus sõjatee. Olukord kagurindel oli raske, ülemjuhataja Laidoner andis käsu ühineda teiste sõjajõududega. Orvas pidid skaudid algul tagasilöögiga leppima, aga järgmisel päeval võeti uus rünnak Orava peale, kuid punased olid sealt juba lahkunud, kogudes jõudu vastulöögiks Kõvera külas. Küla sai vallutatud punakaartlasete seljataha hiilimise ning sealt tule andmisega. 3. aprillil vallutasid skaudid Leikoša ja Gorodištše külad, kus asus punaste polk koos komissaridega. Sealt õnnestus röövida üks komissar , mille peale peata jäänud punased põgenesid. Ivanovo-Boloto´s ei saatnud skaute edu, põhjuseks vaenlase hästi peidetud kuulipildujad. Tagajärjeks ebaõnnestunud üritus Ivanovo-Boloto vallutada ja mitme ülema ja 11 skaudi elu jätmine lahinguväljale.
7. aprillil viidi skaudid Petseri alla. Nad pidid Petseri alt tungima Riia- Pihkva kiviteele, seal läbi murdma punaste kindlustatud joonest ja vallutama Iroboska. Äkilise lühikese löögiga vallutati Babkovo, Barkanova, Lebedõi ja Satrubje küla. Skautide vahetuseks saadetud 2. polgu osad ei suutnud oma käes hoida positsiooni, kuhu punased sihtisid oma pealöögi. Algas punaste võidukäik, olukorra tegi keeruliseks asjaolu, et telefonijuhe oli läbi lõigatud ning see takistas infovahetust. Kui telefoniühendus taastati , hakkasid asjad laabuma ning kõik külad võeti tagasi, kusjuures selle käigus hävis terve punaste pataljon.
Pihkva operatsioon algas 24. mail suure pealetungiga Pihkva suunas. Direktiivi järgi pidid skaudid täitma sama ülesande: läbi murdma vaenlase kindlustatud liinist Riia-Pihkva kiviteel ning välja jõudma Irboskasse. Sõjaretkel vallutai edukalt Panikoviši mõis, milleks oli vajalik mitme küla vallutamine. Dubrovka külast tungiti kiiresti taganeva vaenlase kannul edas ja jõuti keskpäeval Iroboskasse. Sealt edasi, ühegi tulevahetuseta, suunduti Velikaja jõeni.
Velikaja ületamine tundus algul ülimalt raske katsumus , sest silda kaitsesid raskekuulipildujad. Jõgi ületati päval, tänu laitnant Maimu juhitud kahurväe juhtimisele. Jõest üle saanud , võeti suund Ostrovi peale, kuid uueks ülesandeks sai Karamõševo jaama vallutamine. Jaama vallutamine ei läinud lihtsalt, Eesti sõdalasi hoidis tagasi punaste soomusrong. Sellest jagusaamise järel pani jalavägi veel üürikest aega vastu. 21. juulil jaam vallutati.
Järgmisena jätkusid lahingud Ostrovi suunal. Ostrovi lähistel lahingus sai skautide juht kapten Pinka raskelt haavata. Juht evakueeriti tagalasse. Edasi toimuvad lahingud osade tagasilöökide ja õnnestumisetega. Kuni lõpuks vahetavad Vene valgekaartlased nad Tšerjohha jõe liinil välja. 28. juulil saab uueks ülemaks H. Freiberg.
Vabadussõja lõpulahingutest Narva rindel võtsid skaudid osa täisarvulise koosseisulise rügemendina, millel oli 28. detsembril 1919 seisuga 1200 tääki, 47 kuulipildujat ja 4 miinipildujat. Rügemendis käis üldse läbi 70 ohvitseri, 1713 sõdurit ja allohvitseri. Sõja kestel kasvas väikesest salgast rügement, millel on suured teened võidu saavutamisel Eesti Vabariigi iseseisvumise eest peetud Vabadussõjas. Vabadussõjas langes ja suri haavadesse 93, haavata ja põrutada said 366 skauti ja Vabadusristiga autasustati 64 meest.

Scouts-rügement pärast Vabadussõda
Pärast Vabadussõja lõppu asuti kaitseväe ümberkorraldamisele rahuaja nõuetele vastavaks. Jalaväepolgud vähendati pataljonideks , pataljonid kompaniideks. Kuuludes soomusrongide diviisi koosseisu, viidi skaudid 1920. aastal üle Valga lähedale Tõllistesse, kus algas rahuaegne õppetöö.
Skautide nimi ähvardas kaduda, mispeale sõjaaegsete juhtide poolt astutud mõjuvate sammude tagajärjel moodustati kaitseministri käskkirjaga 24. jaanuarit 1924. a Scouts- pataljon ja 1928 . a Scouts-üksik-jalaväepataljon ning määrati Läänemaa meeste väeosaks, asukohaga Haapsalus . Vastavate ruumide puudumise tõttu oli pataljon Tallinnas kuni 1932. aastani.

Scouts- pataljoni taassünd
61 aastat pärast pataljoni likvideerimist loodi Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusel 29. märtsil 2001 taas skautspataljon Balti pataljoni Eesti kontingendi baasil asukohaga Paldiskis. Vabariigi Valitsuse 22. mai 2002. aasta määruses nr 172 „Kaitseväe ülesehitus” nimetatakse väeosa juba Scouts-pataljoniks.
Kiirreageerimisvõimega jalaväepataljon Scoutspataljon loodi osalemiseks NATO operatsioonides ning Eesti-siseste äkkrünnakute tõrjumiseks. Väeosas on kasutusel kaitseväe parim varustus ja tehnika.
Scoutspataljon on valmis kaitsma Eesti Vabariigi iseseisvust, rahvast ja demokraatlikku riigikorda ning on abiks katastroofide korral Eesti piires. Scoutspataljon on valmis osalema NATO, ELi ja ÜRO poolt juhitavatel rahvusvahelistel operatsioonidel.
Scoutspataljoni kõikide allüksuste prioriteetideks on erialaste ja lahinguliste oskuste arendamine.
Koostas:

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 21 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-04-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti

21 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

unnmees123 Õppematerjali autor

scoutspataljon loomisest tänapäevani

scoutspataljon

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti uusima aja ajalugu

Eestlaste poliitilise ärkamise aeg 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas venestamine. 1896 Postimehe toimetajaks sai Jaan Tõnisson. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna arglik. Rahvamassid jäid poliitikast kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon. Sel aastal läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt. Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja autonoomia soovimise juured olid jõudnud tänu sellele rahva teadvusse. Poliitilise ärkamise aeg lõppes tõenäoliselt 1917. a veebruarirevolutsooniga. I üleminekuperiood 1917-1920-21 omariikluse rajamise aastad 1917 varakevad eestlaste peamised asualad ühendati rahvuskubermanguks, sellele anti laialdased omavalitsuslikud õigused. Kuni sügiseni jäi Eesti Kubermang siiski Vene impeeriumi koosseisu. 15.11.1917

Eesti uusima aja ajalugu

pdf

Eesti uusima aja ajalugu

EESTI UUSIMA AJA AJALUGU 04.09.12 Kohustuslik kirjandus Eesti ajalugu V ja VI. Viiendast köites käsitletud osa (20. sajandi algus) ta loengus ei käsitle kuni veebruarirev, VI osa kultuur ja Eesti II maailmasõjas. Neist kahest teosest peaks piisama - teisi ÕISis pole väga vajalik. 1917. aasta Sõtta oli mobiliseeritud Eestist u 100 000 meest, neist iga kümnes ei pöördunud kunagi tagasi. Nähes, et sõda ei taha lõppeda, asendus esialgne sõjavaimustus sõjavastasusega. Praktiliselt iga perekond oli sõjas kuidagi puudutatud. Sellega seoses meeleolud rahva hulgas tasapisi langesid. Ooteti, et sõda mingisuguse lõpplahenduse leiaks. Samamoodi sõjategevus oli mõjutanud ka majandust. Need 100 000 meest tähendas seda, et tekkis tööjõupuudus. Lisaks meestele kutsuti sõjaväeteenistusse ka hobused. Vene transpordiolukord oli nigel, raudteed olid rakendatud sõja jaoks. Tehase vabrikud töötasid ennekõike sõjaväe tarbeks. Esmatarbekaupade puudus läks iga aastaga teravamak

20. sajandi euroopa ajalugu

147

docx

Eesti XX sajandi algul

Eesti XX sajandi algul Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad (kreis), vallad, linnad, alevid: 20. sajandi alguses jagunes Eesti territoorium kahe kubermangu vahel Eestimaa kubermangu, mis omakorda olid jagatud neljaks maakonnaks: Lääne , Harju, Järva ja Viru kreis. Liivimaa kubermangu, mis jagunes Kuressaare, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru kreisiks. Maakonnad omakorda jagunesid valdadeks, mida 1866. aastal oli 366 tükki ja nad tasapisi vähenesid, kuna neid ühendati. Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, vähemusrahvused: Eestis toimus demograafiline üleminek Prantsuse tüübi järgi ehk suremus ja sündimus hakkasid langema peaaegu üheaegselt. Eestis jõudis demograafiline üleminek lõpule enne Teist maailmasõda. Sellel ajal, 18501940 kasvas Eesti rahvaarv ainult 1,6 korda, mis on üks madalamaid näitajaid Euroopas. Rahvaarv 20. saj alguses on umbes 1 000 000, millest 90% on eestlased, 4,5% vene

Ajalugu