Third level Isa oli David Wirkhaus Fourth level Fifth level Elulugu David Otto Wirkhaus'i isa oli muusikaõpetuse koolmeister. Temalt õppis ta muusikat. Täiendas end ise. 1856 aastal sai kutse Väägvere koolilt. 1864 sai temas kooli juht. 18511912 juhatas Väägvere pasunakoori Huvitavat... Pasunakooriga võitis ta esimesel üldlaulupeol 1auhinna Tema soovitusel asutati ~100 orkestrit. Ta tellis noote ja pille. Korraldas ühislaulmisi. Juhatas 27 laulupeol puhkpilli orkestrit. Oli Vanemuise seltsi auliige. Looming On loonud * Orkestripalu *Koorilaule TÄNAN
tekkimisega. Eeskuju andjaks oli Laiuse kihelkonnakool, seal lauldi neljahäälseid kirikukoraale seitse korda nädalas. Seal õppisid õpetajad. Arvati, et muusika on väga oluline õppeaine. Õpetati viiuliga, sest selle tämbrit peetakse inimhäälele kõige lähedasemaks. Rahva seas levis ka viiulimäng. Edasi kujunesid keskusteks Põltsamaa ja Torma. Seal tegutses Adam Jakobson, Carl Roberti isa. Ta asutas laulukoori ja pasunakoori (pillikooli). Need äratasid suurt tähelepanu. Tuntud oli ka Väägvere pasunakoori juht Taavi Otto Virkhaus. Kuni 1840 noodiraamatud kirjutati ümber, edasi hakkas ilmuma ka trükitud kogumikke, mis sisaldasid koraale. Tekkis kaks õpetajate seminari. 1) Valga õpetajate seminar Janis Cimse. Ta oli lätlane. Sealt on pärit esimesed heliloojad, kes olid asjaarmastajad: Kunileid, Friedrich August Saebelmann
Esimesed Üldlaulupeod Eesti koorikultuur sai alguse kihelkonnakoolides. Seal tegutsesid laulukoorid ja puhkpilliorkestrid. Eriti tugevad koorid olid Laiusel, Tormas ja Põltsamaal. Koorilaul elavnes veelgi tänu Janis Cimze seminarile, kus koolitati köstreid ja koolmeistreid ( Valgas). Kaks tugevamat pasunakoori tegutsesid Tormas ja Väägveres. David Otto Wirkhaus juhendas neid. Tekkisid esimesed laulu ja mänguseltsid. 1865 aastal Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas. Vanemuise selts oli ka esimese üldlaulupeo ametlik koraldaja. Esimene Laulupidu 1869 Tartus. Kavas oli 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu ja ainult kaks olid eestikeelsed. Autor Aleksander Kunileid oli nende kahe laulu autor ''Mu isamaa on minu arm'' ja ''Sind surmani.'' Osa võtsid ainult meeskoorid ja puhkpilliorkestrid
200 näidendi, luuletused, romaanid, mälestused / 1784 I asjaarmastajate teatri rajamine Tallinnas, muusikaetenduste lavastamine; Carl Friedrich Karell helilooja, viiuldaja, dirigent, organist, ooperilaulja, muusikaõpetaja / tantsuminiatuurid klaverile / esimene eestipäritolu muusik, Pjotor Tsaikovski õpetaja Peterburis; Adam Jakobson Carl Robert Jakobsoni isa, koolmeister, koori- ja orkestrijuht, Torma laulukoori ja pasunakoori rajaja / raamatud Torma mängo-koor, Tallorahva Süddamerömust / Mozarti Reekviemi esmakordneesitamine eesti keeles; Martin Körber Saaremaa muusikategelane, helilooja, õpetaja, pastor / värsi- ja laulukogemike avaldamine, laulud Vaikne kena kohakene, Ma olen väike karjane / I Eesti kehelkonnalaulupeo korraldamine Ansekülas, eestikeelsed laulurepertuaari kirjutamine ja avaldamine; David Wirkhaus (isa) Väägvere puhkpilliorkestri rajaja / tänapäeva puhkpillide aluspanija;
o Klaverikontsert (1943) o Viiulikontsert (1945) o 1. ja 2. sümfoonia (1946, 1948) o Tšellokontsert (1949) o Konrabassikontsert (1950) o Orelisonaat op.114 (1951) o Viiulisonaat (1952) o Klaveritrio (1957) Lisa Tunnustused : o 1934 Kotkaristi III klassi teenetemärk o 1938 Valgetähe III klassi teenetemärk Juhan Aaviku isa, Andres Aavik, oli kooliõpetaja, laulu- ja pasunakoori juht. Juhan Aaviku vend Peeter Aavik oli agronoom. Juhan Aavik abiellus 1912. aastal Alma Paalmaniga. Tema poeg oli saksofonist ja klarnetist Karl Aavik (1913–2009). Neil oli veel poeg Juhan ja tütar Linda. Kuulamiseks koorilaul "Hoia, jumal, Eestit" (1933) https://www.youtube.com/watch?v=jKJ_DYveDZI Lastelaulud „Läbi lume sahiseva“ https://www.youtube.com/watch?v=JAQt3bGkwNY Kasutatud materjal http://et.wikipedia
Juunini 1896.a. Tallinnas Riesenkampfi platsil (praeguse bussijaama lähedal). Jüri muusikaseltsist oli kohal nais-, sega- ning pasunakoor. Esimesed kaks: nais- ja segakoori etteaste leidis ajakirjanduses äramärkimist. Jüri puhkpilliorkester tuli aga tagasi esikohaga. Ajalehtede toon ülimalt kiitev. ,,Postimees'' kirjutas: ,,Toreda, võimsa muusikamängu läbi võitis üleüldist kiitust Jüri mängukoor, kellele ka esimene auhind osaks sai''. Ajaleht ,,Valgus'' lisas Jüri pasunakoori kohta ,,mängivad hästi vägevaste''. Auhinnaks kingiti esikoha eest diplom ja loorberipärg. Meeskoori juhiks on endiselt köster Preisberg. segakoori juhiks aga Vaskjala Karjavere talu noor peremees Jaan Virkepuu, kes omades suurepärase muusikalise ande juhatab koori pikemat aega. Lühemat aega juhatab segakoori Nabala talupidaja Jüri Arro, siis võtab taktikepi üle köster Hans Mets. 1953-1957.a
· Kommetega seonduvad tavandilaulud (pulmalaulud, mardi- ja kadrilaulud jt) · Perekonnaelust ja ühiskonnasuhteist kõnelevad laulud (vaeslapselaulud, orjalaulud jt) · Kiige-, mängu- ja tantsulaulud 3. Kooride tegevus 19.saj. teisel poolel · Anseküla pastor Martin Körber asutas 1840 isikliku laulukoori, tänu millele arenesid sõrve lauljate võimed heale tasemele. Komponeeris ka ise oma koorile. · Väägvere pasunakoori toetas Willigerode, kes oli David Otto Wirkhausi õpetaja, kes omakorda on puhkpillimuusika isa. · 1850 asutati Adam Jakobsoni ja tema poja C. R. Jakobsoni juhatamisel Torma kihelkonnakool, kus sai alguse pasunakoor. · 1865 asutati ,,Vanemuise" selts Tartus ja ,,Estonia" selts Tallinnas · 1867 algatas J. V Jannsen Eesti Üldlaulupe korraldamise mõtte. 4. Cimze seminar 1839 asutati nn. Cimze seminar köstrite harimatuse kõrvaldamiseks
Laulud: Kungla rahvas, Oh laula ja hõiska, Munamäel, Kevade marss, Isamaa mälestus. Lauleldus: Uku ja vanemuine. Laulupeod 1.laulupidu toimus 1869 Tartus, mida korraldas vanemuise president ja Postimehe tegija Jansen. Kavas oli: 12 vaimulikku +14 ilmalikku. Ainult 2 neist oli eesti keelsed. A.Kunileiu laulud- Sind surmani, Mus isamaa on minu arm (sõnad Koidula). Esinesid põhiliselt Lõuna-Eesti koorid, osalejad majutati kodudesse- 749 lauljat, 45 koori ja 1 maksa meeskoor, 4 pasunakoori, 42 mängijaga. 2.laulupidu 1879 Tartus ja 3. 1880 Tallinnas. Peoluba oli raske hankida, kavade ülesehitusel oli probleeme. 3.laulupeol oli vähem rahvast (aint Põhja-Eestlased). Tekkisid uued kooriliigid, eestikeelne repetuaar suurenes, tulid ka raskemad laulud. Kolm esimest laulupidu on meile väga tähtsad, need andsid meile rahvuslikud traditsioonid. Laulupeoeel. 19.saj oli juba küllalt kirjaoskajaid, anti välja palju raamatuid, ent mitte noodiraamatuid
Just sellepärast Jakobson laulupeole ei läinudki. Carl Robert Jacobson Kuna ei oldud kindlad, kas nii suur hulk rahvast suudab koos laulda, toimus peaproov Tartu Maarja kirikus suletud uste taga. Kõige enam aga kardeti saksa ajalehtede õelaid kommentaare. Kõik aga läks suurepäraselt ja juba oligi aeg suureks eesti I üldlaulupeoks. Laulupeost võtsid osa 45 meeskoori ja mõned pasunakoorid. Kokku oli 822 inimest, 4 pasunakoori ja 42 pillimängijat. Laulupeaost oli kergem osa võtta neil, kes elasid Tartule lähemal. Kaugemal ääremaadel, kus majandus oli kehvem polnud väljavaated just hiilgavad. Kehvemal rahval ei jätkunud sõiduks hobuseidki ja palju pidulised pidid tulema laulupeole jalgsi. Tartusse tulek võttis mitu päeva ja sama oli ka tagasiminekuga. Järelikult võis arvestada nädalaga. Palju inimesed aga olid nõus selle reisi ette võtta, et saada osa I üldlaulupeost
Väägvere pasunakoor koosnes 22 liikmest ning oli laulupeol silmapaistvaim puhkpillikoor. 1868 aastal asutas P.Abel Kanepi meeskoori, laulupeo kava õppimiseks jäi ainult 2 kuud, seetõttu tehti tööd eriti hoolega. Hiljem tõusis Kanepi meeskoor üheks paremaks eesti kooriks, kes tegi laialdasi kontsertreise isegi Peterburgi ja Soome. Erakordse hooga arenes orkestrimuusika Rõuge kihelkonnas, kus tegeles õpetajana J.Häusler, kes organiseeris kohapeal meeskoori ja asutas ka pasunakoori. Laulupeol esines Rõuge pasunakoor väga hästi ja äratas imestust oma lühiajalise ettevalmistuse pärast. Suure-Jaanis arenes koorilaul samuti kiiresti, sest seaset muusikaelu vedas J.Kapp. Võimekas koor võttis laulupeost osa ja tegutses hiljem Fr.Kuhlbarsi juhtimisel. Laulupeost soovisid osa võtta ka Peterburi eestlased ja nende muusikakollektiivid. Kahjuks aga tekkisid vastuolud C.R.Jakobsoni ja J.V.Jannseni vahel ning Peterburi eestlaste
H. Willigerode. Repertuaari küsimus lahendati: A.H. Willigerode võttis paarkümend saksa järelromantismi perjoodi laulukest, lõi nendele ilmaliku sisuga eestikeelsed tekstid ja avaldas need trükis. Luunja mõisa noorparun E. M. Nolcken lubas laulupeo korraldada oma Kabina mõisa pargis. Lastelaulupeost võtsid osa Tartu Maarja kihelkonna, Nõo kihelkonna, Tartu linna lastekoorid, üle poole tuhande täiskasvanud laulja ja kolm pasunakoori.2. juunil päikesepaistelisel hommikul oli tee Kabinasse vankreid täis ning mööda Emajõge sõidutasid aurulaevad Peipus, Dorpat ja Aleksander laulupidulisi peopaika. Ajakirjanduse andmetel ulatus piduliste koguarv 2000-ni. Emajõe kallast mööda mindi rongkäigus Väike-Kabinasse, kus toimus jumalateenistus. Peale välijumalateenistust mindi läbi metsa Suur-Kabinasse peoplatsile, milleks oli väikese liivakünkaga ala Emajõe kaldal hõreda metsa ääres loodus kaunis kohas (praeguse
Assamalla lahing ehitas Tallinna, et rahvast kaitsta, Lindanisa kindlus. Kalevipoeg oli töökas, ta kündis, hoolitses sööge eest, ei olnud alati positiivne, purjutas, äkiline. Ta suri Kääpa jõkke, enda mõõgaga, sest soome sepp pani mõõgale needuse peale. Ta istub valge hobuse seljas põrguukse ees, et sarviktaat ei saaks põrgust välja tulla. Ta tuleb koju ja inimestele appe, kui inimestel on väga raske. I ÜLDLAULUPIDU (Tartu 1869) algas pasunakoori mänguga Tartu kirikutornist, inimesed tulid hobuste ja jalgsi, osales 10 000. Carl Robert Jakobson polnud kohal, sest ta ütles, et laulupidu on sakslaste komme. Friedrich Reinhold Kreutzwald polnud kohal, sest ta ütles, eta tal on tervise ja arsti kohustused, tegelikult ei tahtnud ta Koidulaulikuga kokku saada. Lydia Koidula sai endale nimeks Koidulaulik, Jakobson pani talle selle nime. Jannsen kartis laulupeo nurjumist, kuna sakslased ei anna öömaja ja laulupeo praost on Willigerod.
eneseteadvust. Noorusaastad · C. R. Jakobson sündis 26.07 1841 Tartus pere esiklapsena. · Isa Adam Jakobson (1817-1857) oli haritlane ning tegi rätsepatööd, ema oli venestunud lätlanna Liisa Jegorova. Tema isa oli aktiivne ühiskonnategelane, kes peagi pärast Carl Roberti sündi sai Torma köstriks ja kirikuõpetajaks ning juhatas ka sealset pasunakoori. Jakobsoni isa kuulus ka vennastekogudusse, tõustes sealgi juhtivale kohale. Seetõttu sai Carl Robert kodust hea baashariduse, hiljem täiendas ta end veel Valgas Janis Cimze kooliõpetajate seminaris. · C. R. Jakobsonil oli 2 venda ja 3 õde. · 18591862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. · 1862 lahkus sellelt ametikohalt ning asus õpetajaks Jamburgi. · Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta
I Üldlaulupidu · Esitati isegi Mozarti reekviemi Toimumise aeg 1869 (3päeva) Toimumise koht Tartu Peetri kiriku vastas Osavõtjad naiste keelamine, meeskoorid, pillikoorid , 51 meeskoori ja 4 Põltsamaa pasunakoori, ligikaudu 870 esinejat · Laulu harrastusi soosisid Hörschelmann ja Maurach Dirigendid Johan Voldemar Jannsen, Aleksander Saebelman, David Otto Wirkhaus · Hörschelmann,oli ka ise paari vaimuliku laulu autor, avaldas Repertuaar 12 vaimulikulaulu, 15 ilmalikulaulu, 1.päeval vaimulike 1847
1-st korda ametlikult naiskoorid (Jakobsoni eestvedamisel). Ei esitatud ühtegi varasemat laulu. Tekkisid esimesed eesti proffessionaalsed heliloojad. 1.st korda kanti ette eesti helilooja Miina Härma kantaat “Kalev ja Linda”. 7. lp. 1910 Tallinnas, 10100, kava koosnes ainult eesti heliloomingust. Toimus eesti esimene sümfooniakontsert, kus esitati kogu selle ajane eesti sümfooniline looming. Esmakordselt võtsid osa lastekoorid. 1 mees, kes pidas vastu kõik 7 laulupidu oli pasunakoori juhataja David Otto Wirkhaus Karl August Hermann 1851-1909 Pärineb Põltsamaa lähistelt. Läks Leipzigi ülikooli, oli TÜ õppejõud, professoriks ei saanud. 18821-st alates “Postimehe” peatoimetaja. Tema ajal sai PM-st 1. päevaleht. 1885-1897 andis välja PM lisalehte “Laulu- ja mängujuht”. Seal olid heliloojate elulood, prooviti valjustada muusikasündmusi, info eesti kollektiivide kohta, kes mida kirjutas, kes kus kontserti andis. Andis
Ta arendas oluliselt eesti koorimuusikat. Ta sündis Ridala kihelkonnas. Algselt oli pere üheksanda lapse nimi Karl Ustav, kuid kuna tema isa töötas õigeusu kiriku koolis, siis pidi pere muutma usku ning ka laste nimesid, mistõttu muudeti tema nimi Kirilliks, millest tuleb tema kunstnikunimi Cyrillus. Tema koolitee algas Haapsalus, kus muusikast innustunud poissi lubati harjutada kohaliku karkusseltsi klaveril ning erinevate kirikute oreliter. Ta võeti mängima ka kooli pasunakoori ja linna tuletõrjeorkestrisse. Varsti sai temast Peterburi konservatooriumi trombooniüliõpilane. Neli aastat hiljem vahetas ta eriala ning õppis kompositsiooni. Peterburis sündisid ka esimesed meisterlikud segakoorilaulid nagu nt ,,Nõmmelill" ja ,,Talvine õhtu". Helilooja kogus muusikat ning kokku oli tal umbes 6000 viisi, sealhulgas umbes 500 eestlaste ja eestirootslaste vaimulikku rahvaviisi. Ta uuris ja korrastas kogutud materjali väga põhjalikult
loomingu paremik. Lühiülivaade Suure-Jaani suurkujudest Joosep Kapp 12. mai 1833 20. veebruar 1894 185053 Valga seminar 185394 köster ja kihelkonnakooli õpetaja · Eesti Kirjameeste Seltsi asutaja ja juhatuse liige · Eesti Aleksandrikooli Peakomitee Liige · Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi president Suure-Jaanis: 1853. a-st - köstri-kooliõpetaja Petschi abiline 1857. a-st - kihelkonna kantor ja kihelkonnakooli juhataja Oli laulukoori, pasunakoori ja näiteringi asutamise eestvedajaks 1871 - pasunakoor, 1887 - "Ilmatari" selts, mille auesimeheks oli Mart Saar 28. september 1882 28. oktoober 1963 Lõpetas 1908. a Peterburi Konservatooriumi oreli ja 1911. a kompositsiooni erialalTöötas Tartus ja Tallinnas pedagoogi ja interpreedina 192829 "Muusikalehe" vastutav toimetaja 194456 Eesti Riikliku Konservatooriumi kompositsioonieriala professor
Laiusel korraldati aastakümneid tegutsenud laulukoori algatusel 1866. a. väike laulupidu, kuhu kogunesid lauljad ka teistest kihelkondadest, kokku 35 inimest. Koore juhtis Laiuse köster H. Nieländer, kes oli juba 30 aastat sellega tegelenud. Kõige tähelepandavamaks kujunes siiski Pärnu kihelkonna laulupidu 1867. a. suvel Uulu mõisas. Sinna kogunes umbes 1500 inimest. Esines seitse Pärnu linna ja kihelkonna laulukoori. Korraldati rongkäike lippude lehvides ja pasunakoori saatel, peeti ka kõnesid. Nõnda oli üldlaulupeo korraldajail ja osavõtvail kooridel kasutada rohkesti kogemusi nii balti saksa kui Läti ja Eesti kohalikest või laiema ulatusega peetud laulupidudest. Seetõttu ei olnud vaja üldlaulupeo välist vormi ega ükskikasju esmakordselt välja mõtelda, vaid saadi hästi rakendada aastate jooksul kindlakskujunenud ja edukaks osutunud traditsioone, mis oli suureks soodustuseks ja kergenduseks. Eesti üldlaulupeo mõtte areng
Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Ta töötas Viljandimaal, Lätis ja Tartus ametnikuna. Mulgimaa tüübid ja olud on andnud ainet tema humoristlikele külajuttudele. David Otto Wirkhaus - eesti seltsiliikumistegelane ja muusik. Ta oli David Wirkhausi poeg.Wirkhaus tegutses "Vanemuise" seltsis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis, Aleksandrikooli liikumises ning juhatas Väägvere pasunakoori ning üldlaulupidude pasunakoore. Miina Härma - eesti helilooja, koorijuht ja organist. Ta oli eesti esimene professionaalne naishelilooja. 15- aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid Karl August Hermanni käe all. Aastal 1903 siirdus Miina Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses. Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest Esimese maailmasõja ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida. 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti
Eesti muusikas oli 19.sajandi lõpuni valitseval kohal rahvusliku koorilaulu harrastus. Vaatamata sellele,et sajandi viimasel kümmnendil korraldatud kolme üldlaulupidu kammitses venestamispüüd, pakkusid laulupeod rahvale tohutult moraalset tuge. IV üldlaulupeol 1891.aastal Tartus osalesid esimest korda ka segakoorid. Kavas oli laule peaaegu kõigilt tollastelt eesti heliloojatelt ( A.Kunileid, A.Thomson, F.Saebelmann. K.A.Hermann, M.Härma,J.Kappel, A.Lätte jt). Esimest korda esinesid pasunakoori kõrval ühendatud viiulikoorid, sellega täitus K.A.Hermanni soov näha viiuldajaid üldlaulupeol. ( Just sel eesmärgil oli ta välja andnud oma viiulimängu õpiku.) V üldlaulupeol , 1894.aastal Tartus esinesid eesti külaliskoorid Riiast, Pihkvast ning Peterburi ümbrusest. Üldjuhid olid K.A.Hermann, J.Kappel ning K.Türnpuu. VI üldlaulupeost, 1896.aastal Tallinnas võttis osa lausa rekordarv inimesi- ligi 5000. Üldjuhid olid samad,
muusikalisele haridusele. Tegutsedes Suure-Jaanis köstrina, oli Joosep Kapp laialt tuntud oma rahvavalgustusliku tegevusega. Kodus valitseva muusikalise õhkkonna mõjul hakkas väike Artur varakult tundma huvi muusika vastu ning isa juhendamisel alustas ta 7-aastaselt muusikaõpinguid. Joosep Kapp 12.05.1833-20.02.1894 • Suure-Jaani kihelkonnakooli õpetaja ja organist. • Asutas Suure-Jaanis meeskoori ja pasunakoori. • Pani 1887. aastal aluse lauluseltsile "Ilmatar” • Oli Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Õppimine • Koos klaverimänguga õpetas isa talle ka orelit. Suurt mõju avaldasid Arturile isa poolt asutatud Suure-Jaani lauluseltsi "Ilmatar" muusikaõhtud, kus esines ka "Ilmatari" segakoor. • Olles kõigest 11-aastane esines ta juba solistina mängides orelipartiid Händeli
tähistati kirikupühasid, samuti pastorite kõikvõimalikke tähtpäevi. Ka mõisahärra nõudis oma osa: juubelipeod ja muud perekondlikud üritused. Kodusesse atmosfääri sobisid vaimulike teoste kõrval ka ilmalikud laulud ja orkestripalad. Nii andis mõisa tellimus kooridele meelelahutuslikuma suuna. Iseseisva kontserdini ilmaliku repertuaariga küündisid ainult üksikud koorid. Näitena võib tuua Tartu Maarja laulukoori ja Väägvere pasunakoori ühise esinemise 1865.a.,mis olevat esimene eesti kontsert Tartu linnas. Tähtsat osa koorilaulu arengus hakkasid etendama 1865.a. asutatud linnaseltsid ,,Vanemuine" Tartus ja ,,Estonia" Tallinnas. Need olid ametlikult registreeritud põhikirjaga organisatsioonid, kus kiriku mõju oli üsna väike. ,,Vanemuise" esimeheks ja koorijuhiks oli J.V.Jannsen. Ta soetas rohkelt eestikeelset repertuaari ja õhutas teiste kooride asutamist. ,,Vanemuise" seltsilt eesotsas
ja tisler. Ülejäänute tegevusalad on teadmata. Koolmeistrid, kes olid enamjaolt vaimuelu juhid, adsid suure panuse orkestrite edasiarendamisele. Koolmeistritel ja köstritel oli eeldusi saada orkestijuhiks, kuna nemad olid saanud muusikalise ettevalmistuse. 3.1 D.O.Wirkhaus D.Wirkhaus oli seltsiliikumistegelane ja koorijuht. Wirkhaus tegutses "Vanemuise" seltsis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis, Aleksandrikooli liikumises ning juhatas Väägvere pasunakoori ning üldlaulupidude pasunakoore. Ta osutas suuri teeneid algajatele koorijuhtidele ning andis neile konsultatsioone. Ta aitas uutel kooridel nii endile instrumente muretseda, käis neid ka kohapeal juhendamas, kuni nende endi juhid olid asja selgeks saanud, kuid andis näpunäiteid ka kirja teel. Wirkhaus soovitas uutele kooridele alati parimaid pille tellida meistrite tehtud. Sellised pillid olid küll kallid aga siiski kõige paremad. Ta soovitas orkestreid teha 12-ne liikmelisi,
külalised ning seejärel lauljad. Laulukooridest tuli esimesena "Vanemuise" koor, rongkäigu lõpetasid Maarja kirikukoor ja sakslastest koosnev Tartu noormeeste laulukoor, mida juhatas Willigerode. Teiste kooride järjestus määrati loosivõtmisega Tamarkin 1965:30). Rongkäigus lehvis 37 lippu ja lauljad kandsid eri värvi rahvariideid, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku meeleolu. Kokku osales laulupeos 46 laulu- ja 5 pasunakoori Kell 10 hakkas Toomeorus, Toomkiriku varemete kõrval, kus praegu on tenniseväljakud, avajumalateenistus. Kell 4 pärast lõunat algas vaimulik kontsert saksa seltsi "Ressource´i" aias, mis asus praeguse Peetri kiriku vastas ning kuhu 1959. aastal püstitati mälestusmärk tähistamaks I üldlaulupidu. Õhtul avasid lauljatele ajaveetmiseks oma uksed "Vanemuise" ja Tartu Saksa Käsitööliste Selts Esimese päeva kava koosnes ainult vaimulikest koorilauludest ja jagunes kolmeks osaks
Kunileid) „Sind surmani“ (A. Kunileid) II üldlaulupidu II üldlaulupidu toimus 20.-22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore juhatasid David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peakomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorganiseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner. Laulupeol osales 48 meeskoori 1070 lauljaga ja 18 pasunakoori 202 mängijaga, kokku 1272 tegelast. Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Suuresti Vene- Türgi sõja tõttu lükkus pidu 1879. aastasse. Ühendkooride kontserdid peeti sakslaste käsitööseltsi näituseplatsil ning üksikkooride esinemised ja võistulaulmised toimusid Vanemuise seltsi aias. Noot, mida kasutati laulupeo laulikuna, trükiti “Eestirahwa teise Üleüldise Laulu-Pidu Meestekoorid” nime all Tartus juba 1877. aastal
Collan) •“Mu isamaa on minu arm“ (A. Kunileid) •„Sind surmani“ (A. Kunileid) II üldlaulupidu II üldlaulupidu toimus 20.-22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore juhatasid David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peakomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorgniseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner. Laulupeol osales 48 meeskoori 1070 lauljaga ja 18 pasunakoori 202 mängijaga, kokku 1272 tegelast. Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Suuresti Vene-Türgi sõja tõttu lükkus pidu 1879. aastasse. Ühendkooride kontserdid peeti sakslaste käsitööseltsi näituseplatsil ning üksikkooride esinemised ja võistulaulmised toimusid Vanemuise seltsi aias. Noot, mida kasutati laulupeo laulikuna, trükiti “Eestirahwa teise Üleüldise Laulu-Pidu Meestekoorid” nime all Tartus juba 1877. aastal
kihelkonnakoolide avamine ja koolikorralduse allutamine haridusministeeriumile mitte kirikule. Koorilaul oli alguses päris algeleine (pille polnud mille järgi häälde seada), aga Adam Jakobson ja David Otto Wirkhaus aitasid edendada pillimängu ning seejuures siis ka koorilaulu. A. Jakobsonil oli rahalise puudujäägi ja oskamatuse kiuste väga suur tahe ja sellega viis ta Torma pasunakoori väga heale tasemele. D.A. Wirkhaus oskas mängida mitmeid pille ja oli enamuste Eesti pillikoori asutajaks (kuid peamiselt juhatas siiski Väägvere orkestrit). Ta oli koguni kuuel laulupeol üldorkestrite juhiks. Pillimängu edasisele arengule aitas kaasa ka muusikalise kirjaorkuse levik. Olgu siinkohal nim. Seminarid, milledest kõige tuntum oli Cimze seminar. Sealt said muusikalise hariduse väga mitmed Eesti heliloojad(- asjaarmastajad) nagu nt
Kolmas üldlaulupidu Kolmas üldlaulupidu Tallinnas peeti vaid aasta pärast teist ja osavõtt oli väiksem kui enne. Kokku oli tuldud Põhja- Eestist ja Tartumaalt, kuid Viljandi- ja pärnumaa puudusid, osalt ehk Jakobsoni toetajate boikoti tõttu. Läänemaalt oli tulnud vaid üks koor, kuid Saaremaalt vaid üksikuid osavõtjaid. Ka nüüd moodustasid Liivimaa koorid osavõtjatest neljandiku. Kohale oli tulnud 38 koori 681 osavõtjaga ja 8 pasunakoori 98 mängiaga. Kontsertite kavas oli19 laulu, neist eesti laule seitse. Laulukooride üldjuhiks oli Johannes kappel ning pasunakooride juhiks D.O.Wirkhaus. Peakõne pidas ka nüüd Jakob Hurt. Neljas üldlaulupidu Neljas laulupidu aastal 1891 Tartus sattus ajaliselt juba venestuse haripunkti. See oligi pühendatud venestajast keisri Aleksander III valitsemisaja kümneaastasele juubelile.
Laulukooridest tuli esimesena "Vanemuise" koor, rongkäigu lõpetasid Maarja kirikukoor ja sakslastest koosnev Tartu noormeeste laulukoor, mida juhatas Willigerode. Teiste kooride järjestus määrati loosivõtmisega. Rongkäigus lehvis 37 lippu ja lauljad kandsid eri värvi rahvariideid, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku meeleolu. Kokku osales laulupeos 46 laulu- ja 5 pasunakoori. Kell 10 hakkas Toomeorus, Toomkiriku varemete kõrval, kus praegu on tenniseväljakud, avajumalateenistus. Kell 4 pärast lõunat algas vaimulik kontsert saksa seltsi "Ressource´i" aias, mis asus praeguse Peetri kiriku vastas ning kuhu 1959. aastal püstitati mälestusmärk tähistamaks I üldlaulupidu. Õhtul avasid lauljatele ajaveetmiseks oma uksed "Vanemuise" ja Tartu Saksa Käsitööliste Selts.
mäletavad neid sõite veel tänapäevani ja on tänulikud, et Voore Liisa nii nad oma õpetajat kutsuvad neile "laia" ilma näitas. Laste tants 1924. a, keskel Liisa Oviir Nurtu koolimajad, nii nagu kõik teisedki Velise valla koolimajad, olid kohaks kus ümbruskonna noored koos käisid, kas siis laulmas või pilli mängimas, tantsimas. Nurtus ulatub see juba eelmise sajandi lõppu, kui õpetajaks tuli M. Oviir. Siitpeale algasid koolimaja laulu- ja pasunakoori harjutused, mis toimusid igal pühapäeval, vahel ka nädala sees. Need kestsid aastakümneid. Nii olid koolimajad kohaliku kultuurielu keskusteks. Mälestusi Nurtu kooli õpetajatest Andmed Nurtu kooli õpetajate on niisama vähesed kui Päärdu koolis, kuna dokumendid on paljud hävinenud. Kaduma on läinud kauaaegse Nurtu õpetaja Liisa Voore koostatud ja peetud kooli kroonikaraamat 1842-1949 aastate kohta mis võibolla oleks asjasse lähemaid üksikasju lisanud
kihelkonnakoolidele ja iseõpetuseks" ning ,,Eesti ema. Lühike teejuht emadele, kuidas nad oma lapsi esimeste eluaastate sees kasvatama peavad", mille andis välja aastal 1879. (Liim 1997: 74, Jürisson 2003: 35-37) Joosep Kapp tegeles väga palju muusikaga, olles sealjuures hea organisaator. Ta asutas 1862. aastal neljakümneliikmelise meeskoori, kellega käidi ka I üldlaulupeol Tartus 4 (1869). 1871. aastal asutas Joosep Kapp pasunakoori, 1890 segakoori ning 1891 viiuldajate ansambli. Laulu- ja mänguseltsi ,,Ilmatar" loojaks on samuti Joosep Kapp, mille ta asutas 1878. aastal. Tänu temale kujunes Suure-Jaani üheks silmapaistvamaks muusikaelu keskuseks Viljandimaal. 1893. aastal rajati Enge mõisa parki suveaed koos laululava ja pinkidega 400 kuulajale, mille avamisel Joosep Kapp pidas kõne ning juhatas kontserti. Joosep Kapi kooriproovid muutusid inimestele peaaegu ainsaks kohaks, kuhu
Väljapaistvate tagajärgedega jätkasid rahvusliku kultuuri viljelemist pastor Jakob Hurt, Dr. Mihkel Veske, kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised selleaegsed eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad. Tänu nendele haritlastele süvenes eestlaste rahvuslik ärkamine ja kujunemine eesti rahvuseks. Selle arenguprotsessi kulminatsiooniks oli esimene Eesti rahvuslik laulupidu 1869. aastal Tartus, millest võttis osa 45 eesti laulukoori, üks saksa meeskoor ja neli pasunakoori. Esmakordselt esitati sellel laulupeol I. V. Janseni sõnadel loodud laul Mo isamaa, mo õn ja rõõm, samuti Lydia Koidula luuletus - "Sind surmani küll tahan..." Esimene eesti üldlaulupidu oli ühtlasi esimene avalik ja võimas eesti rahvuslik meeleavaldus, mis süvendas eestlastes rahvuslikku ühistunnet ja tiivustas rahvast uutele ühistele ja kõrgematele eesmärkidele. Mõtted oma riigist
Karl Ustavist sai Kirill ja Gustavist Konstatin. Siit tuleneb ka tema hilisem kunstnikunimi Cyrillus. Varsti kolis ema lastega Haapsallu, et võimaldada neile paremat kooliharidust. Cyrilluse koolitee algas Haapsalu Nikolai kiriku kihelkonnakoolis. Pillimänguga tutvus ta harmooniumil, klaveril ja orelil. Muusikast innustunud poisil lubati harjutada kohaliku karskusseltsi klaveril ning Jaani ja Lossikiriku orelitel, samuti võeti ta mängima kooli pasunakoori ja linna tuletõrjeorkestrisse. Tema enda sõnul oli tema esimene katse komponeerida 13.aprill 1906.aastal. 1907-1908.a hakkasi Cyrillius Kreek õpetama Haapsalu Linnakooli orkestrit ja pühendas kogu oma vaba aja klaveri- ja tromboonimängule. 3. ÕPINGUD PETERBURI KONSERVATOORIUMIS 3.1 Mart Saar Peterburi konservatooriumis Mart Saar alustas oma õpinguid konservatooriumis 1901.aastal L.Homiliuse oreliklassis. Järgmisel aastal hakkas ta õppima ka kompositsiooni, olles algul A
3.Eestlaste koorid tekkisid balti-saksa kooride eeskujul ja nende levik oli otseses seoses kohaliku hariduselu arenguga. Koorid tegutsesid enamasti kihelkonnakoolide ja kirikute juures, juhtideks peamiselt koolmeistrid ("maa sool") ning köstrid. Eesti koorimuusika ajalukku on oma nimed kirjutanud Põltsamaa laulukoor.Pillikoorid tegutsesid algselt peamiselt vennastekoguduste juures. Tähelepanuväärne oli 1818. aastal asutatud eesti pasunakoori tegevus (koosseisus 14 -18 mängijat), milles said oma esimese õpetuse ka Adam Jakobson (C.R. Jakobsoni isa) Tormast ning Taavet Wirkhaus (D.O. Wirkhausi isa) Väägverest. Need mehed panid oma kodukohas aluse pasunakooridele, mille tegutsemine oli aastakümneid eeskujuks ja innustajaks. 4. 18-20 juuni 1869. aastal toimunud esimene eesti laulupidu, mille eestvedajaks oli Vanemuise selts Tartus. Ainult meeskoorid, puhkpilli orkestrid. · Aleksander Eduard Thomson (31.1
meeleolus kõikjalt tagasi tõmbus. Ta andus kuni oma surmani ainult oma kutsetegevuse- le. (Pukits 1997: 33) 1899. aasta 22. Aprillil suri 73-aastane J. Köler Peterburis oma ateljees Vassili saarel. ,,Sakalas" ilmus suur matusekuulutus tekstiga ,,Isa Köler on surnud" ning mõned päevad hiljem teadaanne ,,Professor Johann Köleri muldasängitamise kohta Suure-Jaani kalmistul". (Marand 1996: 57) Ajalehe andmetel ei mahtunud kõik leinajad Suure-Jaani kirikusse. Kohal olid kolm pasunakoori, Suure-Jaani meeskoor ja Viljandi segakoor ning leinavate seltside ja teiste koosluste esindajad. Puusärk oli kaetud musta kaleviga ja kaunistatud hõbenarmaste ning tuttidega. (Marand 1996: 57) 17 Peatsis hõbeplaadil oli tekst: Professor Johann Köler sündinud 24. Webr. 1826 Surnud 10. Apr. 1899 Jalutsis hõbeplaadil: Jumal on armastus
meeleolus kõikjalt tagasi tõmbus. Ta andus kuni oma surmani ainult oma kutsetegevuse- le. (Pukits 1997: 33) 1899. aasta 22. Aprillil suri 73-aastane J. Köler Peterburis oma ateljees Vassili saarel. „Sakalas“ ilmus suur matusekuulutus tekstiga „Isa Köler on surnud“ ning mõned päevad hiljem teadaanne „Professor Johann Köleri muldasängitamise kohta Suure-Jaani kalmistul“. (Marand 1996: 57) Ajalehe andmetel ei mahtunud kõik leinajad Suure-Jaani kirikusse. Kohal olid kolm pasunakoori, Suure-Jaani meeskoor ja Viljandi segakoor ning leinavate seltside ja teiste koosluste esindajad. Puusärk oli kaetud musta kaleviga ja kaunistatud hõbenarmaste ning tuttidega. (Marand 1996: 57) 17 Peatsis hõbeplaadil oli tekst: Professor Johann Köler sündinud 24. Webr. 1826 Surnud 10. Apr. 1899 Jalutsis hõbeplaadil: Jumal on armastus
koolmeistrid ("maa sool") ning köstrid. Eesti koorimuusika ajalukku on oma nimed kirjutanud Põltsamaa laulukoor (asut. 1840), Torma laulukoor (1844) jt. Linnades hakkas kõlama eestlaste koorilaul alles siis, kui Johann Voldemar Jannsen asus Tartusse. "Vanemuise" ja "Estonia" seltsi asutamisega 1865.a. loodi kooridele esimesed organisatsioonilised alused. Pillikoorid tegutsesid algselt peamiselt vennastekoguduste juures. Tähelepanuväärne oli 1818. aastal asutatud eesti pasunakoori tegevus (koosseisus 14 -18 mängijat), milles said oma esimese õpetuse ka Adam Jakobson (C.R. Jakobsoni isa) Tormast ning Taavet Wirkhaus (D.O. Wirkhausi isa) Väägverest. Need mehed panid oma kodukohas aluse pasunakooridele, mille tegutsemine oli aastakümneid eeskujuks ja innustajaks. Orkestreid tekkis Kärknas, Kursis, Põltsamaal jm. Sõrvemaa laulupüha Ansekülas (1863) oli esimesi kooride ühislaulmisi, järgnesid laulupühad Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm 2
rajakattega. Omaj ärge ootavad veel otsasektorid, staadionimaja ja tribüünid ning vajalik varustus treenimiseks ja võistluste läbiviimiseks. Vaja oleks remontida ka Paide Gümnaasiumi amortiseerunud staadion. Kergejõustiku areng Paides sai alguse tänu Karl Tannebaumile. Ta oli Paide karskus seltsi Idu spordiosakonna esimees. Tannebaumi teati kui mitmekülgsete huvide ja karske eluviisiga meest, kes oli lõpetanud kreiskooli ning pälvis tunnustust ka pasunakoori asutaja. Madrusena Vene kroonus teenides puutus ta välissadamates kokku sealse spordieluga ning nähtu jättis talle sügava mulje. Ise tõsise treenijana otsustas ta 1912. aastal osaleda II üle-eestilistel olümpiamängudel Tallinnas. Pealtvaatajate hämmelduseks jooksis paidelane paljajalu. 5000 meetri jooksus lõpetas ta tolleaegse jooksukuulsuse Johannes Villemsoni järel teisena. Kaks aastat hiljem Riias ülevenemaalisel olümpiaadil saavutas ta maratonijooksus viienda koha. 1913
pidulik avamine vaimuliku talitlusega. Arvatavasti viibis Tammeorus 10 000- 12 000 inimest (Hillar, Hillar 1994:13-14). Lauljatele oli kinnitatud rinda hõbedane, pillimeestele kuldne laulupeo märk. See kujutas Liivimaa lipuvärvide (punane, roheline, valge) foonile asetatud harfkannelt. Peakomitee liikmed kandsid rosetti Eestimaa kubermangu lipuvärvides (lilla, roheline, valge) (Hillar, Hillar 1994:13). Avatseremoonia algatuseks laulsid koorid pasunakoori ja rahvamassi saatel koraale. Ühislaul kõlas ennekuulmatu jõuga, vapustades nii kaaslauljaid kui pealtkuulajaid (Hillar, Hillar 1994:14). Sellise jõuga polnud Eestis varem kunagi ükski laul kõlanud. Avasõnad lausus peakomitee president pastor A.H.Willigerode. Järgnesid ühislaulud ja nelja pastori jutlused või liturgilised esinemised. Kokku kestsid need lausa neli tundi. Kuid nii suurele rahvahulgale (Lisa 7) olid need halvasti kuulda
aasta: ● Külajutud; ● Draamalooming: ○ „Tuulte pöörises“; ■ Sulane Jaan, peretütar Leena, Kaarel. ○ „Libahunt“; ■ Tiina, Mari, Margus, Tammaru pere. ○ „Kauka jumal“; ■ Mogri Märt. I ÜLDLAULUPIDU JA ESIMESED ASJAARMASTAJAD HELILOOJAD ● 1823. aastal asutas Jüri Sommer Laiusel Eesti esimese laulukoori; ● 1848. aastal asutas Adam Jakobson Tormas pasunakoori ● 1865. aastal asutati Estonia ja Vanemuise seltsid I üldlaulupidu: ● 1869. aastal Tartus; ● Organiseerijad olid J.V. Jannsen ja C.R.Jakobson; ● Osa võtsid ainul meeskoorid; ● Lauljaid oli umbes 800; ● Lauldi ainult eesti keeles; ○ oli kaks Eesti autorite laulu; ■ A. Kunileid “Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm” (sõnad L. Koidula). ○ kokku esitati 27 laulu. ● Pidu kestis kolm päeva;
erilist tähelepanu süsteemse ja metoodiliselt tugeva pedagoogika väljatöötamisele, kuid hea suhtleja ja muusikas erudeeritud inimesena saavutas õpetajana suure lugupidamise. 1. augustist 1921 Läänemaa Õpetajate Seminaris laulmisõpetaja kohusetäitja95 ning kuulus sealt ,,lahtiregistreerimisele" seoses LÕS-i sulgemisega alates 1. augustist 1932. 1928/29. õppeaastal asus Kreek ka Läänemaa Ühisgümnaasiumi laulu- ja muusikaõpetaja kohusetäitjaks ja pasunakoori juhiks ning töötas seal kooli likvideerimiseni 1938. aasta augustis. Rootsi Eragümnaasiumi avamisel 1931. aasta sügisel kutsuti Kreek muusikaõpetajaks ja ta jäi ametisse järgnevaks kuueks õppeaastaks. Lisaks sellele oli ta ühe õppeaasta (1932/33) tunniandja Haapsalu Linna I Algkoolis, töötas kaks õppeaastat (1938/39 ja 1939/40) Haapsalu Tööstuskeskkoolis ning vahemikus 19371940 Haapsalu Gümnaasiumis ja Progümnaasiumis.96 Seega õpetas Kreek muusikat kokku kuues koolis,
Jakobson lubas kaasa aidata ja isiklikult laulupeost osa võtta, kuid pole selge, kas ta siiski sõitis Tartusse kontserdile või mitte, kuid ta puutus paljudega kokku ja sai ettekujutuse laulupeost. Õppides aastail 1856-1859 Valgas köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminaris, sai CRJ direktor Jänis Cimze juhtimisel üsna korraliku muusikalise ettevalmistuse, nii et oli pärastises kutsetöös suuteline kirikuorelit mängima, koolis laulmist õpetama, laulu-ja pasunakoori juhatama ning isegi komponeerimises katsetama. Ta võttis aktiivselt osa esimese Eesti üldlaulupeo korraldamisest (kuigi hiljem asus sellega opositsiooni) ja võitles visalt selle eest, et eestlaste esimesel suurel ühiskontserdil ei lauldaks ainult saksa koorilaule, vaid ka eesti oma algupärandeid ja soome kooripalasid. Selleks õhutas ta noort andekat muusikameest Aleksander Saebelmann-Kunileidu komponeerima, nii et
oma keelpilliorkestrit jazzorkestriks nimetades vaid nalja teha soovisid. Tõenäolisem on, et nad tõesti tahtsid moega kaasas käia ja kaasaegsemat tantsumuusikat mängida, kasutades ära olemasolevad võimalused ja pillimehed, nagu Karksi valla Karutsi jätsi ja Kaarli Sammaste jätsbändi puhulgi toimiti. Ainus leida õnnestunud kirjalik viide selle kollektiivi kohta oli Saaremaa laulupeotraditsiooni käsitlevas raamatus seoses orkestri juhi Herman Olliga, kes “...olnud aktiivne Pöide pasunakoori tegevuses klarnetimängijana ja Pöide-Uuemõisa jazzorkestri mängija-juhendajana (1935)” (Männa 1995: 258). Siit saame kinnitust väitele, et koosseisus võis olla ka klarnet, mida fotol näha ei ole. Üllatav on siinjuures fakt, et Saaremaa suurimas asustatud punktis, kuurortlinnas Kuressaares, kus suviti mängisid enamasti mandrilt palgatud orkestrid, nende hulgas mitmed džässbändid (s.t oli olemas nii džässialane info kui eeskujud), ei ole mingeid andmeid kohaliku džäss-
annaabi.ee 
