´´Emajõe kaldal asuvad mälestusmärgid´´ (0)

Essee ´´Emajõe kaldal asuvad mälestusmärgid´´
Kabina Lastelaulupeo mälestuskivi
02. juunil 1870. a.  toimus Tartumaal Kabinas esimine  ilmalik lastelaulupidu. Selle ürituse idee tekkis Tartu ümbruse koolmeistril, kes innustatuna esimese üldlaulupeo (1869) õnnestumisest soovisid aktiviseerida muusika õpetust koolides. Nii otsustatigi korraldada järgmisel  aastal lastelaulupidu kõigi ümbruskonna  rahvakoolide osavõtul. Lastelaulupeo üldjuhi kohustused võttis enda peale esimese üldlaulupeo peakomisjoni president, Tartu-Maarja kihelkona pastor A. H. Willigerode. Repertuaari küsimus lahendati: A.H. Willigerode võttis paarkümend saksa järelromantismi perjoodi laulukest, lõi nendele ilmaliku sisuga eestikeelsed tekstid ja avaldas need trükis. Luunja mõisa noorparun E. M. Nolcken lubas laulupeo korraldada oma Kabina mõisa pargis .  Lastelaulupeost  võtsid osa Tartu Maarja kihelkonna, Nõo kihelkonna, Tartu linna lastekoorid, üle poole tuhande täiskasvanud laulja ja kolm pasunakoori.2. juunil päikesepaistelisel hommikul oli tee Kabinasse vankreid täis ning mööda Emajõge sõidutasid aurulaevad Peipus, Dorpat ja Aleksander laulupidulisi peopaika. Ajakirjanduse andmetel ulatus piduliste koguarv 2000-ni. Emajõe kallast mööda mindi rongkäigus Väike-Kabinasse, kus toimus jumalateenistus. Peale välijumalateenistust mindi läbi metsa Suur-Kabinasse peoplatsile, milleks oli väikese liivakünkaga ala Emajõe kaldal hõreda metsa ääres loodus kaunis kohas (praeguse lastelaagri territooriumil).
Hobuse monument
1. mail 1990. a. tähistati Luunjas riigimajandi 70. aastapäeva. Tähtpäeva jäi meenutama põllumehe parima abimehe hobuse monument, mille autor on Endel Taniloo. Mälestusmärgi õnnistas sisse Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer . Luunja on üks majandeid, kus hobusekasvatus on au sees. Ka pidulikus rongkäigus osalesid ratsanikud , kes demonstreerisid kodumajandi rahvale ja külalistele treeningutel omandatud oskusi. Majandirahva peotuju olid tulnud jagama põllumeeste parlamendifraktsiooni juht Heldur Peterson , populaarsed põllumehed Harald Männik ja Vadim Želnin, aianduskoondise juht Rein Aarik , Põhjamaade veterinaariakorüfee ja rahvusvahelise mainega hobusetundja Hakon Westermarek, maakonna juhid , naaber- ja sõprusmajandite esindajad.
Jaan Jaago mälestuskivi
6. juunil 1887. a. sündis Tartumaal Luunja vallas Sääsekõrva külas popsi talus Jaan Jaago. Noorelt hakkas ta spordiseltsis"Aberg" tegelema maadlusega. Sihikindlad treeningud viisid noormehe peagi kuulsate maadlejate ridadesse. Alates 1910. aastast võistles ta elukutselisena. Ajavahemikus 1913-1930 võitis J. Jaago 5 korda Euroopa ja 7 korda maailmameistritiitli 1922. aastast elas ta peamislt Berliinis, kust siirdus võistlusreisidele Euroopasse, Aasiasse ja Ameerikasse. Aastatel 1941-45 viibis J. Jaago fasistlikus Dachau koonduslaagris. Vabanenult tegutses kuulus atleet Saksa Tal oli kindel soov naasta Eestisse, kuid südamerabandus lõpetas elutee 28.augustil 1949.a. J. Jaago tuhk toodi sünnimaale ja veel samal aastal sängitati urn Tallinnas Metsakalmistu mulda. Luunjast pärineva  maailmakuulsa maadleja mälestuseks korraldatakse 1978. aastast Tartu rajooni spordikomitee eestvedamisel kevadisel koolivaheajal (põhiliselt Luunja keskkooli võimlas) noortevõistlused klassikalises maadluses. Võistluste orgkomiteed on juhtinud Evald Kaldalu, Jaan Kork, Roobert Närska, Valter Johanson, Tõnu Toim, Rein Kuku , Enn Liba , Heino Saar. Peakohtunikuks on olnud Kaimo Andersson (11 korda), Jakob Praavel ja Eldur Edela. 
Kavastu kohtukivi
1840. a.tabas eestimaad   viljaikaldus ,millele järgnes terav näljahäda. Meeleheitele viidud rahva hulgas levisid kuuldused  nagu jagataks Venemaal kõigile soovijatele tasuta maad. Kuigi kubernäär manitses, et mingit väljarändamist pole lubatud,või kui, siis ainult raudu panduna ja siberisse, see rahva meeli ei vaigistanud. Ka Emajõe ümbruse talupojad, kelle orjus oli liiga ränk, hakkasid 1841 .a. "Soojale maale minekut seadma". Asjaosalised anti sõjakohtu alla, mille lõppvaatlus oli 20. veebr. 1842. a. Kavastu mõisas kohtukivi juures. 1863.a. kehtestatud passiseadus andis talurahvale täieliku liikumisvabaduse kogu keisririigi piires. Kuigi väljaränne Eestist ei omandanud massilist iseloomu, ulatus kodumaalt lahkunute hulk kümnetesse tuhandetesse. Tugeva hoobi sai teoorjuse süsteem mõisnike kodukariõiguse kaotamisega 1865. a. Kodukariõigus oli feodaalse maaomaniku õigus karistada tema maal elavaid talupoegi kergemate süütegude eest ihunuhtluse või lühiajalise arestiga. Seda õigust hakati Eestis rakendama pärast maa läänistamist vasallidele. 1765 .a. piirati Liivimaal seda suvalist karistusmäära 30 hoobini ja 1804. a. 15 hoobini  või kahepäevase arestini. Aleksander II valitsusaja edumeelsemaks seaduseks eestlase jaoks sai uue vallakorralduse kehtestamine 1866.a. Selle seadusega loodi Baltimaade talupoegadele mõisast sõltumatu kogukondlik omavalitsus . Suur võim vallas koondus vallavanema kätte, kes valiti taluperemeeste hulgast. Vallavanem täites volikogu otsuseid, olles ühtlasi politseivõimu koondajaks  mõisa kui ka talumaal  elavate talupojaseisustest isikute üle. Ka valla kohus vabanes nüüd  mõisa eestkostmisest. Kubermangu ja maakonna omavalitsusasutused jäid kuni tsaariaja lõpuni rüütelkondade kätte. Kohtumõistmisest mõisaajal võib lugeda A. Krindi raamatudst "Elust mõisnike ajal " (ilmunud 1999.a