R.Põldmäe “Esimene Eesti üldlaulupidu“ (0)

Inge Org
R.Põldmäe “Esimene Eesti üldlaulupidu“
Valisin lugemiseks pealkirjas toodud monograafilise uurimuse ja olen väga rõõmus, et just selle raamatu valisin. See on teaduslik ajalooline kirjutis, mis pigem kõlab nagu populaarteaduslik või kultuurilooline raamat. Lugeda väga kerge, samas püsib kõik ajalooliste faktide raames. Eriti meeldivad on rohked tsitaadid tolleaegses kõne-ja kirjapruugis, mis just teevadki lugemise mahlaseks ja mitte üldse „kohustusliku kirjanduse“ taoliseks kannatuseks. Aukartustäratav hulk allikmaterjali on reastatud voolavasse jutustusse, kolm päeva(18.,19. ja 20. juuni 1869) isegi vaat et tunniajalise täpsusega kirja pandud.
Raamat algab eesti koorilaulu ja orkestrimuusika algete otsimise ja väljatoomisega. Milline areng eelnes laulupeole? Koorilaulu ristiisaks on vennastekogudused ehk täpsemalt hernhuutlik liikumine. Saksamaalt saabunud pedagoogid pöörasid tähelepanu koguduseliikmete lauluoskuse suurendamisele. Samuti õpetati vaimulikke laule lastele, nii et 1794 tegutses Kambjas juba esimene lastekoor. Ka õpetati nii lastele kui talupoegadest vanematele pillide käsitsemist(näit. orel ,viiul, klarnet ) ja ka valmistamist. 1818 alustas Tartu vennastekoguduses tegevust esimene eesti pasunakoor. Hernhuutlus saavutas talurahva hulgas suure populaarsuse ning toimus eemaldumine luteri kiriku juurest. Eriti veel 1840.-ndail kui luteri usust lahkusid kreeka-katoliku kiriku pealetungi tõttu tuhanded “karjalambad“. Oli tarvis laiendada kiriku tegevust, et talurahvast rohkem kaasa tõmmata. Üheks uuenduseks oli kirikumuusika taseme tõstmine, et teha rahvast jumalateenistusel kaasalaulmisega aktiivsemaks ja kirikuskäimist meeldivamaks. Seni laulis igaüks nii nagu oskas. Rahvas ei tundnud nooti, vähestes kirikutes oli orel, lauldi köstri eeslaulmise järgi. Köstridki polnud alati muusikatundjad. Kuna köstrid olid ka kihelkonnakoolis tegevad, siis oli hädavajalik neid koolitada . 1839.a.loodi köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminar ehk Cimze seminar. 1849 kolis kool üle Valka ning eestlastest õpilaste arv suurenes tunduvalt. Esimese laulupeo ajaks oli Valga seminarist tulnud juba 40-50 eestlast, seega oli 1860.-ndail ligi kolmandik eesti kihelkonnakoolidest varustatud erialaselt ettevalmistatud pedagoogidega. Need kihelkonnad asusid Tartu-, Võru- ja Viljandimaal . Põhja-Eestis oli vallakoolmeistrite seminar Märjamaal. Kooli õpilastest loodi meeskoor , kes tutvustas mitmehäälset koorilaulu ümberkaudsetes kihelkondades.
Esimesed laulu- ja pasunakoorid , mis tekkisid kirikute juures või koolide baasil, allusid pastorile. See aga jättis koorile kitsad tegevuspiirid ja takistas ilmaliku repertuaari omandamist. Sellest tulenebki 1860.-ndate tendents koguduse laulukooride muutmine lauluseltsideks, kellel oleks oma põhikiri ja vähem sõltuvust kirikust ja pastorist. Lauluga tähistati kirikupühasid, samuti pastorite kõikvõimalikke tähtpäevi. Ka mõisahärra nõudis oma osa: juubelipeod ja muud perekondlikud üritused. Kodusesse atmosfääri sobisid vaimulike teoste kõrval ka ilmalikud laulud ja orkestripalad. Nii andis mõisa tellimus kooridele meelelahutuslikuma suuna. Iseseisva kontserdini ilmaliku repertuaariga küündisid ainult üksikud koorid. Näitena võib tuua Tartu –Maarja laulukoori ja Väägvere pasunakoori ühise esinemise 1865.a.,mis olevat esimene eesti kontsert Tartu linnas. Tähtsat osa koorilaulu arengus hakkasid etendama 1865.a. asutatud linnaseltsid „Vanemuine“ Tartus ja „Estonia“ Tallinnas. Need olid ametlikult registreeritud põhikirjaga organisatsioonid , kus kiriku mõju oli üsna väike. „Vanemuise“ esimeheks ja koorijuhiks oli J.V. Jannsen . Ta soetas rohkelt eestikeelset repertuaari ja õhutas teiste kooride asutamist. „Vanemuise“ seltsilt eesotsas Jannseniga tuligi mõte korraldada Eesti üldlaulupidu. Laulupeo korraldajail ja osavõtvail kooridel oli kasutada eeskuju Sveitsi ja Saksamaa, Riia baltisaksa laulupeost(kus esinesid ka meie linnade lauluseltsid), samuti oli peetud hulk kohalikke kihelkondade laulupäevi. Kuid niisama lihtsalt mõtte tekkimisest peo toimumiseni asi ei läinud. Raamatu autor toob põhjalikult välja loa saamise kahe aasta pikkused keerdkäigud. Baltisakslaste arvates olevat eestlaste priiusepidu mõisnike võimu langemise leinapidu. Ka kubernerivahetus 1868.aastal ei toonud loa saamist lähemale. Vene keskvalitsuse arvates oli pidu balti aadli korraldatud, näitamaks kohalikku võimu. Pastor A.H.Willigerode hurjutas kirikukantslist „ maarahva “ muutumist „eesti rahvaks“ ja Maarja koguduse jagunemist kaheks, millest teise poole moodustavat „Vanemuise“ selts. Ametlik peoluba saadi 20.veebruaril 1869,vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva. Loasaamise tahtlik viivitamine näis olevat taktikaliseks võtteks: peo korraldamist ei tahetud keelata, kuid nõusoleku viivitamisega loodeti peopidamine nurja ajada. Õnneks olid korraldajad ennem rohkelt ettevalmistusi teinud. Riigiasutuste positiivne otsus oli suureks löögiks baltisaksa kirikujuhtidele, kes kaalusid isegi peost loobumist. Ometi pidas peokõne just baltisaksa pastor Willigerode, sest Jannsen üritas igati nendega koostööd teha. Kooridest eelistas Jannsen segakooride asemel meeskoore, asutades eeskujuks „Vanemuise“ meestelaulu seltsi. Meeskoore asutati paari aasta jooksul hulgaliselt, mis näitas nii rahva musikaalsust kui organiseerijate mõju ja osavust. Segakooride peolt väljajätmise vastu astus peokomitee presidendiks valitud pastor Willigerode, ent tulutult. Miks oli kasulik peakomitee esimeheks valida mitteeestlane ning pastor? Presidendi isik pidi kaasa tõmbama intelligentsemaid(ka saksameelsemaid)ringkondi-köstreid, koolmeistreid, mõisavalitsejaid. Kuna maal tegutsevaid koore juhtisid köstrid ja koolmeistrid ning koolid asusid peamiselt kirikute juures, siis avaldasid neile suurt mõju kohalikud pastorid . Nendest olenes ka kooride osavõtuvõimalus laulupeost. A.H.Willigerode oli eesti koguduse pastor, Liivimaa konsistooriumi assessor. Tuntud ka aktiivse muusikategelase, koorijuhi ja komponeerijana. Peokomiteesse kuulus 17 liiget erinevatelt elualadelt, peale presidendi veel üks sakslane, ülejäänud kõik eestlased, ülekaalus neist „Vanemuise“ seltsi tegelased. Loodi veel 4 alakomisjoni enamasti samadest tegelastest. Valiti peopaigad, tehti vajalikud ettevalmistused piduliste vastuvõtmiseks ja majutamiseks ning kasinalt ka ehitustöid. Muusikalise ettevalmistuse koha pealt püüti kava koostada mitte väga keerulist, kuna laulude õppimiseks jäi väga vähe aega. Minu meelest ongi kõige rohkem imekspandav see entusiasm ja tahe rahva poolt, millega „toideti“ ka korraldajaid. Millise väikese ajaga suudeti end kokku võtta ja harjutada viisid selgeks, sest tervikuna sai noodiraamatut enne pidu harjutada vaid kuus nädalat. Lisaks veel kesisest toidust tühi kõht. Küllap tundus laulupeo ettevalmistamine rahvale ühise kohustusena, seniste võitude kindlustamisena ja uute saavutamisena. Laulupeokogumik sisaldas 27 laulu: 12 vaimulikku ja 15 ilmalikku. Tuntumad neist on F.Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ , A.Kunileidi „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani“. Üldiselt oli kava üsna kõrgel tasemel. Lihtsad, algajatele mõeldud palad puudusid täiesti. See pidu oli noore eesti koorilaulu maksimaalne saavutus, mis üllatas asjaosalisi endid ja laiemat üldsust. Laulupeol ettekandmiseks saigi oma töid esitada noor andekas helilooja A. Saebelmann -Kunileid. C.R. Jakobsoni kaudu, kes elas ja töötas tol ajal Peterburis, said mõned Saebelmanni tööd tuntuks ka sealses muusikaringkonnas. Kuigi Jakobson kiitis eesti mehe loomingut, kogus ta veel soome ja ungari laule laulupeokogumiku jaoks. Ettevalmistuste käigus muutus tema seisukoht korraldatava peo suhtes. Põhjus ideoloogilis-poliitiline. Ta oli ühel meelel vene ajakirjandusega, mis arvustas Baltimaade olusid ja laitis maha talupoegade ilma maata jätmise tähtpäeva piduliku tähistamise. Tartu mehed eesotsas Jannseniga eelistasid aga koostada peo kava enamjaolt saksapärasest repertuaarist (mis oli muidugi baltisakslastele väga meeltmööda, et mõjutada matsirahvast saksastuma). Jannsen toetus peo toimumise heaks baltisakslastele, Jakobson koos J.Köleriga Peterburist nimetasid laulupidu kui baltisakslaste propaganda-ettevõtet. Ometi tunnistas Jakobson hiljem laulupeo suurt mõju eesti rahvale ja tähtsat osa järgnevate aastate edus.
Peo nn. peaprooviks oli „priiusepäeva“ tähistamine tema õigel päeval, s.o.26.märtsil. Sellele päevale pööras eriti suurt tähelepanu saksa ajaleht „Neue Dörptsche Zeitung“(millele seisis lähedal Willigerode). Pidu olevat demonstreerinud Baltimaadel valitsevat idüllilist „kodurahu“ ja süvendanud mõisniku ja talupoja sõbralikke suhteid. Saksa ladvik püüdis oma südamlikku sõprust talurahva vastu näidata ka tegudes: Liivimaa rüütelkond määras 10 000 rubla põllutöökooli asutamiseks. Tegelikult oli see žest mõeldud Aleksandrikooli asutamise pidurdamiseks ja pidi eestlasi üldhariduslikest koolidest eemale tõmbama. Sakslaste ekspansioon olevat eestlastele toonud kultuuri, ristiusu ja laulu. Jumal ise olevat eesti rahva orjusest vabastanud, seepärast olevat talle säärane pidutsemine meelepärane, pealegi kui seda teevad erinevad rahvakihid üheskoos. Laulupidu olevat ühtlasi eesti kooli juubelipäev ja kohustavat asutama põllutöökooli, et maamees ikka maameheks jääks. Nii kõneles peo avasõnas Willigerode. Ta manitses lauluseltse kirikule truuks jääma, mitte ilmalikule teele kalduma . Ent eestlaste peomeeleolu oli teistsugune, nemad tundsid millegi juba saavutatu ja millegi uue eesolevat, tundsid ühise rahvustunde tekkimist ja jõudu. Eestlaste mõtteid väljendas kokkuvõtvalt J. Hurt , kes esimest korda astus avalikkuse ette just laulupeo kõnepuldis. Hurt esitas oma kolm põhiteesi: rahvas peaks oma vaimuharimise eest hoolt kandma; et haritud eestlane oma rahva peale „üle õla ei vaataks“ ning et ei tohiks leppida vaid valla-ja kihelkonnakoolidega, vaid tuleb asutada ka kõrgema astme koole . Küll mõistsid seda kuulavad saksad, et Hurda poolt esitatud soovid on juba täitumas ning võisid vaid pahameelest tõdeda, et see sugu, keda nad olid harjunud oma jalgade alla tallama, hakkas kõnelema ja mõtlema mingist iseseisvast haridusest. Eesti rahva sümpaatia kuulus aga vene rahvale, vastupidiselt sunnitud sõpruseavaldustele baltisakslaste aadressil. Talurahvas demonstreeris oma naiivset usku keisri heatahtlikkusse valjude hurraahüüete ja rõõmuhõisetega, kui kindralkuberner lubas peoliste tänu keisrile edasi öelda. Oli ju Aleksander I olnud nende „päästja“. Vastupidiselt vaikiti aga Eesti-ja Liivimaa rüütelkondade tervituste ettelugemise ajal. Vene ajakirjanduse arvates polnud eestlastel põhjust üleüldse pidulikult pühitseda sellist sündmust, mis tegelikult halvendas nende sotsiaalset olukorda. Tehti hoopis etteheiteid, et baltisakslased ignoreerivad 19.veebr.1861.a. seadust, mis vabastas vene rahva pärisorjusest ja varustas maaga, mitte ei jätnud maata nagu eesti talurahvast. Jannsen oli liialt seotud kohalike võimumeestega just peo toimumise huvides, et pidu saaks sakste abi ja meeleheaga peetud, olgugi et peo tagamõtted olid märksa aatelisemad.
Peol oli kaks väliskülalist, soomlane ja ungarlane. Esimene avaldas rõõmu soome koorilaulude esitamise pärast(mis oli Jakobsoni teene), teine nägi valitsevat olukorda nii: eesti rahvas ja saksa härrad seisavad vastakuti nagu kaks vaenlast . Eestlane nimetavat sakslast lambavargaks, sakslane kutsuvat aga eestlast halvakspanevalt maarahvaks.
Saksa ja vene ajalehtede vahelist poleemikat jätkus veel mõneks ajaks peale pidu. Eestlased ise jäid laulupeo tulemustega rahule, sest kontsert õnnestus ja suurendas rahvuslikku prestiiži. L.Koidula tähelepanekute järgi hakkasid paljud senised kõhklejad eesti rahvuslikku liikumist toetama, mis tähendas selle olulist tõusu järgnevatel aastatel. Kõige tähtsamad olid laulupeo tulemused tärkavale eesti muusikakultuurile. Pärast pidu jätkus uute kooride ja orkestrite rajamine. Teisest küljest olid kollektiivid olulised rahva kogunemisrakud, mis arendasid osavõtjaid igas mõttes, eriti rahvusliku ideoloogia poolest.