Läte, Tobias, Saar, Kreek (0)

Aleksander Läte (1806-1948) oli helilooja ja pedagoog , esimene eestlasest proffessionaalne muusikakriitik. Ta sündis kõrtsmiku peres ja tänu sellele kuulis lapsepõlves palju rahvalikku pillimängu, eelkõige viiulit ja lõõtsa. Peagi hakkas ka ise viiulit mängima. Kooliõpetajana töötades asutas ta mõlemasse kooli koori ning orkestri. Kirjutas oma koorile ka ise laule, kuid tundis, et tahab ennast täiendada ning siis võttis Tartus eratunde. Õppis ka Dresdeni konservatooriumis koorokompositsiooni erialal. Peagi asus ta Tartusse elama ning talle tehti ettepaned asutada eesti sümfooniaorkester, mida ta ise ka juhataks. Orkestri juurde asutas ta ka mees- ja naiskoori. Tema soov oli eesti kontserdipublikut muusikaliselt harida. Selleks valmistas ta ette mitmekülgseid kavu, mis sisaldasid nii sümfooniaid, instrumentaalkontserte, oratooriume, katkendeid ooperitest ja ballettidest, kuid ka koori- ja soololaule ning instrumentaalset kammermuusikat. Esimese eestlasest professionaalse muusikakriitikuna tegi ta Tartus kaastööd ajalehele „ Postimees “. Lisaks sellele töötas ta klaveriõpetajana. Läte loomingu põhiosa moodustavad umbes 200 koorilaulu. Ta on kirjutanud ka mõned kantaadid , sümfoonilised teosed, kammermuusikat ja mõned soololaulud . Tema teoste hulka kuuluvad näiteks koorilaulud „Laul rõõmule“ ja „Tänu ja kiitus“, soololaulud „Mälestus“ ja „Vahtijad“, kantaadid „Rändaja ja tähed“ ja „Vaba Eesti“.
Mart Saar (1882-1963) oli helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas. Ta sündis Viljandimaal. Tema isa oli hea orelimängija ja improviseerija ning väga noorelt proovis juba orelit mängida. Saart innustas muusikaga tegelema Kappide perekond ja Artur Kapp aitas tal valmistuda konservatooriumi astumiseks. Saar õppis Peterubri konservatooriumis oreliklassis, mille lõpetas hõbeaurahaga. Peterburg pakkus Saarele palju käid kontakte kaasaegse muusikaga, eriti meeldis Saarele Debussy muusika . Hiljem elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, erines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus . Lühikest aega õpetas ta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis . 1912 hävis tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus ta peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina. Peagi sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ning asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal. Saar oli ka kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis. Õpetaja oli ta tuntud ülipikkade tundide tegijana. Ta ei mõõtnud aega, vaid unustas selle ja tegi kõike kiirustamata ja põhjalikult. 1956 tabas Saart halvatus, mistõttu loobus ta pedakoogitööst ja pühendus heliloomingule. Tema tähtsamad teosed on „Veel pole kadunud kõik“, kantaat „ Hommiku tulekul“, segakoorilaulud „Põhjavaim“, „Leelo“, klaveriteos „Laul männile“ ja soololaulud „ Ennemuiste “ ja „Lõputa teel“.
Cyrillus Kreek (1889-1962) oli helilooja, pedakoog, koori- ja orkestrijuht. Ta arendas oluliselt eesti koorimuusikat. Ta sündis Ridala kihelkonnas. Algselt oli pere üheksanda lapse nimi Karl Ustav, kuid kuna tema isa töötas õigeusu kiriku koolis, siis pidi pere muutma usku ning ka laste nimesid , mistõttu muudeti tema nimi Kirilliks, millest tuleb tema kunstnikunimi Cyrillus. Tema koolitee algas Haapsalus , kus muusikast innustunud poissi lubati harjutada kohaliku karkusseltsi klaveril ning erinevate kirikute oreliter. Ta võeti mängima ka kooli pasunakoori ja linna tuletõrjeorkestrisse. Varsti sai temast Peterburi konservatooriumi trombooniüliõpilane. Neli aastat hiljem vahetas ta eriala ning õppis kompositsiooni. Peterburis sündisid ka esimesed meisterlikud segakoorilaulid nagu nt „Nõmmelill“ ja „ Talvine õhtu“. Helilooja kogus muusikat ning kokku oli tal umbes 6000 viisi, sealhulgas umbes 500 eestlaste ja eestirootslaste vaimulikku rahvaviisi. Ta uuris ja korrastas kogutud materjali väga põhjalikult. Enne lõpueksameid konservatooriumis mobiliseeriti ta sõjaväkke. Aasta hiljem vabastati ta sealt tervislikel põhjustel, kuid keerukates oludes oli õpingute lõpetamine võimatu. Ta töötas Eestis muusikaõpetajana, esmalt Rakvere Õpetajate Seminaris ning seejärel Tartu Kõrgemas Muusikakooli ja peale seda Läänemaa Õpetajate Seminaris. Ta andis ka muusikatunde ning juhatas orkestreid , tegutses koori- ja orkestrijuhina ning juhatas maakondlikke laulupäevi ja -pidusid. Haapsalus jätkas ta rahvalaulude kogumist. Ta töötas ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõuna, kuid pidi sealt lahkuma . Oma elu viimasel kümnel töötas ta klaveriõpetaja ning koorimuusika kõrvalt komponeeris ta sel ajal ka palju puhkpillimuusikat ja rahvaviisidest lähtuvaid sümfoonilisi süite.
Rudolf Tobias (1873-1918) oli esimene kompositsiooniharidusega eesti helilooja. Ta tegutses ka organisti, pianisti ja muusikakriitukuna. Ta oli andekas ja omanäoline muusik ning uuendusmeelne kunstnik, kes võitles rahvusliku professionaalse kultuuri eest. Tal on suur tähtsus eesti professionaalse muusika rajajana – temalt pärinevad paljude žanrite esikteosed eesti muusikas. Ta sündis köstri pojana Hiiumaal. Ta kasvas ja kujunes soodsamates tingimustes kui enamik tolleaegseid eesti muusikuid. Tema isa märkas varakult poja huvi ja andekust muusika vastu. Tobias komponeeris oma esimesed teosed 9-aastaselt. Kui Tobiaste perekond kolis, hakkas poiss pühapäeviti käima Haapsalu kirikus orelit mängimas. Kohalik pianist hakkas Tobiast tasuta õpetama. Võrdlemisi hea ettevalmistuse saanud Tobias asus Peterburi konservatooriumi, kus ta õppis orelik ja kompositsiooni. Õppimise ajal teenis ta elatist klaverihäälestamisega ja eratundidega. Tartusse tagasi kolides töötas ta muusikaõpetajana mitmes koolis. Reaalkoolis asutas ta õpilastest sümfoniettorkestri ja keelpillikvarteti. Ta andis ka eratunde muusikateoorias ja klaverimängus. Tobias esines tihti organistina ja pianistina. Oluline oli ka tema ajakirjanduslik tegevus. Ta kirjutas artikleid nii eesti kui ka saksa väljaannetele. Peagi leidis Tobias, et ta ei saa ennast Eestimaal heliloojana vajalikul määral teostada. Seetõttu otsustas ta minna Lääne-Euroopasse. Sõiduraha kogumiseks ning laiema tähelepanu äratamiseks ja rahaliste toetajate leidmiseks korraldas ta Tartus ja Tallinnas autorikontserte. Peagi sõitis ta esmalt Pariisi. Varsti asus ta elama Leipzigi. Peale seda elas ta ka Berliinis, kus ta tegutses organistina ning ajakirjanikuna ja peagi sai ta kindlama töökoha Saksa Heliloojate Liidu hindamiskomisjoni liikmena. Ta külastas Eestit „Estonia“ uue teatrihoone avamispidustuste tõttu. Pärast I maailmasõja puhkemist kutsuti Tobias Saksa sõjaväkke, kus ta tegutses tõlgina, kuid tervislikel põhjustel vabastati ta järgmisel aastal. Ta jätkas tööd muusikaülikoolis. Tobias suri kopsupõletikku.