Orkestrite liikumisest XIX sajandil (0)

Aravete Keskkool
Orkestriliikumisest XIX sajandil
Referaat
Koostaja : Kaari Tamtik
11.klass
Juhendaja : Inna Toome
Aravete 2009
SISUKORD
1 Sissejuhatus 3
2 ORKESTRITE ARV JA PAIKNEMINE 4
2.1 Koosseisud ja pillid mida kasutati 5
2.2 Orkestrite alluvus ja vahekord seltsidega 6
3 orkestrijuhtidest 8
3.1 D.O. Wirkhaus 8
3.2 A.Läte 9
4 pillimeestest 10
5 orkestrite proovid ja esinemised 11
6 kokkuvõte 12
7 kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Tänapäeval on üheks muusikalise eneseväljenduse vormiks orkestri- ja ansamblimängu harrastamine, mis sai Eestis alguse XIX sajandi esimesel poolel, kui Tartumaal asutati vennastekogususe juurde esimesed mängukoorid.
Esimesel perioodil, mis kestis umbes 50 aastat, levis uus musitseerimisviis väga visalt. Orkestriliikumise hoogne laienemine sai alguse 1860-ndatel aastatel ja kestis kuni XX sajandi alguseni, mil ligikaudu 220-line orkestrite arv mõneks ajaks stabiliseerus .
1880-ndad aastad asetsesid tõusuperioodi keskel – sellesse suubusid eelmise ja sellest lähtusid järgmise aastakümne orkestriliikumise arengule iseloomulikud tunnusjooned. 1881. aastaks oli orkestriliikumine jõudnud kõikidesse maakondadesse, orkestrite arvu suurenemine maal toimus põhiliselt kihelkondades. Alguses tegutsesid kõik põhilised orkestriliigid , hiljem lisandus neile mitmesuguseid kitarri-, mandoliini ja balalaikaorkestreid. Orkestrite repertuaari ilmus kontsertmuusika.
Pillikooride tekkelugu Eestis on seni uuritus vähe, enamasti on seda tehtud seoses järgmise probleemidega: laulupeod ja koorilaulu areng. Ainsana on pillimänguharrastusele üldhinnangu andnud muusikateadlane Elmar Arro, kes nägi selles progresseeruvat liikumist. Ta väitis, et orkestrid piirdusid oma tegevuses ainult ajaviite - ja tarbemuusika viljelemisega. A.Kasemets tõi aga esile vennastekoguduste määrava osa esimeste orkestrite asutamisel, tehes seda Torma ja Väägvere orkestrite asutamisloo põhjal.

ORKESTRITE ARV JA PAIKNEMINE

1880- 1891 aastatel tegutses Eesti aladel umbes 250 isetegevusliku eestlaste orkestrit ja 7 ansamblit, millest maal 211 orkestrit ja 5 ansamblit, linnades vastavalt 37 ja 2.
Enim oli orkestriliikumisest haaratud Tartumaa, kus mängukooride arv ulatus ca 80-ni
ning enamikus kihelkondades leidus mitu aktiivselt tegutsevat kollektiivi, samal ajal kui
Tabel 1Orkestrid maal 1880-1891
Maakond
Koosseis
ansamblid
Pasunakoor
Viiulikoor
Keelpilliork.
Segaork.
Liik teadmata
Kokku
Keelpilli
Puhkpilli
Tartumaa
47
17
1
10
2
77
1
Pärnumaa
15
6
3
2
26
1
Võrumaa
13
8
1
1
1
24
Viljandimaa
17
4
4
3
28
1
Virumaa
19
4
1
1
25
1
Järvamaa
4
7
1
1
13
Harjumaa
8
2
10
1
Läänemaa
5
1
1
7
Saaremaa
1
1
KOORE KOKKU: 211
ANSAMBLEID
KOKKU: 5
Saaremal oli teadaolevalt vaid 1 pasunakoor. Orestrite arvult moodustusid ühtlesed grupid Viljandi-, Pärnu-, Viru- ja Võrumaa. Mahajäänumateks maakondadeks olid Järva-, Harju- ja Läänemaa ( 7-13 kollektiivi). Muusikalembestes valdades, külades, koguni seltsides jätkus ruumi kahele orkestrile nagu Mustvee lauluseltsis „Sõprus”, Alatskivil, Tormas, Kanepis jt. Viru- Nigula kihelkonna Malla vallas eksisteerisid paralleelselt pasuna-, viiuli- ja laulukoorid .
80-ndate aastate lõpu orkestriliikumist iseloomustab tervikuna kiire areng: asutati juurde või taasalustasid oma tegevust umbes 180 kollektiivi, sealhulgas ainuüksi Tartumaal 50, Saaremaal, Rakveres , Paides ja Võrus tekkisid alles nüüd esimesed orkestrid. 80. aastaga võrreldes kasvas kollektiivide arv maal kahe-, linnas koguni kolmekordsek. Kuna sadakond kooridest lõpetasid tegevuse vahetult peale alustamist, oli 1891. aastal Eestis ligikaudu 150 orkestrit.
Tabel 2 Orkestrid linnades 1880-1891

Linn
Koosseis
Ansambel
Pasunakoor
Viiulikoor
Keelpillikoor
Segaorkester60
Liik teadmata
Kokku
Kellpillians.
Puhkpillians.
Tartu
4
4
1
3
12
2
Narva
2
1
1
3
7
Tallinn
2
1
1
4
Pärnu
2
2
Rakvere
4
1
5
Võru
1
1
2
Viljandi
1
1
2
Haapsalu
1
1
Kuressaare
1
1
Paide
1
1
KOORE KOKKU: 37
ANSAMBLEID KOKKU: 2
Koosseisud ja pillid mida kasutati

60% orkestrites moodustasid pasunakoorid (vt. tabeleid 1 ja 2), viiulikoore peaaegu kolm ja segaorkestreid kuus korda vähem. Arvatavasti oli osa viiulikooridest segaorkestrid, sest kaasaegsed polnud koosseisude määratlemisel alati täpsed. Kui pasunakoor oli ilmselgelt puhkpilli orkester ja segapillide koor vastas samuti tegelikule sisule , siis viiuli- või keelpillide kooris mängisid vahel ka puhkpillid.
Keelpillidest olid kõige levinumad viiulid, alte ja tšellosid oli vähem. Kontrabassi puudumisel täitis bassi funktsioone tšello, segaorkestrites aga tuuba või tromboon. Puhkpillidest olid käibel kõikvõimalikud puhkpillid põhihäälestusega C, Des, D, Es, E, F, G, A ja B. Häälestuse muutmiseks kasutati erineva pikkusega kroone ja poognaid..

Orkestrite alluvus ja vahekord seltsidega

Tabel 3 Orkestrid alluvuse järgi
Linnades
Maal
Seltside orkestrid
Vabrikute orkestrid
koguduste orkestrid
Koolide orkestrid
iseseisvad orkestrid
Seltside orkestrid
Vabrikute orkestrid
Koguduste orkestrid
Iseseisvad orkestrid
Pasunakoorid
8
2
3
1
2
15
4
2
108
Viiulikoorid
3
1
1
1
3
2
44
Muud keelpilli orkestrid
-
2
Segaorkestrid
2
1
1
3
4
17
Liik teadmata
1
1
5
1
10
Ansamblid
2
5
KOKKU ORKESTREID :
14
4
4
8
7
22
6
2
181
Eelpool toodud tabel 3 annab ülevaate orkestrite kuuluvusest organsatsioonide ja asutuste juurde – maal ja linnas oli see suuresti erinev. Maal moodustus enamus iseseisvatest kooridest, linnades aga seltside orkestritest.
Iseseisvad orkestrid pidid endale ise pillid ja noodid muretsema. Nende eest tasuti esinemiste eest saadud rahaga, mida kulutati vastavalt vajadustele.
Seltside orkestrid olid hädavajalikud igasuguste ürituste läbiviimisel : koosolekus, laulupeod jne. Orkestrite pillid ja noodid kuulusid tavaliselt seltside valdustesse ja viimane hoolitses nende korrashoiu või uute muretsemise eest. Mustvees aga lahendati küsimus teisiti: võimaldati küll orkestrile seltsi saalides kokkusaamisi ja proove, kuid tehti leping, et igaüks hoolitseb oma instrumendi korrashoiu eest ise. Organisatsioonidest ja seltsidest kardeti jääda ka liiga sõltuvaks ning see muutis uued koorid alguses umbusklikuks. Seltsid püüdsidki mängukooride tegevust võimalikult oma kontrolli alla võtta. Enamasti nõuti pillimeeste seltsiliikmeteks astumist ja aastamaksu maksmist; väljaspool seltsi üritusi võis käia mangimas ainult eestseisuse teadmisel.
Orkestrijuhtide suhtumine seltsidesse oli küllaltki erinev ühed osalesid aktiivselt kõikides ettevõtmistes, organiseerisid pidusid, kuulusid komisjonidesse , pidasid kõnesid, teised ainult mängu, harvem ka laulu, kolmandad püüdsid nii vähe kui võimalik seltsidega tegemist teha.
Paljudes muusikaseltsides oli orkestrijuht automaatselt eestseisvuses, tal oli „eestseisuse liikme õigused ja nimi”, teisalt valiti ta sinna igal aastal uuesti. Dirigendi osavõtt oli juhatuse koosolekutel vajalik, kuna seal arutati kõiki seltsielu küsimusi ja neist paljud seostusid just orkestriga.
Mängijatele raha maksmise küsimus oli seltsides päevakorras pidevalt. Püüti leida lahendusi, mis oleksid mõlematele osapooltele aksepteeritavad. Tasuti meestele eraldi, orkestritele tervikuna, arvutati protsente pidude puhtast sissetulekust või piletite müügitulust.

orkestrijuhtidest

Oli teada 134 orkestrijuhti, neist 58 kihelkonna- või vallakooliõpetajat, 7 köstrit, 1 abiköster, 6 taluperemeest, 3 kirikuõpetajat, 2 metsaülemat, 1 viiulimeister, kirikuteener, pagar ja tisler. Ülejäänute tegevusalad on teadmata. Koolmeistrid, kes olid enamjaolt vaimuelu juhid, adsid suure panuse orkestrite edasiarendamisele. Koolmeistritel ja köstritel oli eeldusi saada orkestijuhiks, kuna nemad olid saanud muusikalise ettevalmistuse.

D.O.Wirkhaus

D.Wirkhaus oli seltsiliikumistegelane ja koorijuht. Wirkhaus tegutses "Vanemuise" seltsis , Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis, Aleksandrikooli liikumises ning juhatas Väägvere pasunakoori ning üldlaulupidude pasunakoore. Ta osutas suuri teeneid algajatele koorijuhtidele ning andis neile konsultatsioone. Ta aitas uutel kooridel nii endile instrumente muretseda, käis neid ka kohapeal juhendamas, kuni nende endi juhid olid asja selgeks saanud, kuid andis näpunäiteid ka kirja teel.
Wirkhaus soovitas uutele kooridele alati parimaid pille tellida – meistrite tehtud. Sellised pillid olid küll kallid aga siiski kõige paremad. Ta soovitas orkestreid teha 12-ne liikmelisi, kuna noodid mille ta samuti soovitas tellida, olid 12-pealisele orkestrile kirjutatud.
Väsimatu organisaatori abiga tõusis Eestisse mitu uut orkestrit nagu näiteksJärva ning Päite Pasunakoorid Jõhvis.

A.Läte

Esimesi muusikuid, kes pani aluse eesti sümfoonilise muusika esitamise traditsioonile. 1897 .aastal kui ta ole Cimze seminari lõpetanud läks ta tööle Kuhja kooli õpetajana, kus ta kohe Wirkhausi abiga orkestri asutas. Läte asus koheselt hingega asja kallale ning suutis selle lühikese ajaga korralikult mängima panna. Esineti kontsertitel ja osaleti Lätte enda helitööde ettekandmisel. Tugev kollektiiv lagunes aga varsti, sest nende juht siirdus Nõosse. Juhi lahkumise tõttu soikusid üldse enamik koore ning juhi puudumise tõttu jäid ka paljud koorid loomata.
Paljud isetegevuslikud dirigendid alustasid oma muusikaalast tegevust pillimeestena. A.Lätte orkestrist kasvas välja mitu orkestrijuhti.

pillimeestest

„Meie Eesti rahwa keskel asuwad praegusel ajal küll 1000 mängijat, kes keelpillide ja pasunatega koorides koos mängiwad” kirjutad 1891. aasta jaanuaris oma laulupeoüleskutsetes J.H.Wirkhaus. Ma ei arva, et ta tahtis pillimeeste arvu vähendada, tõenäöline, et tal puudus ammendav ülevaade orkestriliikumise tõelisest alatusest, sest tegelikult oli üleskutse kirjutamise ajal orkestrites ligikaudu 1600-1700 harrastajast muusikut .
Muusikud olid põhiliselt nooremad taluperemehed ja –rentnikud, koolmeistrid, käsitöölised ja vabrikute läheduses ka töölised. Andmed puuduvad külakehvikute ja sulaste osavõtu kohta, seda takistas juba nende liikuv eluviis ja sotsiaalne saatus. XIX sajandi teisel poolel toimus musitseerimisvormide jagunemine erinevate sotsiaalsete kihtide vahel. Pillimäng orkestris sai enamasti varakamate ja tähtsamate harrastusalaks, vaesemate ja vähemtähtsate meelispilliks kujunes viiuli ja kandle kõrval populaarsust koguv lõõtspill ning nende ja ka teiste instrumentide koosmäng levis juba mitmesuguste ansamblite näöl orkestrimängi eeskujul.
Orkestrites tegutsesid enamasti noored mehed, paljud nendest alustasid pillimängu kihelkonnakoolis. Muusikaharrastuses leiti noorte jaoks lõbusat ja arendavat ajaviidet, seda seisukohta propageerisid ka ajalehed.
Pillimängija elu arvati sõjaväes lihtsamaks ja sõjas ellujäämise võimalus suuremaks . Ajalehtede sõnumite järgi mängis sõjaväeorkestris palju eestlasi.
Mängukooris kaasalöömine nõudis eeldusi, palju vaba aega ja tahtejõudu. Paljud pillimehed elasid harjutamiskohtadest kaugel, ning pidid pika maa minema, et oma harrastusega tegeleda.

orkestrite proovid ja esinemised

Aastakümne keskel, kui hoogustus orkestrite asutamine, sagenesid ka orkestrite heaks peetavad näitemüügid, kontsertid ja näitemängud. Näitemüükidel esinesid rahva lõbustuseks laulu- ja mängukoorid, tihti mõlemad koos ning lisaks esitati veel näitemäng. Linnades olid võimalused avaramad kui maal.
Instrumentide tellimine oli paljudele kooridele suureks probleemiks, sest selle juures vajati asjatundja juhendamist ning tuli leida vahendaja, kes teadis kust ja mida osta. Mõnikord läks insrumentide ostmisega mitu aastat, kuna ei tuntud õigeid inimesi. Mõningates kohtades jäi koori loomine pooleli kuna ei suudetud leida sobivaid instrumente.
Paljud orkestrid ei saanud regulaarselt tööd teha, kuna sageli oli puudu pillimeestest. Need mehed, kes proovidest põhjuseta puudusid pidid täitma trahvikohustusi, sageli mõeldi välja ka rahatrahve.
Nii mõneski kooris olid proovide külastatavuse protokolliraamatud ning nende põhjal sai statistikat vaadata. Mõnes kooris polnud enne esinemist ühtegi täiskoosseisus proovi, kuid vaatamata sellele õpiti kava selgeks.
Mängukooride ampluaa oli rikkalik. Muusikat vajati ju kõikide ühiskondlike hoonete nurgakivi panekuks, sisseõnnistamiseks, pulmades , leerides jne. Orkestrid mängisid ka pühade ajal korraldatavatel üritustel.
Palju tööd andsid kooridele ka seltsid, eriti linnades. Seltsid kasutasid orkestreid peamiselt meelelahutuslikuks osaks üritustel ja väljasõitudel, mõnel pool ka koosolekutel.
Kõige vastutusrikkamaks esinemiseks kooride jaoks oli loomulikult kontsert . Kuna kontsertmuusika ettekandmine käis paljudele üle jõu, mängiti kuulamiseks suure eduga koraalide ja koorilaulude seadeid, marsse ja tantsutükke.

kokkuvõte

XIX sajandil jätkus orkestriliikumise hoogne areng. Orkestrite asutamisega levis selline pillimänguharrastamine üle Eesti. Aastakümne jooksul ühtlustusid orkestrite koosseisud, kasutusele võeti moodsamad pillid, mängukultuur tõusis. Esile kerkisid võimekad orkestrid, kelle kontserdikavadest sai alguse tarbe- ja kontsertmuusika eraldumise pikaajaline protsess.
Pillimäng orkestris oli enamasti talupidajate ja intelligentsi, ka käsitööliste harrastusala. Selles nähti lõbusat ja kasulikku ajaviidet noortele. Orkestrijuhtimisega tegelesid praktikud, kes olid muusikaalased teadmised omandanud seminarides või kihelkonnakoolides.
Pasuna- ja keelpillikooride mäng kolas kõikjal, kus vajati muusikat kuulamiseks või tarbe pärast – seega oli orkestrimuusika omandanud eestlaste olmes ja muusikakultuuris kindla koha.

kasutatud kirjandus

Kuusk ,P.(1983). Muusikalisi lehekülgi, III. Tallinn: Eesti Raamat.
Tombak, K. 20.sajandi Eesti muusika ,
http://www.annaabi.com/materjal-15381-20-sajandi-eesti-muusika 20.05.2009
14