.....................9 Kasutatud kirjandus:............................................................................................. 10 2 1. BALTI ERIKORD Balti erikord oli Balti kubermangude (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) laialdane autonoomia (e omavalitsus) Vene riigi koosseisus kuni 1880-ndate aastate alguseni. Balti erikord kehtestati 1710.aasta kapitulatsiooniaktidega ja lõplikult Uusikaupunki rahulepingu sätetega. Uusikaupunkti rahuga olid balti aadlikud niisiis saanud kinnituse oma Rootsi aja lõpul käest libisema kippunud võimule. Administratiivsed piirid jäid samaks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-eesti koos poole Lätiga Liivimaa, üks keskusega Tallinnas (õieti Toompeal), teine Riias. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisa omanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
...................................................................................... 4 2.2 Talurahva olukord.............................................................................................................5 3. Agraarreformid 18. ning 19.sajandil.......................................................................................5 1.1Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks..............................................................6 4. Talurahvaseadused..................................................................................................................6 4.1 1802. aasta ,,Iggaüks...".................................................................................................... 7 4.2 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus.............................................................................. 8 4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused...........................................................................8 5
Pärisorjuse kaotamine 1)Pärisorjuse kaotamise põhjused (ka eeldused) · Pärisorjus takistas majanduse arenemist (pärisorja töö mõisapõllul ei olnud enam tulus. Pärisorjad olid sunnismaised ja nad ei saanud minna linna tööle. · Kriis mõisamajanduses (kulud suuremad kui tulid, mõisnikud kulutasid palju. Tulud viinamüügist langesid. · Pärisorjus oli aegunud ja paljudes kohtades juba kaotatatud · Aleksander I soosis pärisorjuse kaotamist 2)Talurahvaseadused 1802-,,Iggaüks..."-talupojal õigus vallasvarale ja kui talupoeg mõisnikule võlgu ei ole, ei tohi mõisnik ta käest talu ära võtta 1804-seadus Liivimaal, talupoegadel õigus vallasvarale ja talu kasutamisõiguse pärandamisele 1816-seadus Eestimaal, kaotati pärisorjus, talupoeg sai isiklikult vabaks, aga maad talle ei antud, ta sai seda rentida
endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked. Samas talupoja elukorralduses midagi ei muutunud, elas ikka akendeta suitsutares, rehielamus kus samas elasid ka loomad. Talupoegadel uuendusi põlluharimistehnikas ei olnud. Talupoja õiguslik seisund oli madalseisus, seda näitab 1739.a välja antud Roseni deklaratsioon. 1) Talupoeg on pärisori 2) kogu talupoegade vara kuulub tegelikult mõisnikule 3) koormised on puhtalt mõisniku määrata 4) mõisnikele kuulub kohtuvõim talupoegade üle. Kultuur 18.saj-l Kuigi Eesti oli Vene valdustes, siis vene kultuuri mõjudest jäid siinsed alad puutumata, sest siin oli Balti erikord: luteriusk, asjaajamiskeel saksa keel, kultuurikontaktid Saksamaaga tihenesid, sest läbi 18.saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid
Eesti 19. sajandil 1. 1804. aasta talurahvaseadused. Miks otsustas Vene keskvõim 19. sajandi algul Baltimaade talurahva olukorda muuta? 1) Majanduslik põhjus – 18. saj. lõpul jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud olid võtnud võlgu, et võlga tasuda, tõsteti talupoegade koormisi. Need jõudsid sellisele tasemele, et rohkem ei olnud võimalik enam tõsta.
ei tulnud. - Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks - Lisaks pidid talupojad: 1)pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista) - Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada. - Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid. - Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem - TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda 14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt. Feodaalid hakkasid vähem arvestama talupoegade õigustega. - 14
· talupoegade õigus vallas varale · keelustas koormiste tõstmise · korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ja ta võib selle lastele pärandada · piirati talupoegade müüki 1804. Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseadus (punktid täpsustati) · talupojad endiselt pärisorjad, kuid müük maast lahus keelustati · omandiõigus vallas varale · võisid maad osta ja talu järglastele pärandada · koormised vastavusse maa suuruse ja väärtusega, pandi kirja vakuraamatusse Samal aastal võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus: see ei näidanud ette maade mõõtmist ning vakuraamatutesse pandi kirja senised koormised. Need seadused ei rahuldanud ühtegi osapoolt. Uued seadused võeti vastu 1816. Eestimaal ja 1819. Liivimaal · pärisorjus kaotati > talupoegadest sai vaba talupojaseisus; vabastati ilma maata, pidid talud mõisnikelt rentima, talupojad sõltuvuses mõisnikest
mail 1816. aastal. Seaduse on tõlkinud Otto Reinhold von Holtz, kes oli saksa-rootsi päritolu eesti vaimulik ja kirjamees. 6 1.4. Talurahvaseaduse adressaat 1816. aasta talurahvaseadus on oluliseks verstapostiks talupoegade vabastamisele. Talurahva küsimuse avalik arutamine algas juba Katariina II ajal, kes oli Venemaa keisrinna aastatel 1762- 1796. Naisvalitseja pani ka Balti mõisnikud selle küsimuse üle arutama.7 Seaduse väga oluline ja põhiline adressaat on seega talupoeg. Mõisaomanikud, kelle võimu alla talupojad enne seaduse kinnitamist kuulusid, seadsid ise nende maal töötavatele talupoegadele õigusi ja kohustusi. Võrreldes viimasega, puudusid neil märkimisväärsed õigused. Seetõttu olidki mõisahärrad survestatud Vene keskvalitsuse poolt luua seadus, mis annaks ka talupoegadele suuremaid õigusi. 1816. aasta seadus tunnistas Eesti talupojad täielikeks inimesteks. Seaduses sisalduvad ka sätted, mis on otseselt suunatud mõisaomanikele
lojaalsed. 19.saj teisel poolel, hakkad baltisakslaste positsioon Vene ühiskonnas nõrgenema neid peeti isegi sisevaenlasteks. Avalik arvamus ründas järjest teravamalt Balti erikorda ning välispoliitiliselt peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud Saksamaaga. (* Selline saksavastasus saabus haripunkti I ms ajal, mille tagajärjel hakati baltisakslasi lausa represseerima. Sellele vaatamata jäid baltisakslased isevalitsusele lojaalseks kuni 1917.a.) Talurahva omavalitsus 1802-1804 talurahvaseadused Talurahva olukorra parandamise küsimus tõusis 18.-19. saj vahetusel päevakorrale nii keskvalitsuse kui ka rüütelkondade tasandil. Põhjuseks olid valgustusideede levik Euroopas ning tähelepanu pööramine inimõigustele. 1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste
Eesti 19.sajandil 1. 1804. aasta talurahvaseadused. Vene keskvõim otsustas 19.sajandi algul baltimaade talurahva olukorda muuta, sest: 1. Majanduslik põhjus – 18.sajandi lõpus jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud võtsid võlgu ning tagasi maksmiseks tõsteti talupoegade koormisi, mis jõudsid tasemeni, mil koormisi tõsta ei olnud võimalik.
mõned pasunakoorid. Kogu Eestist tuli kokku umbes 800 lauljat ja pillimeest ning kaks korda rohkem kuulajaid. Talurahva omavalitsus Talurahvaseadus rüütelkonnas valminud: Seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglasele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati. Koormised pandi kirja vakuraamatutesse. Pärisorjuse kaotamine Seadus Eestimaal 1816. Ja Liivimaal 1819. Aastal, pärisorjus kaotati: talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud elukutset vahetada, st nad pidid tegelema üksnes põlluharimisega. Ka nende liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata: nad pidid talud mõisnikelt rentima
Poliitilised ümberkorraldused: · muudeti venemaa sarnaseks · mõlema kubermangu etteotsa nimetati üks asehaldur · maanõunike kolleegium ja raad saadeti laiali · kõik mõisnikud omandasid võrdsed õigused · linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile · linnaduumad Maksukorraldus: · pearahamaks · hingedeloendused Roseni deklaratsioon (1739) Selle autoriks oli Liivimaa maanõunik Otto F. Rosen. Deklaratsiooni kohaselt oli talupoeg pärisori ja mõisnik võis kohelda teda vastavalt oma äranägemisele. Talupoega ja tema varandus kuulus mõisnikule. Mõisnikul oli õigus talupoega müüa ja pärandada. Mõisnik võis määrata talupokale piiramatud koormised. Kohtuvõim talupoegade üle kuulus rüütelkonnale. Roseni deklaratsiooniga langes talupoeg õigusteta pärisorja seisundisse. Nn positiivsed määrused (1765) Autoriks Liivimaa kindralkuberner G. Browne. Tegemist oli talupoegade kaitseseadustega
· kõik mõisnikud omandasid võrdsed õigused · linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile · linnaduumad Maksukorraldus: · pearahamaks · hingedeloendused 5. Asehalduskorda võib pidada demokraatlikuks, kuna see piiras senist keskajast pärit struktuuri ning aadelkond kaotas oma senised õigused Negatiivne asehalduskorra puhul.: · kõigi piirimaade ühtesulamine Venemaaga 6. 1739.- Rouseni deklaratsioon : · talupojad õigusteta pärisorjad · mõisnik võis talupoega pärandada, vahetada, müüa · talupoeg ise, tema maa ja vara kuulusid mõisnikule · talupojad pidid täitma mõisakoormisi · kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale · talupoega kaitses koormiste eest mõisnike majanduslik huvi 7. 1765.a-positiivsed määrused: · talupojad said õiguse vallasvarale · mõisakohustused täitnud tp. võis ülejäänud viljasaagi endale jätta ja vabalt turustada
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
5) Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Nende ül oli: uurida/analüüsida talupoegade poolt toime pandud kuritegusid (neid karistada) a) Eestima Ülemkohu Tallinnas b) Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas 1681, sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv (sõjaretked kulukad ja sissetuleku allikad puudusid), seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagastamist – riigistamine. 3) Koormiste liigid Teorent – talupoeg pidi teatud arv päevi nädalas tegema mõisniku põllul tööd, mispärast ei jäänud aega enda põllu korrashoiuks.
arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Kubermangutasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike kohtuasjad. 1. Eestimaa Ülemkohu Tallinnas 2. Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. Ajaloo arvestuse 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas aastal 1681. Reduktsioon sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv(sõjaretked olid kulukad ja sissetuleku allikad puudusid) ja seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist. See tekitas otseloomulikult balti aadlis tugevat vastuseisu. Tagasivõetud mõisad anti enamasti rendile nende endistele
Tema algatusel asuti ehitama Tallinnasse Toompea lossi (tollane kuberneri residents) vastu Aleksander Nevski katedraali. Samuti rajati tema toetusel Virumaale Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster. Villem Reiman- oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 4.06.1884 1802/04. aasta talurahvaseadused. Talupojad said õiguse vallasvarale, keelustati koormiste tõstmist ning sätestati, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib seda oma lastele pärandada. Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki. 04 Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglastele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega. 1816/19. aasta talurahvaseadused
1804 Liivimaa talurahvaseadus Põhimõtteliselt sarnased seadused: talude pärandatav kasutamisõigus vaba omandiõigus nii vallas- kui kinnisvarale teokoormiste normeerimine piirati mõisniku õigust talupoja isiku suhtes (keelati nende müümine ja võõrandamine) taluperemehed vabastati kodukarist, teistele ülempiir 15 hoopi loodi vallakohtud, mis olid mõisniku kontrolli all, kohtunikud olid talupojad (edasikaebused kihelkonnakohtule, kus kohtunikeks 1 mõisnik ja 2 talupoegade esindajat) hakkas kujunema talurahva omaette kohtusüsteem 23. mai 1816 Eestimaa kubermangus 26. märts 1819 Liivimaa kubermangus talurahvas sai pärisorjusest priiks ja pandi perekonnanimed (priinimed) mõisnik loobus kõigist õigustest talupoja isiku üle, kuid jäi maaomanikuks ja talupoeg pidi maad rentima normeeritud koormised asendati rendilepingutega
raha võtta ja riigile vähem üle anda kui ette nähtud. Et pettust vähendada, andis Karl IV 1600. aastal korralduse maksude ühtlustamiseks kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormisi vähendati. Et aga sõdade tõttu oli rahvaarv vähenenud ja mõisapõllul oli endiselt vaja tööd teha, kasvas teopäevade arv. Elamine eramõisas oli aga hullem, kuna aadlil olid kõik senised õigused ja eesõigused, mis tähendas et mõisnik juhtis kogu elu oma maa-alal. Ainsaks tähtsaks ülesandeks mõisnikul oli ratsateenistus sõjaväes, iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik. Aadlite hulgas domineerisid endiselt sakslased, kuigi Eestis tühjaks jäänud mõisad läänistati tuntud Rootsi suguvõsa liikmetele. Aadlikud moodustasid Eestimaa rüütelkonna, mis konkureeris riigivõimu kõrval. Rüütelkonna kõrgeimaks asutuseks
omanikele, kes pidi osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile, millega riigi tulud kasvasid kiirsti. koormiste liigid - Teotöö, mis jagunes rakme-ja jalateoks. Iseloomulik oli teotöö pidev suurenemine seoses mõisapõldude lainemisega. - Abitegu ehk hooajalised tööd mõisas (nt sõnnikuvedu, kütise põletamine ehk aletamine, ehtustööd mõisas jne.) - Mõisavooris käimine (nt tervavilja vedu sadamalinnadesse) - Naturaalandamid (hinnus, käsitöötooted jne) - Rahalised koormised. olukord pärast reduktsiooni *Paranes oluliselt talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord. *Kasvasid järsult Rootsi riigi tulud. *Halvenesid kohaliku aadli ja Rootsi riigivõimu suhted. näljahäda 17. sajandi lõpul Suur nälg tabas eestit 1694. Ilm oli halb ja vihmane, viljasaaks oli väike. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus
Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega. Balti erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele oli tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus). Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas, et ta saksastus. Eestlane haridusega oli sakslane, sest parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad). Haldusjaotus: Rootsi võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe valitseja võimu alla
."), mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise, korralikult talu majandanud talupojalt ei tohtinud talu ära võtta, võib selle lastele pärandada. Natuke piirati talupoegade müüki. 1804 kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseadusse-talupojad endiselt pärisorjad, aga nende müük, kinkimine, pantimine maast lahus keelustati. Ka liivi tp-d said vallasvarale omandiõiguse, võisid osta maad, talu pärandada. Koormised vastavusse maa suuruse, väärtusega(maa mõõdeti, hinnati, kaardistati). Koormised kirja vakuraamatusse. Võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus, mis oli talupoegadele võrreldes Liivimaa seadusega ebasoodsam:polnud maa mõõtmist, vakuraamatutesse pandi kirja senised koormised. pärisorjuse kaotamine- 1816Eestimaal, 1819 Liivimaal-talupoegadest vaba talupojaseisus. Ost-müük keelustati, võisid sõlmida lepinguid, omada vara aga ei võinud elukutset vahetada-põlluharimine
1680 a suur reduktsioon Eestis kuningas Karl XI ajal Sisu: riigistati kõik maad, mis antud eravaldusesse Rootsi võimu ajal, mõisnikest said rentnikud. Liivimaal kujunes opositsioon ehk vastuseis, juhiks J.R. von Patkul mitte loobuda oma mõisatest. Tulemused: Liivimaal riigi kätte 5/6 adramaade arvust, Eestimaal ½ , Saaremaal ¼ Rootsi riigi sissetulekute suurenemine Aadlike pahameel Rootsi võimu vastu, eriti Liivimaal Talupoegadele vakuraamatud, kuhu pandi kirja talupoegade koormised, see puudutas ainult riigimõisate talupoegi. 5) Kohtukorraldus: Rootsi võimu all kehtestati 3-astmeline kohtukorraldus, mis kehtis 19.sajandini. Kohtuaste Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang 1.ASTE Adrakohus pagenud Sillakohus talupoegade tagasitoomine, väiksemad kuriteod. 2
Hakati ehitama ka kindluseid - tekib sotsiaalne ebavõrdsus. Peamiseks elatusalaks on kujunenud karjakasvatus. Kõrvalalaks oli maaviljelus, kõplapõllundus. Elatus lisa andsid küttimine (hülged) ja kalapüük. Esimesed kivikalmed. Surnu pea oli põhjakaares. Kaubavahetuse algus, tekkis ebavõrdsus – sest aegade algusest oli omand alati ühisomand, kuid nüüd tõstetakse asi ühisomandist eraomandisse. RAUAAEG: Majandus: taimekasvatuseks soodne kliima. Kalapüügi ja küttimise osakaalu vähenemine, Karjakasvatus on oluline, kuid teravilja tähtsamaks muutumas kaubanduse pärast. Kaubanduses oluliseks teravilja eksport – võeti kasutusele 2-välja süsteem (vili ja sööt) ning härgade asemel hobused, sest kiiremad. Oma raua tootmine, majanduse areng hakkas märgatavalt kiirenema. Edusammud põllunduses, tänu metallkirvestele levis aletamine. Levis ka söödiviljelus. Raudteraga adrad, vikatid ja sirbid
Saksa-Prantsuse sõda (1870-1871), kuna Prantsusmaa takistas kogu Saksamaa ühendamist ühtseks riigiks. Prantsusmaa sai lüüa, sõlmides jaanuaris 1871 vaherahu 18.jaanuaril 1871 kuulutati Versailles' välja Saksa keisririik. keisriks sai Preisi kuningas Wilhelm I ja riigikantsleriks O. von Bismarck Talurahva omavalitsus 1. Esimesed talurahvaseadused ja pärisorjuse kaotamine Aasta Kubermang Olulisemad sätted 1802 Eestimaa · Lubatakse omada vallasvara
maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus. Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe abiga rahutused suruti maha ja lisaks sellele tegi kubermanguvalitsus suulist propagandat, anti välja eraldi korraldus, mis kajastas pearaharahutusi. Vene-Rootsi sõda 1788-1790. Talurahvas ootas, et Rootsi kuningas tuleb ja kergendab rahva olukorda, rahva mälestustes oli eelnev Rootsi aeg saavutanud helge ajastu ilme. Pärast sõja lõppu Rootsi eliit ei leppinud Balti provintside kaotamisega, 1741-1743
a Rootsi ja Poola vahel, lõpetas Teise Põhjasõja ja 1657.a alanud Rootsi sõja. Rahvastikuprotsessid: Ulatuslik sisemigratsioon, rännati tihedamalt asustatud aladelt hõredamalt asustatud aladele. Enne Liivi sõda (1558.a) 300 000 elanikku, Liivi sõda (1629.a) 120 000 elanikku. Hakkas tõusma tänu sõjast taastumisele ning rahuajale (1695.a) ja suutis tõusta kuni 400 000 elanikuni. Suur näljahäda ja uus sõda (1698.a), rahvaarv kukkus 170 000-le. Näljahäda tekkis, kuna ilm polnud soodne ja palju vilja veeti välja. Halduskorraldus: Jagati Eesti ala 2-ks kubermanguks: Eestimaa ja Liivimaa. 1) Eestimaa kubermang - 4 maakonda - Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa 2) Liivimaa kubermang - Pärnu, Tartu ja Saaremaa Kindralkuberner ja tema ülesanded: Kubermangu juht, ülesanded - 1) kavandasid haldusüksusel asuvat sõjaväge 2) Kontrollisid riigiametnike tööd 3) jälgisid rahaasju kubermangus Rüütelkond, maapäev: rüütelkond - kohaliku aadli omavalitsusorgan
Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi. Talurahva olukord Rootsi ajalTalupoegadel oli peal sunnismaisus. Talupoeg seati mõisnikust sõltuvusse. 1696. aastal avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisadele. Keelati ära talurahva karistamine. Talurahva olukord pärast Põhjasõda Majandusreglement jäi kehtima ka vene ajal, kuid kroonumõisade arv vähenes. Kõikidel talupoegadel oli omanikuõigus vallasvarale.Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai pagemine, mis oli eriti ulatuslik 18. saj
1721. a Uusikaupunki rahu- Ingeri, Eesti-ja Liivimaa liideti Vene riigiga. Tagajärjed: Ingeri, Eesti-ja Liivimaa liideti Vene riigiga. Venemaa sai vaba pääsu Läänemerele. Rahvaarv langes 170 000 inimeseni, sest 1700-1710 toimus laastav sõjategevus Eestimaa pinnal, pluss 1710-1711 tugev katkulaine. 19.saj talurahva reformid 19.saj algul olid talupojad pärisorjad. 1802.ja 1804. a talurahva muudatused- põline talude kasutamisõigus, kindlad koormised, piirati kodukariõigust, lubati vallasvara, hakkas kujunema vallakogukond 1816.ja 1819. a seadused- isiklikult vabad, osaline liikumisvabadus(kuid maa jäi ikka mõisnikule), perekonnanimed, teokoormised muutusid teorendiks(mõisnik määras), loodi vallakogukond, valiti vallaesimees (E-vallatalitaja, L- vöörmünder) 1849 ja 1856. a talurahva seadused- teorendilt maarendile, (võimaldas talude päriseks ostmist), algas talude kruntide rajamine, tekkisid mõisamoonakad 1863
põletati. Peale seda liiguti sealt mõisast edasi. Lõpuks tuli abiväge ja suruti see mäss maha. Nendele kohut mõistma asus sõjakohus. Väga karmid karistused, osad mõisteti surma. Kaks said 1000 hoopi kadalippu, mida peeti surmavaks. Saadeti asumisele, osad said 100 hoopi ja ka 50. Karistamine toimus talvel. Isegi need kaks kes said tuhat hoopi jäid elama. Soov massiliselt venemaale rännata, et pääseda mõisaorjusest. Maltsvetlaste liikumine, prohvet Maltsvelt. Rikas talupoeg. Maltsvelt on talunimi. Tegutses põhiliselt järvamaal ja kuusalus. Võimud hakkasid teda taga kiusama. Ta hakkas rääkima, et rändame välja, sõitis sõpradega Krimmi. Hakkas otsima neid maakohti kuhu viia mõisaorjusest äraväsinud talupojad. Samal ajal kogunes hulk tema järgijaid Lasnamäele. Ja hakkasid tema ettekuulutuse kohaselt ootama valget laeva. Oodati paar nädalat ja siis loobuti. Osa seltskonnast. U 700 põhja-Eesti talupoega siiski Krimmi jõudsid.
Liivimaal termin esmakordselt 1590 aastatel. Meglenburi ja Pommeris samuti 1590. Laiemlat käibel 17 saj alguses. Leibeigenschafti termin levis ka skandinaaviasse ( livegenskap). Rõhutas siiani just keha omandit. Vaadates varauusaja kirjandust, siis ka seal oli leibeigenschafti termin sklaveriga sünonüüm. Küsimus, mille poolest orjus pärisorjusest erines segane. Kui on ürit defineerida on enamasti ürit def siise pookida ka näited või tegurid, mille poolest pärisorjus erines orjusest. Probleem selles, et tegelikult ühtegi ainuomast tunnust pärisorjusel ei ole võimalik leida. Võib küsida kas orjus ja pärisorjus on nii erinevad iseasjad, kui neid on rangelt üritatud käsitleda. Ei ole siiani leidunud ühtegi tõsist vastuoargumenti, millega pärisorjad välistavad orja seisuse, pärisorjad olid sageli palju madalamas õiguslikus seisuses kui orjad, kui orjad, keda on klassikaliselt orjadeks peetud
vanem Lembitu- eestlased oleksid peaaegu alla andnud. 1219 taanlased Tallinnas (lipulugu). 1220: rootslaste katsed. III etapp: meeleheitlik vastupanu ( 1222-1227). 1222-1223 eestlaste edu (surusid sakslased minema). 1224 alistati Tartu vene vürst Vjatško abiga. 1227 alistati lõpuks Saaremaa. Mõju/tulemused: Halb- hukkus 1/3 elanikkonnast; eesti eliidi hävimine (hukkusid, läksid minema, sulandusid); aadekonna kujunemine ((balti)sakslased); maarahvas alistati lepingutega→ koormised, sõjateenistus, kirikute/sildade ehitamine; ristiusu pealesurumine. Eesti jagunes 4 osaks ( Eestimaa Hertsogkond (Taani), Liivimaa Ordu, Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond). Hea: Eesti seoti Lääne- Euroopa kultuuriga (kirikud, koolid, euroopalik ühiskonnastruktuur, hansaaeg (13-16 saj.) Jüriöö ülestõus (1343- 1345) Põhjused: eestlaste olukord halb, olid kuuldused Eestimaa müügist, Eestimaa Hertsogkonnas aadlikel suured õigused. Sõja käik: Algus 23. aprillil 1343
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
