ärkamisaeg (0)

Ärkamisaeg
Rahvusliku liikumise eeldused:

• Eestis oli üles kasvanud uus põlvkond, kes olid sündinud vabana
  
• seoses talude päriseksostmisega, oli talupoegadest saanud täieõiguslikud peremehed
  
• kujunenud oli oma haritlaskond
  
• rahva haridustase oli kasvanud
  
• seoses vallaseadusega (1960) oli vald vabanenud mõisniku valve alt
  
• vene keiser Aleksander II oli vabameelne valitseja
  
• hõõrumised vene keskvõimu ja baltisakslaste vahel
  
• 1857- „Perno Postimees “ à alus püsivale ajakirjandusele
  
• 1864- „Eesti Postimees“
  
• 1865- Vanemuise laulu-ja mänguseltsi loomine à alus teatri arengule
  
• Eesti Vabariigi hümni sõnad
  
• 1870- Eesti Põllumeeste Selts
  
• 1869- I üldlaulupeo korraldamine à eestlaste ühtekuuluvustunde suurenemine ja enese eestlasena tundmine
  

 Venestuspoliitika väljendus:
asjaajamine – vene keelne, eestlaste sõnaõigust piirati veelgi, paljud vallategelased lasti lahti, talurahvakohtud kaotati, maakohtades seati ametisse talurahvaasjade komissarid b) haridus – sundlik õppekeel oli vene keel, venekeele puudulikkusega head õppejõud vallandati, huvi koolihariduse vastu vähenes, kirjaoskuse langus, Aleksandri kool avati venekeelsena, TÜ viidi venekeelseks Jurjevi kooliks c) usuelu – õigeusu levitamine, rajati vene õigeusu kirikuid
Tähtsus:
Eestlased näitasid oma suurt rahvusetunnetust välja ning nõudsid kodanikuvabadust . Saavutati emakeelne hariduse omandamine. See revolutsioon oli aluseks meie iseseisva Eesti Vabariigi kujunemisele.
Senini olid  eestlased nimetanud end "maarahvaks", nüüd muutus üldkasutatavaks "eestlase" nimetus. Eestlastevaheline järjest tihenev läbikäimine aitas kaasa ühise kirjakeele võidulepääsule. Hakkas arenema eesti rahvuslik kultuur, tekkisid eesti kirjandus, kunst , teater, muusika ja koolid.Algas rahvuslik liikumine, mida tuntakse ärkamisajana.
1860-ndate aastate teisel poolel asutati mitmeid seltse, mille eesmärgiks oli eesti kultuuri arendamine. Nendes laulu- ja mänguseltsides peeti kõneõhtuid, harrastati koorilaulu ja näitekunsti. Tartus oli selliseks seltsiks " Vanemuine ", Tallinnas "Estonia". 1870-ndate aastate algul asutatud Eesti Kirjameeste Seltsi ülesandeks oli eestikeelsete raamatute ja heade kooliõpikute väljaandmine.
Ärkamisaja üks tähtsündmusi oli eestlaste esimene üldlaulupidu Tartus 1869. aastal, kust uus rahvuslik vaim levis kaugematesse maanurkadesse. Selle mõtte algatajaks , tuliseks õhutajaks ning läbiviijaks oli J. V. Jannsen . Osa võtsid ainult meeskoorid ja mõned pasunakoorid . Kogu Eestist tuli kokku umbes 800 lauljat ja pillimeest ning kaks korda rohkem kuulajaid.
Talurahva omavalitsus
Talurahvaseadus rüütelkonnas valminud: Seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati . Said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglasele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati. Koormised pandi kirja vakuraamatutesse.
Pärisorjuse kaotamine
Seadus Eestimaal 1816. Ja Liivimaal 1819. Aastal, pärisorjus kaotati: talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud elukutset vahetada, st nad pidid tegelema üksnes põlluharimisega. Ka nende liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata: nad pidid talud mõisnikelt rentima turuhinnaga. Maata vabastamine säilitas talupoegade sõltuvuse mõisnikest.
1849. Uus Liivimaa talurahvaseadus. Mõisnikud võisid talusid talupoegadele rentida või müüa. Talumaa piirid fikseeriti. Uus seadus soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse endale talu osta.
Talurahva omavalitsuse kujunemine
Vallakohus , kuhu koondusid kõik talupoegadesse puutuvad õiguslikud, politseilised ning administratiivsed funktsioonid. 19. Saj. Alguse talurahvaseadusega loodi vallakohtud , mis koosnesid 3 liikmest, kellest ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi seast peremehed ja kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi, nõudsid sisse võlguolevaid mõisakoormusi, karistasid üleastunuid, valvasid avaliku korra järele vallas ning haldasid vallalaekaid ning magasiaitu. Ilma vallakohtu loata ei tohtinud mõisnik talupoega talust välja tõsta ega ka ilma maata müüa. Vallakohtud eksisteerisid Eestimaal kuni 1817. Aastani. Talupoegi sidus ühtseks kogukonnaks veel ühine vastutus magasivilja varumisel ning vaestehoolekanne. Magasivili oli viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. Nii magasivili kui ka ait oli talupoegade ühisomand, mille suhtes mõisnikel oli vaid järelvalveõigus. Vaestehoolekanne seisnes selles, et kogukond pidi ühiselt toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid. Tavaliselt saadeti need külakorda, talust tallu , kus neile mõneks nädalaks ulualust ja toidupoolist anti.
Talurahva koormised
1868. Kaotati teoorjus ametlikult. Talurahva õlul lasusid riiklikud koormised, millest olulisemad olid pearaha ja nekrutianmine. Pearaha kehtestati Eestis 1783. Aastal algse maksumääraga 70 kopikat igalt meeshingelt. 1816 Eestimaal ja 1829 liivimaal mindi üle liisutõmbamisele. Nekrutiksminekust olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed.
Kogukondlikud koormised: teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine jms tööd vallas. Olulisim teetegemine, mis tähendas igakevadist teede parandamist, milleks taludel oli kätte näidatud ja tähistatud kindle teelõik. Kirikumaksud, mis tagasid kogu kirikuorganis. Ülalpidamise.
Passikorralduse seadus
19 saj. Esimesel veerandil said talupojad endale piiratud liikumisvabaduse. Talupoegade viibimine väljaspool kodukohta oli võimalik üksnes passi olemasolu korral. Liivimaal tuli hankida rüütelkonna nõusolek ning passi vormistas kubermanguvalistus.
1863.võeti vastu kõigi kolme Balti kubermangu jaoks ühine passikorralduse seadus. Sellega said vähemalt 21-aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustatnud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3a. endale passi, millega võis elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna või paika. Uus passikorraldus hoogustas väljarändamisliikumist Venemaale, kus loodeti leida maad.
1866.aasta vallareform
omavalitsusreformi olulisemaks tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt. See andis omavalitsusele senist hoopis avaramad tegutsemisvõimalused, kuna riigi kontroll jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. Sama seadusega anti omavalitsuse kompetentsi ka vallakohtu sensed politseilised funktsioonid. Vallakogukonna moodustasid nüüdsest mõisa territooriumil elavad talupojad. Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust, vallavanemast ja tema abilistest ning vallakohtust. Valla täiskokku kuulusid kõik päris ja rendiperemehed ning kümnendik maatameeste esindajatest. Täiskogu valis volikogu , kuhu võis kuuluda vastavalt elanike arvule 3-24 liiget. Valla tähtsaim ametimees oli vallavanem , kes valiti taluperemeeste hulgast. Vallavanem koos abilistega moodustas vallavalitsuse, kes palkas endale abiks mitmesuguseid ametimehi: vallakirjutaja, rõugetepanija, koolmeistrid valladekoolidesse, magasiaidamehe. Vallateenustjakas võidi palgata ka käskjalgu, parvemehi, ämmaemandaid ja teisi.
Majandus ja linnad
Teoorjusliku mõisamajanduse püsimine
19.saj. algul oli eesti külas põhiline majandusüksus endiselt mõis. Mõisamajanduse edenemise aluseks oli viljatootmine. Peamine sissetulekualikkas oli aga viinaköökides teraviljast põletatud viin . Suure osa viinatoodangust ostis ära vene kroonu, ülejäänu realiseeriti arvukates maakõrtsides. Viinatootmise jäägid kasutati ära härgade nuumamiseks, kes hiljem peterburi turule viidi. Nuumveiste kasvatamine andis omakorda sõnnikut põldude väetamiseks.
Hakati ehitama mõisahäärbereid, parke, abihooneid. Kasvavate kulutuste katteks hakati võlgu võtma, püüti tootmist suurendada uute mõisapõldude rajamisega talupõldude arvelt ning talupoegade koormiste tõstmisega. 1820ndal aastate viljahindade langus maailmaturul kahandas oluliselt ka mõisnike sissetulekuid ning sundis otsima uusi teid. Rohkem tähelepanu hakati pöörama maaparandamisele, rakendati mitmeväljasüsteemi, hakati kasvatama uusi põllukultuure. Uuendati ka viinaköökide sisseseadet.
Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul , mis oli viljast odavam. 1840ndal aastal jõudis kartulikasvatamine ka talupõldudele ja sealt talupoegade toidulauale.
Talude iseseisvumine
Maa oli jagatud kaheks: talu- ja mõisamaa. Hakati sillutama teed kasumajandusele, kus määravaks said juba turusuhted, pakkumise ja nõudmise vahekord ning raha olemasolu. Talude päriseksmüümine algas 1850ndal lõuna-eestis. Talupojad said raha talu ostmiseks eelkõige linakasvatusest. Pärisomanikeks saadi mõisnikule võlga makstes. Talude päriseksmüümine aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamajanduse lammutamisele ja pani aluse iseseisvatele ja ettevõtlike peremeeste väljakujunemisele eesti külas. Külla jäi alles maatarahvas, kes teenis elitist palgatöölistena mõisates, taludes, vabrikutes , juhutöödel ning käsitöö või kaubanduse tegeledes .
Laevandus ja meresõit
19.saj. arenes eestis kiriesti laevandus ning paadikaubandus. Purjelaevu kasutati enamasti rannasõitudeks, kaupu transporditi Riiga, peterburi ja teistessegi sihtkohtadesse. Tihe oli laevaliiklus ka Soome ja Rootsi vahel. Põhja-Eesti randlased tegelesid aktiivselt tulutoova salakaubandusega. Olulise tõuke andis Krimmi soda, mil Inglise-Prantsuse mereblokaadi tõttu ametlikku kaubavahetust ei toimunud. Soome viidi vilja vahetati see soola vastu, mis omakorda eestis või venemaal mitmekordse vaheltkasuga maha müüdi. Laevasõidu edenemine tekitas vajaduse koolitatud laevajuhtide järele. Rannikusõiduga olid hakkama saanud eelkõige rannamärkide abil orienteeruvad kaptenid - metskaptenid-, pikemad merereisid eeldasid aga põhjalikumat ettevalmistust ning merekaartide tundmist. Meremeeste koolitamiseks asutati mitmel pool merekoole. 1864 a. rajati merekoole Heinastesse. 1845a. purjetas parklaev Huogma üle ekvaatori ja ümber Kap Hoorni Vaiksesse ookeani. Eestlaste esimese laevana jõudis Ameerikasse Matador 1868.a.
Raudteed ja kaubanduse areng
1870 aastal valmis Paldiskit Tallinna ja Narva kaudu Peterburgis ühendav Balti raudtee . See järel rajati uued ühendusteed: Tapa-Tartu-Valga-Riia ning Valga-Võru-Pihkva. Laiarööpalise raudtee kõrval ehitati sajandivahetusel erakapitaliga ka mitu kitsarööpalist raudteeliini. Raudteevõrgu väljaehitamine ühendus Eesti ala tihedamalt Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega ning Läti alaga, kiirendas uute tööstusettevõtete ja asulate rajamist. Sellega avardusid oluliselt kaubavahetuse võimalused ning suurenes Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu saabuvate transiitveoste tähtsus. Tallinn on oluliseks sisseveosadamaks, kuhu saabusid kaubad Euroopast.
Linnastumine
Linnastumise tõid endaga kaasa tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis-rahaliste suhete areng. 19saj. esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased , kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Nemad valisid ka linna juhtorganid: rae, raehärrad ja bürgermeistrid. Tsunftisundus püsis Eesti linnades kuni 1860 aastate lõpuni. 1877 aastal hakkas Baltikumis kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemiskorda muudeti. Linnade juhtimine läks valimiste teel moodustatud linnavolikogu ja selle valitud linnavalitsuse kätte. Linnavalitsuse eesotsas oli linnapea . Linnaomavalitsuse valimistel oli kehtestatud varanduslik tsensus . Ettevõtlikumad linlased püüdlesid paremale majanduslikule järjele: ehitati maju, avati väikseid töökodasid ja vürtspoode. Õiguslikult olid aga eestlased teisejärgulised kodanikud, sest linnavalitsemine jäi veel kindlalt sakslaste kätte. Seetõttu valitsesid linnades saksa keel, kombed ja meelsus. Ühiskonna sotsiaalsel redelil kõrgemale jõudnud eestlased sageli häbenesid oma päritolu ning püüdsid end vägisi sakslastena näidata, neid nimetati kadakasakslasteks.
Rahvusliku haritlaskonna kujunemine
Euroopas 18.saj. kasvav huvi eksootiliste ja väikerahvaste vastu leidis uuel sajandil Eestis väljenduse estofiilide liikumisena. Baltisakslastest eestihuvilised- estofiilid - uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust , andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmesuguseid teaduslikke seltse. Liitusid Kreutzwald , Jürgenson, Faehlmann . Tema eestvedamisel loodi 1838.aastal Tartus ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts, mis seadis eesmärgiks edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist. 1842. Aastal loodi Tallinnas Eestimaa Kirjanduslike Ühing.