Pärisorjast peremeheks (10)

Pärisorjast peremeheks
Eesti rahavaajaloo üks tähtsamaid sündmusi oli pärisorjuse kaotamine, mis Eestimaal toimus 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal. Ametlikult jõuti sellele otsusele sammhaaval. Pärisorjuse kaotamisel oli kaks külge – positiivne ja negatiivne, mis on tüüpiline omadus iga ajaloo sündmusele.
18.sajandil oli mõisnikel hea elu – soodne viljaturg ning kõrge sissetulek, seega ei huvitunud keegi mõisamajanduse muutmisest. Sajandivahetusel aga olukord muutus, mõisnike sissetulek oli väiksem kui väljaminek, samuti viljahind maailmaturul langes. Mõisad sattusid võlgadesse, rajati uusi põllumaid tänu millele talurahva koormised suurenesid. Ainuke viis, kuidas elujärku mõisnike kui ka talurahva jaoks paremaks teha oli reformide korraldamine. Muutused olid miski, mida talupojad olid oodanud. Seda võib järeldada pearaharahutustest kui ka vennastekoguduseliikumistest. Ratsionalistlikud ideed muutusid populaarseteks, milles jõuti selgusele, et talunike hädade põhjuseks oli peamiselt pärisorjus.
Aleksander I võttis kasutusele talurahva seadused, mille pani kehtima Eesti – ja Liivimaal. Talurahva seadused muutsid ja täpsustasid talurahva õigusi ja kohustusi. Aastal 1802/04 võeti vastu regulatiiv, millega talupoeg sai õiguse oma talu pärandada kui kõik koormised ja kohustused on korras. Talupojad jäid endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud müüa, kinkida ega pantida. Pärisorjus kaotati lõplikult 23. mail 1816/19 – talupoegadest sai vaba talupojaseisus . Nende müük ja ost keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas – ja kinnisvara, aga ei tohtinud elukutset vahetada, pidid tegelema ainult põlluharimisega. Liikumisvabadus oli samuti piiratud. 1849/56 võeti kasutusele raharent. Alustati talude päriseks müümist. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele.
Pärisorjuse kaotamisel oli ka negatiivseid külgi. See oli tingitud eelkõige sellest, et vaatamata mõisniku isikliku võimu kaotamisele talupoja üle, jäi kogu majanduslik võim ikkagi mõisnikule. Talupojale tähendas see sisuliselt mõisniku alluvusse jäämist ning isiklik vabadus muutus tema elus väga vähe. Teatud määral tekkis probleeme juurdegi. Nimelt, kui enne talupoeg oli pärisori ja erinevad võimud, kaasa arvatud mõisnikud, üritasid hoida koormisi mõistlikul tasemel, sest muidu poleks talupojal lihtsalt mingit motivatsiooni teha tööd, siis nüüd oli talupoeg mõisnikust õiguslikult sõltumatu ning kõik senised talurahvaseadused kaotasid oma kehtivuse ja mõisnik sai oma rendilepinguid talupoegadele peale suruda. Viimastel polnud niikuinii mitte kusagile minna, sest kogu maa oli mõisnike vahel jaotatud ning enne passiseadust ei olnud neil ka õigust kolida .
Mis andis pärisorjuse kaotamisele tegeliku väärtuse kogu eesti rahvale üldises mõttes, oli, nagu ajaloos tihtipeale juhtub, eelkõige aeg. Just aja möödudes andsid pärisorjusest vabastamise tagajärjed ennast tunda – aina rohkem talusid osteti päriseks, mis tähendas teatud mõttes aeglast maa üleminemist tagasi eestlaste kätte, suurenes sõnavabadus ja arenes rahvustunne. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes ka perekonnanimede panek .
Võeti kasutusele ka muud talurahvaseadused. Üks olulisemaid oli 1863. aastal võeti vastu passiseadus. Sellega said vähemalt 21-aastased talupojad õiguse taotleda pass, millega võis elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna või paika. Sellega seoses leidis asset väljarändamisliikumine Venemaale, kus loodeti leida paremat maad. 1866. aastal võeti vastu veel vallareform . Vallavalitsus vabanes mõisniku kontrolli alt. Vallakogukonna moodustasid nüüdsest mõisa territooriumil elavad talupojad. Vallaseadus kujundas olukorra, mis koos varasemate reformidega sai rahvusliku liikumise tekke eelduseks .
Pärisorjuse kaotamine oli alus millegile suurele . Talupojad said õiguse otsustada, harida omaenda maad ja pidada kohut endi üle. Levis üldine rahvustunne. Võõras võim valitses veel kaua Eestis aga lõpuks said Eestlased tunda end rahvusena, mitte orjarahvana. Toimus üleminek turusuhetele, tekkisid uuendused mõisamajanduses, levis tööstuse areng, samuti hakati arendama laevaehitust ja meresõitu.