Paranduskasvatus referaat (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Haridusteaduste instituut
Eripedagoogika osakond
Eesnimi Perekonnanimi
Viha kontrollimine emotsionaal - ja käitumisraskustega lastel
Referaat
Juhendaja Kristi Kõiv
Tartu 2012
SISUKORD
Sissejuhatus 3
1. Viha ja vihastamise eeskuju 4
2. Viha kontrollimine läbi harjutuste 5
2.1. Agressiivsuse vähendamine ja prosotsiaalse käitumise suurendamine 6
2.2. Agressiivsuse asendamise treening 7
2.3. Viha päeviku kasutamine 8
Kokkuvõte 10
Kirjandus 11

Sissejuhatus

Viha on loomulik ja tugev emotsioon . See on nördimus, millele võib järgneda enesekontrolli kaotus ja agressiivne reaktsioon . Oluline on ise õppida viha väljendama ja õpetada selle väljendamist ka emotsionaal- ja käitumisraskustega õpilastele. Just neil võib negatiivsete emotsioonide väljendamine raskusi valmistada, sest nad kalduvad tegutsema impulsi ajel, mõtlemata tagajärgedele.
Referaadi eesmärk on analüüsida vihastumist, selle väljendamist ja erinevate vahendite kasutamist, mis aitab adekvaatsemalt vihale reageerida ja seda kontrollida emotsionaal- ja käitumusraskustega laste (edaspidi EKR-õpilased). Valisin selle teema, sest tahan rohkem teada saada, kuidas vähendada EKR-õpilastel viha väljendamist agressiivsel viisil. Tihti ei oska nad viha kontrollida ning võivad vihastamise ajal olla agressiivsed ja ebatsensuurse kõneviisiga. Seepärast on oluline õpetada EKR-õpilastele meetmeid, kuidas oma viha ise ohjeldada .
Selles referaadis käsitletakse erinevaid programme ja meetmeid, saamaks teada, kas neist on kasu, et vähendada EKR-õpilaste vihastamisel tekkivat agressiivset käitumist ja ühtlasi suurendada prosotsiaalset käitumist ning omandada erinevaid tehnikaid, mis aitaksid viha kontrolli all hoida. Referaadis tehtud üldistused on tehtud põhikooli õpilaste näitel, kel on emotsionaal- ja käitumisraskused.

1. Viha ja vihastamise eeskuju

Oluline on enda nördimust ja viha mõista; mõista neid olukordi , asjaolusid ja inimesi, mis või kes meie nördimustaluvust langetavad ; mõista, mida me sellistes olukordades meile iseloomulikult teeme, kuidas oma vihale reageerime ja sellele vastame, kuidas seda talitseme ning samuti seda, kuidas püüame aidata teistel nende viha talitseda. Kuid selline mõtestamine on vaevalt võimalik sündmuste emotsionaalses tulipunktis. ( Rogers 2011: 153)
Kui õpetaja suudab ise oma viha talitseda ja seda ka klassi ees, kus on näiteks EKR-õpilased, kel sellega raskusi, annab see neile eeskuju ja on justkui mudelõpe, kuidas peaks vihasena olles käituma. See näitab, et viha on võimalik kontrollida ja alati ei pea endast välja minema, karjuma hakkama ega agressiivselt käituma. Kui õpilased pole näinud, kuidas on võimalik viha teistmoodi (rahulikult) väljendada, siis ei tasu loota, et nad oskavad adekvaatselt vihastada . Nad teevad nii, kuidas nad on näinud teisi seda tegevat. Seepärast on õpetajatel oluline roll, sest õpilased võtavad teadlikult või alateadlikult neid eeskujuks ja seda ka viha väljendamisel.
Kui õpilane ei saa positiivset eeskuju kodust, on väga oluline, et seda pakuks kooli keskkond. Õpetajate ülesanne õpilaste sotsialiseerimisel on ka teavitada neid emotsioonidest, mida inimene erinevatel aegadel kogeb. Need võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Tuleks selgeks teha, et negatiivsete emotsioonide kogemine nagu viha ja kurbus ei tähenda, et neid kogedes võib teha seda, mis hetkel mõtetesse tuleb. Lastele ja noorukitele tuleb õpetada vahet tegema vihal kui emotsioonil ja selle väljendamisel, samuti vihal ja agressiivsusel. (Kristi Kõivu loengumaterjal ) Oluline on, et õpilane saaks aru enda emotsioonidest, oskaks neid eristada ning siis ka vastavalt ja sobivalt reageerida. Selleks on olemas erinevad tehnikad , mis aitavad õpilasel maha rahuneda ja seejärel edasi käituda.

2. Viha kontrollimine läbi harjutuste

Viha kontrollimiseks on välja töötatud mitmeid erinevaid meetmeid, tehnikaid, programme ja treeninguid. Mõnele õpilasele võivad teatud meetmed paremini sobida kui teisele ja vastupidi. Kõigi harjutuste üks eesmärkidest on vähendada agressiivset käitumist kui väga sageli levinud viha väljendusviisi EKR-õpilaste juures ja seeläbi suurendada prosotsiaalset käitumist. Viha juhtimise programmid püüavad vähendada agressiivset käitumist, vähendades kognitiivset, käitumuslikku ja psühholoogilist reageerimist, mis on seotud agressiooniga, samal ajal tõstes mitteagressiivset, sotsiaalselt sobivat reageerimist. Noori õpetatakse asendama agressiivne käitumine prosotsiaalsete oskustega ja julgustatakse samm-sammu haaval neid uusi oskusi kasutama ja abistatakse nende täiustamises. (Kellner jt, 2008)
Programme ja harjutusi on mitmeid ning need sisaldavad sotsiaalsete oskuste ja empaatia õpetamist, impulsside ja viha kontrollimist, ratsionaalselt emotsionaalseid strateegiad, positiivseid suhtlemisoskusi, kognitiiv-lõõgastus strateegiad, sotsiaalset probleemilahendusoskust, positiivset mängimist ja stressijuhtimisstrateegiaid. Tehnikad, mis aitavad oskusi omandada, hõlmavad maha rahunemise õppimist sügava sissehingamisena; minema kõndimist; positiivsel viisil enesega rääkimist; mõne eakaaslase või täiskasvanu otsimist, kellega rääkida viha tunnetest, et vältida agressiivset väljendust. (Kellner jt, 2008)
Programmide tagamõte peitub esmalt õpilastele viha tunde teavitamises ja siis mitteagressiivsetele tegutsemisviisidele suunamises. Enne harjutuste tegemist tuleks õpilastele (Rogers 2011: 154) selgitada, et viha on normaalne tunne ja mõnikord ka õigustatud ning sageli peaksid õpilased oma viha teistele edastama selgelt ja ühemõtteliselt, et vältida arusaamatusi ja ka enda sisse kogunevat pinget. See aitab noorukitel mõista, et neid lihtsalt ei õpetata halbadest harjumustest loobuma , vaid suunatakse loomulikke nähtusi (näiteks viha) positiivses võtmes väljendama.
Samuti on viha kontrolli treeningud osutunud tõhusaks sekkumiseks nii hariduslikus ümbruses õpilaste (Dwivedi & Gupta, 2000; viidatud Kõiv, 2012 järgi) kui ka korrektsiooniasutustes noorukite ja täiskasvanute seas (Jennings, 2003; viidatud Kõiv, 2012 järgi): treeningul osalejad on õppinud viha paremini kontrollima.

2.1. Agressiivsuse vähendamine ja prosotsiaalse käitumise suurendamine

Agressiivsus on tegevus, mille eesmärk on vigastada/kahjustada isikut, kes on motiveeritud seda vigastust vältima. See võib olla nii füüsiline kui ka verbaalne, otsene või kaudne, endale või teistele suunatud. Vägivald on agressiivse käitumise ekstreemne vorm. ( Iiris Luiga loengumaterjal) Albert Bandura (1973) arvates on agressiivne käitumine õpitud kas läbi enda kogemuste või läbi teiste käitumise mudeldamise. Lapsed õpivad, kuidas saab haiget teha, kes on sobivad sihtmärgid, kuidas oma käitumist õigustada ja millistes olukordades on agressiivsus lubatud ja õigustatud. Agressiivsuse väljaelamine vägivaldselt ei vähenda seda, vaid pigem suurendab. (Iiris Luiga loengumaterjal)
Kognitiiv-käitumuslikus teraapias kasutatakse agressiivse käitumise modifitseerimiseks viha juhtimist ehk viha kontrollimist ( Anger Management ) ja agressiivsuse asendamise treeningut (Aggression Replacement Training). Seal ei õpetata vihast lahtisaamist, vaid sellega toimetulemist. Inimene ei saa emotsioonide teket vältida, küll aga neile reageerida ja neid väljendada. Agressiivsuse asendamise treeningus analüüsitakse viha tekitavaid olukordi, hinnatakse oma käitumisrepertuaari ja mõeldakse alternatiividele. (Iiris Luiga loengumaterjal)
Põhikooli EKR-õpilastega viidi läbi uuring, kus taheti uurida, kas agressiivse käitumise vähendamine tõstab ühtlasi prosotsiaalset käitumist. Viha kontrollimise programmi „Kontrolli all“ (In Control ) tulemused näitavad, et kognitiiv-käitumuslik sekkumine aitab riskigrupis noorukitel toime tulla viha tunnetega ja agressiivse käitumisega, asendades see prosotsiaalse käitumisega. Selle konkreetse uuringprogrammi üks avastusi oli, et osalejatel, kel vähenes agressiivne käitumine, suurenes prosotsiaalne käitumine. (Kellner jt, 2008)
Prosotsiaalne käitumine on igasuguse abistava käitumise ilming sõltumata motiivist. Motiiviks võib olla egoism ehk aitamine enda kasusaamise eesmärgil või altruism ehk aitamine teise heaolu nimel isegi siis, kui ise midagi vastu ei saa. (Iiris Luiga loengumaterjal) Uuringute käigus on leitud, et õpetaja enda täiendamine ja teadlikkus selles valdkonnas suurendab õpilastel sotsiaalsete oskuste omandamist. (Kamps jt, 1995; viidatud Kellner jt, 2008 järgi)

2.2. Agressiivsuse asendamise treening

Agressiivsuse asendamise treening (edaspidi ARK, inglise keelne lühend) on kognitiiv-käitumusliku sekkumise programm, mis aitab lastel ja noorukitel parandada sotsiaalsete oskuste pädevust ja moraali üle arutlemist, kontrollida paremini oma viha ning vähendada agressiivset käitumist. Programm on suunatud krooniliselt agressiivsetele lastele ja noorukitele. Seda programmi on arendanud Arnold Goldstein ja Barry Glick. Nüüd on ARK levinud üle kogu maailma. ARK-i uuringutes on leitud, et programmis osalenutel enamusel väheneb agressiivne käitumine märgatavalt, vähemärgatavalt või suureneb üksnes positiivne käitumine. (Glick, 2006)
Programm koosneb sekkumistreeningutest, kus kümne nädala jooksul saadakse sotsiaalsete oskuste arendamist , viha kontrollimise treeningut ja moraali arutlemise väljaõpet. Oskuste omandamist aitab suurendada täiendav õpe, tugevdavad tehnikad ja suunatud grupiarutelud. Uuringud on näidanud, et õpilastel, kes arendavad neid valdkondi, on märgatavalt vähem tõenäoline agressiivne ja kõrge riskiga käitumine. ARK-i õppetundides käsitletaksegi agressiivse ja vägivaldse käitumise kognitiivset, afektiivset ja käitumuslikku poolt.
Sotsiaalsete oskuste arendamine õpetab noorukitele, mida teha ähvardavas ja stressiolukorras. Siia alla kuulub ka mudelõpe, rollimängud ja õpilasele antav tagasiside tema saavutuste kohta.
Viha kontrollimise treeningus räägitakse ja arutletakse üle neid olukordi, mis olid möödunud nädalal ja ajasid noorukeid vihale. Rühma juhendaja kasutab siin struktureeritud aruandluse kontrollnimekirja (tülide päevik), et tugevdada selles tunnis omandatavaid oskusi. Moraalse arutluse treeningu eesmärk on tõsta osalejate teadlikkust teiste seisukohast ja õpetada noorukeid maailma vaatama rohkem õiglaselt ja erapooletult .
Agressiivse käitumise vähendamiseks on viha kontrollimise programmides sellised harjutused nagu oskuste omandamine, mis kontrollib psühholoogilist reaktsiooni viha ajal (näiteks sügav sissehingamine ja lihaste lõõgastus); oskused, mis kontrollivad kognitiivset reaktsiooni vihastumise korral (näiteks, kuidas mõelda rahustavaid mõtteid ja kasutada sisekõnet) ja käitumiseoskusi (näiteks minema kõndimine või asjade lahti rääkimine eakaaslaste ja täiskasvanuga). Selle kursuse lõpuks peaks osalenutel vähenema agressiivne käitumine ja suurenema prosotsiaalne käitumine. Põhikooli õpilastele tehtud uuringus selgus, et noorukite, kelle agressiivne käitumine vähenes, prosotsiaalne käitumine õpetajate suhtes suurenes. (Kellner jt, 2008)

2.3. Viha päeviku kasutamine

Viha päevik on üheks uurimismeetodiks viha kontrollimise treeningul. See on küsimustik, mida õpilased täidavad, kui nad tunnevad , et nad on vihased ja ärritunud. Viha päevikus on endale hinnangu andmised ja küsimused, millele õpilane vastab: vihale ajavad tegurid; oma viha taseme hindamine skaalal ”üldse mitte vihane ” kuni ”põlen vihas”; kuidas toime tuli oma vihaga; kuidas nad proovivad toime tulla järgmine kord, kui tuleb sarnane olukord; kas nende meetod viha kontrollimiseks töötas nende kasuks; üldine hinnang, kuidas nad enda arvates hakkama said selles olukorras skaalal ”halvasti” kuni ”väga hästi”.
Viha päevik on treeningu ajal igale õpilasele vabalt kättesaadav ja üks moodus , kuidas õpilane ise saab enda olukorda hinnata ja läbi mõtestada. Need küsimused suunavadki õpilast oma viha analüüsima ja hindama, kuidas ta selle väljendamisega hakkama sai. Niimoodi pidevalt viha päevikuid täites hakkavad sealolevad küsimused vaikselt kinnistuma ja lõpuks võib õpilane juba peas oma olukorda hinnata ja teha adekvaatse otsuse, kuidas käituda. Viha päevik võimaldab viha kontrollimise programmis toetada õpilaste oskuste arengut ja aidata õpilasi õppida kasutama altervatiivseid väljendusviise. (Kellner jt, 2003)
Põhikooli õpilaste seas viidi läbi viha kontrollimise programm, mille üks eesmärk oli uurida viha päevikute kasutamist ja selle efektiivsust EKR-õpilastel, kel oli probleeme agressiivse käitumisega. Õpilased, kes osalesid programmis, täitsid märkimisväärselt rohkem viha päevikut, kui need, kes olid kontrollgrupis. Täheldati ka, et need, kes täitsid rohkem viha päevikut, käitusid prosotsiaalsemalt ja neil oli vähem agressiivseid käitumisintsidente nii programmi kui ka järelprogrammi ajal. (Kellner jt, 2003) Kui viha päeviku kasutamine katkestab või takistab vihaspurskeid, siis õpetajad võiksid kasutada rohkem viha päevikuid kui vastastikkuse käitumise juhtimisstrateegiaid. (Gunter & Denny , 1996; Wood , 1988; Zabel, 1986)

Kokkuvõte

Oluline on emotsionaal- ja käitumisraskustega õpilastele esmalt selgitada viha olemust ja eristada seda viha väljendamisest. Selle baasteadmise peale on võimalik ehitada erinevaid oskusi, mis võimaldavad viha kontrollida. Kuigi emotsionaal- ja käitumisraskustega õpilased ei suuda sageli viha ohjata ning neil esineb agressiivseid vihastumisi, on siiski nende oskusi selles valdkonnas võimalik parandada. Selleks tuleb aga õigeid programme kasutada.
Tõhusateks on osutunud viha kontollimise programmid ja treeningud, näiteks ”Kontrolli all”, mille alla kuulub ka viha päeviku kasutamine. Paljudele noorukitele mõjub efektiivselt agressiivsuse asendamise treening. Kõigi nende treeningute juures käsitletakse õpilase kognitiivseid, afektiivseid ja käitumuslikke komponente. Sinna alla kuuluvad väga erinevad harjutused, mis hõlmavad õpilastele vajalike oskuste arendamist. Need võimaldavad noorukil ise oma tegevust analüüsida ja vajadusel täiskasvanu abi kasutada.
Uuringute põhjal võib väita, et programmides osalenud õpilastel on agressiivne käitumine vähenenud ja samas prosotsiaalne käitumine õpetajate suhtes suurenenud. Eakaaslaste suhtes on neil õpilastel agressiivsete juhtumite arv vähenenud. Koolid võivad seega mängida olulist rolli riskigrupi noorte sotsialiseerimises ja viha kontrollima õpetamisel, nagu on näha tõestusmaterjalil põhineval viha kontrollimise programmi käigus tehtud uuringust. Kuigi edusammud ei pruugi kohe näha olla, on lõpuks nende kasutegur suur. Viha kontrolli oskus mõjutab positiivselt nii indiviidi ennast kui ka inimesi tema ümber.

Kirjandus

Bandura, Albert 1973. Aggression: A Social Learning Analysis . Englewood Cliffs : Prentice-Hall.
Bry, Brenna; Kellner, Millicent; Salvador, Diana 2008. Anger Management Effects on Middle School Students with Emotional/Behavioral Disorders : Anger Log Use, Aggressive and Prosocial Behavior . Child & Family Behavior Therapy nr 30 (3), lk 215–230.
Bry, Brenna; Colletti, Laura-Anne; Kellner, Millicent 2003. Increasing Anger Log Use During School Among Middle School Students with Emotional/Behavioral Disorders. Child & Family Behavior Therapy nr 25 (3), lk 7–21.
Denny, Kenton; Gunter, Philip 1996. Research issues and needs regarding teacher use
of classroom management strategies . Behavioral Disorders, 22, lk 15–20.
Dwivedi, Kedar; Gupta, Arun 2000. „ Keeping cool“: Anger management through group work . Support for Learning nr 15 (2), lk 76–81.
Glick, Barry 2006. ART®: A comprehensive intervention for aggressive youth. In B. Glick. Cognitive Behavioral Interventions for At-Risk Youth. Kingston , NJ: Civic Research Institute.
Greene, Ellis, Cynthia; Lori; Kamps, Debra; Mancina, Catherine 1995. Peer-inclusive social skills groups for young children with behavioral risks. Preventing School Failure nr 39, lk 10–15.
Jennings, Michael 2003. Anger-management groupwork. Rmt: Graham Towl (Toim.), Psychology in prison . Oxford: BPS Blackwell, lk 93–101.
Kõiv, Kristi 2012. Loengumaterjal.
Kõiv, Kristi 2012. Muutused emotsioonides viha kontrolli treeningul osalejate hinnangul. Kristi Kõiv (Toim.). Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste toimetulekuoskuste arendamine läbi mitmekesise õppekava. Artiklite kogumik, lk 34–38. Tartu: Vali Press OÜ trükikoda.
Luiga, Iiris 2010. Loengumaterjal.
Rogers, Bill 2011. Käitumine klassiruumis . Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat. Tartu: AS Ecoprint.
Zabel, Mary 1986. Timeout use with behaviorally disordered students. Behavioral Disorders nr 12, lk 15–21.
Wood, Frank 1988. Factors in intervention choice. Monographs in Behavioral Disorders nr
11, lk 133–143.
Aggression Replacement Training: http://www.promoteprevent.org/publications/ebi-factsheets/aggression-replacement-training%C2%AE-art%C2%AE
Treatments for Anger: http://www.srmhp.org/0302/anger.html
12