Taasleitud käitumine (2)

„Taasleitud käitumine“
Bill Rogers
(maht: 252 lk.)
„Taasleitud käitumine“ keskendub sellele, mida õpetaja saab teha, vaatamata kõigele, mis ei toeta tema tegemisi või isegi töötavad tema vastu. Õpetajate igapäevane töö on tegelemine käitusmisprobleemsete lastega. Selle raamatu abil on võimalik omandada viise, kuidas olukord pöörata taas enda kasuks. Raamat koosneb kaheksast osast ning lõppu on lisatud ka kopeeritavad töölehed, millest on juttu terve raamatu vältel.
Esimesena on tähtis seletada lahti mõisted, mida raamatus ning ka minu kokkuvõttes on kasutatud. Palju on juttu emotsionaal - ja käitumisraskustega (EKR) lastest, kelle käitumine jääb „sageli“ ja „tüüpiliselt“ väljaspole õpilase käitumise „normaalseid piire“. Teisena on tihti kasutuse tähelepanupuudlikkuse ja hüperaktiivsuse häire ( TPHH ) mõiste. Selles raamatus ei tugine käitumistaastuse programm meditsiinilisele mudelinle, vaid pigem hariduslikule mudelile.
Esimese osa nimi on „Käitumisraskustega laste mõjutamine“. Õpetajad on ilmtingimata laste elus tähtsatakse isikuteks ning mõjutajateks. Nende ülesanne on tähele panna, kui mõnel lapsel on probleeme ning nad üksi nendega hakkama ei saa. Üks võimalus probleemide lahendamiseks on luua õpilasele käitumistaastuse kava. Selles siin raamatus rääkitaksegi ning esile on toodud väga palju tähtsaid külgi ja probleemseid kohti õpetaja igapäevases elus.
Mida saab teha juba aga enne käitumistaastuse kava rakendamist? Oluliseks on peetud käitumise õpetamist ning selleall mõeldakse nii sotsiaalselt akadeemilisi oskusi kui ka põhilisi sotsiaalseid oskusi. Õpetaja saab lapsi kontrollida, kas nad on nö normides, kus on enamus nende ealised ning saab neid jälgida kõrvalt. Kindlasti on olulisel kohal kogu kooli meeskond ja kolleegid , kes peavad üksteist pidevalt innustama ja toetama , julgustama.
Raamatu teise osa nimi on „Käitumistaastuse põhijooned“. Käitumistaasute tegevuskaval on kooliterviklik loomus: see toetab nii õpilast kui õpetajaid. Programmi põhijooneks on hariduslik lähenemine käitumuslikele muutustele.
Selline käitumise õpetamine individuaalselt keskendub mudeldamisele, käitumisvihjetele, harjutamisele, päeviku pidamisele, tagasisidele ja enesekontrollile. Põhieesmärgiks on aidata õpilasel oma käitumist teadvustada ja omandada selle üle isiklikku kontrolli viisil, mis austaks teiste õigusi.
Kui õpetaja tähendab, et lapse segav ja kordarikkuv käitumine ei parane tavapäraste esmaste meetmete abil, on vaja rakendada käitumistaastuse kava. Käitumistaastuse õpetaja otsutab, millised käitumisviisid tuleb sihtmärgiks seada. Põhimõtteliselt vajab sekkumist igasugune käitumine, mis olulisel määral segab teiste õpilaste turvalisuse tagamist, nende kohlemist ja õppimisvõimalusi.
See raamat on soovitanud koostada õpetajal käitumistaastuse kava, mille põhjal aidata õpilasel nö taas jalad alla saada. Kava peaks olema lihtne ja hõlpsasti täidetav. Autor on seadnud kriteeriumiks, et see peab olema lapsele võimalikult arusaadav ja täidetav.
Üks viis, kuidas õpetaja saab õpilasi abistada on neljasilmakohtumised. Nende eesmärkideks on kirjeldada õpilasele konkreetseid käitumisviise ja selgitada, miks need on valed. Laps peab olema võimeline nägema, et selline käitusmiviis on süüdi tema klassitöö ebaedus. Ta ei pruugi teada, miks ta niimoodi käitub. Neljasilmakohtumisel pannakse paika tegevuskava, mis toimib tavaliselt järgmise mustri alusel. Esimesena peaks õpetaja mudeldama(peegeldama) õpilasele ebasoovitavat käitumisviisi ja selgitada talle selle mõju kaasõpilastele(kasutades vihjepilte). Teisena peaks õpetaja õpilasega võtma uuesti läbi tegevuskava, kasutades ettevalmistatud vihjepilte ning siis peaks õpetaja julgustama last neid käitumisviise praktikas kasutama. Kolmandana peab silmas pidama , et klassiruumi jõudes peab õpetaja julgustama ja toetama õpilast harjutatud tegevuskava raames. Järgnevalt antakse lapsele tunnis tagasisidet ja õpetatakse teda ise oma „sooritust“ tegevuskava raames hindama.
Kolmanda peatüki nimi on „Programmi kavandamine“. Selles on täpsemalt juttu, kuidas üles ehitada käitumistaastuse programmi.
Iga käitumistaastuse programmi esimesel neljasilmakohtumisel on oluline selgitada, miks õpilane ja õpetaja seal on. Nagu igasuguse pikemaajalise neljasilmakohtumise puhul õpilasega, on oluline, et õpetaja loob ja säilitab usaldusliku ja toetava õhustiku. Õpilase teavitamine häirivast/kordarikkuvast käitumisest on käitumistaastuse protsessis otsustava tähtsuseda „esimeseks sammuks“.
Olulisel kohal käitumistaastuse programmis on „ peegeldamine “ ehk soovitamatu või häriva käitumise mudeldamine õpilasele õpetaja poolt on hea viis selle saavutamiseks. Peegeldamine on pelgalt illustratiivne – seda ei tohiks kunagi kasutada lapse häbistamiseks või alandamiseks. Kui õpetaja on peegeldamise lõpetanud, on oluline korraks peegeldatud rollist füüsiliselt väljuda, et tõmmata piir lapse käitumise järele ning muutuda taas „normaalseks“ õpetajaks. Selline käitumine võib õpetaja jaoks vahepeal olla väga raske, kuid lapsele on sellest palju kasu. Eelnevalt ette valmistatud joonistused võivad lapsele pakkuda ka graafilist kujutist käitumisviisist.
Tuleb meeles pidada, et igal neljasilmakohtumisel peame oma hääletooni, maneeride ja suhtlemisviisiga rõhutama, et see on see aeg „kavaga töötamiseks, et aidata sind su koolitundides“.
Käitumistaastuse programm näeb ka ette, et lastele näidatakse nende käitumisest kahte pilti. Ühte reaalset ja ühte sellist, mis peegeldaks neid ümbritsevat keskkonda pärast positiivset muutust. Lapsed reageerivad palju positiivsemalt teisele pildile – „tegevuskava pildile“, sest seal on lapse eakaaslased ning õpetaja rõõmsa nöoga ning uhked õpilase üle. Esimesel pildil on aga lapse eakaaslased ja õpetaja kurbade või pahaste nägudega.
Peegeldamine, vihjepildid, mudeldamine ja harjutamine on vajalikud just seetõttu, et pakuvad õpilase lühimälule mitu „ankrupaika“. Kõik need ankrupaigad aitavad muutumisprotsessi toetada ja õpilasel oma kava järgimist meeles hoida.
Järgmiseks sammuks on harjutussessioon, kus esimesena tehakse kokkuvõtte eelmisest sessioonist, kus peegeldati ja mudeldati ebasoovitavat käitumist. Harjutamise ajal kopeerib õpilane esialgu õpetaja mudeldamist. Harjutamistunni ajal annab õpetaja lapsele tagasisidet ja lihvid tegevuskava elemente.
Raamatus on palju soovitusi vihjete kohta, mida lapsele anda harjutamisfaasis ning ka siis, kui ta on läinud oma uusi käitumisviise klassi praktiseerima. On eeldatud, et õpilane ja õpetaja peaksid omavahel kokku leppima miimikas ja mõnes lihtsas verbaalses suhtlemisviisis, et anda teineteisele märku edusammudest või meelde tuletada, et midagi on valesti.
Räägitud on ka sellest, mida teha kui õpilane on taastusvõimalusele negatiivselt meelestatud. Sellisel juhul ei saa teda sundida. Lapsed, kellel on EKR, kasutavad sageli käitumisviise, mille ebasoovitavateks eesmärkideks on tähelepanu või võimu saavutamine. Edasi on kirjeldatud küsimusi, mida peaks küsima lapse käest, kes vaevleb sellise probleemi käes. Nende küsimuste abil saab teda suunata probleemini. Nagu kõikide neljasilmakohtumiste puhul käitumistaastuse programmis, on õpetaja eesmärgik tõsta õpilase eneseteadlikkust oma käitumisest ja aidata tal jõuda arusaamani, kuidas õppida oma ennastkahjustavat käitumist muutma . Tähtis ka on ka, et vestlus läbiviies peavad olema nii õpilane kui ka õpetaja rahulikud.
Käsiraamat kirjeldab edasi, et lapse enesekindlus peaks hakkama tõusma, nähes õpetaja ja kaasõpilase positiivset heakskiitu tema uuele käitumisele. Edu tugendab ka enesehinnangut. Enesekindluse tõstjatele on oluliseks peetud sisekõnet, mida kirjeldatakse raamatus pikemalt. Ennastkahjustav käitumine on seotud ennastkahjustava mõtlemisega, mis omakorda on seotud halva meeleolu, ebaedu ja läbikukkumusega. Laps esitab endale tihti väga käskivaid nõudmisi ning need viivad teda frustatsioonini. Sellisel juhul saabki tulla appi sisekõne, mis on tõenäoliselt õpilasele väga suureks kasuks. Lapsi peab õpetama oma mõtlemist ümber suunama, sest mõtlemine on eriline käitumisviis, mida saab õpetada.
Neljanda osa nimi on „Emotsionaal- ja käitumisraskustega õpilase motiveerimine “. Käitumisraskustega lapsed kipuvad olema tõrjutud nii kaaslaste poolt kui vahel tülpinud õpetaja poolt, kes ei pruugi neid meelega tõrjuda. Neile õpilastele näib olevat iseloomulik vähene huvi koos soovimatusega pingutada. Autor on rõhutanud motivatsiooni olulist, sest selle abil on võimalik õpilast õhutada positiivselt tegutsema, kasutades seesmisi kui väliiseid stiumeerimise viise. Õpetaja ja klassikaaslaste tugi, kiitmine ning märkamine on õpilasele suureks motivatsiooniks ja enesehinnangu tõstjaks. Eriline individuaalne kohtumise aeg, mida käitumistaastuse lähenemine võimaldab, on iseenesest võimsaks väliseks motivatsiooniallikaks. Ometi peab õpetaja ka teavitama last, et ebaõnnestumised on normaalseid ning et neid juhtub kõigil. Isegi täiskasvanutel on raske harjuda selle tundega, ka nemad ei tee vahet ebaõnnestumisel ja ebaõnnestuja olemise vahel. Klassis on väga oluline, et õpetaja paneks tähele, kui laps keskendub liiga oma ebaõnnestumisele ning sellisel juhul peab ta kiiresti kasutama julgustavaid meeldetuletusi kavas püsimise kohta. Ebaõnnestumised võivad olla loomulikud siis, kui me neist õpimine.
Üleüldiselt on kogu raamatus julgustamisel väga tähtis koht. See aitab lapsel arendada tugevaid külgi ning annab ka julgust „ebaõnnestuda“ ja ebaõnnestumistest õppida ning „kasvada“. Julgustada võib püstise pöidlaga, käeviipega või lihtsa ütlemisega „ Tubli oled!“. Kui õpilasel läheb midagi halvasti, on tähtis õpetajal välja tuua enne mingi hea külg ja siis öelda rahulikul, positiivsel toonil talle ka kriitika. Väga olulisel kohal on õpetaja hääletoon ning see, et ta peaks olema õpilasega samal tasemel (tema kõrgusel).
Motiveerida on võimalik ka tugiõpilaste abi kasutamisel . Ideaalis on tugiõpilaseks selline õpilane, kellel on võimalik iga päev tema taastuskava järgiva õpilase läheduses istuda. Tugiõpilase tööülesandeks on aidata kaasõpilasel oma kava järgida, mite seda teha tema enda eest. Oluline on, et tugiõpilase roll oleks vabatahtlik ja õpilasel on „kava järgiva“ õpilasega hea töösuhte. Ta julgustab samuti käemärkide, lihtsate lausetega.
Viienda peatüki nimi on „Eakaaslaste rakendamine käitumistaastuse toetamiseks“.
Kuigi enamik lapsi kasutab kuulvustunde leidmiseks konstruktiivseid viise, on väik hulk lapsi, kes kasutavad sotsiaalse tunnustuse saavutamiseks vastupidise mõjuga viise. Selle hoomamine on hädavajalik indiviidi sagedase häiriva ja kordarikkuma käitumise tõlgendamisel rühmakontekstis.
Raamatus on kirjeldatud viise, kuidas mõned lapsed üritavad nö „halbade“ käitumisviiside audu kuhugi kuuluda . Näiteks ei suuda nad paigal püsida, ei seisa rivis, ei ühine teistega ning neile meeldib võimuvõitlust provotseerida. Käitumistaastuse pikaajaliseks eesmärgiks on aidata lapsel kuuluda kasutades läbimõeldud, positiivseid ja sotsiaalseid käitumisviise.
Klassi saab rakendada eakaalase käitumistaastuse toetamiseks mitmeti. Üks võimalus on kirjeldatud kui klassikoosolekud. Sellisel juhul kutsub õpetaja klassi kokku, tõstatatakse küsimusi/teemasi ning õpilased saavad selle üle arutada. Alati on mitmeid tingimusi ja eeltööd, mis tuleb varem valmis teha/mõelda. Õpetaja peab arvestama õpilasele, kes kasutab käitumistaastuse kava ning vajadusel konsulteerima ka tema vanematega klassikoosolekute korraldamise küsimuses. Koosolekute planeerimine on üsna keerukas ning see tuleb selgelt läbi mõelda.
Raamatu kuuenda osa nimi on „Emotsionaal- ja käitumisraskustega laste distsiplineermine“.
Käitumisraskustega laste tõhus distsiplineermine ei erine oluliselt positiivsetest distsiplinermise meetoditest, millele alluvad tavalised lapsed. Distsiplineermine suunab, juhendab ja õpetab lapsi oma käitumise üle isklikku kontrolli omandama, austades teiste õigusi. Tõhusa ja positiivse distsiplineermise elemendid hõlmavad tasakaalu ennetustöö, korrigeerimise, julgustamise, toeamise, parandamise ja taastamise vahel.
Raamatus on kirjeldatud strateegiaid , mis aitavad positiivset õhustikku luua ilma oma viha selgelt väljendamata ning last tahtlikult halvustamata.
Korraldusi tuleks esitada alustades lühidal, teraval, tähelepanu nõudvalt toonil, misjärel seda langetatakse ja esitatakse tegelik korraldus kindla, kehtestava hääletooni ja kehahoiakuga. Enesekehtestamise võime ei tugine ainult isikuomadustel, see on oskus ning seda on võimalik õppida.
Distsiplineermise juures on väga tähtis keelekasuuse korrigeerimine. Õpetaja peaks aru saama, et mida vähem ta kasutab „ära tee“ seda kuulekamad lapsed on. Neile meeldib palju rohkem kui räägid nendega positiivses toonis ehk „tee“ viisi mööda. Vahtevahel on piisav lihtne ja kindel „lõpeta“ sõnum.
Käsitletud on ka käitumise tagajärgi. Neid tagajärgi on õpetaja klassiga arutanud õppeaasta alguses, kui koostatakse klassireeglistik. Oluline on selgeks teha, et tagajärjed ei ole mõeldud lihtsalt karistamiseks. Õpilased valivad oma käitumisviisid; positiivsed distsiplineermislähenemised aitavad õpilastel teha paremad valikuid . Just sellises kontekstis tuleb tagajärgi kohelda.
Erinevate tagajärgedena on käsitletud näiteks töötamist teistest eemal; rahunemise aega; vahetunnist ilmajätmist ning klassist välja saatmist. On juhtumeid, mil õpilase käitumine on nii äärmuslikud kordarikkuv, et ainsaks sobilikuks sekkumisviisiks on suunata laps aega maha võtma. Klassi distsiplineermise kava oluliseks jooneks on see, et klassiõpetajaid toetatakse hästi planeeritud aja mahavõtmise poliitika ja protsessiga.
Seitsmes osa räägib viha ning kiusamisprobleemidega toimetulekust. Viha on võimas emotsioon ning suure pettumuse korral võib see kergesti võtta võimust meie mõtlemise üle. Lastel on vihaga veel raskem toime tulla kui täiskasvanutel. Oluline on teha vahet vihak kui emotsioonil ja selle väljendamisel, samuti vihal ja agressiivsusel.
Viha „taltustamisek“ on soovitatav õpetajatel õpilastele selgitada vihaga seotud sõnavara. Pole halb, et inimene väljendab oma pahameelt, millega suhtes, mis on põhjendatud, kuid see peaks olema ikka ja alati viisakas ja sobiliku sõnastusega. Teiseks viha talitsemise viisiks on välja pakutud vihapäeviku pidamist, kus õpilane saab üles märkida, mis ja millal teda vihastas ning sinna kirjutada ka muid selle teemaga seostatud tundeid,emotsioone ja märkmeid.
Me ei saa valida oma emotsioone, kuid me saame vältida, kuidas me neile emotsioonidele reageerimine; me saame õppida paremaid ja konstruktiivsemaid viise oma pettumuse väljendamiseks ja sellega toimetulekuks.
Lapsi tuleb kohelda põhimõttel, et nad teevad valikuid. Isegi kui õpilane keeldub abipakkumisest oma käitumise mõistmiseks ning tegevuskava koostamiseks , tuleb teda kohelda nii, nagu see oleks tema „valik“. Meie käitumise üks oluline element on „valikuvabadus“.
Kiusajaid leidub igas vanusegrupid ning nad õpivad varakult, et oma käitumisega saavad nad oma tahtmise. Nagu agressiivsus , on ka kiusamine õpitud käitumisviis ( Besag , 1989). Lapsed, kes kiusavad, on teiste tunnete suhtes vähem empaatilised ning ei jälgi eriti enda käitumise heasoovlikkust. Nende meeles on nii, et kuritegu seiseb vahelejäämises, mitte selles, et nende käitumine mõjutab teiste õigusi ja vajadusi.
Õiglased ja ette teadaolevad, kindlasti kohaldatavad tagajärjed on need, mis meid eesmärgini viivad, mitte õpetaja kiusatus olla võimalikult karm kiusaja suhtes.
Selles osas räägib veel koolitervislikust lähenemisest ning koolipoliitikast, mis peaks olema rakendatud kiusamise vastu.
Selleks, et kiusamisga tõhusalt tegeleda, läheb vaja kooliterviklikku lähenemist, mille sisalduvad hoiakute muutus, poliitised juhtnöörid, positiivsed juhtimismeetodid, sihipärane hariduslik rõhuasetus, ohvrite adekvaatne toetamine ning käitumistaastus nii ohvritele kui kiusajatele.
Kaheksas ja ühtlasi ka viimane osa räägib põhjalikumalt programmi väljakutsetest. Kuigi programmis kasutatakse palju vihjepilte, diagramme , märkmelehti ja kontrollnimekirju, ei tohi me unustada, et selle kõige taga on inimene – õpetaja. Tegelikult loeb inimestevaheline suhe, mille raames uute käitumisviiside õpetamise raske ülesanne täitmist nõuab. Tähtsal kohal on kolleegitugi, lapsevanemad ning nende vastutulelikkus.
Tasakaalu leidmine kõikide õpilaste õppimise, heaolu ja käitumismurede vahel koolis pole kerge, kuid käitumistaastuse sarnased progammid võivad õpilasi abistada, suurendades nende laste usku oma suutlikkuse saavutada positiivne kontroll oma koolikogemuste üle. Ometi on tähtis sellise programmi olemasolu ning õpetaja suutlikus end kokku võtta ja leida aeg, et õpilasega tegeleda. See on õpilase jaoks oluline ning see mõjutab kogu tema edasist elukäiku.