Sõbrad! Roomlased!")("Te kõik nägite/.../")("Oo, kodanikud!") Teise mälu ja mõtlemisvõime alavääristamine ("Õilis Brutus ütles teile, et Caesar oli täis valitsemishimu. Kui see nii oli, siis oli see kahtlemata ränk viga.") Ähvardamine, hoiatamine, manitsemine ("Ma ei taha süüdata teie südameis viha ja mässu, kuna ma teeksin sellega halba Cassusele ja Brutusele/../") Väliste vahenditega paatose esilekutsumine: ("Caesar tõi sõjaretkilt Rooma kaasa palju vange ja täitis riigi varasalved sõjasaagiga.")("Kui vaesed anusid Caesarilt toetust ja kui Caesar ei suutnud aidata kõiki kehvi, siis nuttis ta.") Põhjuseta kiitmine: ("Aga Brutus on ju auväärne mees")("Õilis Brutus/.../") Faktide moonutamine, võltsimine, segiajamine: Tsitaatide väänamine, väärtõlgendamine ("Aga Brutus ütles ometi/.../") Isiku kaudu mõjutamine:
3 SISSEJUHATUS Käes olevas töös annan ma ülevaate Jaan Oksa elust ja tegevusest. Jaan Oks on väga isepärane, erandliku kirjanikusaatuse ja loominguga autor, kelle seost oma kaasaegsetega ja eesti kirjanduse arenguga ei ole hõlpus määratleda. Ta on suursugustanud meie naturalismi, andnud sellele subjektiivselt luulelise varjundi, süvendanud seda kuni elu algjuurteni, ülendanud kuni müüdini, küllastades seda sarkastilise paatose ja isesuguse hämara romantismiga. Eesti kirjanduse kõige ürgjõulisemaks ja spontaansemaks loojanatuuriks peetav Oks on samas olnud küllaltki teadlik modernist, kes on mõelnud põhjalikult enda ümber toimuvate liikumiste ja uuenduste üle. Oksa puhul teeb asja keeruliseks ka tema tekstide autentsuse probleem. 4 I JAAN OKSA ELU 1.1. Jaan Oksa lapsepõlv Jaan Oksa (28.11.1884-25.11
Kas me selle üle olemegi nii uhked? Kas me selle poole olemegi "100 aastat" püüdnud? Emotsioonide väljendamine illusioonide kaudu... individuaalse kunstniku vabalt valitud tüssamisvõtete abil? Etteaimatavus (dramaturgia) on muutunud kuldvasikaks, mille ümber me tantsime. Kui tegelaste siseelu pannakse õigustama filmi süzheed, on see liig keeruline ja mitte "kõrgkunst". Praegu ülistatakse, nagu ei iial varem, pealiskaudset tegevust ja pealiskaudset filmi. Tulemus on nõder. Paatose ja armastuse illusioon. "Dogma 95" jaoks ei ole kino illusioon! Praegu möllava tehnoloogilise tormi tulemusena jumalikustatakse iluravi. Kasutades uut tehnoloogiat, saab igaüks pühkida viimasedki tõeterad sensatsiooni surmavasse embusse. Illusioonid õigustavad kõike. "Dogma 95" astub vastu illusioonifilmile, pakkudes vääramatu seaduste kogumi, k a s i n u s v a n d e. Kasinusvanne Ma luban alluda järgmisele seaduste kogumile, mille on koostanud ja kinnitanud "Dogma 95": 1
kuna pidasid seda liiga madalakultuuriliseks. Omavahelistes vestlustes jõudsid nad alati teemadeni, mis puudutasid kultuurset ühiskonda. ,,Kuid äkki sinnakanti sõitis Just Göttingenist otseteed ja kriitilisi meeli köitis uus naabermõisnik ja poeet- Vladimir Lenski, noor ja sirge, Kes kodukolkasse täis kirge Kui Kanti jünger ja fantast Tõi udusest Germaaniast Kateedritõed, kateedritoonid: Uutvärki vaimutormlase Suurpiduliku paatose, Priimõttelised illusioonid ja süsimustad, voogavad kaootilised kiharad." ,,Ta südames, kus täitsa puudus suurilma paheline tusk, veel valitsesid arm ja truudus ja vankumatu õnneusk. Ta imetles maailma rikkust, ja liigutavat võhiklikkust kui algajal veel esines ta nooruslikes tunnetes. Nii püüdis meie kõigi elus ta esmajoones näha just universaalset mõistatust ja leidis raskes mõtiskelus, et olemise siht ja tuum on mingi suur müsteerium." ,,Ta uskus, et sümpaatseid hingi
aastane. Ajalooliselt kõige täpsem on Hispaania kangelaseepos, mille enamik seiku on leidnud kinnitust ajaloos. Kui Roland on uhke siis Cidil pole ühtki joont iseloomus mis võiks aluseks olla dramaatilisele konfliktile. Siegfried on aga mehine, väärikas, aus ja õiglane. Temas on nähtud saksa inimese ideaali. Cidis ei rõhutatagi eriti tema kangelaslikkust vaid hoopis tema inimlikkust. Kuigi Siegfried sureb teose esimesel poolel, ja teine pool areneb ilma temata, annab just tema teosele paatose. Teise poole sündmustikku viib edasi Tronje Hagen. Tronje Hagen on Siegfriedi täielik vastand. Ta on hulljulge ja erakordselt vapper, kes ei põlga oma tegudes sugugi salakavalust ega reetlikkust. ,,Nibelungide laulus" tekivad huvitavad kontrastid. Nimelt selles teoses käivad kangelased vagalt kirikus. Prantsuse ja Saksa kangelaseepose üks tähtsamaid tunnuseid on see, et mõlemas tuuakse esile kangelase individuaalsus. ,,Lugu
,,Jumalikud luuletused". Siiski enamik Donne kuulsaimast luulest ilmus juba 16. saj lõpus ja 17. saj alguses, tsüklites ,,Laulud ja sonetid", ,,Satiirid", ,,Eleegiad" ja poeemid (,,Hinge teekond"), pulmalaulud, epigrammid. Donne'i eripäraks on see, et ta sulandab kokku filosoofilise allteksti ja kõnekeele; üleva teema ja olmelise kujundlikkuse. Donne'i armastusluule omastab nii iroonilise varjundi, maandava paatose. Samas lisavad ohtrad paradoksid, antiteesid ja juurdlev-arutlev laad mõttetihedust. Suur osa Donne'i varajast luulet on aga satiiriline. Groteski ja tervavmeelsete hüperboolide abil pilkab ta idealiseeritud kujutlust armastusest. Barokse luule üks tunnusjooni on seegi, et armastustemaatikas tervikuna hakkas järjest enam maad võtma satiiriline hoiak, mis väljendas ideaalides pettumist ja skepsist väljendav hoiak. GONGORA (1561-1627) oli hispaania luuletaja, ametilt preester
Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi hiilgavaim meistriteos on suur, aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab episoodi sõjast Madalmaade vastu, nimelt Hollandi kindluse Breda alistumist 1625. aastal hispaanlastele. See mõõtmetelt suurim Velazquezi töö on tuntud nime all "Piigid" (Las Lanzas), hispaaina sõdurite piikide järgi. Vaevalt leidub teisi ajaloolisi pilte, kus sündmus oleks kujutatud loomulikumalt ja sundimatumalt, ilma paatose ja zestita. Pildi peamisi võlusid on õhu ja valguse ainulaadselt meisterlik kujutus. ''Innocentius X'' portree valmistastas Velazqueze oma teisel reisil Itaaliasse ja valmistas selle 1650. Portree oli tehtud 76- aastase paavstist ja see polnud Velázqueze jaoks just kõige kergem ülesanne. Velázqueze ei üritanud paavsti ilustada ja paavsti meelest oli see töö liiga sarnane, aga siiski ta võttis selle vastu ja tasus kunstnikule vääriliselt
Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi hiilgavaim meistriteos on suur, aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab episoodi sõjast Madalmaade vastu, nimelt Hollandi kindluse Breda alistumist 1625. aastal hispaanlastele. See mõõtmetelt suurim Velazquezi töö on tuntud nime all "Piigid" (Las Lanzas), hispaaina sõdurite piikide järgi. Vaevalt leidub teisi ajaloolisi pilte, kus sündmus oleks kujutatud loomulikumalt ja sundimatumalt, ilma paatose ja zestita. Pildi peamisi võlusid on õhu ja valguse ainulaadselt meisterlik kujutus. "Innocentius X portree" Aastatel 1649-51 sooritab Velazquez teise reisi Itaaliasse. Jällegi ruttab ta algul Veneetsiasse, peatub siis ligi aasta Roomas ja külastab teisi linnu. Roomas maalib ta 1650 aastal ühe oma parimatest töödest, paavst "Innocentius X portree". Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega.
Simmi viisistusel jt.). Värsikogu luuletusi avaldati mõni aasta pärast ilmumist välismaalgi.Üliõpilaspäevil ilmusid esikkogu kõrval veel Suitsu esseederaamat "Sihid ja vaated" (1906), päevavalgust nägi tema ülevaade eesti kirjandusloost teoses "Die Kultur der Gegenwart" (1908). "Tuulemaa". Kahe luuletuskogu avaldamise vahel oli Suitsu esteetilistes vaadetes toimunud põhilisi suunamuutusi. Luuletuste saamislugu jälgides võib tähele panna romantiliselt üleskutsuva paatose asendumist mõtliku murega oma maa saatuse pärast, tundetoonide süvenemist ning pingelisi otsinguid värsi viimistlemiseks. 1920. aastal ilmus tal valikkogu "Ohvrisuits", 1922. aastal aga luulekogu "Kõik on kokku unenägu" ja ballaad "Lapse sünd". 1933.aastal ilmus valikkogu "Aastate aknal" Tuntumad teosed Kerkokell Nii vaikse kodoküla talo,
Kirjandus oli Nabokovile omaette maailm, mis puutus reaalsusega kokku vaid niivõrd, kuivõrd oli vaja käsikirja müüa. Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, midagi polnud kirjandusest kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus. Oma raamatus Gogolist ütles ta, et pole kuangi eitanud kunsti moraalset mõju, kuid võtileb viimase tinditilgani moraliseerimise vastu, mis tapab iga kunstiteose, ükskõik kui hea see ka poleks. Moraalse paatose puudumist ei andetatu talle ei emigrantlikes ringkondades ega ka Nõukogude Liidus, kus iial ei lepitud sellega, et ta ei tunnistanud nõukogude võimu. Nabokovi uurija I. Toltoi on öelnud, et Nabokov oli religioosne kirjanik, ehkki tema jaoks polnud olemas krgemaid ideed. Nabokov oli ise maailma looja, ise inimsaatuste määraja ta oli jumal , kellele kõige tähtsam oli sõna. Nabokovi loominguline pärand on aukartust äratavalt mahukas: venekeeles on ilmunud 8
Simmi viisistusel jt.). Värsikogu luuletusi avaldati mõni aasta pärast ilmumist välismaalgi. Üliõpilaspäevil ilmusid esikkogu kõrval veel Suitsu esseederaamat "Sihid ja vaated" (1906), päevavalgust nägi tema ülevaade eesti kirjandusloost teoses "Die Kultur der Gegenwart" (1908). "Tuulemaa". Kahe luuletuskogu avaldamise vahel oli Suitsu esteetilistes vaadetes toimunud põhilisi suunamuutusi. Luuletuste saamislugu jälgides võib tähele panna romantiliselt üleskutsuva paatose asendumist mõtliku murega oma maa saatuse pärast, tundetoonide süvenemist ning pingelisi otsinguid värsi viimistlemiseks. Ühiskondlikule võitlusele ja progressile kaasaelamise nõue, mis oli Suitsu esteetikale omane revolutsiooniaastail, asendus hiljem ajutiseks puhta kunsti taotlusega, millesse ei sekku argipäeva madalad probleemid ja nõuded. Klassika kõrval tõusis tema huviobjektiks uusromantiline lüürika, mida ta mõistis kui kõige vahetumat inimese kujutamise kunsti
Kõrgreljeefis · metoobid stseenidega lapiitide võitlusest kentauride vastu (92 metoopi) Üksikute kujude elulähedus ja meisterlikud detailid alluvad üldisele voogavale rütmile. · panatenaiade rongkäiku kujutav reljeefiriba (155m, kulges naose seintel Athena kuju ümber) · Parthenoni viilualused skulptuurid pühendatud Ateena ülistamisele Pheidiase ÕPILASED: jätkavad mõõdukas aga suursuguses stiilis. Kujutavad inimemotsioone paatose ja zestideta. · Hegeso hauasteel Pheidiase koolkonna kõrval tuleks ära nimetada ka: KRESILAS ,,Periklese portree" Näojooned on idealiseeritud. Algselt pronksist, säilinud roomlaste marmorkoopiad. · Nike templi balustraadi friis Ateena akropolil. Sandaali jalast võttev Nike: maitsekus ja virtuoosne tehnika meisterlik kehavormide ja riide kujutamine maalilisus ja liikumine Hilisklassika e teine õitseaeg e kaunis stiil 4. saj eKr
Renessansi maalikunsti ideaal oli täiesti tasakaalustatud, harmooniline kompositsioon, joonte ilu ja selgus. Barokk-kunst taotleb rahutust ja liikuvust, vormide mitmekesisust ja kontrastsust, millega käsikäes käib ülekuhjamine, vormide moonutamine nende ilmekuse tõstmise otstarbel, nende raskepärasus ja mõõtmete kolossaalsus. Renessansskunst oli lineaarne, barokk on maaliline. Barokk-kunstile on iseloomulik ka taltsutamatu tunnete avaldamise püüd, kire, paatose ja ilmekuse toonitamine; barokk on ju osalt sündinud vastureformatsiooni vaimust, mis taotles usulise entusiasmi elustamist. Barokk-stiil valitses üldiselt XVII sajandil. Sellest arenes XVIII sajandil välja rokokookunst. Rokokookunsti iseloomustab vastandina baroki raskepärasusele suurem kergus, ilutsev graatsia ja õrnus, ühtlasi suurem kodusus ja intiimsus. Suuremat tähtsust hakkab see suund omandama XVIII sajandil. Barokk-kunst tärkab Itaalias
seepärast pidigi Hispaania suurim kunstnik suure maaliga igavikustama Hollandi väikese kindluse alistumise. "Breda kindluse alistamine" on mõõtmetelt suurim Velazqueze töö: 307 x 367 cm. Maal kujutab hetke, mil Hollandi väejuht annab linnavõtmed Spinolale, Hispaania kindralile, kes alistunuile kingib suuremeelselt vabaduse. "See on üks väheseid ajaloolisi pilte, kus sõjasündmust on kujutatud loomulikult, ilma paatose ja zestideta," ütleb V. Vaga. Usutavalt on Velazquez jäädvustanud tasandiku kindlustustega, avara maastiku, mille kohal hõljuvad veel suitsupilved. Hollandlaste leeris on näha üksikuid haavatud sõdureid, odavarte ebakorrapärast kõikumist. Hispaanlaste summ hoiab end tihedalt kokku, kõrgub võimas liikumatu piikiderida. Teose sõlmpunktiks on võtme üleandmine. Kindral Spinola
Tituse sündi. Sama huvitav maal on ,,Autoportree Saskiaga". Tõstes pokaali, pöördub kunstnik nende poole, kes pilti vaatavad, nagu paluks ta vaatajatel jagada enese piiritut õnne ja rõõmu. Perioodi 1632- 1642 võib nimetada Rembrandti loomingus barokseks ajaks. Tema mütoloogilised ja piiblikompositsioonid paeluvad oma hoogsa dekoratiivse struktuuriga, kostüümide kuhjatud rikkuse ja teatava välise efekti taotlusega. Õnneks pääseb Rembrandt baroki manerismi ning tühise paatose hädaohust: tema kunsti kaks olulisemat põhisuunda- realism ja professionaalne heletume- aitavad tal sellest üle saada. Ka Rembarndti paljudes portreedes valitseb tollest ajast avar, lai, elurõõmus ja toredusküllane käitlemis laad, soe ja hele kuldtoon seob omavahel rikkaid lokaaltoone. Tavaliselt kujutas kunstnik end koos Saskiaga. Samuti oli Saskia kuulsaks saanud maali ,,Danae" modelliks, teenijas on võimalik ära tunda kunstniku enest
ennevanasti oli inimene täiuslikum, kunagi oli kuldajastu. Sel juhul oleks lootust, et see millalgi ka tagasi tuleb. Hobbesilik arusaam inimesest, kes oli seda julmem, mida kaugemale me ajaloos vaatame, on ju üsna lohutu. Darvinistlik püramiid, mille tipus me oleme, lõikab ära intuitiivsed ja kaemuslikud võimalused. Evolutsionism on huvitav elu järjepidevuse rõhutajana, aga kui DNA avastamisega sai tõestatud kogu elava sugulus, kaotas arengumüüt oma võlu ja paatose. Mulle meeldib üldse näha inimest hulkrakse organismina, kelle sees elab veel palju teisi organisme. Ta on suur elukooslus, umbes nagu järv. Mina-funktsiooni on siin vaja lihtsalt mõtlemisprotsesside liigendajana, suur organism ei tuleks ilma selleta toime. Luuletused Ja päikest valgendati Ja päikest valgendati ja krohviti.
Uus algus oli oodatud, aga ka hirmutav. Kõlapinda leidis ka Nietzsche õpetus Dionysosest: 'tragöödia sünd vaimust', mida samastatakse veneliku stiihiaga. Poetiseeriti dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga Nietzsche ei kandnud neid üle ajaloole nagu venelastel kombeks oli (Dionüüsosliku ja apollonliku antinoomia kannavad Ivanov ja Merekovski üle Ida ja Lääne vastandusele.), samuti puudub tal dionüüsosliku paatose massiliikumine. Nietzsche oli pigem individualist, luges masse nõrkade pelgupaigaks ja kohati isegi hoiatab masside eest. Räägitakse Venemaast kui noorest kultuurist ja vaevamata kultuurimälust. Näiteks veel Bloki "Humanismi häving" väidab, et 19. sajandiga lõppevat humanismi ajastu, viimasteks kandjateks nimetab Goethet ja Schillerit. Lõpu kuulutajaks olevat Wagneri muusika, millega iseloomult seostub vene revolutsioon (sügav, ürgne, massiline)
Kirjandus ja kultuurialased võitlused kajastuvad selles kogus peaaegu ,,Söerikastaja" teravusega. Krossi loomingut läbiv arengu j maailma avastamise teema on positsiooniliselt aktsentueeritud : seda kannatavad luuletuskogu algus ja lõpp. ,,Lauljad laevavööridel" lõpetav poeem ,,CAMPANELLA, august 1961" on ülemlul tulevikuusule. Pimedusse suletud mõtleja unistab utopistlikust päikeseriigist, kus elu on korraldatud vägivallata, inimlikult ja arukalt. Üldteema, paatose ning assotsiatiivse arenduse poolest on see poeem kõrvutatud ,,Maailma avastamisega". Ka kirjutamisajalt paiknevad teosed lähestikku, 60 ndate aastate alguses. Arenguteema ülevus ning kriitilise osa publitsistlik konkreetsus loovad tajutava vastuolu, mida süvendab vormiline mitmelaadilisus. Luuletaja taotleb teatavat tasakaalu traditsioonilise ning vabavärsi vahel. Hoiakute ning laadide vastandikkuse tõttu ei kujune aga seesugust terikut kui ,,Kivist viiulites"
Me vajame ideid, leidlikke ja võib-olla ka ebastandardseid, ent kindlasti mitte loosungeid. Need ideed ja tegevuskavad peavad lähtuma Eesti vajadustest, mitte aga vaidlustest, mil viisil, keda ja kui palju maksustada. Maksudeni jõuame siis, kui teame vastust küsimusele, mida teha, et riik mõistlikult töötaks. Me vajame arutelu, mida kiiresti kahaneva koolilaste arvu puhul teha oma haridussüsteemiga, raskeid otsuseid pelgamata, aga nii, et kvaliteet säiliks. Me peame, ilma paatose ja populismita, jõudma kokkuleppele, kuidas korraldada elu maal, et ettevõtlus seal toimiks; et inimesed, kes tahavad maal elada, ei teeks seda oma perede ja heaolu arvelt. Elada Eesti mistahes kohas ei tohi olla kangelastegu. Ning samuti, mida, kui üldse, saame teha, et ei kahaneks meie ühendused nii sisemaal kui ka välismaailmaga. Selmet vaielda, kas pidada ülal erinevates ülikoolides samu õppekavasid, vajame arutelu ja
Nimetatud kaks kogumikku fikseerivad Mats Traadi luule märgatava teisenemise. Kui ta seni lähenes maailma nähtustele eelkõige laialt ja ekstravertselt, hajutas oma põlvkonna tõekspidamisi kuulutavate värsside siseenergiat ning ta talitsematud emotsioonid kahandasid mõttemahtu, siis nüüd on selgelt näha, et luulemina üritab vaadata sügavamalt enesesse ja mõista välistegelikkuse vastuolusid iseenda vastuolude kaudu, jättes siiski ründava paatose vähendamata. Autori ilu- ja täiusenõudlused pole suunatud niivõrd kunstiteose kui elu enda poole. “Laternad udus” paistab eeskätt silma kujundilise täpsuse ja kompositsioonilise terviklikkuse poolest. Seevastu “Ilmakaared” koondab väga heterogeenset materjali, nii et ilmumisjärgsel arvustusel ei puudunud alus pidada seda n.ö. inventuurkoguks, mis kokku pandud eesmärgiga korrigeerida vahekordi maailma ja iseendaga ning ühtlasi realiseerida senise luuleloomingu ülejääke.
ta varakult veelgi varemini kui Byron südames orientaalse lõuna suurejoonelist, värvihooguvat võlu ja andis oma fantaasia selle kujundada; nagu Byron tundis ta end üksiklasena keset oma aega ja kõrgemana sellest ajast väljavalitud võitlejana vabaduse ideaalide eest; nagu Byron tundis ta endakannul mõttedeemonit, kõikjal, oleviku mürgist tuumapaljastavat analüüsi vaimu; nagu Byron oli ta kirglikult ja sügavalt tundev, valuliselt uhke hing. Lermontovi paatose pinevust, ta protesteeriva tahte võimsust ei ületa isegi Byron. Pigemini on lugu ümberpöördult. ... See on ilmne. Lermontov oli oma hingelaadilt vene Byron -või, et olla täpsem, tsiteerigu ta omad sõnad enda ja Byroni kohta: "Ei,. ma ei ole Byron, ma olen teine, veel tundamatu väljavalitu, maailma poolt tagaaetav võõras nagu temagi, kuid vene hingega. " 3 Peterbur Kaukaasia Peterbur
hispaanlaste lippu, mis on lastud longu vajuda, mida ei tohiks teha ükski võidukas riik. Huvitav on ära märkida ka fakt, et maalil on kaks vastandlikku pealkirja: hollandlasi alandav "Breda kindluse alistamine" ja hispaanlasi ülendav "Las Lanzas" ehk "Piigid". Velazquez lepitab oma maalil vaenulikke vägesid võrdväärsete gruppide portreena. V. Vaga ütleb: „ See on üks väheseid ajaloolisi pilte, kus sõjasündmust on kujutatud loomulikult, ilma paatose ja žestideta.” 4. KLASSISTSIM 18. sajandi viimasel kolmandikul antiikaja vaimustuse mõjul tekkinud kunstistiil. Antiigist tuli üle võtta selle olemus, mitte teda kopeerida. Maalide temaatikas valitses kindel hierarhia: hinnatumad olid mütoloogilised, religioossed ja allegoorilised maalid, siis ajalooteemalised ja portreed. Maalid olid sageli suureformaadilised. Kompositsioon tasakaalukas, rahulik,
Muusika läbis kolm stiiliperioodi: 1. Barokk 17.saj 18.saj I pool 2. Klassitsism 18.saj II pool 19.saj algus 3. Romantism 19.saj 20.saj Barokk Koos eksisteerisid vana ja uus kunst. Jätkus vaimuliku koorimuusika arenemine, kuid üha enam arenes ilmalik muusika. Püsis huvi vokaalmuusika vastu, kuid kasvas ka instrumentaalmuusika tähtsus. Tekkisid uued meloodia tüübid: 1) Dramatiline meloodia pingeliste tunnete ja paatose väljendamiseks. 2) Koloratuurne mängleva kergusega väljendas vastandlikke tundeid N: rõõmu ja viha. Ilmekuse tõstmiseks hakati kasutama hääle paisutamist (crescendo) ja kahandamist (diminoendo). Muusika rütm muutus rõhutatult aktiivseks hakkasid valitsema motoorsed rütmid (korrapäraste rõhkudega rütmid). Kontraste loodi ka homo- ja polüfoonia kõrvutamise teel (on mitmehäälsus, mis tekib võrdõiguslike viiside ühendamisel)
antiikmütoloogiast laenatud kangelane Theseus ja sõjajumal Arese tütar, Amatsoonide kuninganna Hippolyta. Apuleiuse "Metamorfooside" eesliks muundumise lugu. Kuidas nad muunduvad vastavalt ajastu filosoofiale ja teose zanrile? Järgides itaalia renessansi traditsiooni, on komöödia täis huumorit, nalja ja naeru ja suur osa on juhusel. Pyramuse ja Thisbe traagiline lugu kaotab käsitööliste saamatus lavastuses igasuguse paatose ja muutub farsiks, sellega näib Shakespeare muuhulgas kahtluse alla seadvat reeglit, mille kohaselt tragöödia peab alati kurvalt lõppema ja komöödia hästi - miks ei oleks Romeo ja Julia lugu võinud lõppeda samuti kui Suveöö unenägu? Ühtlasi võime siit ka eneseirooniat välja lugeda. Kui klassikalises antiiktragöödias oli zanriomane, et peategelasteks olid kõrgest soost üllad kangelased, siis renessansstragöödias ei olnud piirid enam nii
Hellenistlikust ehituskunstist võrsus rooma arhitektuur. KUJUTAV KUNST: Juhtivad kunstikeskused olid Egiptus, Väike-Aasia ja Süüria suurlinnad. Kunst satub sõltuvusse üksikutest valitsejatest ja peab teenima nende toredusearmastust. Kunst muutub pealiskaudseks, taotleb väliseid efekte ja tühist virtuooslikkust. Iseloomulikumaid jooni ongi suurepärane tehnika ja rafineeritud virtuoossus. Suurema tähtsuse omandab realistlik ja naturalistlik käsitluslaad, ka teatraalsuseni küündiv paatose toonitamine ja püüd ilmekuse poole. Jumalate kujutamine: inimlik maine joon tõrjub välja endise pühaliku, piduliku ja rahuliku laadi. Doidalsese kükitav Aphrodite. Reljeefkunsti iseloomustab kalduvus esitada figuure ja sündmusi tõelises ruumis, kujutada ka maastikulisi ja arhitektoonilisi tagaplaane, eelistatakse idüllilist laadi stseene. Portreekunst suurepäraste jõuliste valitsejaportreede kõrval esinesid ka mitmesuguste õpetlaste ja luuletajate pead
viimastel aegadel isigi uusi leidusi ilmutanud on: - siisgi ei taheta weel seda arvamist vanaaegsetesse koolikambritesse maha jätta. Niisiis, võtmeküsimus on suutlikkus leiutada uut; see on naisi ja mehi eristav karakteristik, mis püsinud elus läbi XX sajandi feminismiuuringute; kahju, et Suburg siinkohal ei too siiski konkreetseid näiteid naisleijutajaist. Edasi järgneb nauditava loogika ja positiivsusega (et mitte öelda paatose, osavuse ja manipulatsiooniga): Kust wõtab siis naisterahhwas neid õppimisi wõimusi /.../, kui loodus talle neid isi mitte tema loomusesse pannud ei ole? On aga loodus, s. o. on meie kõrge Looja oma targa tahtmise järele kõiki seda temale külgi loonud, siis pärib ta ka temalt järeleandmata, et ta Tema andesi, s. p. wõiimusi mitte ära surmamisele ei anna, waid et ta neid sellele elule harjutab, kosutab, tõstab, millele nad aga vähegi haritud, kosutud, tõstetud wõiwad saada
a. Jutustuse esimene osa kirjeldab eesti poiste põgenemist kaluripaadis üle lahe Soome, väljaõpet Soome sõjaväes ja võitlusi Karjala maakitsusel. Teine osa on pühendatud vabatahtlike tagasipöördumisel kodumaale, nende lootustele ja pettumustele ning viimsele võitlusele kodumaa pinnal. Jutustust kirjutades kandis kirjanikku soov anda meeleolud ja sündmused edasi tõetruult, midagi ilustamata ja ütlema jätmata, ning luua samal ajal ilma paatose ja ilukõne mõjutavalt vabadusvõitluse idee ja Eesti Vabariigi ajal sündinud meeste ustavus kodumaale. See on ka õnnestunud. Üldise laose ja masendusmeeleolude kõrval jääb teose lõpul siiski kajama lootus, et kuni rahvas on alles ei ole veel kõik kadunud. Järgmine, samuti sõjamälestustele toetuv jutustus ,,Sarviku sulased" I ja II (1985) kirjeldab kahe kurja vahel lootusetusse olukorda sattunud eestlaste põgenemist hävingu eest ja
KUJUTAV KUNST: Juhtivad kunstikeskused olid Egiptus, Väike-Aasia ja Süüria suurlinnad (Aleksandria, Pergamon, Antiookia, Rhodose saar jt). Kunst satub sõltuvusse üksikutest valitsejatest ja peab teenima nende toredusearmastust. Kunst muutub pealiskaudseks, taotleb väliseid efekte ja tühist virtuooslikkust. Iseloomulikumaid jooni ongi suurepärane tehnika ja rafineeritud virtuoossus. Suureneva tähtsuse omandab realistlik ja naturalistlik käsitluslaad, ka teatraalsuseni küündiv paatose toonitamine ja püüd ilmekuse poole. Jumalate kujutamine: inimlik maine joon tõrjub välja endise pühaliku, piduliku ja rahuliku laadi. Inimilikus käsitluses armastatakse käsitleda eriti Aphroditet ja Dionysost. Doidalsese kükitav Aphrodite ja Medici Venus. Reljeefkunsti iseloomustab kalduvus esitada figuure ja sündmusi tõelises ruumis, kujutada ka maastikulisi ja arhitektoonilisi tagaplaane, eelistatakse idüllilist laadi stseene.
Aru- saam looduskirjandusest kui eesti kirjanduse ja kultuuri täieõiguslikust osast vajab edasist kujundamist. Eesti looduskirjanduse lugu võime jälgida ligikaudu 150 aasta pikku- se perioodi jooksul. Eri aegadel on looduskirjanduse temaatilised, polii- tilised ja filosoofilised dominandid mõnevõrra vaheldunud, kuid läbi- vaks on jäänud looduse ja kodukoha- või kodumaatunde tihe seostatus, looduse ilule osutamine, looduskaitselise paatose rõhutamine. Globaalse keskkonnateadlikkuse väljendusi kohtame suhteliselt harva; pigem eelistavad meie looduskirjanikud vahendada isiklikke looduselamusi läbi subjektiivse prisma. Filosoofiliste ning konkreetsemalt eetikasse puutuvate küsimustega tegelemine on eesti looduskirjanduses suhteliselt hiljutine nähtus, kuigi ka paljudes varasemates kirjutistes on need probleemid aimatavalt ole- mas. Kindlasti ei ole enesestmõistetavaks hoiakuks mitšuurinlik "loodu-
Nietzsche ajaloo tipuks. Allakäik algas Sokratesest, kes esimesena vastandus instinktiivse ja tugeva eluga (mis on kõige olulisem eluterve kultuuri tunnus) ning temast sai pigem kriitiline kui loov teoreetik. Platon oli samast allakäigu tendentsist, kuid kristlusega sai allakäik maksimaalse kuju - orjamoraal võitis kristluse näol isandamoraali. Nietzsche põhiväiteks on, et ühiskond enam ei toimi selle distantsi paatose järgi, sõna "hea" tähendus on tänasel päeval määratletud nõrkade ning alamklasside poolt. Kolm klassi N jaotab ühiskonna kolme klassi, kaks neist on küllaltki loomupäraselt olemas on tugevad ja head ning nõrgad ja halvad. Ajaloos kujunes aga välja ka kolmas ja kõige halvem klass, so preestrite ehk vaimulik klass. Preestrid on halvimad sellepärast, et nad ei osale sõjas, ei ole füüsiliselt tugevad (so
Tutvustab eelnevaid triloogia narratiivile eelnevaaid sündmusi). ,,Hanumani teekond Lollandile" (2012) esimene osa. Nüüdisaegne kelmiromaan. ,,Bizarre" (2014) tuuakse sisse armastusnarratiiv, kuid järjest enam hipikommuuni õhtustiku vahetab välja päris maailm. Ja ,,Kuutõbise pihtimus" (2015) viimane osa on väga tume ja masendava maailma kujutamine ja loomine. Pole midagi järgi jäänud kergusest ja huumorist, mis loo alguses domineeris. Suurepärane tervik. Mitu paatose tüüpe humoorikast paatosest kuni traagilise kujutamise viisini. ,,Peotäis põrmu" tänane vene kogukond. P. I. Filimonov (1975) ,,Mitteeukleidilise geomeetria tsoon" (2011). Novellikogu ,,Nekroloogide kirjutamise oskus" (2013). Tegemist on ennekõike romaanikirjanikuga. ,,Thalassa! Thalassa! Romaan-imerohi" (2013) - väga mahukas (500lk) romaan. Rullub lahti väga kummaline lugu, kus palju tegelasi, kes kõik puutuvad kokku kummalise sektiga või religioosse liikumisega
konkreetset teksti lugeda tuleks. kirjanduslikul tekstil on ka oma alateadvus, tekstis on alati palju sellist, mida ta tahaks öelda, aga ei ütle] kirjanduslikule tekstile tuleb leida kultuurilise tüübi vaste. suur osa popmuusikast on seotud romantilise ajastuga, näiteks. macherey toob siinkohal nöite jules verne'i romaanidest. need olid kirjutamise ajal prantsuse koloniaalimperiali. inimesed vallutavad uusi territooriume. aga imperialistliku paatose kiuste leiavad saabujad alati eest kellegi jälje. nad ei leia tühja maad, alati keegi juba elab sellel territooriumik. selle käigus omandab territooriumite vallutamine teistsuguse positsiooni. althusseri teine ideoloogiadefinitsioon : siin ei ole ideoloogia mitte ideedetasandil, vaid institutsioonide tasandil. võtab selle kõige selgemalt kokku oma essees ideoloogia ja ideoloogilised riigiaparaadid. just need riigiapaadid hoolitsevad selle eest, et ideed jõuaks inimesteni.
9 millel on ühine olevik, ühine tulevik, on ka ühine minevik. Eestlane seisab näoga mineviku poole ja seljaga tuleviku poole – igatsetakse fiktsionaalse õnnemaa (= Kungla) poole. Faehlmanni lugu „Koit ja hämarik“ on lüürilise narratiiviga armastuslugu, taustaks looduses toimuva igavese ringkäigu motiiv. Selle keeltekeetmise muistendi sissejuhatuses osutab Faehlmann teistsugusele paatose tüübiga – satiir: koomiline esteetika, selge poliitiline hinnang. Sisu: inimesi oli vaja tülli ajada, jumal annab igaühele oma keele. Vanaisa alusta ettevalmistustega hommikul: ta on asetanud keedukatla murule, kust kõik rahvad pidid oma eripära, nime ja keele vastuvõtmiseks läbi käima. Vesi ei keenudki veel, kui üks rahvas oli juba kohal – eestlased. Eestlased said Vanaisa keele ja tema esimeseks rahvaks
revolutsioon juuli kuus justkui poliitilise protsessi esile manamine nagu teatris. ,,Hernan" on dramaturgiliselt üsna kehv näidend. Kandis puht poliitilist iseloomu, teatriväline ärevus, mis selle ümber aset leidis. Balzacilt täpne ja hävitav hinnang karakterid pole välja peetud, kompositsioon lõtv ja pingelised hetked lobisevad mitte ei tegutse. On kirjutatud Hispaania ajaloolisel materjalil. Hernan on õilis röövel, kes võitleb despootliku isevalitsejaga. Hernani kaotab oma paatose, kui monarh näitab üles poolehoidu. Tuleb välja et Hernani ise on Aragoni prints. Liigub õnneliku finaali poole, lõpus aga saab ta millegipärast surma, ta tapetakse näitas vastuolu isiksuse ja ühiskonna vahel. Mida võib täheldada ,,Hernani" puhul: Romantilise iroonia täielik puudumine, ideaal kehastub positiivseks tegelaseks, kes seatakse vastuollu negatiivsete tegelastega; liiga palju äkilisi sündmusi, millel puudub sisemine loogika nt Hernani surm; kõik
annaabi.ee 
