Gustav Suits referaat (3)

Gustav Suits
Gustav Suits on üks eesti 20. sajandi kõige mõjukamatest kirjanikest , Noor-Eesti liikumise juht ja ideoloog, modernistlik luuletaja, kellest 1921 sai Tartu Ülikooli esimene eesti ja üldise kirjanduse professor .
G. Suits sündis 30.novembril 1883 Võnnu kihelkonnas Võnnu küla koolimaja rehetares. Tema isa Hendrik ja ema Liis pärinesid mõlemad koolmeistrite perekonnast. Gustav Suits oli andekas. Juba nelja-aataselt sai ta lugemise selgeks ning aasta hiljem oli ta piibli läbi lugenud. Varakult (1890) kaotas G. Suits isa. Aastail 1892- 1895 õppis tulevane kirjanik kodukoolimajas, aga suviti hoidis karja Võnnu väljadel. Poisi lemmikuks sai lell Jaan, kes lõbusa napsimehena oli kaotanud kooliõpetaja koha ning jäetud kellamehe ametisse. Vaikse iseloomuga poisina eelistas noor Suits mängudele ajalehte ja raamatut.Kirglik lugemishuvi,mis ärkas juba lapsepõlves,saatis teda läbi järgne-
vate kooliaastate.
 1895.a. kevadel lõppesid õpingud Võnnu külakoolis. G. Suits ei tahtnud kohe peale külakooli lõpetamist gümnaasiumi minna, sest vene keele õppimine oli edenenud eelmises koolis visalt. 1895.a. sügisel läks G. Suits Tartu 3.algkooli III klassi kursust kordama .Järgmisel sügisel oli ta juba Tartu kroonugümnaasiumi õpilane.
Suits elas õpingute algaastail äärmiselt armetutes tingimustes. Hea õppeedukuse pärast vabastati G. Suits kooliraha tasumisest. 13 - 14-aastane Gustav luges suure huviga ilukirjandust ja tundis huvi ka filatelismi vastu. Gustav Suitsu tähelepanu hakkasid köitma gümnaasiumi aastail kultuurilised  ja ühiskondlikud-poliitilised küsimused ning õpingute kõrvalt õppis ta ka saksa- ja kreeka keelt. Suits elas koolilaste pansionis ja teenis hiljem leivalisa vene keele tundide andmisega.15-aastasena tegi ta lisaks tunniandmisele ajalehe tõlkeid,mis ilmusid G.S.nime-märkide all.
Õppenõukogu otsusega 25.jaan. 1899 määrati G. Suitsule dr. Heinrich Theodor v. Dreyeri nim. stipendium .
1900.a võttis Tartusse pastoriks siirdunud G.Oehern andeka noormehe oma pansionaati(tasuks järeleaitamistunnid tema lastele)ja lubas kanda ristipoja õpingukulud,kui too valib endale erialaks teoloogia .Sel ajal suhtles Suits „Posti-
mehe“ ringkonnaga,kus äratati temas huvi soome kirjanduse ja kultuuri vastu.
Alates 1901.a sõitis Suits suviti Soome,kus leidis ajutist teenistust saksa keele õpe-
tajana.
G. Suits lõpetas 1904 . aastal gümnaasiumi kuldmedaliga. Samal aastal asus ta õppima Tartu ülikooli, kus käis vaid ühe semestri. Seejärel siirdus ta Helsingi,
eesmärgiga õppida sealses ülikoolis Euroopa rahvaste kirjandust ja esteetikat,eriti
aga soome-ugri rahvaste kirjandust ja rahvaluulet.  Noorel üliõpilasel jätkus õpingute kõrval aega ja energiat loominguliseks tegevuseks, kirjanduslike väljaannete toimetamiseks, soome ja eesti kultuurielust osavõtmiseks.Peale saksa, vene ja soome keele, mida G. Suits valdas juba enne ülikooli,õppis ta norra, taani ja rootsi keelt. Noore Suitsu lugemus kujunes silmapaistvalt laiahaardeliseks, hõlmates saksa, vene, norra, rootsi, taani, inglise ja itaalia kirjandust ning humanitaarteaduslikku literatuuri. Helsingi ülikooli lõpetas G. Suits filosoofia-kandidaadi astmega 1910.a.
Ülikooli lõpetamise järel jäi ta Helsingisse, kus sai ajutise tööjõuna koha ülikooli raamatukogu vene osakonnas . Seejärel töötas ta veel ka  gümnaasiumiõpetajana ja ajakirjanikuna.
1905.a suvel sai Suits Eestis laialt tuntuks kui „Noor-Eesti“ esimese albumi koosta-
mise initsiaator ,samanimelise kirjandusliku rühmituse asutaja ning luuletuskogu
„Elu tuli“ autor.Rühmituse „Noor-Eesti“ ühe juhina kujunes temast Eesti esimesi tõsivaimseid euromehi – Suits sõnastas ideelise programmi, mis seadis peasihiks Eesti lähendamist Euroopa kultuurile: „Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“
Aastail 1921-1944 oli Gustav Suits Tartu ülikooli eesti keele ja üldise kirjanduse õppejõud. Seejärel asus ta elama Rootsi.
Isiklikus suhtlemises oli G. Suits alati väga viisakas. Paistis, et ta ei suhtunud kellessegi ükskõikselt. Tal puudus täielikult hingemattev tuimus, mis paljudele nimekatele isikutele kaitsevööna külge kasvab. Ta võis olla võluvalt sõbralik, aga teinekord ka lõikavalt sarkastiline . Seejuures olid tema teravad ütlemised alati omal kohal.
 Mustakaanelisse Eesti tarkuseraamatusse on raiutud, et Suits koos Tuglasega rajas XX sajandi alguskümnendeil eesti kunstinõudliku kirjanduskriitika ning ülikooliõppejõuna kujundas akadeemilise rahvusliku kirjandusteaduse sündi. 1924. aastal asutatud Akadeemilist Kirjandusühingut sai ta juhtida kuni 1941. aastani. Suits rakendas kirjandusloolises uurimises kultuuriajaloolist vaateviisi ning keskendus allikakriitikale ning vanema eesti kirjanduse (eriti K. J. Petersoni ja Fr. R. Kreutzwaldi loomingu) tundmaõppimisele.
Enne omariikluse sündi oli Suits olnud oma noorusajale omaselt tuline poliitikamees ja riigiehitaja. Tema oli esimesi, kes hakkas Eestile nõudma riiklikku iseseisvust. Eesti Sotsialistide-revolutsionääride Partei keskkomitee liige Gustav Suits oli „Eesti Töövabariigi“ idee autor. 1918. aastal, kui noorel riigil tuli end maailmas nähtavaks-kuuldavaks teha, juhatas ta Stockholmis käivitatud Eesti Informatsioonibürood.
Gustav Suitsu lapsepõlvekodu
Võnnu vana koolimaja, G. Suitsu lapsepõlvekodu on ehitatud 1874 .a. Õppetöö kestis koolimajas 1951. aastani.
Varasem külakool oli asutatud 1787.a. ja paiknenud 1874. aastal ehitatud koolimajast sadakond sammu kirdes. Hoone lõhuti 1925.aastal. G. Suitsu sünni-kohaks oli koolitalu rehetare mõlema eelmainitud hoone vahel, mis on lõhutud sajandivahetusel ja mille aset tähistab nüüd mälestuskivi.
Võnnu koolimajaga on olnud pikemat aega seotud G. Suitsu esivanemate ja lähedaste omaste elu ja tegevus. Aastatel 1849-1850 oli siin koolmeistriks luuletaja emapoolne vanaisa Jaan Kerge, keda osalt abistas selles töös algul poeg Johan ja viimasel aastal väimees Hindrek Suits, luuletaja isa, kes siia elama asudes täitis koolmeistri  kohuseid aastail 1866-1874. Viimasele järgnes luuletaja lell, hilisem kiriku kellamees Jaan Suits aastail 1874-1892 ja lõpuks luuletaja õemees Daniel Lodi 1892-1922. Siin, kodukoolimajas omandas G. Suits alghariduse (1892-1895). Siin surid ta vanemad- isa Hindrek (ka Hendrik) Suits (1846-1890) ja ema Liis Suits (sünd. Kerge) (1845-1911). . Kodukoha ja –rahvaga jäi luuletaja seotuks õppe-, töö-, ja rännuaastailgi. Majale on asetatud memoriaaltahvel.
Võnnu külakoolis on olnud koolmeistriks veel G. Mootse vanaisa Peeter Mootse (1850-1851) ja Eesti ärkamisaja tegelane, hilisem Helme kihelkonnekooli õpetaja Märt Jakobson (1851-1857). Viimane oli Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli tegelane, samuti omal ajal populaarse kooliõpiku autor.
Gustav Suitsu luule
G. Suitsu esimesed trükitud värsid ilmusid ajalehes “Uus Aeg” (1899-1901). Need tagasihoidlikud luuletused kaitsevad rahvuslikke huve ja jätkavad mõningal määral Fr. R. Kreutzwaldi ning J. Tamme luuletraditsioone.
Gümnaasiumiaastail tegi G. Suits algust värsiloominguga, millest esimese näitena jõudis 1899. aastal avalikkuse ette luuletus “ Vesiroosid ”.
Loomingulise tee algul katsetas Suits mitmes zanris - luules, proosas ja näite-kirjanduseski.Värsiloomingu alal edenes Suits siiski kõige jõudsamalt. Vorm mitme-kesistus.
Kõige tugevamat mõju avaldas noorele Suitsule revolutsiooniline atmosfäär.Eriti
südamelähedane oli talle revolutsioonilise tõusuga kaasnev võitlus rahvusliku rõhu-
mise ja kultuuripimeduse vastu.“Noor-Eesti“ esimese albumi avaartiklis väljendas
ta tahet kaasa minna läbi maa veereva tõusuliikumisega.Mõningaid kokkupuuteid
oli noorel Suitsul ka sotsialistlike ideedega ja marksismiga.Teda köitis Marxi mõte,
et isiku vaba arenemine on võimalik ainult ekspluateerimisest ja rõhumisest vabas ühiskonnas.Kuid Suits ei suutnud lõpuni käia temale avatud teed ühtse teadusliku ajaloovaate juurde.
 Kontrastsed meeleolud said Suitsu hilisematki loomingut läbivaks tunnusjooneks, mida iseloomustab, nagu märkis A. Suits, äärmine tundlikkus ja seda vaos hoidev terav intellekt.
 Perekonnalehes “Linda” ning “Postimehe” lisas hakkas 1903.aastal üksteise järel ilmuma Kustas Vahuri nime all esineva Gustav Suitsu värsse. Suitsu arusaamade kohaselt oli tollal peamiseks edasiviivaks jõuks noorsugu, kes on vaba erakondlikest dogmadest ja monoliitne oma rahva huvide eest võitlemisel; luuletaja deklareeris nooruse ülesannet kaasa minna tõusva revolutsiooniliikumisega.
Luuletajana oli Suits eesti esimesi moderniste, kes tundis hästi soome kirjandust ja õppis palju Eino Leinolt. Tema esikkogu "Elu tuli" (1905) oli kaasaegse nooruse kultusraamat, milles autor ülistas noort armastust ja revolutsioonilist hoogu. Suitsu esseistika oli algusest peale rahvusvahelise haardega, ta pidas kirjavahetust ajastu suure kirjandusliku autoriteedi Georg Brandesega, oli mõjustatud Nietzsche ideedest ja pidas oma suureks ideaaliks euroopaliku kultuuri kodustamist Eesti noores kirjanduses.
1905.aasta juulis avalikkuse ette astunud esikkogu “Elu tuli” oli vabadusliikumise tõusuperioodi langenud loominguaastate vili. Temaatiliselt on Suitsu esimene luuleraamat mitmepalgeline, sisaldades võitlusvaimustusest kantud pateetilisi luuletusi, armastus- ja looduslüürikat ning mälestuslaule. Valdavalt lüürilise laadi kõrval esineb ka eepilisi värsse. Keskse mõttena läbib luulekogu usk inimese tegevusse, tema võimesse elu uueks, avaramaks ja kaunimaks luua, mis annab lüürilistele kujunditele rõõmsa, tulevikku sihtiva optimismi. “Elu tuli” oli kõige enam levinud eesti luulekogu nõukogude-eelsel ajajärgul. Osa “Elu tule” värsse elab koorilauludena (“Noored sepad” R. Tobia ning “Oma saar” J. Simmi viisistusel jt.). Värsikogu luuletusi avaldati mõni aasta pärast ilmumist välismaalgi.
Üliõpilaspäevil ilmusid esikkogu kõrval veel Suitsu esseederaamat “Sihid ja vaated” (1906), päevavalgust nägi tema ülevaade eesti kirjandusloost teoses “Die Kultur der Gegenwart ” (1908).
“ Tuulemaa ”. Kahe luuletuskogu avaldamise vahel oli Suitsu esteetilistes vaadetes toimunud põhilisi suunamuutusi. Luuletuste saamislugu jälgides võib tähele panna romantiliselt üleskutsuva paatose asendumist mõtliku murega oma maa saatuse pärast, tundetoonide süvenemist ning pingelisi otsinguid värsi viimistlemiseks. Ühiskondlikule võitlusele ja  progressile kaasaelamise nõue, mis oli Suitsu esteetikale omane revolutsiooniaastail, asendus hiljem ajutiseks puhta kunsti taotlusega, millesse ei sekku argipäeva madalad probleemid ja nõuded. Klassika kõrval tõusis tema huviobjektiks uusromantiline lüürika, mida ta mõistis kui kõige vahetumat inimese kujutamise kunsti. Suure tähtsuse annab Suits luule plastilisele, kuid rangelt distsiplineeritud vormile. “Tuulemaa” luuletuste tekkes pidas Suits ise oluliseks murranguid nii ühiskondlikus elus kui ka poeedi isiklikus saatuses. Samuti toonitas ta, et luuleraamatuni ulatus  Skandinaavia , vene, saksa ja prantsuse intensiivselt impressionistliku ja sümbolistliku luule sisendusi. Ta huvitus sel ajal V. Ivanovist, St. Georgest ja B. Gripenbergist. “Tuulemaas” on märgatud lähisjooni Otto Mannise ja Sologubiga.
Keerukad poliitilised ja esteetilised otsingud, hinnangud ja ümberhinnangud, elus ja poeedis endas toimuvad murrangud muutsid luuleraamatu ilmumise aja pingerikkaks protsessiks. 1906. aastal lootis Suits uue värsikogu avaldada võrdlemisi kiiresti, kuid see õnnestus tal alles 1913. a. kevadtalvel. Suits avas armastuslüürika uusi aspekte , püüdes tabada alles tekkivaid või hääbuvaid, ka ekslikke, üksteisest mööda käivaid emotsioone. Luuletus kogu “Tuulemaa” sisaldab ka meile hästi tuntud luuletust “ Kerkokell ”.
Väljendades muutunud ajajärkude põhimeeleolusid ja tundesisu, oli Suits andnud kaks eriilmelist luulekogu. Maailmasõda ja revolutsiooniheitlus juhtisid tema rikka luuletajanatuuri uutele arengusuundadele.
1920. aastal ilmus tal valikkogu “Ohvrisuits”, 1922. aastal aga luulekogu “Kõik on kokku unenägu” ja ballaad “Lapse sünd”. 1933.aastal ilmus valikkogu “Aastate aknal ” ning 1938. aastal “Kogutud luuletused”. 1950. aastal ilmus Suitsul veel ka luulekogu “Tuli ja tuul”.
Suits suri 23. mail 1956, ta on maetud Stokholmi Metsakalmistule.
Gustav Suits