Vladimir Nabokov referaat (2)

Kuressaare Ametikool
Teeninduserialade osakond
Kokk KP-21
Isabel Kangur
Vladimir Nabokov
Referaat
Juhendaja :
Sirje Paakspuu
Kuressaare 2009
Sisukord
Sissejuhatus ................................................................................................................ 3
Elulugu ....................................................................................................................... 4
Looming ..................................................................................................................... 5
Lolita .......................................................................................................................... 6
Teised teosed ............................................................................................................. 6
Kasutatud allikad ....................................................................................................... 7
Sissejuhatus
Vladimir Nabokov on tänaseni jäänud mõistatuseks, fenomeniks, keda ümbritseb kummaline salapära. Seepärast ongi hinnangud tema loomginule nii erinevad – suurest vaimustusest täieliku eitamiseni. Nabokov oli silmapaistev nähtus korraga kahes kirjanduses- vene- ja ingliskeelses. Tema suur stiiliuuendaja, eriti proosas, oli ja on ka praeguse eelkõige kultuurse, raamatuid lugeda arastava, seega sageli elitaarse publiku lemmik. Nabakovi loomin erineb radikaalselt vene kirjanduse XIX sajandi klassikalistest traditsioonidest . ses mõttes on ta murrangukirjanik.
Nabokov pidas end langusaja kirjanikuk – langus tähendas talle ideaalide kaotamist. Revolutsioon seadis tema ette teistsuguse elu, andis võimaluse tegelda kirjandusega ja kujuneda omanäoliseks. Nabakovist sai selle vapustuse kroonikakirjutaja – omasaatusekaaslaste jaoks.
Emigrantide seas jäi Nabokov erandlikuks. Palju kodumaalt lahkunud vene kirjanikud elasid vaid minevikus ja lõid üsna levinud ettekujutuse vene kirjanikust kui hädaldajast. Nabokov ei leppinu nn. aeglase katastroofiga ,ta leidis „uue hingamise“: hakks kirjtama inglis keeles ja sai ameeriklaste sõnutsi superklassikuks. Kui Nabokov oli sumbunud ja üksluises vene emigrantlikus kirjanduses endast märku adnud koguni kolme romaaniga („Mašenka“ , „Kuningas, emand ,soldat“ , „Lužini kaitse“), ütles I. Bunin tema kohta: „See poisike haaras püstoli ja pani ühe lausega pikali kõik vanakesed, ka minud“
Elulugu
V. Nabokov sündis 1899. A Peteburis vabameelses ja haritud perekonnas. Noort Nabokovi kasvatati, kui maailmakodanikku, mitte nii, nagu oli kombeks vene intelligentide peredes . Ta õppis inglise keele selgeks enne emakeelt , tegeles innukalt spordiga (see polnud tavaks): mängis malet, sõitis jalgrattaga, harrastas poksi, ja huvitus koguelu entomoloogiast.
Hariduse sai ta revolutsioonieelse Venemaa kõige liberaalsemas koolis (Teniševi kommertskool), kuhu teda sõidutas livrees autojuht Rolls Royceˇiga. Sõjaeelsetes romaanides ongi ta oma lapsepõlve kujutanud Venemaad, paradiisi . See oli väga kinnine maailm väheste tegelastega, kuhu mahtus vaid nende perekond. Nabokovi arvates langes ta sellest maailmast välja hetkel ,kui teda hakati kutsuma perekonnanime järgi. Uues keskkonnas, kuhu poiss sattus, oli hoopis teistsugused tingimused ja seadused.
Venemaagi tähendas Nabokovile just sinna jäänud lasepõlve ja noorust . Kodumaa jäi Nabokovi hinge ta viimaste päevadeni, kuigi seletamatu armastus ja igatsus ajaga tuimemaks muutusid. Ajal kui Nabokov Venemaalt lahkus (1919), püüdis miljonid inimesed sel tohutul maal ehitada uut ühiskonda, võitsid ja kannatasid , sattusid süütult okastraadi taha või laulsid ülistuslaulu „kõikide rahvaste juhile“, palvetasid, needsid, lootsid . See Venemaa ei tekinud temas mingeid sooje tundeid.
Emigrandina välja öeldud suhtumise nõukogude korda kandis Nabokov üle ka sinna jäänud vene inimestele, kes tundusid talle nüüd „ uue sipelgaliigina“. Ma põlgan kommunistlikku usku kui madala võrdsuse ideed, kui igavat lehekülge inimkonna pidulikus ajaloos, kui maise ja ebamaise ilu eitust, kui minu vaba mina rõhujat, kui matsluse, rumaluse ja enesega rahulolu kehastust.“
Nabokov põgenes küll kommunismi, küll fašismi eest (II maailmasõja päevil) ja nii kaugele, kui see võimalik oli: Venemaalt läbi Euroopa Ameerikasse. Ameerika tollis polnud tal midagi deklareerida- peale oma geniaalsuse ja kotitäie poksikinnaste. Kuid tegelikult õnnestus tal Ameerikasse „sisse tuua“ oma erandlik talent.
Nabokov oli mitmekülgselt andekas: ta oli tunnustatud enomoloog, esmaklassiline maletaja, maleülesannete- ja etüüdide autor. Tema kirg male ja liblikate vastu avaldub ka loomingus („Lužini kaitse“, „Jõulud“ jm).
Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja subjektiivselt . Dostojevskit nimetas ta ajakirjanikuks, politseiromaanide autoriks, ka oma suurima lemmiku Puškini loomingus ei hinnanud ta mitte vene elu kujutamist, vaid stiili. Nõukogude kirjandusest, selle ideoloogiast ja moraalsest paatosest kirjutas Nabokov tigedalt ja salvavalt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poltiitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud sellest hoiduda. „Nahutada“ said ka tema kaasaegsed, nt B. Pasternaki „ Doktor Živago“ oli Nabokovi arvates „haiglane, andetud ja võlts“ teos. Vastuseta jääb küsimus, miks ei kirjutanud ta kunagi Ahmatovoast, Bulgakovist või Tsvetajevast. Küllap oli kibestumuse ja vihkamise kõrval üheks põhjuseks ka teadmatus – temani lihtsalt ei jõudnud vaikima sunnitud autorite looming.
XX sajandi suurimaiks kirjanikuks pidas Nabokov ennast.
Õppejõuna ei võetud Nabokovit kaua omaks – tema soov saada endale vene kirjanduse õppetool ei teostunud üheski ülikoolis, kus loenguid ta pidas. Küllap oli selles nii kadedust, kui ka võõrastust kummalise, üleoleva ja iroonilise mehe vastu , kes enne loengut tavatses küsida : „Kas kõigil on mugavad kohad? Olgu :mitte juttu ajada, suitsetada, kaduda, lehte lugeda, magada, ja jumala pärast, tehke märkmeid.“ Õpetamine oli Nabokovile enne „Lolita“ skandaalset menu eluline vajadus ja ta sukeldus sellesse nagu kõigesse muussegi ennergia ja andumusega, hoolimata naeruväärsest tasust tehtud töö eest, sest tal puudus ametlik teaduskraad
Looming
Nabokovi loomingut on raske mõista. Kirjanik intrigeerib sageli juba teose alguses ( nt „Lužini kaitse“) ja köidab sellega lugejat , lõpp aga on ebatavaline ja ei tulene teose sisemisest loogikast (nt (Mašenka“, „Kuningas, emand, soldat“). Tihti ei leia lugeja Nabokovi teostest seda, milles oleks meeldiv ära tunda ennast. Lugeja aga ei huvitanudki Nabokovit eriti. „ Miks ma kirjutan ?- Et saada rahuldust, et ületada raskusi. Mul pole selle juures mingeid sotsiaalsed eesmärke, ma ei loe kellelegi mingit moraali. Mulle lihtsalt meeldib mõistatusi koostada ja neid siis elegantselt lahendada.“
Vahel Nabokov ärritab lugejat – tema valiku (nt „Lolita“), kujutamislaadi (detailsed loodus-, sündmuskohtade, tegelaste meeleolu kirjeldused=, samuti keelekasutusega: nii tema vene kui ka inglise keel tunnistati „liiga aristokraatseks“, „liiga õigeks“.
Nabokovi mõistmise probleem ongi eelkõige keele probleem. „mitte kirjaniku elusündmuste rida ei moodusta tema elulugu, vaid tema stiil ajalugu,“ on Nabokov öelnud. Keel ,nn puhas keel, mis on nõidusliku, üleloomuliku pingutusega asendada elu ennast.
Nabokov leidis ennast kirjanikuna asjade pealispinda, natüürmorti(sõna-sõnalt:surnud loodus= kirjeldades. Siin saavutas ta enomoloogi viruoossuse, kes kinnitab putukaid oma kollektsiooni nii, et ükski tiivake ei saa viga. „Poisikesena leidsin ma looduses selle keeruka „kasutu“, mida hiljem otsisin teises vaimustavast pettuses – kunstis.“
Oma loominu allikateks nimetab ta „ kergeid pettekujutlusi, värvilist kuulmist “. Tema meetodid on müstifikatsioon, mäng, paroodia . See on „ kirjandusliku teoreemi“ lahendamine. „Kõik, mis mul on, on minu stiil,“ on ta öelnud
Nabokovi proosa on kahekihiline: on olemas maine reaalsus , sellega kõrvuti eksisteerib ka ideaalne reaalsus. Viimane oli tõeliselt olemas tema lapsepõlves- see oli väärtuste süsteem, mida tajus ta oma pere ringis olles ja millest ilmajäämine oli mitte niivõrd sotsiaalne kui eksistentsiaalne – see oli üleminek alatuste maailma. Nabokov mõistis, et sellises varje ja ohte täis maailmas on ainus ellujäämisvõimalus mäng.
Kirjandus oli Nabokovile omaette maailm, mis puutus reaalsusega kokku vaid niivõrd, kuivõrd oli vaja käsikirja müüa. Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, midagi polnud kirjandusest kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus . Oma raamatus Gogolist ütles ta, et pole kuangi eitanud kunsti moraalset mõju, kuid võtileb viimase tinditilgani moraliseerimise vastu, mis tapab iga kunstiteose , ükskõik kui hea see ka poleks. Moraalse paatose puudumist ei andetatu talle ei emigrantlikes ringkondades ega ka Nõukogude Liidus, kus iial ei lepitud sellega, et ta ei tunnistanud nõukogude võimu.
Nabokovi uurija I. Toltoi on öelnud, et Nabokov oli religioosne kirjanik, ehkki tema jaoks polnud olemas krgemaid ideed. Nabokov oli ise maailma looja, ise inimsaatuste määraja – ta oli jumal , kellele kõige tähtsam oli sõna.
Nabokovi loominguline pärand on aukartust äratavalt mahukas: venekeeles on ilmunud 8 romaani, mitukümmend jutustust, sadu luuletusi, lisaks näidendeid. Alates 1940. Aastast lisandub sellele ingliskeelne looming(8 romaani, autobiograafiline proosa, loengusarjad, tõlked). Loomingu algusaastatel kirjtuas ta Sirini nime all (Sirin – naise nöo ja rinnaga paradiisilind, pistriku sulgedega öökull).
Nabokov oli kogu ome elu üdini aristokraat. Talle tähendas see eelkõige esteetilist aristokraatsust. Seetõttu rõhutas ta alati oma individualismi, hoolimata poleemikast ,mida see tekitast. Ta ei suutnud vastu võtta massipsühholoogiat ja – ieoloogiat, ta keskendus alati inimesele, üksikindiviidile.
Nabokovit on tema kaasaegsed nimetanud viimaseks vene aristrokraadiks maailmakirjanduses, kadunud maailmakorra laulikuks. Ta on nagu relikt, kes on oma isiku ja loominguga sidunud venekirjanduse kaks sajandit ja kaks maailmakultuuri. „Kuningas ilma kungingriigita, üksik pagandatud print , kes on mere taga kaotanud oma valitsuskepi. Naokov on Solus Rex- üksildane kuningas.“ (Z.Šahhavoskaja.)
Tänapäeval peetakse Naokovit postmodernistiks, kirjanikuks, kes vaatleb maailma kui mängu, muudab koomiliseks mits tahes elusituatsioonid; kes heidab pilgu ajaloole kui omamoodi karikatuurile ja kirjtab isiksusest, kes oleks justkui väljaspool ajalugu ,sest ajalugu on end lõplikult kompromiteerinud, ja kõigi inimeste saatus selle karikatuuril on pagulane .
„Lolita“
"Lolita"-
Kirjeldaks Lolita raamatut, kui raamatut, mille vastu tuli palju negatiivset vastukaja, kuigi ka teost, mis tekitas tõelise vaimustushoo inimeste seas. Raamat räägib sellest, kuidas üks kena välimusega mees Humbert, kel on kalduvus perverssusele, ehk ihale noorte neidude vastu, armub verinoorde tüdrukusse nimega Dolores Haze. Ta on vaid 12-aastane, kuid varaküps. Neiu on kena, kuid noor ja täielik naiivitar. Ta oskas mehi enda sõrme ümber keerata, oli vägagi kapriisne. Lõppude lõpuks on Lolita raamat, mille kohta tuli ülimalt palju vastukaja- oli inimesi, kes seda armastasid, oli inimesi, kes seda vihkasid.
Teised teosed
"Lužini kaitse"
"Läbipaistvad asjad"
"Kutse tapalavale; Kangelastegu"
"Ada ehk Arm: ühe suguseltsi kroonika"
"Räägi, mälu: üleloetud elulugu"
"On öö..."
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Vladimir_Nabokov
http://www.kirjasto.sci.fi/nabokov.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/Lolita
Katrin Kalamees, Maritsa Lens “XX sajandi Vene kirjandus“
7