Barokkluule (0)

BAROKKLUULE
DONNE ( 1572 -1631) oli inglise luuletaja. Tolleaegseid luuletajaid (kellest silmapaistvaim Donne oli), nimetati metafüüsilisteks luuletajateks, seda iseloomustas rõhutatud intellektuaalsus, paradoksid, vastandamised Kuna Donne hakkas 1615. a jutlustajaks, on tema hilisem looming usulis -filosoofilise kallakuga Näiteks tsükkel „Jumalikud luuletused“. Siiski enamik Donne kuulsaimast luulest ilmus juba 16. saj lõpus ja 17. saj alguses, tsüklites „Laulud ja sonetid“, „Satiirid“, „Eleegiad“ ja poeemid („Hinge teekond “), pulmalaulud, epigrammid. Donne’i eripäraks on see, et ta sulandab kokku filosoofilise allteksti ja kõnekeele; üleva teema ja olmelise kujundlikkuse. Donne’i armastusluule omastab nii iroonilise varjundi, maandava paatose. Samas lisavad ohtrad paradoksid, antiteesid ja juurdlev-arutlev laad mõttetihedust. Suur osa Donne’i varajast luulet on aga satiiriline . Groteski ja tervavmeelsete hüperboolide abil pilkab ta idealiseeritud kujutlust armastusest. Barokse luule üks tunnusjooni on seegi, et armastustemaatikas tervikuna hakkas järjest enam maad võtma satiiriline hoiak, mis väljendas ideaalides pettumist ja skepsist väljendav hoiak.
GONGORA (1561-1627) oli hispaania luuletaja, ametilt preester. Tema ideaaliks oli vaimne süvenemine ja kooskõla loodusega. Gongora sai kuulsaks eelkõige kui hämara mainega luuletaja. Seda stiili iseloomustab iseäranis kujundirikas ja keeruline väljendus. Sellist metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks ja tema enda järgi gongorismiks. Eriti kuulsad on tema poeemid, tuntuim neist „Üksindused“, mille ta kirjutas silva vormis. Poeemi süžeeks on tundmatule rannale paisatud noor merehädaline, sellest olulisemaks saab aga Andaluusia looduse kirjeldamine. Igapäevane ja „madal“ põimub tihedalt mütoloogiliste vihjetega. Gongora eesmärgiks näib olevat metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii looduse ilus kui igapäevases, n-ö tavalises inimelus. Kogu poeem on kirjutatud eleegilis-lüürilises laadis. Gongora stiili võõristati kaua, kuni see sai eeskujuks luule „1927. aasta põlvkonnale“, eesotsas Garcia Lorcaga.
17. saj luules olid lähedased veel manerism (renes ja baroki vaheline stiil), marinism (itaalia luuletaja Marino järgi, tundeline ja sensuaalne stiil) ja pretsioosne kirjandus (aristokraatlik salongikirjandus 17.saj alg Pr-l); neid kõiki ühendas peen ja valitud kujundlikkus.
QUEVEDO (1580-1645) oli hispaania luuletaja, kes sai juba varakult kuulsaks satiirikuna. Ta liikus ringi õukonnas, kus talle aga tõi rohkelt pahandusi satiir ja Hispaania allakäigu kriitika. See tõi talle pagenduse ja vangla . Quevedo looming on ulatuslik ja mitmekesine . Eeskätt fantastiliste ja grotesksete kujunditega proosasatiirid „Unenäod“ (1627) ja kelmiromaan „Kelm don Pablose elukäik“ tegid ta kuulsaks, ent ta oli ka ajastu suurimaid luuletajaid. Filosoofiliselt mõjutas teda stoitsism . Quevedo otsib hingerahu maisest kärast eemaletõmbumises; enamik loomingust on aga vastupidiselt stoitsismile soovitab kirglikku kaasaelamist kaasaja sündmustele, tõeihalust, valu ja muret kodumaa allakäigu pärast. Ajastu kriisi läbielamine viib elu piiride ja surmateemani, mida Quevedo puhul võiks nimetada eksistentsialismiks. Surm elab inimeses endis ja ahistab tema eksistentsi lakkamatult, Quevedo luule sotsiaalse vastutuse teema ja kompromissitu ühiskonnakriitika on samuti uuema eksistentsialismi tunnusteks. Armastusteemalises luules järgib Quevedo aga veel petrarkistlik-platonistlikku joont, armastus saab filosoofilise varjundi seeläbi, et lisaks hingega viib luuletaja teispoolsusesse ka maise kire. Kuigi Quevedo oli võimeline ka ise kirjutama kultistlikku luulet (nagu Gongora), iseloomustab suuremat osa tema loomingust satiir. Maiste pahede ja inimnarruste piitsutajana ei leidu talle tolleaegses kirjanduses võrdset, tema grotesk madaldab maise toreduse ja hiilguse halastamatult surmaeelse roiskumise ja kõdunemise seisundisse.
PAUL FLEMING (1609-1640) saksa suurim 17. saj lüürik. Algusaja luule oli juurdlev, stoitsismimõjuline. Flemingi elu suursündmuseks sai reis diplomaatilise missiooniga läbi Eesti ja Venemaa Pärsiasse. Sealt sai ta inspiratsiooni oma paljudeks luuletusteks. Fleming matkis oma luuletustes Petrarcat. Kuid tema luule oli tundelisem, kuna tema armastatud ei vastanud täielikult ta tunnetele, oli luule sisuks tihti hingevalu ja kurbus , nii leidub ta luules peale reisikirjelduste peamiselt mõtteid kodumaa kurvast saatusest ja luhtunud armastusest. Klassitsismi mõjudega seoses võib 17. saj keskpaigast täheldada Euroopa luules lüürika langust, kujundid ja luule üldse muutus lihtsamaks ja selgemaks.
MILTON (1608- 1674 )
Noorusaja luule renessanslikult looduslähedane ja elujaatav, lühipoeemid „Rõõmus“ ja „Mõtlik“. Kuulsust tõi Miltonile aga sekkumine Inglise revolutsiooni sündmustesse ja tema proosatraktaadid. Oli kuningavõimu veendunud vastane. Kuulsaim traktaat „Aeropagitica“. Kuningavõimu taastamise järel kaotas Milton kogu oma vara ja jäi pimedaks, just siis kirjutas ta oma suurteose, religioosse poeemi „Kaotatud paradiis “. Aineseks Vana Testamendi Esimene Moosese raamat, tegelasteks esimesed inimesed Aadam ja Eeva, Saatan, Jumal, Jumala poeg, peainglid Gabriel, Rafael ja Mikael. Sisuks religioosne sümboolika ja jumalik ettehooldus, viimane küll mitte täielikult, sest Milton ülistab vaba tahet ja mõistusejõudu patu kirele vastupanemiseks. Jumal annab inimesele armu , kui ta poeg inimsoo patud enda kanda võtab. Sümboolseid tagamaid võib leida Inglise revolutsioonist . Järgnev poeem „Taasleitud paradiis“ kajastab Kristuse ja Saatana vaidlust, mille Kristus siiski võidab. Kõlama jääb inimlik paatos, usk inimkonna tulevikku.
LA FONTAINE (1621- 1695 )
Sai mõjutusi epikuurlik-materialistlikust filosoofiast. Menurikkaks sai teos „Värssjutud ja novellid “, osa neist juttudest olid erootilised ning keelati seetõttu võimude poolt. La Fontaine’i sädelev iroonia ja vaimukus jätkusid tema valmides. Ainest nendeks laenas ta muistseilt kreeka valmimeistritelt, kirjutas klassikalises riimitud vabavärsis, enamasti on tegemist loomalugudega, millega näidatakse kõikvõimalikke inimolukordi, seltskonna- ja õunakonnaelu, naerdakse välja maiseid nõrkusi ja liialdusi. Kuulsamaid valme on „Rebane ja viinamarjad “. La Fotaine’i valmides vaheldub satiir võimumeeste üle leebe huumoriga inimeste nõrkuste üle. La Fontaine ülistab kooskõla loodusega, leplikku ja arukat meelt , sõprust, tagasihoidlikkust vastukaaluks demagoogiale ja võimuihale.